Tõde ja õigus III
A. H. Tammsaare
XXV

XXIV.

Esimene vabadusvaimustuse uim lahtus mõne aja pärast ja siis valdas kõiki tundmus, et ollakse kuidagi nõutu ja peatu: peatud olid vabadusapostlid, peatud ka vägivallasulased. Ühtedele oli äkki rohkem rüppe langenud, kui seda oli julgetud loota või kui seda osati või saadi kasutada, teised arvasid, et neil on rohkem kaotsi läinud kui see tõelikult sündinud ja sellepärast ei usaldanud nad oma jõudu tarvitada võimalikul määral. Tekkis nagu tühi, valdamatu maa-ala ründajate ja taganejate vahele, kuhu ei söandanud asuda kumbki pool, kartes vastase lõksu.

Ühel pool väsitati end ikka veel igasuguste koosolekutega, mis pidid süvendama revolutsiooni. Räägiti keeled rakku, lõuapärad kangeks, hääled kähisema. Vaieldi selle üle, mis siis teha, kui vana korda enam ei ole, ja unustati tõsiasi, et ta püsib endiselt. Teda katsuti ikka veel kõigutada sõnadega, sest sõna peeti teoks, suurt sõna kangelasteoks. Kõneldi võimuhaaramisest, aga võim jäi ometi haaramata. Kröösus kinnitas küll, et tänini on valitsus valanud rahva verd, nüüd peab rahvas hakkama valama valitsuse verd, selline olevat asjade loogika, ometi oli rahvas nii vooruslik ja inimlik, nagu ei saa olla ükski, kes sirutab käe võimu järele.

Ainult mõnikümmend meest olid võtnud asjade loogikat tõsiselt, haaranud oma pussid ja püssid ning tõtanud maale, nagu asuks see valitsus seal, kelle verd peab valama. Nõnda pidi tõeks saama vürtsipoodniku Vesiroosi sõna, et kui läheb tõesti löömaks, siis ainult mõisnikkudega. Pisut ta siiski eksis, sest ei mürgeldatud mitte ainult mõisades, vaid ka monopolipoodides, nagu võiks ka siin valada valitsuse verd.

Kui sel kõigel polnud muud tähendust, siis vähemalt see, et jälle kord sai kuulda, mis arvatakse vabadusest ning tõest ja õigusest. Need, kelle käes seisnud ikka vägi ja võim ning vabadused ja õigused, tõttasid kohe ütlema, et näete nüüd oma silmaga, vabadus pole muud kui vägivald ja õigused ainult ülekohus. Vabadusapostlid ei leppinud sellega ja kinnitasid, et neil pole riisujatega mingit ühist ja sellepärast jäetagu vabadus rahule, aga nende sõnu ei pandud mikski ei vaenlaste ega isegi sõprade pool — nii väga oli sõna väärtus neil päevil langenud. Kõik aimasid, et sõnu ei kulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi polnud muud kui see, mis kasulik.

Pealegi, tõde peeti liig kalliks isegi rahva vabaduse ja õiguste eest võitlemiseks, valega tuli alati palju odavamini toime. Tõde on kuld, aga kes siis läheb lahingusse kuldrelvadega? Tõde on ilmas nii vähe, et temast ei jätkuks üheski lahingus, ammugi mitte revolutsioonis, sellepärast peab paratamatult tarvitama aseainet — valet. See on seda lihtsam ja loomulikum, et tõest saab nii kergesti vale ja valest tõde, eriti ühiskondlikul alal.

Sellel mõnekümne mehe maaleminemisel, et seal teha, mis teha võib, ja võtta, mis võtta saab, oli veel teine kõigile silmatorkav tulemus: selgus, mis on sotsialist ja mis sotsialism. Pealegi valgustati asja kahest otsast, nii et ta pidi olema üleni selge. Kui valgustati ühelt poolt, siis olid need maaleläinud mõnikümmend meest tingimata sotsialistid, sest miks inimene muidu läheb hulgakesi rüüstama, kui ta ei ole sotsialist. Veel enam: kui asja küllalt hästi valgustati, siis selgus, et tol ajal oli iga aidavaras ja heinaküüni või loomalaudagi põletaja sotsialist. Et aga sügisel rehepeksmise ajal oli palju tulikahjusid ning pimeduse tõttu sagedaid aidavargusi, siis oli kõigile käega katsutav, et kogu maa oli uppumas sotsialismi, mille Luteruseks juut Marx. See oli sedavõrt kindel, et võis enda lasta kas või tuleriidal ära põletada.

Aga kui valgustati asja teisest otsast, siis nägid kõik, et sotsialism pole midagi muud kui kristlik õpetus maapealsest paradiisist, kus inimesed saavad õndsaks puht söömisest ja joomisest, kui aga seda anda, niipalju kui kellelegi kulub. Luterus puhastas ainuõndsakstegeva usu kuningatele, vürstidele ja teistele suurnikele, Marx — talupoegadele, töölistele ja paadialustele. Siit see suurnikkude kibe viha uue õpetuse vastu, aga siit ka endastmõistetav tõde, et olla sotsialist, tähendab olla vaevatute ja koormatute eestvõitleja, rõhutute kaitseingel. Attila arvas, et sotsialist on kõrgeim ja õilsaim, mis inimesele maa peal üldse osaks määratud. Joosua oleks võinud omalt poolt seda arvamist täiendada, öeldes, et sotsialist on midagi nii ülevat ja kõrget, et ei tema enda ega tema nimegi külge või hakata midagi halba või kahtlast. Sotsialist seisab sealpool inimeslikke pahesid, peaaegu sealpool head ja kurja, nii et tehku ta ükskõik mis, tema tehes muutub see heaks. Kui oleks selgunud, et maa röövretkel olid ka mõned sotsialistid, siis oleks kindel, et seal pole üldse röövitud, vaid ainult eksproprieeritud ja konfiskeeritud, mis on korralik revolutsiooniline toiming. Kröösus oleks võinud omalt poolt sellele lisada, et sotsialistid on uue, parema ilmakorra asemikud, tema võimukandjad, ja sellepärast on neil õigus tulevasele ilmakorrale vastuhakkajaid samuti kas või surmaga karistada, nagu teevad seda vana korra asemikudki, ilma et neil oleks vaja vastutust kanda.

Oli mõttetu sellele vastu väita küsimusega, et kes on teid pannud uue, tulevase ilmakorra asemikuks, sest samasuguse õigusega võidi küsida: kes on pannud need vana korra asemikud, et nad tapavad inimesi lausa linnaturgudel? Ei, mõlemad olid ise hakanud ja mõlemad arvasid, et neil on suurem õigus kui vastastel. Mõlemad arvasid ka, et eesmärk pühendab abinõud, millist arvamust Viljasoo pidas üpris loomulikuks, sest ta ütles:

„Kui jumal võis anda oma poja juutide kätte, et nad naelutaks ta ristipuule inimeste lunastamiseks, miks siis sotsialistid ei või mõnda mõisa või monopolikassat tühjaks teha, kui nad tahavad inimesi paradiisi toimetada? Jumalal oli ainult üks poeg, aga mõisaid ja monopole on palju, nii palju, et sotsialistid ei jõua kunagi neid kõiki tühjaks puistata.“

Niisugune oli tema arvamus, kui ta istus laua ääres ja mugis raamatuvirnade vahel oma lõunasööki, mille naine talle siia toonud. Sest tema oli ometi oma matusepäeva-õhtu lõõpimise pööranud tõeks ja oli teostanud oma vanapoislikus üksinduses revolutsiooni — oli võtnud omale naise, kel on kaks last, needsamad, keda Indrek oli aidanud pimedas koju kanda.

Naine pidas asja ikkagi veel naljaks, aga igakord kui ta tõi Viljasoole süüa, uskus ta jällegi üürikeseks, et asi võib ometi tõsi olla. Kodu üksi oma lastega magama heites kadus üürikene ja nõder usk muidugi varsti. Et ta aga pidi igapäev Viljasoole toitu kandma, siis toitis ta sellega ka oma nõrka usku. Viljasoo omalt poolt seletas, et tema pole enam nii noor, et oleks asjadega hädaline. Tema tahab ise vaadata ja laseb ka Mariel vaadata, kas nad kuidagi sobivad. Võib-olla Marie leiab kellegi kohasema, siis muidugi mingu sellega, aga kui see ehk liig kaua nõnda kestab, siis jääb ehk hiljaks, sest Marie võib hakata temale, Viljasoole, meeldima, nii et siis ei lase ta teda enam kellegi teisega. Vististi kindlasti see läheb nii, et Marie hakkab temale meeldima. Aga sellepärast ei maksa tal ometi nutta, sest Viljasoo ei lähe meeldimise tõttu tema vastu põrmugi halvemaks. See on ainult noorte juures nõnda, et kui keegi teisele meeldib, siis andku kohe kas või oma hing selle eest, sest noored ütlevad, et milleks sa mulle meeldid, kui sa ei anna ka oma hinge minule. Viljasoo kui vanainimene arvab pisut nagu vastupidi, et kui Marie hakkab temale tõesti meeldima, siis tema, Viljasoo, võib oma hinge anda Mariele, muidugi kui tema seda ehk millalgi tahab. Nõnda arvab Viljasoo. Aga praegu, kus Viljasoo mugis süüa, ta sellele ei mõelnud, vaid jumalale ja inimestele, nii et lisas oma endisele targutusele nina kirtsutades juurde:

„Jah, jumal tappis oma poja, et lunastada ilma, aga kui Aabram tahtis minna oma poja elu kallale, et endale pisut õndsust muretseda, siis see ei kõlvanud, vaid ta pidi võtma kitsetalle. Eks ole nõnda. Aga mis sellest võib õppida? Seda, et kui teed midagi teiste heaks, siis on rohkem lubatud kui iseenda pärast. Seda jumala enda eeskuju just ei panegi valitsus ega tema kaagid tähele, nii et sotsialistid on suuremad kristlased ja jumalasulased kui mõisnikud ja nende sabarakud pastorid, sest nemad muretsevad ainult iseenda eest.“

Jällegi Viljasoo sõi nohinal omaette ja kirtsutas vahetevahel nina, nagu hauduks ta mingisugust mõtet. Natukese aja pärast rääkis ta nagu endamisi edasi, kuna Indrek istus sohval raamatute vahel ja soris neid. Viljasoo ütles:

„Mina ka muretsesin tänini ainult iseenda eest, tegin raamatutega revolutsiooni ja mõtlesin ainult iseendale. Meie kõik teeme nõnda, revolutsioon teistele, elu iseendale. Aga nüüd tegin selles revolutsioonis revolutsiooni — hakkan elama teistele. Heategevus, hale süda, kaastundmus, kristlik meel, mis?“

Viljasoo pani kahvli käest, sest toit oli otsas: ta laskis endale ikka paraja portsjoni tuua, et poleks jätiseid. Nüüd pühkis ta habet ja hakkas hambaid torkima.

„Inimene on pagana õnnetu loom vanajumala tõpratallis,“ hädaldas ta, „sest mõelge ometi, isegi krokodillile olevat ta loonud väikese linnu, kes puhastab tema hambavahed toidujätistest, kui ta ise põõnab päikesepaistel, aga inimene peab seda ikka ise tegema. See tuleb sellest, et inimesel on südametunnistus, mis ei luba, et mõni teine su hambavahesid torgiks, ikka pead ise. Krokodillil ei ole südametunnistust, sest miks muidu tema hambaid puhastab lind.“

Jälle peatus Viljasoo targutus. Paari hetke pärast ütles ta Indrekule:

„Te muidugi mõtlete, et miks ma nõnda sellest krokodillist ja südametunnistusest…“

„Ei, ma ei mõtle midagi, ma lihtsalt kuulan,“ vastas Indrek vahele.

„Mina aga nimelt mõtlen sellega midagi,“ ütles Viljasoo, „selle kaastundmuse, haleda südame, krokodilli ja südametunnistusega. Mõtlen nimelt iseennast. Ja teid ka…“

„Miks nii?“ küsis Indrek huvitatult.

„Sellepärast et ma kardan, teie ehk mõtlete minust ja mõtlete pealegi veel võõriti,“ seletas Viljasoo.

„Ma ei saa põrmugi aru, millest te räägite,“ ütles Indrek avameelselt.

„Ma räägin Mariest ja tema lastest, keda me tol õhtul koju kandsime.“

„Mis siis nendega on?“ küsis Indrek.

„Nendega pole midagi,“ vastas Viljasoo, „ainult minu ja teiega.“

„Kuidas minuga?“ küsis Indrek kärsitult.

„Kannatage pisut, laske ma seletan,“ ütles Viljasoo. „Te pidite ju sel õhtul tingimata imestama, et mis minu arukesega äkki küll juhtunud: naine tuleb lastega mehe matuselt ja mina hakkan teda omale kauplema, teda ja tema lapsi, eks ole nii?“

„Natukene veider muidugi oli,“ naeratas Indrek.

„Ja kui hakkasite sellele seletust otsima, siis leidsite muidugi, et mina olen kaastundlik inimene ja et mul on väga hale süda sees, eks?“

„Olgu selle haleda südamega kuis tahes, aga ega te teatud kaastundmusest ei pääse,“ ütles Indrek nüüd veendunult.

„Seda ma kartsin kohe, et te nõnda mõtlete.“

„Miks te siis seda just kartsite?“ küsis Indrek, rõhutades viimast sõna.

„Aga lihtsalt sellepärast, et see ei ole õige ja laseb mind paista valevalguses. Tema heidab minu iseloomule niiöelda teatud varju, võiks isegi öelda halva varju, sest mina pean kaastundmust ja haledat südant revolutsioonipäivil suureks puuduseks ja endale otse haavavaks. Mina arvan, et ennem võib inimene nälga surra, kui et haledailt südameilt midagi vastu võtta. Seda arvan mina. Mina ei ole kunagi ühelegi kerjusele kopikatki andnud, ehk olgu siis, et olen kindel, ta vahetab selle monopoli vastu ümber, nii et ta muudab minu haleda südame kohe totruseks, teeb ta naeruväärseks. Siis küll, siis annan, sest see valmistab mulle lõbu, ma saan iseendale ja teistele tõendada, kui rumalad ja kahjulikud on kõik armuannid. Aga kuidas saaksin ma selle, mis ma teen Marie ja tema lastega, rumalaks ja naeruväärseks muuta? Ei, seda ei oskaks ma. See on mõnikord ainult naljakas, halenaljakaski, aga siiski mitte naeruväärne. Sest öelge nüüd isegi, mis on selles naeruväärt, et ma lasen lastele natuke paremini süüa anda, nii et nad läheksid pisut priskemaks ja ümarikumaks, või et ma lasin neile mõned paremad hilbud muretseda. Aga muidugi, naljakas on see küll, sest ema, selle asemel et rõõmustada ja lastega kaasa naerda, aina tönnib. Naised on ikka nõnda: kui on halb, tönnivad, kui on hea, tönnivad ka. Nii et pole parata. Ja teate, mispärast ta tönnib? Et ma ei taha vastutasu. Mõistate? Temal on ainukeseks vastutasuks ta ise ja nüüd ta tönnib, miks ma teda ennast ei taha, miks ma ööseks sinna ei jää. Pealegi, kõik majas usuvad, et meie vahel on algusest saadik nõnda, sest kes siis muidu söödab kellegi lapsi või ostab neile hilbukesi. Ja teate, mis ta on teistele südametäiega öelnud? Temal olevat minusuguseid iga sõrme jaoks kümme tükki, nii et tähendab sada, sest minul on kõik sõrmed alles, näete!“ Viljasoo tõstis oma mõlemate käte haarakil sõrmed üles ja näitas neid Indrekule, nagu oleks see ei tea kui tähtis, ning jätkas siis: „Tähendab kiitleb teiste ees, et tal on minutaolisi vanu tervelt sada, aga omal pole õieti mindki. Sellest siis see tönn kõige enam, sest tema peab endast lugu. Ja tal on õigus, sest tal on õiged naise nurgad ja kõverdused. Teie ärge punastage, et ma räägin seda nii vanapoisilikult, ka noores eas pole ma osanud naistest õieti rääkida.“

„Ma ei punasta sugugi,“ vaidles Indrek vastu.

„Ärge seda öelge,“ rääkis Viljasoo, „noored punastavad alati, kui naisest natukenegi midagi nimetada, sest naine on nende silmas kas hoopis olematu loom või ta on püha mardikas, kes treib sõnnikustki aina uusi maailmu. Aga mina olen teisiti loodud, juba maast madalast. Mina pole osanud naistele kunagi nõnda otsa vaadata, et näeksin uusi maailmu ja kuud ning tähti ega oska ka nüüd, sest vanaduses neid asju ei õpita. Mina ei oska ka lastega midagi peale hakata. Hea küll, kui ta magab, nagu siis õhtul pimedas, siis mässid ta muidugi kuue sisse ja kahmid ta kuidagi sülle, aga mis temaga siis teha, kui ta käib või jookseb ja sulle otsa vaatab, sinuga räägib, jumala eest ei tea. Mul on ikka pisut hirm, et kui puudud teist kusagilt, murrad äkki midagi küljest ära, nagu kannul kõrva. Aga on see siis hale süda, kui sa ei murra kannul kõrva ära? Mariest saan ma muidugi aru, kui ta ütleb, et tema olevat oma lastega nagu mõni sant või kerjus. See on muidugi alandav, sest armuand alandab alati. Sellepärast ei pea inimesele kunagi armu andma…“

„Aga miks te siis seda teete?“ küsis Indrek.

„Ega ma ei tee ju,“ vastas Viljasoo, „ainult Marie ja teie arvate, et minu tegu on armuand. Et Marie minu seletusi ei usu, sellest ma saan aru, sest temal on ta naiselik väärtus kaalul ja pealegi ei või tema kuidagi mõista, et niiöelda revolutsioonilise tegevuse ja selle tagajärjed peab laiendama ka naistele ja lastele. Mõistate? Revolutsiooniline tegevus!“ Indrek ei võinud siinkohal kuidagi naeratust tagasi suruda, mida ka Viljasoo märkas ja siis jätkas: „Teie muidugi naerate, sest teie ei tunne asjaolusid. Teie ei tea ju veel, et see polegi minu raha, mis ma Mariele ja tema lastele annan. Ärge mõelge, et ma räägin neist summadest, mis rahvas oma hingeõnnistuse pärast langenute perekondadele kokku kannab, need on muidugi täisverd armuand. Aga nendest osasaamise keelasin ma Mariel ära, et poleks tegemist armuandidega. Ja teate, mis Marie mulle sellepärast tönnides ütles? Mina tahtvat üksinda see suur heategija olla. Mina ja heategija! Naeruväärt! Ma pole kellelegi kogu eluaeg head teinud. Asi on üsna lihtne: raha, mis ma annan, on vana Bõstrõi oma, kes oli täisverd eestlane, kandis vene nime ja oli muidu peaaegu sakslane, ainult et ei armastanud sandarme ega kasakaid. Selle eest sai ta surma revolutsioonilises võitluses, kui tuli pühapäeva õhtul jalutamast, raamatumapp kaenla all. Ja ärge arvake, et ma naljatan. Koguni mitte. Kuul, mis talle surma tõi, oli määratud niiöelda revolutsionääridele. Ka Bõstrõi oli revolutsionäär, sest tema ei langenud sotsialismi ees minestusse ega käinud saksa lauakirikus. Nii et oli üsna õige, kui vene soldat ta jalutuskäigul maha põmmutas. Mõistate? Noh, aga enne seda, kui ta langes revolutsionäärina, tema oli laenanud minule nii mõnegi kenakese summa ja seda ainult sõbra mehe poolest, niiöelda peost pihku, ei kirja ega kohut. Saate aru? Aga nüüd, kus sugulased jagavad tema varandust, peaksin mina kui korralik inimene saadud raha neile välja maksma, sest see pole nüüd enam minu vana ametivenna Bõstrõi raha, vaid tema sugulaste oma, eks ju? Noh, ja mina? Arvate, et ma läksin ja ütlesin, et olen saanud nii ja nii palju ning luban maksta siis ja siis? Või arvate teie, et sugulased oleksid minu poolt soovitud tähtaegadega nõus olnud? Nad oleksid mult raha kohe nõudnud. Ja kust ma seda oleksin võtnud? Ning siis? Oksjon! Tähendab — minu raamatud. Aga kes neid ostab? Ei keegi. Nii et nemad ei saaks raha, minu raamatud läheksid heeringamüüjatele, kes jaotavad nad leht lehelt rahvale välja. Teie suremata teosed muidugi ka,“ naeris Viljasoo Indrekule ja kirtsutas nina, nii et naerust sai irvitamine. „Iseenesestki mõista, et see oleks olnud puht lollus. Siis mõtlesin ma, et annan õige selle raha sõjariistade muretsemiseks, sest selleks ju korjatakse raha. Aga ka sinna oleks pidanud suurema summa korraga andma, muidu pole mõtet. Kuid see polnud ainukeseks takistuseks, vaid veel muud. Mina mõtlesin nimelt nõnda: hea küll, mina annan raha ja nemad ostavad sõjariistad, aga kes hakkab neid tarvitama? Minust endast asja ei ole, teistest, keda tunnen, ka ei ole. Kröösus on ainukene, kes julgeb revolvri vähemalt taskugi pista või ta sealt välja võtta, aga lasta ei julge temagi, või kuigi laseks, siis tingimata mööda, igatahes mitte mõne sandarmi või nuhi pihta. Temal on revolver ainult selleks, et teiesuguste poisikeste ees suurt meest mängida, muud midagi. Ärge pange pahaks, see on minu arvamine. Nii et tähendab, kuigi mina annaksin raha ja kuigi selle eest ostetaks sõjariistu, siis poleks neist kasu, sest pole ju sõjariistade tarvitajaid. Lihtsalt ei ole, tehke mis tahes. Mõnele kõri kallale minna, et käsi teise tasku pista, niisukesi mehi leidub muidugi, aga et mõni nuhk teise ilma saata, selleks ei liigu ühegi käsi. Sellepärast arvasin, et ka sõjariistadeks ei maksa. Kaalusin ja kaalusin, mis ma küll selle vana revolutsionääri rahaga pean tegema, kaalusin oma mõttes tolgi õhtul. Ja kui siis äkki leidsime selle naise oma tönni ja lastega — mina arvasin alguses, et need on tingimata poisid, tingimata — nojah, kui me need arvatavad poisid ühes tema emaga leidsime, siis tuli mul äkki mõte, nagu välk selgest taevast, et näe, siia pane see raha, kasvata poisid suureks ja nendele anna püss või puss kätte, küll nemad juba teavad, mis teha nuhi või sandarmiga. Aga siingi kukkusin sisse, nagu nägite, poiste asemel saime sülle tüdrukud. Mees kahmab sülle ikka tüdruku, mitte poisi,“ irvitas ta nina kirtsutades ja jätkas siis: „Oma otsusest ma siiski ei loobunud, sest ma ütlesin: olgu pealegi tüdrukud, tulevased tragid tüdrukud on ehk rohkem väärt kui praegused sössid poisid, need memmepojad. Ja pealegi, kui ma oma otsusest jällegi oleks loobunud, siis oleks ma pidanud uuesti mõtlema hakkama, kuhu see raha panna, mis ma võlgnen surnud revolutsionäärile. Aga mina ei armasta üldse palju mõelda, sest see segab mu tegevust. Veel vähem armastan ma mõelda rahast, ehk olgu siis, et kust teda saab, aga mitte, kuhu ta panna. Nõnda siis, et asi oleks ühel pool ja et poleks enam miskit mõtlemist, tegin tol õhtul asja trah-trah ära, nagu oleksin maha põmmutanud mõne nuhi. Ning see on kõik. Öelge nüüd ise, kus on siin kaastundmus, hale süda või kristlik meel? See on ainult korralik äri, omakasulik võlgade tasumine. Marie muidugi ei usu kogu asjast küünemusta-väärtki. Tema ütleb mulle päris lihtsalt: sina ei taha, et mina või minu lapsed oleksid sulle tänulikud ja sellepärast mõtlesid selle loo välja. Ning teate, mis ta mulle viimati juurde lisas, ise mind äkki teietades? Teie olete egoist; teie olete vastik egoist! hüüdis ta. Ainult teie tahate teiste heaks midagi teha, aga teised ei või teie heaks midagi. Isegi tänulik ei või olla, siis pistetakse sulle mõni surnu nina alla, keda sa kunagi pole näinud. Aga Marie, vastasin temale, sa ju tood mulle süüa. Ja te arvate, et see tasub selle, mis teie mulle teete? küsis ta otse viha ja põlgusega vastu. Noh, hea siis küll, ütlesin mina, kui sa arvad, et see on nii vähe, hakka siis ka minu pesu pesema ning lappima. Nõelu ka mu sokke, kui muidu ei aita. Aga, ütlen ma temale, ma ei soovita sul seda mitte teha, s. t. pesu pesta, sest minu särgid on väga mustad ja minu higi haiseb halvasti. Ka ei vaheta ma iga nädal pesu, sest esiteks on mul puhas töö, ainult paber ja trükimust, ja teiseks olen ma revolutsionäär, ei taha priisata, kui minu kaasvõitlejad istuvad vanglas. Habemegi lasksin selleks nii suureks kasvada, et ei paistaks, kui pesu on võidund. Ja, ütlen ma, minu sokid on peaaegu ilma põhjadeta, sest neid vahetan ma veel harvemini kui pesu. Aga kui sa just tahad, siis hakkan pesu iga nädal vahetama, et ta poleks enam nii hirmus must, ja sokke kas või kahe nädala tagant. Nõnda seletasin talle oma asja ära ning ootasin, mis ta mulle vastab. Aga tema ei vastanud midagi, läks ainult tönnides uksest välja. See oli just enne teie tulekut, nii et ma praegu õieti ei teagi, millega see lõpeb, kas ta hakkab mu pesu pesema ja sokinärusid nõeluma või ei.“

„Hakkab tingimata,“ arvas Indrek.

„Noh, siis on ju kõik korras,“ ütles Viljasoo, „isegi kui ma oleks mõni niinimetatud heategija, oleks ikkagi kõik korras, sest see töö tasuks kõik rikkalikult. Aga ma ei ole ju heategija, vaid ainult korralik inimene, kes tasub oma võlad ja teeb seda pealegi veel nõnda, nagu see temale kõige soodsam.“

„Seda ei usu te ju isegi,“ ütles Indrek.

„Mina tean ja usun, aga teie nähtavasti ei usu, kuigi teate, nagu Mariegi. Teil on arvamine, et kui inimene midagi teeb, mis teisele hea, siis ta teeb seda ikka kas armastusest või kaastundmusest ja Marie tahab, et see oleks armastus, teie aga, et oleks kaastundmus. Kuid mina tahan, et see oleks õiglus, revolutsiooniline õiglus: igaühele oma, mitte enam.“

Viljasoo vaikis natukeseks ja jätkas siis:

„Või arvate, et need töölised, kes annetavad langenute perekondade heaks, teevad seda kaastundmusest? Ei, vaid ainult selleks, et kasvatada uusi revolutsionääre vanade asemele. Te muidugi imestate, et milleks ma küll seda teile räägin. Ainukene eesmärk: et jätaksite oma haleda südame usu, sest teie pole ometi mõni naine. Ja pealegi, kui näete asju õieti, siis ehk aitate mul ka Mariele õige aru pähe panna. Teid ta ehk usub, sest teie olite ju selle asja alguse juures. Nii et kui teie temale ütlete ja omalt poolt kui kõrvaline inimene seletate, siis ta ehk jätab oma tönni, muidu mõni teda teab, mis ta veel teeb. Tuleb viimaks samasugune häda ja õnnetus, nagu armuandidega. Üleüldse, teate, on hirmus, kui inimene midagi teeb. Tee linn pimedaks — hakatakse lõhkuma, kutsu rahvas turule — lastakse maha, katsu langenu lapsi toita — ema pistab tönnima, on haavatud. Ja uskuge või mitte, aga niipea kui mina võtaks Marie omale naiseks, nii et poleks enam tönni, siis tulevad uued lapsed, mis on revolutsionäärile veel see kõige hirmsam. Lihtsalt häda, häda!“

„See on sellepärast, et inimene mõtleb,“ arvas Indrek.

„Muidugi sellepärast,“ oli Viljasoo nõus, „aga mina olen kord juba niisike inimene, et niipea kui minul on naistega tegemist, siis tulevad kohe kõiksugu mõtted. Sellepärast olen ma neist alati hoidnud kaugele. Rahuajal oli see ju võimalik, aga revolutsioonikeerus satub inimene ikka kuidagi ratta alla ja seal ta nüüd on.“