Tõde ja õigus III/V
V.
Järgmisel hommikul, kui perenaine tõi Indrekule kohvi, märkas ta, et selle kaelaga midagi juhtunud, ja küsis:
„Sattusite ka kasakate kätte või?“
„Kuidagi sattusin,“ vastas Indrek. „Olin küll meestesummast eemal, aga äkki kihutas keegi ligi ja andis ühe ära, miks, ei mina tea.“
Seda nende juttu oli läbi ukse ka peremees kuulnud ja tuli asja vaatama.
„Nagaika ots,“ ütles ta kaela nähes asjatundlikult. „Kas apteegis eile käisite?“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Tegite väga targasti,“ ütles ta kavalalt oma väikseid virvendavaid silmi pilgutades. „Keda kasakas kord löönud, see on mässaja, sellepärast. Sest milleks kasakas muidu lööma tuli, kui sa polnud mässaja,“ seletas ta.
„Aga ma seisin ju eemal maanteekraavi kaldal,“ püüdis Indrek end kaitsta.
„Ükski inimene ei tohi kusagil seista, kui ta näeb kasakat,“ vastas peremees.
„Aga mis ta peab siis tegema?“ küsis Indrek.
„Liikuma, aina liikuma,“ seletas peremees. „Jooksma, põgenema, sest selleks ju kasakas ongi, et kõik peavad põgenema. Võim peab nägema, et sa kardad, ja kui keegi muidu ei karda, siis antakse, nii et kartma hakkad. Sest kuis siis muidu saab, kui keegi ei karda.“ Nüüd astus peremees otse Indreku juurde ja ütles vaikselt ning saladuslikult: „Aga politseimeistri jalg on kuradile. Nagu kapsajuurikas! Mehed oma tümmikatega ja hobused oma rautatud kapjadega, nii või nii, aga löma. Kasakad kandsid teise ära. Need ise said ka oma jao, kes kiviga, kes malakaga, tegid sääred. Nüüd otsitakse ninamehi ja küll nad juba leitakse, sest ega nuhidki puudunud. Need ei puudu kusagilt, nemad on ikka hulgas. Tingimata.“
Lohk rääkis seda nagu tigedalt ja põlastavalt, aga omal sädelesid väiksed silmad virvendavalt peas, nagu oleks kõik ainult tühine viguriväntlik nali, mida ei maksa võtta kuigi tõsiselt. Ja nagu tahaks ta oma silmade ilmet seletada, ta liigutas ühes kogu õlaga oma pooljõuetut kätt ja ütles:
„Näete! See on sama politseimeistri käsul. Nüüd tunneb ise jalaga, kas on küll hea. Aga muidugi, tema saab oma kontide eest lindi rinda ja kui vaja, tubli paiuki, kuid mis sain mina? Kerjakoti kaela, sest see on alles terve, võib kanda. Küsib keegi mu naisest ja lapsest? Eks oodake! Sellepärast kuulake vanema inimese nõu: hoidke kõrvale, hoidke õigel ajal kõrvale, sest mis tähendab kasakale mõni südametäiega visatud kivi. See on lastemäng, purjus poiste mood külavahel või kusagil kõrtsi ees. Nõnda märkab teid lõpuks mõni nuhk.“
Indrek tundis, kuidas tal äkki veri tõusis näkku, tõusis veel siiski, kui peremees oli toast juba läinud ja ta seisis ihuüksi keset põrandat. Tal oli oma eilse talitusviisi pärast häbi, häbi ehk sellepärast, et keegi teine oli kõrvalt vaadelnud, kuidas tema äkilises vihahoos sõna otseses mõttes pimesi oli hakanud kividega pilduma ja seda tahtnud jätkata isegi siis veel, kui polnud selleks enam mingit mõtet. Ja ometi ei võinud ta sinna midagi parata, et ta ka veel täna sattus vihamarru, kui mõtles eilsest sündmusest. Tänini ta oli sellistest juhtumeist ainult lugenud ja ta oli ikka oletanud, et küllap ehk kantsikumeestel oli kuidagi õigus ja kannatanuil kuidagi süüdi, aga nüüd tundus talle äkki otse vastupidi: kannatajal pole kunagi süüdi ja vägivallal pole kunagi õigust. Kui ta parajasti selle üle järele mõtles ja läbi akna teise maja aeda vahtis, kus lapsed nosisid marjapõõsaste kallal, kuulis ta ukse poolt kerget krõbinat. Ta lõi silmad uksele ja nägi, kuis keegi toppis kulunud lävepaku ja ukseserva vahelt kokkupandud valget paberit tuppa. Paberit võtma minnes ta kuulis ukse taga kiireid kaugenevaid samme ja kui ta ukse avas, nägi ta allaviival trepil tütarlapse pead kaduvat. Indrek sulges ukse ja võttis paberi. Sellele oli oskamatu käega ja vigases keeles kirjutatud mingisugune palve „Krestuse Meje Issanta kanadusse perasd.“ Palves oli öeldud, et „Jerussalemas kulti ääld, kes üdles, et ges sele etasi anap kolme pävaga ühesale Inemeselle, sele peasdap issant ärra sesd kuriasd ia ühheksatõisdgümdal bäval saap Temale Sur Röm osas.“ Kes aga seda mitte ei tee, sellega sünnib, nagu „mehhega sial gaukel Ergudski linnas, kele suku on ärra netud tänapävani.“ Lõpuks veel Kristuse sõnad: Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte, sest „Kurrivaim on gui Meuraia Leugoer Inemesde sies.“
Indrek pidi alguses paberilipaka tükkideks käristama, aga siis tuli tal teine mõte: ta andis selle perenaisele edasi. See lõi silmad kirjale ja peitis ta siis põue. Õhtul, kui mees oli välja läinud, tuli ta Indrekult sulge, tinti ja paberit paluma, aga kui ta need oli saanud, kõhkles ta paigal tammudes ja esines viimaks palvega, Indrek kirjutagu õige see palve üheksas eksemplaris ümber. Just nii: Indrek kirjutagu valmis ja tema, perenaine, annab ta siis edasi. Vanamees ei tohi sellest teada, sest tema ei salli seda, hakkab torisema. Aga edasiandmata ei või see palve ka jääda, sest siis peab meie Issand Jeesus Kristus uuesti ristisambas surema, nõnda ütlevad vagad inimesed. Ja edasiandmine sündigu salaja, nagu oleksid nägematud Issanda inglid teel, ainult siis pääseb Kristus uuest ristisurmast.
Kui perenaine oli Indrekule nõnda selgeks teinud, millise tähtsa toiminguga siin tegemist, oli ta nõus: tema kirjutab üheksa eksemplari valmis ja perenaine annab nad nägematult nagu Issanda ingel edasi. Võib ehk palved panna ümbrikusse? Oh jaa! Seda parem veel! Seda saladuslikum. Kui saaks veel pitserid peale! Indrek lubas ka pitserid muretseda, ainult mitte täna enam, vaid homme. Aga ümberkirjutamisega teeb ta ehk veel täna alguse, veel täna või homme hommikul vara. Kaubapealisena lubas perenaine Indrekul nõeluda sokke ja lappida pesu — laseb masinaga vurinal, see pole tema käes midagi, ainult kui saaks üheksa palvet valmis, et päästa Kristus ristipuult.
Palvet ümber kirjutades sündis Indrekuga imeline lugu: ta hakkas niiöelda ise palvetama, teistesõnadega: tal tuli vaim peale. See sündis nõnda, et alguses ta püüdis palvet ainult parandada, siis juba täiendada, lõpuks lihtsalt omast peast luua, sisendades palvele kõik need suured voorused, millest temale rääkinud perenaine. Uues palves, s. t. Indreku ja perenaise palves selle täiuslikumal kujul oli jutustatud Kristuse kannatusest ja Jehoova julmast meelest ning manitsetud inimesi halastama Kristuse peale Jehoova sõna kuulmisega, et ta ei saadaks Lunastajat uuesti piinavasse surma. Üheksa palvet, igaüks ümberkirjutusest omasugune, pani Indrek ümbrikuisse ja pitseeris need kinni kolmekordselt, mille kohta perenaine ütles, et kolme armastab jumal, ja nõnda läksid nad laiali. Indreku süda oli rahul, eriti sellepärast, et pitseeritud ümbrikuist ei saanud perenaine palveid lugeda, mis võib-olla talle sugugi poleks meeldinud. Aga tema hämmastus oli suur, kui ta leidis mõne päeva pärast oma ühe täiuslikumaid palveid „Rahva Sõbrast“ ühes lisamärkusega, et vagad inimesed muutuvad sagedasti oma sügavamas palvehärduses peaaegu jumalateotajaiks.
Palvet luges lehest ka korteriperemees Lohk ja kohe kutsus ta naise ning näitas seda ka temale, tähendades, et Kristus organiseerib inimesi Jehoova vastu, valmistab ka taevas revolutsiooni ette. Emand Lohk ei vastanud mehele midagi, kannatas tema jumalavallatud sõnad vaikse meelega, kuid esimesel parajal silmapilgul küsis ta Indrekult, kas see lehest palvet lugenud ja mis tema sellest arvab. Ja muidugi, Indrek oli lugenud, aga tema ei arvavat midagi iseäralikku, ainult et palved ei käi üldse ilmaliku mõistuse ja tarkusega hästi kokku, sest neis on tallele pandud jumala ja inimeste südamete salajased ja seletamatud asjad.
Sellega oli emand Lohk täiesti nõus ja kaebas, et temal oma meesterahvaga ei ole mingit vastastikust arusaamist. Eriti halvasti oli mõjunud tema vigastamine ja sellele järgnev politseilik tagakiusamine. Nüüd, jumalale tänu, on küll politsei neid rahule jätnud, sest mis ta sandist veel tahab, aga meesterahvas pole sellepärast sugugi lahkemaks muutunud; nokitseb omaette saapaid parandada, kui tööd on, ja käib koosolekuil. Seal käib ta ikka, seda ta ei jäta.
„Olen talle küll öelnud,“ rääkis perenaine, „et kas tahad, et ka teine käsi otsast ära võetakse, aga tema vastab: võtku või pea, lähen ikkagi. Tütrest tahtsime teha koolipreili, päris kubernante kohe, mis läheb Peeterburi suure koha peale, aga või nüüd sest midagi tuleb, kus meesterahval tehti teine käsi sandiks. Tüdruk ise ütleb ka, et tema läheks parema meelega Ameerika, tal ju onu seal Lossi linnas — teist nime ma ei mäleta, sest sel linnal on kaks nime. Nii et nüüd hakkas teine inglise keelt õppima. Ja las õpib ning läheb, seal ehk vähem mässu kui siin. Rohkem ehk ka vabadust, sest noored tahavad ju kangesti vabadust. Vanal inimesel, temal ükskõik, sest mis tema selle vabadusega ikka teeb. Nagu mina siin, mis ma teen vabadusega? Ei kedagi, istun ainult masina taha ja vuristan või lähen vagade koosolekule.“
„Aga kui sinna ka ei lubataks?“ küsis Indrek.
„Kes siis sinna hakkab keelama,“ vastas perenaine lihtsameelselt ja lisas juurde: „Ja kuigi keelataks, mis sest, õhtul magama minnes võin ma ikkagi öelda: Jeesuke, tule minuga, sest seda ei saa mulle keegi keelda. Meesterahvas ei taha, et ma nõnda ütlen, kui poen tema kõrvale, aga kas ma sellepärast jätan ütlemata: ütlen salaja, ütlen mõttes, liigutan ainult pisut suud, see on kõik. Ja kes võib mulle seda keelda?“
Ja muidugi, seda ei võinud emand Lohule keegi keelda, et ta liigutas pisut oma kipras suud, kus puudus juba nii mõnigi hammas. Sellega pidi Indrek tingimata nõus olema. Samuti pidi ta tunnustama, et palve, mille ta tegi üheksakordseks, pealegi iga kord teda pisut teisendades, avaldas tema isiklikku ellu suurt mõju, olgu kodu või väljaspool. Kodu muutus ta selle tõttu pisut nagu oma inimeseks ja väljas avanesid tal mitmeti teed, nii et kui ta oleks olnud pisutki vanem ja õnnetum, siis oleks ta pidanud paratamatult hakkama uskuma selle ja ka igasuguse teise palve imettegevasse jõusse. Sündis nimelt nõnda, et kui Indrek nägi oma palvet „Rahva Sõbras“, siis ta tundis korraga end selle mõjuva lehe kaastöölisena, nagu ta oli kaastööliseks olnud õpilaste lehelgi Mauruse juures, kust ta lendas siis tänavale. Siin ta lendas vastupidises suunas — tänavalt toimetusse, muidugi mitte autorina, kes kirjutanud selle palve, vaid kes loonud midagi muud, mis nii käremeelne ja põrutav, et ei pääsenud lehte, tõi ainult kirjakastis J. P. all märkuse, et autorit palutakse toimetusse sisse astuda. Seda ei lasknud Indrek omale kahte korda öelda. Juba järgmisel päeval oli ta kohal — mööda kitsast treppi kolmandal korral. Teda võttis toimetuses vastu aasta kolmekümnene noormees, kel kollakad vuntsid ja lokkis, õigem salkus juuksed, mis tikkusid alatasa silmile, nii et neid pidi aina üle pea tagasi pilduma. Ja seda tegi noormees suure ägedusega, nagu oleks ta mõni muusikakunstnik, kes „mässab“ vaimustushoos. Nägu kõhn, nurgeline, silmad sinised, sügaval pealuus, kuid teravad, puurivad. Õlad kitsad, ripakil, rind peaaegu aukus. Kogu keha hoidus ettepoole kõverasse, nagu oleks kõht liig tühi või nagu teeks ta sirgeks ajades haiget.
„Teie oletegi „Orava“ autor?“ küsis toimetaja, kes ta jutule võttis.
„Mina,“ vastas Indrek ja ei võinud kuidagi lisandamata jätta, et tema on ka kirjutanud selle palve, mille „Rahva Sõber“ avaldas mõne päeva eest. Toimetaja tegi kahtlase ja uskumatu näo, aga kui Indrek oli mõne sõna seletuseks öelnud, raputas toimetaja oma lokke, tammus muheleval näol jalalt jalale ja ütles:
„Ilus! Väga ilus! Mõistan! Siis on tal ju siht sees. Aga „Oravat“ ei saa me avaldada, tsensor ei luba.“
Neis sõnus oli Indrekule kaks üllatust ja arusaamatust korraga, esiteks, tema palvel siht sees ja, teiseks, tsensor ei luba „Oravat“ avaldada.
„Kuis nii?“ küsis ta imestunult ja kõdistatult.
„No vaadake,“ seletas toimetaja ja viskas juuksesalgu silme eest ära, „teie orav närib ikka oma puuri pulgad läbi, ühesõnaga murrab tee vabadusse. See ei meeldi tsensorile. Ta ütleb: on selge, et orav pole siin keegi muu kui vene rahvas. Mõistate? Politiline siht. Karjapoiss, see on tsaar, sandarmid ja balti mõisnikud; puur, see on riiklik kord Venemaal, kogu suur Venemaa ise oma õigeusu, kullatud kirikute ja absolutismiga; tali, see on politiline surve, tsarism ning kevad tähendab revolutsiooni, kus rahvas murrab oma ahelad ja vangirauad. Peatoimetaja käis, katsus küll seletada, et, tule jumal appi, mis tsaar ja sandarmid või balti mõisnikud on karjapoiss või mis vene rahvas on väike orav, aga ei aidanud. Tsensor ütleb, et, muidugi, karjapoiss poleks miski tsaar ega mõisnikust sandarm, kui ta ei pistaks oravat puuri, ja orav poleks iseenesest miski vene rahvas, kui ta ei näriks puuripulki läbi, liiatigi just kevadel, ega jookseks vabadusse. Laske orav jääda ilusasti puuri, ütleb ta, või kui tahate, las ta siis närib talvel pakasega puuripulgad läbi, jookseb isegi välja, aga tuleb sealt sooja puuri tagasi. Jah, tehke nõnda, et orav tuleb ise puuri tagasi, siis luban läbi, ühesõnaga rasrešaju, muidu ei saa. Ja miks ei või orav ise tulla puuri tagasi? küsib ta peatoimetajalt. See vastab, et nõnda poleks loomulik, nõnda ei käiks orava hingeteadusega kokku, aga need sõnad ajavad tsensori hoopis marru. Mis?! hüüab ta. Orava hingeteadus? Teie arvates on oraval hing? Noh, nüüd näete isegi, et oravaga mõtlete vene rahvast, sest vene rahval on hing, mitte oraval. Ja nõnda tõmbaski punasega üle — sa javno kramoljnoje napravleenije. Nii et nüüd kuulute juba nende hulka, kes katsuvad sõnaga õõnistada riigi aluseid — osnoovõi gosudarstva.“
Viimastele sõnadele Indrek naeratas poolkohtlaselt, sest ta ei mõistnud hästi, olid nad öeldud naljaks või tõsiselt. Aga üks oli tal selge: tal oli üpris väga kahju, et tema „Orav“ ei pääsenud „Rahva Sõpra“ ja sellepärast avaldas ta arvamist, et ehk võiks ometi pisut teda muuta, kas või, ütleme, lasta puurile panna raudpulgad, nii et orava hammas ei hakkaks neile enam peale.
„Nii et orav jääkski puuri?“ küsis toimetaja oma juuksesalke raputades.
„Mitte just seda,“ arvas Indrek, „aga karjapoiss las unustab puuriukse lahti. Seda ometi tsensor lubab.“
„Kui ta unustab talvel, siis ehk küll, aga kui kevadel, siis vist mitte,“ arvas toimetaja ja lisas juurde: „Kuid siis ei jää ju enam mingit sihti. Mitte mingit! Mis mõte on siis veel teie oraval? Mis mõte on üldse oraval, kui ta on pistetud puuri ja ei saa puurist enam muidu välja, kui keegi peab midagi unustama. Unustamine tähendab juhust, kuid juhusel pole põhimõttes ruumi. Juhustega ei tee „Rahva Sõber“ tegemist, see on lihtsalt ajaviide, ajaraisk ja meil siin pole võimalik ajaraiskamisega aega raisata. Siin maksab ainult kindel radikaalne siht ja põhimõte. Pealegi pole see kuigi loomulik, et karjapoiss unustab. Sest milleks peab karjapoiss korraga unustama, kui sandarmid ja balti mõisnikud ei unusta. Orav pääseb puurist sihi ja põhimõttega või ta ei pääse üldse, sest põhimõtted ja sihid valitsevad maailma.“
Muidugi, toimetajal oli vististi õigus, selles Indrek ei kahelnud, kuid tal oli hirmus kahju, et tema orav ei pääse tsensori ja „Rahva Sõbra“ kindlaist põhimõttepihtidest. Seda märkas ka toimetaja ja sellepärast hakkas ta Indrekule õpetama ridade vahelt lugemise ja ridade vahele kirjutamise õilsat kunsti. Kogu küsimus seisab selles, kuis teha orav niisuguseks imeloomaks, et ta tsensori silmis enam ei õõnestaks Vene riigi aluseid, ise ometi ei kaotaks oma radikaalset, nimelt just radikaalset põhimõttelist sihti. Radikaalsus oli peaasi, kui orav tahtis pääseda „Rahva Sõbra“ veergudele, seda toimetaja toonitas täna ja ka hiljem, sest Indrekul oli ka pärastpoole siin käimist. Siin olid üldse kõik väga radikaalsed, nii et ei Indrek ega ka nemad isegi õieti ei teadnud, kui radikaalsed nad kõik olid. Peatoimetaja ehk teadis, aga sellega Indrek ei rääkinud ja see ei rääkinud ka temaga ning nõnda ei saanudki ta teada, kui radikaalne see kõik siin oli. Lõpuks ei huvitanudki see teda nii väga, sest ebamäärasuses ta tundis end vabamana.
Ainult siis ta nagu jahmatas, kui tutvus siin inimestega, kes vaidlesid valjult ainuõige ja ainuteadusliku ilmavaate pärast ja nimetasid radikalismi kodanliseks mõttesogaks või rämpsuks. Need inimesed vaatasid mitte ainult Indrekule ja toimetajaile, vaid ka peatoimetajale kõrgi üleolemisega alla ja Indrekul hakkas pisut õudne nendega kokku puutudes ja mõtteid vahetades, kuigi nad olid enamasti kõik noorukesed, mõned isegi nooremad kui Indrek. Nemad kõik liikusid ja rääkisid peaaegu ilmavõitjatena, isegi politsei ja sandarmite nimetus kutsus neil näkku ainult trotslik-põlgliku naeratuse.
Muidugi, politsei ja sandarmid võisid neid kinni võtta, nad vanglasse heita, neid maalt välja saata, aga ta ei suutnud neilt võtta nende ainuõiget ilmavaadet, nende ainuteaduslikku ideaali, mis pidi tooma inimesile lunastuse mitte taevas, vaid juba siin maa peal. Tehtagu nendega mis tahes, aga ükskord tulevad nemad või nende järelkäijad ja päästavad inimesed praegusest ülekohtusest ilmakorrast, tulevad ja päästavad isegi praegused võimukandjad ja viivad nad uude paremasse maailma.
Nii mõnelegi, kui mitte kõigile, oli see omataoline uus usk, mille tõenduseks ja kinnituseks ei teatud midagi muud kui mõni lause kusagilt raamatust või mõni maagilise mõjuga nimi. Seda märkas Indrek siis, kui sobis lõpuks kellegi kõhna, helevalge noormehega, kel lapselik naeratus huulil ja mingisugune äraseletatud pilk silmis. Tema juhatas Indreku neile allikaile, kust tema ise ammutas oma kõikumatu veendumuse, oma kaljukindla usu, et tema ja ta seltsimehed kuuluvad inimessoo valitute hulka, kelle päralt peab olema tulevik ajaloo igavese loogika põhjal.
Ka Indrek tundis endas kutset, olla valitu. Sellepärast hakkas ta neelama neid raamatuid ja raamatukesi, mis liikusid valitute seas käest kätte või mida hankis kõrvalt omapead. Ta neelas sotsialismi ja kommunismi, sotsialismi ja anarhismi, sotsialismi ja marksismi, sotsialismi ja revisjonismi, sotsialismi ja tšartismi, sotsialismi ja trade-unionismi, sotsialismi ja utopismi, sotsialismi ja materialismi, sotsialismi ja darvinismi, sotsialismi ja humanismi, sotsialismi ja feodalismi, sotsialismi ja katolitsismi nne. nne. Ikka sotsialismi alla ja midagi teist peale, kuid mõnikord ka vastupidi — teist alla ja sotsialismi peale. Õgis selle kõrval Erfurti programmi, kaheksatunnilist tööpäeva, lisaväärtust, õigust kogu töösaadusele, inglise tööliste seisukorda, mis pani vere hanguma oma õudusega, naisküsimust, ajaloolist materialismi jne., kõike ikka võimalikult väikestes portsjonites, sest elu ähvardas mööda minna, ähvardas kätte jõuda mingisugune tundmatu, kuid ammu unistatud ja ihaldatud suur pidupäev, enne kui jõuad kõik alla neelata, mis sel päeval ilmtingimata hädavajalik, sest muidu võid jääda kuhugi kõrgete väravate taha, kui valitud, kel kõik need suured ja kallid asjad ning nõiasõnad keelel, sammuvad püstipäi õndsate riiki.
Aga ei saabunud kunagi see suurpäev, mil Indrek oleks võinud ühes valitutega minna läbi kõrgete väravate — põranda alla, just põranda alla, sest sinna viisidki need tema imetletud kõrged väravad. Tema ei saanud selleks kunagi küllalt valmis, sest ikka leidus veel mõni raamat — mõni endisest suurem raamat, mille ta tahtis enne läbi lugeda, kui võtta omaks see ainuõige, hüljates kõike muud.
Temale ei saanud need uued ja suured asjad kunagi nii selgeks, et ta oleks võinud neid niiöelda uskuda kui kaljukindlat tõde ja nende eest panna kas või oma pea panti. Teistega oli see kuidagi teisiti. Ka nemad kahtlesid, sest miks muidu vaidlesid nad igavesti suure kisa ja õhinaga, nagu oleks küsimuses elu ja surma otsustamine. Aga oma kahtluses nad ometi kuidagi uskusid ja läksid põranda alla, kus kannatasid puudust, et ükskord teistel oleks kõike küll; kus tundsid nälga, et teistel saaksid kord kõhud täis; kus magasid kivil või puul, et teistel oleks millalgi pehme ase; kus veetsid uneta öid, et teised võiksid kord väsimusest puhata; kus värisesid sagedasti mitte ainult homse päeva, vaid ka järgmise silmapilgu pärast, et teiste tulevik oleks kord kindlustatud; kus elu kippus s’ult röövima inimese nägu, et aga teised võiksid tulevikus elada inimeslikult. Sinna läksid nad, need valitud.
Ja seal pidid olema aina piigid, pommid ja püssid, mis hakkavad kord pistma, plahvatama ja paukuma. See oli saladuslik ja kohutav, see ajas hirmu peale. Ehk oli härra Bõstrõil ometi õigus, et inimesel pole suuremat lõbu, kui et panna teist või teisi kartma, sest mida rohkem sind kardetakse, seda rohkem tunned oma võimu, tunned end tõelikult inimesena. Ja ehk ei saanud Indrek oma raamatutega ja suurte asjadega kunagi lõplikult selgusele just sellepärast, et tema ei tahtnud kellelegi hirmu peale ajada. Teised tahtsid seda ja sellepärast tõttasid nad võimalikult ruttu põranda alla, kus võisid ise jubedust tunda ja teistelegi hirmuvärinad peale ajada. Oh jaa! Nemad kõik olid ehk inimlikumad kui tema, Indrek, nemad olid loomulikumad. Kuidas oli Bõstrõi iseenda kohta öelnud? Olen olnud liig korralik, kui et oleksin kellelegi kunagi ajanud hirmu peale. Nõnda ütles ta. Liig korralik! Ja nüüd oli ta vana ning õnnetu… Sellepärast Indrek tundis alati nagu suurt lohutust, kui ta võis viibida nende läheduses, kes olid ebakorralikud, otsides võib-olla ise hirmu ja läkitades seda ka teistele.