XXI
Tõde ja õigus III
A. H. Tammsaare

XXII.

Need olid asjad, mis tulid Indrekul meelde kodunt saadud kirju lugedes. Ja ometi ei võinud ta sinna midagi parata, et ta praegusel silmapilgul ei mõelnudki ei isa, ristiisa ega kellegi teise lohutusele. Tema oli sattunud nagu mingisugusesse veekeerdu või keerdtormi, mis kiskus kaasa, ilma et oleks küsinud, kas tahad või mitte.

Vabadused ja õigused olid küll kuulutatud, aga rahutuste hulk aina kasvas, levis aina laiemasse piirkonda. Alguses streikisid, demonstreerisid ja nõudsid töölised, nüüd oli järg jõudnud juba ümmardajate ja koolipoiste kätte. Kõik nõudsid suuremaid vabadusi ja inimlikumat käitumist, ja need, kellelt seda nõuti, vangutasid pead ja kehitasid õlgu ning ei teadnud, kust seda võtta, mida neilt nõutakse. Nemad ise polnud nõutavaid vabadusi kunagi näinud ja paljud polnud oma elupäevil ka kunagi kuulnud, et sellised vabadused on üldse olemas, aga nüüd pidid nad korraga teistele jagama, mida polnud kusagilt võtta. Nõnda seisid noored ja vanad arusaamatuses vastastikku, ühed süüdistasid teisi tagurluses, mustasajalisuses, teised esimesi logardluses ja raiskumises. Paremal korral räägiti mingisugusest üldisest taudist, kujutletud vabaduse taudist, mis sööb rahvast, eriti aga noorsugu, nagu vähk ja mis toovat kõigile peatse lõpu.

Indrek käis paaril korral kusagil keskkooliõpilaste salajases ringis kõnelemas. Kõneained olid suured ja sügavad, vähemalt pealkirjade poolest. Tõotati rääkida sotsialismist ja positivismist ning kõngeva kodanluse dekadentsusest kirjanduses. Seda lubada oli imekerge, sest küsimused paistsid alles lihtsaina ja selgeina. Ehk kui nad mõnikord ei paistnudki niisugustena, siis pidi ometi tegema näo, nagu nad paistaksid, sest muidu võisid tõmmata endale kahtluse samas haigluses ja dekadentsuses, millest ise kõnelesid hukkamõistvalt. Inimene või inimesed, kes ründavad teisi, peavad olema veendunud, et nende pool on tuline õigus ja nende käes võltsimatu tõde, ainult siis nad suudavad leida enestes nõutava jõu ja hoolimatuse rünnatavate vääramiseks. Sedasama tulist õigust ja võltsimatut tõde jutlustas ka Indrek, kui ta kõneles Andrejevist, Maeterlinckist või Przybyszewskist, kes langesid selle õiguse ja tõe ees pihuks ja põrmuks kokku. Sama saatus tabas ka mõnda Tolstoid, Schillerit või Goethet, kes ühes Shakespeare’iga ei olnud õieti paari kollaseid venesaapaidki väärt. Sõnnikuhark oli tänapäev vajalikum kui selline kirjandus, mis määratud närbunud kodanluse lodevatele erkudele.

Nõnda kõnelda oli lihtis ja kerge, sest kõneleja ise polnud harilikult ridagi kirjutanud, ei kodanlaste ega ka proletaarlaste närvidele, veel enam: ta polnud ise mõelnud neidki mõtteid, mis ta avaldas kõnes, vaid oli nad kusagilt raamatust välja lugenud või paarist, kolmest kokku kombineerinud. Aga sest polnud midagi, tuluke inimeste hinges lõi aina heledamalt lõõmama ja keegi ei osanud õieti öelda, millega see viimaks lõpeb. Sellest ei mõeldudki, sest kõik teadsid, et mässuleekide kustutamiseks on valitsus mobiliseerinud kõik oma jõud. Oli ainukeseks mureks, kuidas puhuda need leegid nii suureks, et keegi neid enam kustutada ei suudaks. See oli kõik.

Kristi, kes oli pidanud need päevad kodu lamama, põles tulises uudishimus, et kuidas küll linn näeb nüüd välja, sest tema arvates pidi tal nüüd tingimata olema mingisugune eriline ilme, nõnda olid Indreku poolt toodud sõnumid temasse mõjunud. Üksinda asemel aeldes viirastus talle, nagu oleks juba unistatud uus kord igal pool läbi löönud, nii et kui jalule saab, ei teagi alguses, kuis olla ja kuis elada.

„Ei see nii ruttu lähe,“ seletas talle Indrek. „Et uus kord tuleb ja maksma pannakse, selles pole kahtlust, kui meie ise seda kõigest hingest tahame ja nõuame…“

„Meie ju tahame ja nõuame kõigest hingest,“ kinnitas Kristi.

„Hea küll,“ vastas Indrek, „aga selleks on täielikku sotsialismust vaja, kõige täielikumat. Kuid enne peavad olema sandarmid läind, politsei läind, sõjavägi läind, vangimajad läind, piiteri valitsus läind, Siber läind, Sahalin läind, kogu vana rämps läind, alles siis tuleb sotsialismus.“

„Issand, kui hea see on, kui kõik on läind!“ hüüdis Kristi vaimustuses.

„Sest kui tuleb täielik sotsialismus, mis on teaduslik marksismus, siis pole kogu seda vana rämpsu enam tarvis, vaid kõik saavad vennaks ja õeks ja rahvas valitseb end ise. Nüüd õpetab sotsialismus klassivõitlust, vihast klassivõitlust, aga kui see vana rämps on läind ja sotsialismus maksmas, siis kaovad klassid ja ühes nendega ka klassivõitlus. Jääb järele ainult üks klass, tööliste klass, ja temal ei ole enam kellegi vastu võidelda, sest teisi klasse pole enam olemaski ja nad ei tule ka enam, sest on ju rahvavalitsus. Naine vabaneb siis mehe orjusest, saab esimest korda täiesti vabaks. Mehele minnakse ja naist võetakse mitte enam raha või seisuse pärast, vaid puhtinimlikul alusel.“

„Aga kas ilul on siis veel tähendust?“ küsis Kristi. Indrek tundis, et temale on lõks üles seatud, sest tal tulid meelde küsija liig pikad ja suured käed. Sellepärast ta vastas põiklevalt:

„Ilu, teate, ei saa patta panna ega kangaks kududa. Kui inimesed on täiesti vabad ja üheõiguslikud, siis on ilu vooruste seas viimane, sest ilu pole kellegi võtta ega teha, küll aga näiteks haridus, tarkus, ausus, leplikkus, truudus, töökus, kasinus, usinus ja nõnda edasi. Need omadused suruvad ilu hoopis tagaplaanile, kui inimene on täiesti vaba, sest ilu on üürikene, voorused igavesed.“

„Aga mina arvan, et poisid näevad ikkagi ennem ilusaid tüdrukuid kui inetuid, olgugi need ei tea kui vooruslikud. Kõik näevad ainult ilu.“

„Selles teie eksite,“ vaidles Indrek vastu. „Mina näiteks…“ tahtis ta jätkata, kuid Kristi ütles vahele:

„Mis aitab, et teie üksinda, aga teised! Minu kallal närivad nad lapsest saadik. Sellepärast ema mõtlebki, et kui sõidaks õige Ameerikasse, kus nii suured vabadused, et seal ehk inimesed ei näri teiste kallal nõnda nagu siin.“

„Miks nad siis teie kallal?“ küsis Indrek, teeseldes mitteteadmist.

„Nagu te ise ei teaks,“ vastas Kristi ja pöördus peaaegu kummuli, nagu tahaks ta hakata nutma. „Seda teavad kõik, et nad närivad mu käte kallal. Sellepärast ma mõtlen vahel, et kui tuleks sotsialismus, see teaduslik marksismus, kas minul oleks sellest midagi kasu või ei. Ja teate, mis otsusele mina olen tulnd, just nüüd haiguse ajal, kus mul niipalju aega mõelda? Et minul ei oleks sotsialismusest või marksismusest miskit kasu, mitte kui miskit. Inimesed näriksid minu käte kallal endist viisi edasi. Meile tuli ju vabadus ja tema tulekul mina sain haavata, olen nagu vabadusohver, aga mis teevad inimesed? Nad naeravad minu üle, nad närivad minu haavade kallal. Mõistate? Emagi ütles mulle kohe, et see on häbiasi, et sul niisukeses kohas haavad, sellest ei tohi kellegile rääkida, aga nüüd räägivad sellest kõik, nii et ma ei julge oma ninaotsagi uksest välja pista. See on selle eest, et mul oli nii suur rõõm, kui te mu sealt koju tõite, ja et ma olin oma haavade peale uhke. Kõik saab inimeste suus naeruks.“

„Te ei peaks niisukesi tühiseid asju nii tõsiselt võtma,“ ütles Indrek.

„Teil on hea öelda, sest teie olete mees ja teil pole haavu,“ vastas Kristi, „aga oleksite minu asemel, küll te siis näeks, mis tirelit te lööks. Ütlen teile ühe saladuse: minu haavad on juba terved, sidemed on ümbert ära, aga ma ei taha üles tõusta ega välja minna, lihtsalt ei taha. Ma tahtsin teilt enne midagi paluda — suurt, suurt asja paluda. Aga te ei tohi naerda, mitte põrmugi ei tohi, muidu on mul hirmus häbi, sest mul on niikuinii juba häbi küllalt.“ Ta pöördus jällegi kummuli ja peitis pea patja, nagu häbeneks ta sedavõrt, aga tõepoolest hakkas ta ägedasti nutma. Indrek ei teadnud, mis teha, aga igaks juhuks kummardus ta tütarlapsele lähemale ja puutus paaril korral nagu lohutavalt tema juukseid, ise rääkides:

„Ärge nutke. Võite päris julgesti mind paluda ja kindel olla, et ma ei mõtlegi naerda.“

Kristi pühkis silmad patja kuivaks, vaatas Indrekule tänulikult otsa ja küsis kinnituseks:

„Mitte põrmugi?“

„Mitte tsipakenegi,“ ütles Indrek.

„Teate,“ hakkas nüüd Kristi. „Minul on niisuke imelik tundmus, et kui ma üles tõusen ja välja lähen, siis vahivad mind kõik nõnda, nagu võiksid nad läbi riiete mu haavaarme näha, kõik vahivad ja naeravad. Ja sellepärast tahtsin ma, et keegi, et teie…“ Ta pööras silmad uuesti vastu patja ja neelas mitu korda kuuldavalt, nagu kugistaks ta midagi, mis ei taha kuidagi alla minna. „Näete nüüd, ma ei saa ju seda öeldud,“ rääkis ta, nägu endiselt padjas. „Kas te siis ise aru ei saa?“ lisas ta nagu pahaselt juurde.

Oh jaa! Indrek mõistis juba, ainult ta ei teadnud, kuis olla, kuis toimida. Ja ta mõtles äkki: oleksin ma arst, siis ma teaksin, siis tingimata, või oleksin ma arstiteaduse üliõpilanegi. Aga ta vähendas veelgi oma soovi ja lausus: oleks mul lootus või tõsine tahtmine selleks saadagi. Kuid tal polnud käepärast ühtegi neist oletusist. Ometi pidi ta kuidagi toime saama, sest ta oli ju Kristile lubaduse andnud, mitte naerda, ja kui ta praegu oleks tagasi tõmbunud, siis oleks see olnud hullem igast irvitusestki, nõnda tundis ta.

„Tähendab, asi on üsna lihtne, kui ma teid õieti mõistan,“ rääkis Indrek viimaks sootuks asjalikult ja ükskõikselt. „Teie tahaksite oma haava-arme minule näidata, et nõnda minu arvamist kuulda.“

„Te olete hea,“ ütles Kristi. „Just nõnda. Sest mina arvan, et kui arst võib vaadata, miks siis teie ei või, sest teie tõite mu ometi haavatult koju, aga arst ei toonud. Ja mina tahaks just teie arvamist kuulda, et kas see on nii hirmus ja naeruväärt, nagu kaupmees ja kõik teised räägivad.“

„Juba ette võin teile kinnitada, et selles pole midagi naeruväärset, ennem võite selle peale uhke olla,“ seletas Indrek.

„Aga vaadake ikkagi,“ palus Kristi, „siis on kindel ja ma tean. Pöörake natukeseks silmad ära, ma sean valmis, siis… Veel mitte… oodake veel… pisut veel… soo, nüüd… nüüd võite vaadata, vaadake üsna julgesti, nüüd ma enam ei häbene, teid ma ei häbene. Noh, olete vaadanud? Nägite? Öelge midagi, ma palun! Muidu hakkab mul jällegi häbi. Näe ongi! Te olete hirmus! Jumal, olen mina küll rumal! Nüüd alles saan sellest aru.“

„Te ei ole sugugi rumal,“ vastas Indrek talle nüüd tõsiselt. „Ja mis puutub sellesse armisse, siis on ta nagu iludusemärk kusagil palel.“

„Fui!“ hüüdis Kristi. „Nüüd on mul hirmus häbi! Miks te seda ütlesite. Kui ma oleks seda ette teadnud, siis ma poleks teile eluilmas näidand. Te lähete lõpuks ja hakkate seda armi ka mujal nõnda kiitma. See on lihtsalt kole! Kuidas te ometi võite nõnda?“

„Kui te silmapilgukski arvate, et mina võiksin minna sellest kusagil või kellegile rääkima, siis ei oleks pidanud te mind nõnda usaldama,“ ütles Indrek.

„Eks ole,“ vastas Kristi nagu rõõmsalt, et pääsetee leitud. „Tähendab, kui mina teid nõnda usaldasin, siis teie minu usaldust kurjasti ei tarvita. Hea küll! Aga mis te siis õieti arvate, öelge päris otsekoheselt.“

„Ma juba ütlesin,“ vastas Indrek ja tahtis jätkata, kuid Kristi hüüdis vahele:

„Te olete lihtsalt hirmus või häbemata! Just! Seda ma enne ei teadnud, aga nüüd tean. Hä-be-ma-ta!“ rõhutas ta silp-silbilt. „Iludusmärk! Seal! Siga! Jumala eest!“

Indrek tõusis toolilt ja ütles nagu haavunult:

„Mul on väga kahju, aga kui nõnda, siis lõpetame. Ma ei oska, nagu teie tahate. Küsige mõnelt teiselt.“

Kristi surus silmad jällegi patja ja hakkas nutma. Alles natukese aja pärast ütles ta:

„Muidugi, ma olen rumal, hirmus rumal, emal on täiesti õigus. Nüüd on mul mu rumaluse palk käes. Olen teil niiöelda peos, võite teha minuga, mis tahate. Sest kellele võin ma sellest hingata, mis ma täna tegin. Aga teil on see trumbiks, heidate nalja minu endagi vastu, teete minu häda naeruväärseks, nagu teisedki.“

Aga nüüd ütles Indrek üsna vaikselt ja nõnda, nagu teeb seda inimene, kes enesega otsusele jõudnud:

„Teie olete tõepoolest rumal, nagu teie ema arvab. Et te aga pisutki saaksite targemaks, siis kuulake, mis ma teile ütlen: see haava-arm oli minu silmis tõepoolest nii ilus, et ma vaevalt, vaevalt suutsin hoiduda teda suudlemast. See on kõik! Pean ma nüüd minema?“

„Nüüd minge,“ ütles Kristi tasakesi natukese aja pärast, ja ta jäi kauaks, kauaks nõnda nagu ta oli, ilma et oleks liigutanud oimugi. Nuttis vahetevahel, lamas muidu ja nuttis uuesti, ilma et oleks kuivatanud pisaraid. Ta oli niihästi endas kui ka teistes korraga avanud mingi suure tõe, mis nõuab oma õigust. Kogu revolutsioongi kõigi oma koleduste ja ahvatlustega omandas nagu uue valguse ja Kristi ei teadnud, kuis olla või kuis toimida. Elu isegi pole muud kui paljas revolutsioon ja kunagi ei jõua sa küllalt ruttu temale kohaneda. See oligi see, mis ajas mind mõtlema, et linnas on kõik muutunud, lausus ta endamisi, ainult mina ei teadnud, et see oli see. Keegi ei teadnud. Kui nüüd oleks võimalik, siis istuks ta praegu kohe rongile või laevale ja sõidaks Ameerikasse, et mitte kunagi enam näha neid paiku ja inimesi. Indrekut ei tahaks ka enam näha, teda kõige vähem. Et inimesed võivad sellist tunda ja seda veel sulle endale öelda! Jah, aga üks on nüüd hea: enam ta ei karda inimeste rääkimist, naeru ega vahtimist, sest see kõik on tühine selle kõrval, mis olnud. Hullemat ei võigi enam olla. Ainult üks oleks veel hullem: kui ta tõepoolest oleks seda armi suudelnud. See on nii hull, et Kristi ei saa õieti sellele mõeldagi, sest see mõte on kuidagi selline, et ta ei mahu pähe, lihtsalt ei mahu ja sellepärast ta seda kõige hullemat ei mõtlegi. See mõte on küll olemas, aga ta seisab kusagil kaugel ja kõrval ning ta ei olegi tema mõte, mis millegi pärast olemas — niisugune imelik loom on see mõte.

Kui ema koju tuli, lamas Kristi ikka veel ja ütles:

„Nüüd ma tahaksin Ameerikasse sõita — kohe, jalamaid, et mitte enam ümber vaadata.“

„Kust see siis nüüd korraga tuli?“ imestus ema.

„Ei tea,“ vastas Kristi, „aga kui ma kõige üle põhjalikult järele mõtlesin, siis leidsin, et ikkagi kõige targem on ära sõita, sest mis ma siin ikka teen.“

„Ma kirjutasin ju onule, aga tänini pole vastust ja meil pole niipalju raha, et pilet osta,“ seletas ema. „Peame ootama, kuni onu vastab ja piletiraha saadab.“

„Küll on see hirmus, et kunagi ei saa seda teha, mis tahad,“ hädaldas Kristi. „Ajasite päev päevalt mulle peale, et sõida, sõida, sõida, aga kui tahan sõita, siis ei saa. Onu ehk ei kirjuta ega saadagi raha, mis siis?“

„Siis jääd koju, mis muud,“ vastas ema alistunult.

„Ma ei taha enam siin olla, ei taha elada,“ ütles Kristi nüüd.

„Armas laps, sa lähed lamades totraks,“ arvas ema nüüd, „tõuse parem üles, pane riided selga ja mine välja, seal tulevad teised mõtted. Siinilmas ei saa ilma rahata midagi. On raha, sõidad, ei ole, ei sõida.“

„Ma või varastan selle raha, aga sõidan ikkagi,“ ütles Kristi kiusakalt.

„Kust see vaene inimene varastab,“ vastas ema. „oleks rikas, küllap siis leiaks nõu.“

„Küll oled sina naljakas, tahad olla rikas ja siis vargile minna,“ naeris Kristi.

„Isa ju ütleb ikka, et mitte vaesed ei varasta rikastelt, vaid rikkad vaestelt ja sellepärast nad ongi rikkad, et varastavad.“

„Siis saab minust ka ükskord varas, sest mina tahan rikkaks saada, las nad siis katsuvad mind naerda,“ rääkis tütar.

„Mis sul täna ometi pähe on tulnd?“ küsis ema. „Kust sa selle võtad? Et isa niisukest juttu ei kuule, hoia selle eest.“

„Arvad sa, et isa oleks nii väga varguse vastu, kui sellega saaks rikkaks?“ küsis Kristi.

„Kuule, sa ajad mulle hirmu peale,“ ütles ema vastuseks ja vahtis tütrele uurivalt silma. „Kust sul ometi tulevad niisugused mõtted?“

„See on vabamõtlemine,“ seletas Kristi emale. „See on niisuke mõtlemine, et võid mõelda kõik, mis pähe tuleb, kõik, mis tahad. Mina õpin vabalt mõtlema, nii et oleksid igasugused mõtted valmis, kui revolutsiooniga tuleb neid tarvis. Muud kui see on see häda, et revolutsioon läheb ikka rutemini kui minu vaba mõtlemine.“

„Sa oled selle revoluutsioniga hoopis totraks läind või olen mina, vanainimene,“ ütles ema lootusetult.

„Aga see on ju hoopis lihtne, ema!“ hüüdis Kristi. „Tule, ma seletan sulle selle asja ära, nii et sa teaksid ja saaksid targemaks. Linnas oli lõhkumine ja põletamine, eks olnd?“

„Mis siis sest?“ küsis ema arusaamatuses.

„Oota!“ käskis Kristi. „Las mina! Pärast oli tapmine ja mina sain haavata, härra Paas tõi mu koju, sest tema ei olnd haavatud, oli muidu niisamuti verine, nii et, tähendab, see oli teiste veri, minu ja veel kellegi. See on sul kõik selge ja arusaadav, eks ole, ema?“

„Armas laps!…“ tahtis emand Lohk vahele rääkida.

„Pea, pea! Oota, kuula!“ käskis Kristi. „Tähendab nii: seda kõike me nüüd teame ja võime sellest ilusasti ja rahulikult mõelda…“

„Mina ei või seda sugugi rahulikult mõelda, kuidas härra Paas su koju tõi,“ ütles ema vahele.

„Hea küll, sul on õigus, mina ka mitte,“ oli Kristi nüüd nõus. „Aga ometi võime sellest mõelda, kuigi mitte rahulikult. Aga ütle, ema, kas sa enne seda ka oleksid võinud sellest kõigest mõelda? Kas sa oleksid võinud mõelda, et härra Paas astub korraga uksest sisse ja mina temal süles? Oleksid? Vasta puhtast südamest, nagu seisaks sa jumala enda ees, nagu oleks mina sinu jumal.“

„Kristi, sa oled tõesti ogaraks läind,“ ütles ema nüüd ja istus toolile, silmis peaaegu hirmu ja õuduse pisarad. „Kuidas ma siis sellest võisin mõelda, mis polnud veel olemas! Kuidas ma teadsin! Ükski ei võinud ju seda! See tuli kõigile ootamata.“

„Noh, näed, ema, sa isegi ütled, et tuli ootamata. Aga kui mina, sina, kõik inimesed oleksime enne sellest mõelnud, siis poleks see tulnud ootamata, vaid kõik oleksid öelnud: ah, see on ju vana tuttav asi, sellest oleme juba mõelnud. Nii et kui tahad vabalt mõtelda, siis mõtle seda, mida veel ei ole, aga mis võib tulla, nii et ükskõik mis siis ka tuleks, miski pole enam ootamata ega ehmata sind. See ongi see, mis ma teen, kui ütlen, et isa võiks olla varas. Muidugi, ega ma ju ei arva, et ta oleks, ja kui keegi tuleks mulle seda rääkima, siis ei usuks ma seda miski hinna eest, aga ma mõtlen seda siiski, et oleks ka see mõte valmis, nii et kui midagi niisukest juhtuks, siis ei tuleks ootamata. Saad aru? Ikka ei saa? Ah jumal, küll on sinuga, ema, tegu! See on ju nii lihtne! Ja praegusel ajal ju muidu ei saa, kui peab oskama vabalt mõtelda. Härra Paas, tema võib kõik mõelda, lihtsalt kõik. Sa ei oska endale ettegi kujutada, mis tema kõik võib mõelda. Mina ei saa temale ligigi. Sa ütled, et mina olen totraks läind, aga kui sa veel teda kuuleksid! Lihtsalt hull, muud midagi. Aga tema ütleb, et muidu ei saa, sest revolutsiooniaeg.“

„Siis on sul see totrus temast,“ ütles ema. „Tema ju sinu sinna turulegi kaasa kiskus, aga ise jäi ilusti terveks, ainult sina…“

„Jah, ainult mina,“ ohkas Kristi. „Ja nüüd naeravad kõik.“

„See on ikka nõnda, mu laps,“ seletas ema, „et kui naisterahvaga midagi sünnib, siis naeravad kõik, aga kui mehega, siis ei naera keegi. See oli nõnda enne vabadust ja jääb ka vabadusega ja sellepärast ütlebki Käba naisterahvas oma meesterahvale, et: ptüi! seda vabadust ja kogu mässu, naisterahvastel pole sellest niikuinii miskit kasu. Mõnel lõkatsil ehk, mõnel sulesabal, kel pole lapsi ega kedagi. Aga see oli ennegi vaba, sest niisuke naisterahvas pole üldse õige naisterahvas, vaid…“

„Vaata, ema, see on ka nüüd vabamõtlemine, mis sina mõtled ja räägid,“ ütles Kristi äkki vahele.

„Mis?“ küsis ema, nagu oleks ta puuga pähe saanud.

„Nojah,“ seletas Kristi. „Sa ütled, et naisterahvas polegi naisterahvas, aga ega niisukest asja ei ole ju. Naisterahvas on ikka naisterahvas, eks, ema? Nii et sina mõtled seda selleks, et kui tuleks niisuke revolutsioon, et naisterahvas pole tõesti enam naisterahvas, siis see ei tuleks sul ootamata ja sina ei ehmataks. Teised ehmataks, aga sina mitte, sest sina oled seda asja juba enne mõelnd. Niisamuti võiks mõelda, et mees ei olegi mees, ja kui siis äkki näed, et mees on ometi mees, siis ehmatad, eks? Kas sa oled, ema, millalgi mõelnd, et mees polegi mees?“

„Ei,“ vastas ema, „sest mees on ikka mees, aga naesterahvas pole alati õige naesterahvas. Sinule pole aga sellest mingit mõtet rääkida, sest sina lähed päevpäevalt aina tobumaks, armas laps. Millal sinul küll aru hakkab tulema.“

„On juba tulnd, ema,“ ütles Kristi rõõmsalt. „Tunnen, et on pisut tulnd,“

„Annaks jumal!“ ohkas ema. „Oleks juba aeg!“