Tõde ja õigus III/IV
IV.
Linna jõudes oli Indrekul kaks häda: kael paistetas ja kõht oli tühi. Oli valus pead pöörata ja raske nälja pärast jalga jala ette tõsta. Mõtles minna eelkõige apteeki, aga jalad viisid vanaaegsesse kivimajja, mille madalal uksel oli millalgi seisnud plekksilt pealkirjaga: „Speisebude — Söma pood,“ kuid praegu oli kiri sildil sedavõrt kustunud, et ükski ei pannud teda enam tähele, isegi politsei mitte, kes oleks pidanud selle järele valvama, et ärisiltidel ilutseks esikohal riigikeel, mitte aga ei puuduks hoopis tükkis, nagu siin. Söögimaja uks, lävepakk ja koja põrand olid armetult kulunud. Siin oli nähtavasti palju jalgu sisse ja välja käinud. Sellepärast polnudki sildist enam põrmugi lugu, inimesed tulid kas harjumuse ajel või toidulõhna peale.
Söögimaja pidas ema oma kahe tütre ja ühe koeraga. Tütreid polnud Indrek veel kordagi näinud, küll aga ema ja koera. Need kaks teenisid truilt oma külalisi. Ilma naljata! Sest kunagi ei juhtunud, et kui söögimaja perenaine tuli toiduga, et siis teda poleks saatnud koer — väike mops, kuid paks, nii et käies aina lõõtsutas, olgu suvel või talvel. Samuti paks oli ka perenaine, aga tema ei lõõtsutanud. Tema veeres nagu kummipall üle põranda. Pani perenaine külalisele toidu ette, siis vahtis koer lõõtsutades, keel ripakil suust väljas, sellele otsa, nagu tahaks ta küsida, kas toit meeldib või mitte. Silmapilgu pärast tõmbus ta rahuldunult ühes perenaisega tagasi. Koputas aga keegi taldrikule perenaise kutsumiseks, siis ilmus avatud uksele ikka kõige pealt kähisevalt haugatav koer oma rippuva keelega ja alles pärast seda perenaine ise. Selle koera tõttu oli hakatud söögimaja hüüdma koera söögimajaks. Öeldi, et: koeramamma söödab ikka kõige paremini või lihtsalt: koer söödab kõige paremini. Oleks võinud peaaegu arvata, et toitude headus ei olenenud mitte niipalju perenaisest ja tema kahest igavesti nägematust tütrest, kui just ripakil keelega haugatavast ja lõõtsutavast koerast.
Oli hiljavõitu ja sellepärast söögimaja peaaegu tühi. Koer võis puhata ja laskis ka perenaisel hinge tagasi tõmmata. Akna all istus ainult halli habemetüügastikuga üle viiekümne väike vimmas mehike, prillid ees, kulunud, kuid punnil täis portfell aknalaual tema kõrval. Seda vanameest ja tema portfelli Indrek tundis, sest mõlemad olid temast järve ääres mööda tulnud, kui võõras noormees puhastas teda verest. Sellepärast Indrek asus taha toanurka nõnda, et haige kaelakülg seisaks pimeda pool. Kui perenaine ja koer olid toidud lauale kandnud, istusid nad mõlemad vanamehe juurde juttu vestma, see tähendab — vestsid perenaine ja vanahärra, kuulas aga koer, ise ühtsoodu lõõtsutades, nagu oleks nii hirmus raske kuulata selle kahe vanainimese saksakeelset kõnet.
„Olete hilinenud, härra Bõstrõi,“ ütles perenaine.
„Vanaks hakkan jääma,“ vastas vanamees. „Vanadus teeb korratuks.“
„Minge ikka, mis te ometi räägite!“ hüüdis perenaine. „Noored armastavad korratust, mitte vanad.“
„Minu juures on see vastupidi,“ ütles vanahärra.
„Ei ole tõsi,“ arvas perenaine. „Ega siis teie ometi mõni streikija ole, mõni punase lipu kandja?“
„Seda nüüd küll mitte, sest olen ju selleks vana, aga…“
„No näete!“ hüüdis perenaine vahele.
„Pidage, pidage,“ lausus vanahärra. „Teie kuulake enne, siis. Muidugi, mis streikija või punase lipu kandja mina olen, aga kas te usute või mitte, armas proua Kuusik, ma kahetsen hirmsasti, et olen nii vana. Kui olin noor, siis uskusin, et siinilmas maksab ainult korralikkus, truu kohuste täitmine, usinus — veel keskealiselt uskusin seda, isegi veel paar aastat tagasi, aga nüüd enam ei usu. Teen küll endiselt tööd, kuid ise enam oma tööd ei usu, mitte ei usu. Saate teie sellest aru?“
„Ei, härra Bõstrõi,“ vastas perenaine, mispeale koer ajas enda silmapilguks jalule, et siis uuesti põrandale vajuda, seal peaaegu laiali valguda oma pehme, lihava kehaga.
„Mina ise ka mitte,“ jätkas vanamees. „Aga äkki lihtsalt pole enam usku. Millal see lõppes, ei tea. Aga ühel ilusal päeval leidsin, et arutan nõnda: siin ma nüüd olen juba oma paarkümmend aastat ja kirjutan numbreid suurtesse raamatuisse, aga kas on lõpuks mingit märki, et just mina, Bõstrõi, Joosep Pauli poeg Bõstrõi, seda olen teinud? Eks ei oleks võinud iga teine seda sama hästi teha? Kui keegi tahaks hiljem teada, kes neid raamatuid pidanud, siis ei ole see üldse võimalik. Ta peaks vaatama kusagilt teisest raamatust ja alles sealt ta näeks, kes on olnud tol või tol aastal minu kohal ametis. Tähendab: mis siis olen mina? Ei midagi. Mis on minu töö? Ka ei midagi, sest seda võib iga teine teha. Ja kellele olen ma sellega head meelt teinud, keda rõõmustanud? Ei kedagi. Sest vabrikandil on lõpuks üsna ükskõik, kes neid raamatuid peab, tema silmas pole mul mingit teist väärtust kui igal masinal, mis lõikab või hööveldab määratud viisil puud. Oleksin ma kogu eluea jooksul kas või mõnda raamatut võltsinudki, et mõni elav hing oleks sellest kasu saanud, selle üle rõõmutsenud, aga isegi seda ma pole teinud.“
„Teie räägite hirmsaid asju, härra Bõstrõi,“ ütles perenaine ja lisas elutargalt juurde: „Näete nüüd, mis sellest tuleb, kui inimene üksi on: hakkab vanaduses kahetsema, et pole raamatuid võltsinud.“
„Mitte seda,“ vaidles vanahärra vastu, „vaid et pole üldse midagi teinud, mida iga teine minu asemel teha ei või. Aga hakata, näiteks, streikima või minna äkki punase lipuga — seda juba igamees ei tee. Ei tee lihtsalt sellepärast, et ei saa teha, sest pole alati streiki. Mina elasin kogu elu tänapäevani, ja ei teadnud, mis on streik, kuidas ta tegelikult sünnib, olin temast ainult lugenud, seda muidugi. Ja nüüd äkki — kas või igapäev, aina muud kui aur välja.“
„Aga kellel on sest kasu, kellele see valmistab rõõmu?“
„Vähemalt streikijaile enestele. Proua Kuusik, olete teie kunagi näinud, kuidas see tõepoolest sünnib?“
„Fui, ma kardan neid, kui nad nõnda ühes summas lähevad!“ hüüdis perenaine.
„Seda muidugi,“ oli vanahärra nõus. „Soldatidki kardavad, aga neil on ometi püssid käes.“
„Need juba ei karda,“ vaidles perenaine vastu. „Põmmutavad maha.“
„Arvate teie, et muidu põmmutavad, kui ei karda?“ naeratas vanamees. „Puhas hirm, muud midagi! See hirm ongi, mis mulle meeldib, liiatigi kui mõelda, et elad kogu elu ja pole kunagi ajanud ühelegi elavale hingele hirmu peale. Tõsi jutt! Varblasedki ei karda mind õieti, jumala eest. Kui kontori aken on lahti, tulevad nad minu lauaotsale, peaaegu ülemisele raamatuservale, kui ma allservale midagi kirjutan. Aga teiste juurde minna ei julge. Mitte kordagi. Ainult minu juurde. Ja siis mõtlen ma mõnikord — need mõtted tulid mul alles hiljuti, — et mis oleks, kui võiksin äkki teistele hirmu nahka ajada? Kui saaksin nõnda teha, et äkki varblased hakkavad mind tõelikult pelgama ja ühes varblastega ka kassid, koerad ja lõpuks isegi inimesed, näiteks meie pearaamatupidaja, insenerid, kas või direktor ise. Mina istun kõveras oma puldi otsas, aga nemad kardavad, nemad värisevad.“
„Teie ajate tõepoolest mulle täna hirmu peale,“ ütles perenaine tuntava õudusega ja heitis pilgu Indreku poole, nagu tahaks ta otsusele jõuda, kas see mõistab, mis nad räägivad, või kas ta üldse neid katsub üle toa kuulata. Aga vanamees tegi, nagu poleks Indrekut olemaski ja jätkas suurima südamerahuga:
„No vaadake, see ongi ilmas peaasi, et saaks hirmu teisele nahka ajada. Teise värisema panna isegi siis, kui ise tema ees värised, see on õige inimese viis. Ja mina pole seda kunagi suutnud, sest ma olen olnud selleks liig korralik. Mäletate, proua Kuusik, kaheksateistkümmend aastat tagasi istusime kahekesi just siinsamas akna all…“
„Kas tõesti on sellest niipalju aastaid ära?“ imestus perenaine.
„Paari päeva pärast just kaheksateist,“ kinnitas vanahärra.
„Õige, õige, minu noorem tütar oli siis kolmene ja nüüd on ta kakskümmend üks.“
„Noh, ja vaadake, kui mina siis, tol õhtul — mäletate, kassid karjusid akna all aias, — kui mina oleksin osanud teile sel korral pisutki hirmu peale ajada, niiöelda kananaha ihule tõmmata, kas te oleksite mulle siis seda vastanud, mis te vastasite? Ja kui mina poleks olnud siis nii korralik, et ma ei arvanud sündsaks ei teid ega ka kedagi teist elavat hinge värisema panna, kas oleksin mina siis leppinud selle vastusega, mis mulle andsite? Ei! Mina kui ebakorralik inimene oleksin tulnud ja rääkinud uuesti, oleksin rääkinud seni, kuni oleksin suutnud teile ajada hirmu nahka, nagu täna õhtul, ja siis oleksite mulle tingimata teisiti vastanud.“
„Arvate teie tõesti seda?“ küsis perenaine nagu kahetsedes, et talle pole kaheksateistkümmend aastat tagasi siin akna all aetud hirmu nahka, kui kassid karjusid aias.
„Iseenesestki mõista,“ vastas vanamees. „Selles pole vähematki kahtlust. Vanad juudid teadsid seda, sest nemad olid tark rahvas, muidu poleks nad öelnud: sina pead kartma ja armastama. Nii et enne hirm, alles siis arm. Ja kui mõelda, et oled pisikese põngerjana seda tuupinud, aga aru saad sellest alles haua äärel, kui näed streikijaid töölisi, kes lasevad vabrikuis auru välja, siis, teate, läheb vanajumala maailm silme ees pisut nagu kirjuks. Tähendab, kui poleks olnud streiki ega mässu, siis oleksin surnud, ilma et oleksin taibanud kõige tähtsamat siin elus. Nüüd vähemalt tean, et olen elanud asjata, mõtteta, jumalamuidu, olen olnud ainult korralik inimene, nagu peab olema korralik iga masingi. Olengi olnud masin ja nüüd olen kulunud, nagu kell mu taskus, mille keeran iga õhtu üles, juba üle kahekümne aasta. Aga teate, mis ma nüüd teen? Ma ei keera teda enam iga õhtu üles, vaid üks päev õhtul, teine päev lõunal, kolmas päev hommikul, nii et ta pisutki tunneks, et mina pole samasugune masin kui tema. Et vähemalt mu kellgi tunneks!“
„Armas härra Bõstrõi,“ ütles perenaine vaikselt ja kaastundlikult, „teiega pole asjad päris korras; teie mõtlete liig palju, loete liig palju igasuguseid suuri raamatuid.“
„Teie eksite, proua Kuusik. Otse ümberpöördult: tänini polnud minuga asjad korras, aga nüüd katsun nad korda ajada. Tänini arvasin nõnda, et kui lugeda, ütleme, majandusteadust, siis juba lugedagi ainult seda. Kas või eluotsani. Noh, ja siis? Arvate, et saate väga targaks? Teate, mis on ja mis tuleb? Teate õieti sedagi, mis oli? Võta näpust! Tulevad ühel ilusal päeval streikijad töölised, ajavad sul hirmu nahka, paiskavad kogu su majandusteaduse uperkuuti — paiskad ise ta hirmuga uperkuuti ja siis on sul käes su korralik majandusteadus. Aga mis teen mina nüüd? Nüüd, kui lähen pühapäeval rohelisse, võtan kaasa, ütleme, majandusteaduse, täieliku unenägude seletaja, numismaatika — on selline teadus, vanad rahad sees, — astroloogia ja kas või õpetuse temperamentidest ning loen, näiteks, alguses masinate mõjust tööstusse. Aga mitte väga kaua, ütleme, nii pool tundi, mitte üle tunni. Siis panen selle raamatu kõrvale ja võtan unenägude seletaja ning vaatan, mis tähendab masinat unes näha. Kui sõna „masin“ puudub täielikus unenägude seletuses, kuigi ta seal puududa ei tohiks, siis otsin sealt aparaati, margapuud või üldse mõnda riistapuud, millel oleks pisutki tegemist masinaga ja masinlikkusega. Nõnda otsides ma täna sattusin mõttele, et kas ehk ka inimene ei kuulu pisutki riistapuude hulka, nii et masina otsimise asemel võiks unenägude seletajast otsida lihtsalt inimest. Ühesõnaga — otsi iseennast, nagu ütleb vana kreeka mõttetark. Aga kas usute või ei, unenägude seletajas ei leidu inimest. Jumala eest ei leidu! Seda sõna seal ei ole. Ja ometi on minul kõige täielikum unenägude seletaja. Kõige täielikum! Nii et tuleks veel täielikum kirjutada. Aga lutikas, näiteks, on sees. Lutikas on! No mis te ütlete selle kohta, proua Kuusik, et lutikas, raibe, on, aga inimest ei ole?“
Aga proua Kuusik ei öelnud selle kohta midagi, ta naeris ainult, nii et lõõtsutav koer oma tolkneva keelega enda esimesile jalgele üles ajas ja korda mööda vestjaile otsa vaatas.
„Kodukäija on ka sees,“ jätkas vanamees natukese aja pärast, nagu polekski ta perenaiselt mingit vastust oodanud, ning koer laskus jällegi kõhuli. „Isegi surnu on sees, tähendab, surnud inimene, aga elavat ei ole, nii et on elav lutikas ja surnud inimene. Mõtlesin kaua, kaua, miks see küll nõnda on, mõtlesin selle üle kogu tänase päeva.“
„Ja nüüd teate miks?“ küsis perenaine heasüdamlikult naeratades.
„Nüüd tean,“ vastas vanamees. „Arvan, et tean. Põhjuseks on hirm, lihtsalt hirm. Sest võtame, näiteks, lutika. Kuis tema on ja mis temaga on? Teadagi, kuis tema on: armastab pimedust, põlgab valgust ja läbitõmbavat tuult; tahab süüa, aga nälga ei sure; soojus on talle nahka mööda, aga suurt kuumust ei kannata, kuivab ära, nagu sammal väljal kivi otsas. Kuid sammal tõuseb niiskust saades uuesti ellu, lutikas mitte, nii et sammal ta ei ole. Aga võtke inimene, elav inimene muidugi. See armastab nähtavasti ka pimedust ja põlgab valgust ning läbitõmbavat tuult, just nagu oleks teine tõepoolest mõni lutikatõug; tahab hirmsasti süüa, aga võib sõna otseses mõttes nälgida terved põlved, sajandid, ilma et sureks nälga, teeb tööd veel pealegi, orjab teisi, teisi inimesi, nii et üks lutikas peaks ka teisi lutikaid orjama, ja harjub isegi läbitõmbavat tuult kannatama. Harjub üldse nähtavasti kõigega, nii et mõned tulevad otsusele, inimene võib ja suudab kõik, tema on kõige vastupidavam, kõige kannatlikuni koduloom härrastemajas ja selle ümbruses. Aga siis sünnib äkki, mis ei sünni ühegi lutikaga, sest lutikas on järjekindel, inimene aga ei ole. Sellepärast sünnibki see nii äkki. Korraga lastakse aur välja ja masinad pannakse seisma — kõik pannakse seisma. Kes seisma ei taha jääda, saab kere peale, peab. See ongi, mis ajab hirmu peale. Inimese tujukus. Kannatab sajandid, mitmed põlved ja siis korraga enam ei kannata. Majandusteaduse järele peaks veel pisut kannatama, veel pisut pingutama, aga ei, äkki, ootamata ja uskumata kombel laseb auru välja. Öelge nüüd ise, kallis proua Kuusik, kuidas sa paned sellise riistapuu unenägude seletajasse, kas või kõige täielikumassegi? Hea küll, sa paned ta täna sisse, sest ta teeb nagu korralik riistapuu kunagi vabrikus tööd. Aga või sa siis täna teda kohe unes näed. Unes näed teda alles homme või ülehomme, isegi ehk alles tuleval aastal. Aga siis ta ehk ei olegi enam korralik riistapuu, vaid streigib juba, laseb auru välja. Ühesõnaga — hoopis teine riistapuu, hoopis teine loom. Mis mõte oleks siis teda unenägude seletajast otsida, kui ta on juba hoopis teine loom. Sellepärast siis ei pandagi teda sinna. Ei julgeta panna, sest unenägude seletaja on ettevaatlikum kui majandusteadus. See märgib lihtsalt: eluta ja elav inventar või kapital ja vabrikudirektor arvab, et ta teab, mis see on. Aga pärast selgub, et ei tea, selgub nimelt siis, kui aur välja lastakse. Sellepärast peaks direktoril käsiraamatuks olema täielik unenägude seletaja ja sealt ta siis näeks, et inimest ei olegi, et teda ei tohi arvestada, vaid teda peab kartma ning armastama.“
„Kartma peab teda küll, selles on teil täiesti õigus, aga kas ka armastama…“
„Armastus tuleb iseendast, kui on juba kord kartus,“ ütles vanamees.
„Kuis sa niisukseid armastad, nagu töölised on praegu,“ ütles perenaine. „Täna olla nad politseimeistri maha löönud, räägitakse, ja kasakaid lasknud ning kividega pildunud, nii et need käinud linnast omale abi viimas, pole muidu hakkama saanud.“
„Nii, nii,“ kordas vanamees, „see tuleb ette inimesega. Laseb end nüpeldada, aina laseb nüpeldada, aga siis hakkab äkki ise teisi nüpeldama, et poleks nii hirmus järjekindel. See ongi, mis hirmu peale ajab, see tujukus, järjekindlusetus.“
„Teie siis ei olnud täna seal kandis, ei kuulnud sellest midagi?“ küsis perenaine.
„Kuulsin, laskmist kuulsin,“ vastas vanamees.
Sel silmapilgul Indrek palus omale klaasi teed ja koer ning perenaine läksid tema soovi täitma. Klaasi lauale pannes perenaine küsis oma uudishimu vaigistuseks Indrekult, kas ehk tema ei tea sellest kasakate ja tööliste löömingust midagi lähemat. Oh jaa! Indrek muidugi teadis, sest tema olnud juhuliselt sündmuse pealtvaatajaks.
„Kas ka mitte kaasalööjaks?“ küsis vanamees, „ma nägin teid ennist vististi järve ääres, kui ma sealt läbi tulin.“
„Ei, mina kaasa ei löönud,“ vaidles Indrek vastu, „kuid ma seisin tee ääres, sest ma ei pääsenud edasi. Ja nõnda keegi kasakas pidas nähtavasti ka mind löömameheks ja andis mulle korra nuudiga.“
„Soo, soo,“ lausus vanamees, „seda te siis seal järve ääres selle teisega toimetasitegi.“
„Millega siis asi lõppes?“ päris perenaine.
Aga seda Indrek ei teadnud. Olnud rüselemine, paar hobust lillutanud ilma sõitjateta, pärast kihutanud kasakad minema ja inimesed kadunud ka kuhugi.
„Jajah,“ oli vanamees nõus, „inimesed kaovad ikka kuhugi, aga millega asi lõpeb, seda ei tea, või kui tead, siis ei saa aru.“
„Nii et pole kindel, kas politseimeister elab või on surnud?“ päris perenaine.
„Miks ta siis peaks surnud olema,“ ütles Indrek. „Mina ei näinud midagi muud, kui et kasakad kihutasid tööliste hulka, ajasid neid laiali.“
„Noormees, kunagi ei aja kasakad muidu inimestele peale, kui need peavad enne kasakaile kallale tungima, kasakaid ähvardama,“ õpetas vanamees Indrekut isalikult naeratades. „Kes teisiti asja näeb, ei näe õieti, või tema pole korralik inimene.“
Ja muidugi, sellega oli Indrek nõus, maksis arve ja lahkus. Kui ta head õhtut soovis, vaatas vanamees talle läbi prilliklaaside nii tähelepanelikult otsa, nagu tahaks ta tema näojooned alatiseks meelde panna.
„Kena noormees, mis? See on ehk ka üks niisuke, kes ei aja kellelegi hirmu peale,“ ütles ta, kui Indrek oli juba välisukse krääksudes kinni pannud.
„Teie näete tonte, härra Bõstrõi,“ vastas perenaine.
„Kuis nii?“ küsis vanamees. „Ma otsin ainult iseennast. Nii kena ja õudne on näha noort inimest, kellest võiks arvata, et tema elab ehk oma elu samuti nagu oled elanud ise. Te mõelge ometi, mis see tähendab, et käid kaheksateistkümmend aastat peaaegu vahetpidamata ühes ja samas paigas lõunat söömas, vahel ka õhtust.“
„Kõik perekonna inimesed teevad nõnda,“ ütles perenaine.
„Isegi perekonnaisad ei tee seda nii korralikult, nagu olen teinud mina. Perekonnaisadelgi on oma kõrvalhüpped, aga minul pole olnud. Mina olen käinud ainult siin.“
„Ja kas võite nuriseda, et teid on halvasti toidetud?“ küsis perenaine.
„Mina pole üldse kunagi millegi üle nurisenud, pole kunagi streikinud ega auru välja lasknud. Nõnda on kadunud mu elu. Ja ükski pole tundnud minu vastu vähematki huvi. Korralik inimene ei huvita kedagi, tema ei ärata hirmu ega armu. Te mõelge ometi, mis huvi võib pakkuda inimene, kes puudub temale määratud lõunalauast kaheksateistkümne aasta jooksul ainult kolmkümmend seitse päeva. Mõistate — kolmkümmend seitse! Lugesin päevaraamatust järele. Juba ainult see, et need päevad on üles märgitud, pealegi veel punasega, nagu vead vabrikuraamatuis! Aga isegi neis on mul kaheksateistkümne aasta jooksul punasega märgitud päevi rohkem kui oma päevaraamatus. Lihtsalt hirmus! Kole! Ja mõelda, et inimene peab vastu, kannatab välja. Tõbras niisugune!“
Viimased sõnad ütles ta südamepõhjast ja rüüpas siis kanget teed peale.
„Härra Bõstrõi, mis teiega ometi on juhtunud?“ küsis perenaine kaastundlikult.
„Minuga pole kogu eluaeg midagi juhtunud ega juhtu ka nüüd. Ma ei tahagi enam, et minuga midagi juhtuks. Aga muidu juhtub, muidu küll. Ilma minuta. Pidage meeles, mis ma ütlen: juhtub hirmsaid asju, sest inimesed on hakanud üksteist kartma, neil on teineteise ees hirm. Aga kui inimesel on hirm, siis hakkab tema tegema hirmsaid asju. Ja minul on hea meel, et see on nõnda. Minul pole hirmu, sest mida peaksin mina kartma, aga meie direktoril on hirm, inseneridel on hirm ja meistritel on. Enne ajasid teistele hirmu peale, aga nüüd värisevad ise. Ja kas te arvate, et need inimesed kingivad teistele oma värina? Oodake! Nemad katsuvad omakorda teistele hirmu peale ajada ja nõnda vastamisi ikka kõvemini ja hullemini kuni viimaks pakatab, plahvatab.“
„Mis siis viimaks plahvatab?“ küsis perenaine hirmunult.
„Aga kust mina seda tean, mis plahvatab,“ vastas vanamees üsna rahulikult. „See’p see ongi, et keegi midagi ei tea, sest tegemist on inimesega. See ajabki hirmu peale. Inimene ei tea iseenesestki, mis ta järgmisel silmapilgul teeb, veel vähem siis teisest. Hakkab ainult korraga tegema, hakkab streikima, hakkab nõudma. Miks? On tal praegu halvem kui mineval aastal või veel varem? On tal vähem vabadust või õigust? Ei ole. Ta lihtsalt hakkab kord peale, hakkab üle ajama, nagu oleks ta piimakatel, millel nägematu tuli all. Näiteks mina: olen käinud siin kaheksateistkümmend aastat, aga nüüd enam korraga tulla ei taha. Lihtsalt ei taha, muud ei midagi. Ja kuigi käin harjumuse sunnil edasi, siis vastu tahtmist. Lähen iseenesele vastikuks, kui astun üle teie läve. Läilaks lähen.“
„Teiega on tõepoolest midagi juhtunud, härra Bõstrõi,“ lausus perenaine nukralt.
„Juhtunud, juhtunud,“ kordas vanamees. „Mis saab inimesega juhtuda, kui teda ei karda keegi ja kui tema ise ei karda kedagi? Ja mina ei karda, ei karda. Direktor kardab, mina mitte. Ja teate, mis ma arvan: ma pole teidki õieti kunagi kartnud, kogu see kaheksateistkümmend aastat mitte.“
„Miks te oleksite pidanud siis mind kartma?“ naeris perenaine heasüdamlikult.
„Oo, ärge naerge! On naisi, kes ajavad judinad kehale. Juba palja juuresolekuga, vähemagi puutumisega, sest mõõdad ennast temaga kui mees, lihtsalt kui isane, et kas saad vastu, kas kõlbad temale?“
„Nüüd lähete nilbeks, härra Bõstrõi,“ sõitles perenaine.
„Kuis nii?“ küsis vanamees. „Ma räägin ju ainult hirmust. Et mul pole kunagi teie ees õiget mehe hirmu olnud, seda ütlen ainult. Ja sellepärast olengi võinud kaheksateistkümmend aastat nõnda siin käia. Lihtsalt käid, ilma et midagi on, ise aga usud, nagu oleks. See ongi see kõige hirmsam. Elad teiste inimestega külg külje ääres ja sul pole neist sooja ega külma. Aga elad siiski. Usud, et elad. Aga mis siis, kui see polegi elu? Kui see pole lutikagi elu? Ma küsin: mis siis?“
Ta tõusis püsti, võttis aknalt punnil täis portfelli, seisis pisut perenaise ees, nagu ootaks ta vastust, ja kui see talle ainult nukralt otsa vaatas, pöördus ta ümber ja läks ilma arvet õiendamata ning sõna lausumata uksest välja, milleni koer saatis ta lõõtsutades oma punase, suust tolkneva keelega.