V
Tõde ja õigus III
A. H. Tammsaare
VII

VI.

Indrek sattus kuidagi elukeerdu, leidis korraga rohkem tähelepanu kui ta ise oleks teadnud või julgenud loota, leidis isegi rohkem kui see talle meelt mööda. Millal või millest see just algas, seda ta ise esteks ei teadnud, aga äkki ta ainult leidis, et kõik oli olemas. Ta märkas, et kui avas oma ukse, siis avanes ka üle koridori vastasuks, millel seisis vaskplaat nimega Passelmann, ja kellegi uudishimulikud silmad jälgisid teda ukseprao vahelt. Mõnikord avanes uks sel määral, et tema vahel tuli nähtavale kogu kastanpruun pea, aga see kadus sealt silmapilkselt, niipea kui Indrek juhtus tagasi vaatama või ümber pöörduma. Sama mäng kordus ka alumise korra ustel, kui ta jõudis mööda nagisevat puutreppi nende nähtavusse. Indrek teadis juba, kes asusid nende uste taga, sest selle eest oli hoolitsenud emand Lohk. Ülal nende vastas asus noor abielupaar. Mees käis sadamas, käis laevu „lossimas“, nagu emand Lohk ütles, ja naine istus kodu — ootas meest, kuni see tuli, enese puhtaks pesi, puhtad „vatid“ ümber pani ja naise jalutama viis.

„Nagu toakutsikas teine,“ ütles emand Lohk selle naise kohta, „vahib ja piilub, nina ukseprao vahel, millal tuleb peremees. Ja uskuge või ärge uskuge, aga laisk on ta nagu päevakoer, teate, see pikk, must ja karvane. Kui ta viitsiks ometi villast lõngagi sõrme ümber käänata või katki vedada! Aga ise peenike, käinud teine keelekoolis ja veel õmbluskoolis, ometi ei oska midagi muud, kui oma meest pasteldada, sellepärast siis ka Passelmann.“

Alles hiljem sai Indrek emand Lohu kurjuse õige põhjuse teada, nagu näis: Passelmannid julgesid end avalikult — lausa kogu majarahva kuuldes, isegi pererahva kuuldes — nimetada härraks ja prouaks, kuna niihästi Lohud kui ka kõik teised polnud isand ja emandki, vaid ainult meesterahvas ja naisterahvas, et mitte öelda lihtsalt mees ja naine või eit ja vanamees, nagu tegid seda keldrikorral asuvad elanikud. See oligi, mis ei mahtunud ei emand Lohu või nagu majas öeldi — Lohu naisterahva ega ka ühegi teise naisterahva karskesse hinge.

„Mis nad, mädandid, ekutavad oma härra ja prouaga,“ ütles emand Lohk ja lisas seletuseks juurde: „Meie majas on ainult üks õige härra ja proua, see on nimelt majaperemees ja tema naisterahvas, aga kõik teised, kes seda olla tahavad, on paljad ekutised, seda ütlen neile enestele suu sisse, kui nad õtte kuulda tahavad. Sest kus on neil stepid ja klaverid ja kõik, kui nad on härra ja proua? Aga näe pereproual on. Tõmmaku nemad ka nöör hoovi peal üles ja lasku kojamaadami oma stepisid kloppida, aga pole neil kojamaadami ega stepisid ega niuhkugi.“

Nõnda arvas emand Lohk Passelmannide kohta ja tema arvamist jagasid ümberkaudu kõik, ka pererahvaski oma klaveri ja „stepidega“. Üldse oldi Passelmannidele kuri ja kade, et nad julgesid end teistest paremaks pidada ja et mehe teenistus näis lubavat naisele ulavat laisklemist, kuna teised pidid ründama hommikust õhtuni, et majapidamises ots otsaga kuidagi kokku saada. Teised naised käisid, kes sadamas, kes pesu pesemas, kes „saksu“ passimas, kes muidu päeviti tööl või kes seda ei teinud, see „ratsutas“ kodu oma lapsi või ajas masinavänta ümber, nagu tegi seda emand Lohk, nõudes enesele selle eest pisut kõrgemat aukraadi, kui oli see omane pesupesijaile, puuladujaile või isegi neile, kes kasvatasid oma lapsekarja. Emand Lohk nõudis endale kõrgemat aukraadi veel sellepärast, et tema oli ainukene inimene siin majas, kel oli kahetoaline korter, kuigi andis teise toa välja. Pealegi — see oli endine majaperemehe enda korter, kui elas veel praeguse peremehe õnnis isa, kes müüs maal oma talu ja asus siia hoovipealsesse majja, et oleks uulitsa mürast-kärast kaugel. Alles noor peremees — tema käib teistele maju ehitamas, sest omad majad on tal juba ammugi valmis — noor peremees, kes võttis peene naise, leiva- ja saiategija tütre, asus uulitsa äärde, kus laskis paar korterit kokku, sest naine ei tahtnud siin hoovisopis hallitada, vaid ihkas olla uulitsa ääres keset elu, kus oleks läbi akna midagi näha.

Nõnda on asjade tõeline seisukord ja seda teab kogu maja, teavad teisedki majad, Passelmannid üksi mängivad lolli, nagu poleks neil millestki aimu. Ainult nüüd, jah, nüüd see peenike proua Passelmann pistab nina ukseprao vahele, sest emand Lohul on korteris inimene, kes õpetab teistele raha eest kas või ei tea mis. Kõik võivad näha, kuidas õpilased tulevad ja lähevad ning aina puhta raha eest. Ja raamatuid, raamatuid! Kui see Passelmanni proua võiks kordki näha, kui palju on nende noorehärral — ja muidugi noorehärral, just, seda hõõrub emand Lohk kõigile nina alla — kui palju tal on raamatuid ning aina võõras keeles. Vaat’ niisuke on õige härra, aga mitte see, kui keegi käib „upsijaks“, nagu Passelmann. Sellele kõigele ei võinud emand Lohk kuidagi jätta juurde lisamata, et pealegi on nende härra veel niisukene härra, et läheb, kui vaja, ka kasakatega kokku. Kes ei usu, vaadaku armi tema kaelal, parema kõrva all — see on kasaka nuudi jälg. Aga mis sai kasakas selle eest? Minge küsige meie härralt, küll te siis kuulete, mis ta sai, ütles emand Lohk iseendale vastuseks ja naeratas põlglikult ning paljuütlevalt.

See juhuslik kaelaarm polnud omataoliseks trumbiks mitte ainult emand Lohu suurustelus, vaid ka mujal, isegi valitute ringkonnas teatud määral. Tema oli nagu mingisugune usalduse salamärk. Juba tol korral seal teel ja järve ääres oli ta oma mõju avaldanud. Paar tundi tagasi oli võõras noormees nimetanud Indrekut peaaegu nuhiks või vähemalt selle külameheks, aga nüüd, nähes kaelal verd, muutus ta silmapilkselt seltsimeheks. Selle muutuse tähendust taipas Indrek alles hiljem, seal järve ääres paistis see talle ainult lihtsa juhuna. Oma eksitusest Indreku suhtes oli noormees — teda hüüti Meigas’eks — muidugi jutustanud kõikjal ja sellest siis see enam kui ootamatu heatahtlikkus ja usaldus tema vastu. Kaelaarmi tõttu julgeti tema juuresolekul nii mõndagi rääkida, tema mõjul pääses ta nii mõnelegi koosolekule.

Kaelaarm mängis teatud osa ka siis, kui pererahva tütar Kristi tuli maalt linna. See oli aasta kuue-, seitsmeteistkümnene plika, kahe ilusa patsiga, mida ta aga maksku mis maksab tahtis maha lõigata, sest nad olla tal hirmsasti tüliks. Läbi ukse Indrek kuulis tütre mangumist ja ema sõitlemist, kes väitis, et naisterahval on teisigi jumala loodud asju, mis ehk on tüliks, aga või siis kõigest sellisest siinilmas lahti saab. Lõpuks ta ütles:

„Juuksed on ju iluks, juuksed teevad ilusaks.“

„Ma ei tahagi ilus olla,“ vastas tütar, „poisid on siis nagu kajakad kallal, ei anna ööl ega päeval rahu.“

„Sellepärast tulidki nii vara maalt ära või?“ küsis ema.

„Ära päri parem,“ vastas tütar puiklevalt, aga jutt kestis neil veel tükk aega ja aina juustest, ilust ja poistest, kuni viimaks isa tuli ja, kuuldes, milles asi, ütles:

„Õpi inglise keel selgeks ja sõida Ameerika, seal võid pea kas või number nulliga kaalikaks koorida, aga siin ei tohi patse puutuda. Need on sul alles ema kasvatatud ja kui ema ütleb, et jäävad, siis jäävad ka.“

„Aga kui inglise keel selge, siis võin?“ küsis tütar.

„Inglise keel selge ja üle mere Ameerikas, siis võid. Ja juuksed saada üle mere tagasi, et oleks veel niigi palju oma lapsest,“ vastas isa, ning Indrekule tundus, nagu ei sobiks tema praegune häälekõla ei tema suure ja tüseda koguga ega ka tema väiksete kilavate silmadega.

„Juba sa, ema, nutad jällegi,“ hüüdis tütar imestunult, „mis sa veel siis teed, kui ma tõepoolest sõitma hakkan.“

„Siis ma ehk enam ei nutagi, siis on mu nutud juba nutetud,“ vastas ema.

„Aga kui tahate, ma ei sõidagi,“ ütles tütar nagu lohutavalt.

„Mis sa siin tegema hakkad?“ küsis isa.

„Ükskõik mis,“ vastas tütar. „Mis teisedki.“

„Ei sest tule midagi,“ arvas isa.

„Ei jah,“ lausus ka ema. „Oleks saanud just kooli lõpetada, aga näe see isa käsi…“

„Jah, oleks saanud kubernante tasku,“ arvas ka isa, „aga nõnda ongi parem, saad siit meie mässupesast välja.“

„Ma ei tahagi mässupesast välja,“ vaidles tütar vastu.

„Tahad ka mässata, mis?“ küsis isa, ja kui tütar ei vastanud, lisas: „See on viimne leib, see mässuleib.“

„Aga Ameerikas on maavärisemised,“ ütles tütar.

„Ega ta seal igal pool värise,“ vastas isa üsna rahulikult, mispärast tütar pidi tahes või tahtmata oma ilusate patsidega üle ookeani Los Angelesi sõitma, et neid seal onule ja ka teistele näidata, kas peab nad maha lõikama või kõlbavad nad edasi kanda iseendale iluks ja teistele rõõmuks. Ühes pruunikate patsidega pidid minema sinised, nagu emalgi, avameelsed ja rahulikud, peaaegu mõtlikud silmad, vajalikust pisut laiemad õlad, kitsad, noorusest alles nurgelised puusad, juba esiletükkivad rinnad ja käed kuidagi pikad ja kohatud, nagu oleks nad kusagilt mujalt võetud ja selle keha külge pandud või nagu oleks keha kasvus kängu jäänud, käed aga algelise lopsakusega edasi arenenud. Aga neis kohatuis käsis tundus palju südamlikkust, palju rohkem kui silmis, ehk olgu siis, et viimaseis lõi surtsatama mingisugune imeline helk, mis tegi nad usaldavaks ja soojaks. Seda käte südamlikkust Indrek tundis juba esimesel teretamisel ja nii mõnigi kord hiljem. Kogu kehas ja näos oli ehk ainult suurevõitu lopsakahuuline ja tugevahambuline suu, mis harmoneeris kätega, nii et loodus polnud oma tujukuses neid just päris üksi jätnud.

Indrekut kohtles Kristi kohe nõnda, nagu oleksid nad millegi pärast juba vanad tuttavad ja nagu ei näekski ta teda esimest korda siin katuse all oma kaasüürnikuna. Ema oli kirjutanud, jah, ema oli maale kirjutanud kõik ning nüüd veel peale kauba rääkinud. Kõik, kõik! Kasakad ja kõik, kaelast ja kõik! Ja siis esines ta ühel päeval vanemate selja taga ettepanekuga, kas Indrek ei tahaks tulla nende koosolekule, just — nende koosolekule, sest ka tema seisab mingisuguses põrandaaluses ringis, kus käivad väljastpoolt kõnelejad, need päris propagandistid kohe, kes teevad põrandaalust tööd, valmistavad mässu ja vabadust. Ainult isa ja ema ei tohi sellest midagi teada, nemad mitte miski hinna eest, muidu saadavad nad ta kohe Ameerikasse. Isa käib küll ise mööda tööliste koosolekuid, aga teda, Kristit, ei luba ta kuhugi ja kuigi, siis ennem emaga palvemajja, kus on „ulgumine ja hammaste kiristamine“, aga mitte põranda alla. Nii et kõik peab sündima suurimas saladuses, niiöelda pettuses, vanemate ninapidi-vedamises. Nemad, Indrek ja Kristi, saavad kusagil väljas teatud kohal ja ajal kokku ning siis kaovad kui tina tuhka. Koju tulevad jällegi igaüks omal ajal ja teel, nii et keegi ei saa midagi teada. Selle saladuslikkuse juures Kristi peatus just kõige kauem ja kõige suurema andumusega. Võis igast tema sõnast, liigutusest, näoilmest, isegi häälekõlast tunda, kui väga teda kõditas, võlus ja ahvatles see keelatud ja teatud mõttes hädaohtlik saladuslikkus. See oli omasugune retk tundmatuile, elukardetavaile maile, see oli sõit väikese, munakoorena õhukese lootsikuga sügavale järvele või merele, see oli ronimine kuhugi kõrgele, kust võib kukkuda, kui pea hakkab ringi käima ja kui käed ei hoia enam hästi kinni.

„Isa ütleb ikka, et Ameerikas ei ole mässu,“ seletas Kristi, „et seal pole mässajaid ega põrandaaluseid, nii et kui lähen sinna, siis olen kõigest ilma. Sellepärast siis veel siin, enne kui sõidan, nii et tean Ameerikas öelda, kuidas Venemaal tehakse mässu ja vabadust. Ja pealegi! Isa ütleb ikka: mine Ameerikasse, seal õpid iseseisvust, sest seal oled vaba, siin hoiad ema põllepaelast kinni. Aga miks ei või ma juba siin vaba olla? Miks ei lase nad mind juba siin vabaks, isa ja ema nimelt? Ameerikasse võin omapead sõita, aga siin ei või omapead elada. Kas siin on ka takistuseks Venemaa riiklik kord? Keelab politsei ja sandarmivalitsus mind vabaks laskmast? Keelab ta teisi vanemaid? Ei ju keela! Aga vanemad valvavad ilma politseita, ilma nuhkideta. Tähendab — politsei on neil enestel veres, on veres ja jääbki sinna, nii et meil, noortel, kes me nõuame vabadust, polegi muud teed kui salaja, kui põranda alla. Ka vanemate eest, sest nemad on meie kõige lähem politsei, kes peab vanast kinni. Emast saan veel aru, sest tema käib palvemajas, aga isa! Ta on ju ise peaaegu põrandaalune! Ka ema, kui õieti öelda, sest pooled korrad käib ta isa salaja. Minagi ei tea igakord. Võtab aga mõne riidetüki kaasa, et läheb seda ära viima, aga ei lähe ühti, palvetundi läheb. Nõnda ta on ju põrandaalune.“

Nii et Kristi südametunnistus ei teinud talle mingeid etteheiteid, kui ta käis salaja. Kõik käivad salaja, kõik. Elu ongi niisukene, et peab olema salaja, sest muidu pole elusaladust. Ennem heitis ta vanemaile ette, miks need ei saanud temast aru ja sundisid teda salaja käima, sundisid maast madalast valetama ja petma. Tema, Kristi, saavat oma vanematest aru, aga miks ei saa vanemad temast aru? Kõik tulevat arusaamise puudusest: vanad jäävad ajast maha. Igal pool, kinnitas Kristi, ainult juutide juures mitte, seal minevat vanad noortega ja ajaga kaasas. Indrek näeb seda kord ise, kui lähevad nende juurde koosolekule. Sellepärast on juutide päralt tulevik.

Nõnda arvas Kristi ja tema teadis, mis ta pidi arvama, sest ta oli juba pool aastat hiilinud keelatud koosolekuile ja raske oleks olnud tal ehk endalgi öelda, mis tõmbas teda tõelikult rohkem, kas keeld, need koosolekud või see hiilimine. Igatahes viimasele ta pani erilist rõhku juba esimesel korral, kui nad läksid Indrekuga kahekesi. Nad tegid mingisuguseid asjatuid ringe, läksid kusagilt hooviväravast sisse, üle hoovi ja teisest väravast välja, kust pääsesid uuele tänavale. Siis läksid nad veel kuhugi majja, ronisid seal teisele korrale, vahtisid petrooleumilambikese hämarikus uksesilte, tulid sealt alla, nagu poleks nad otsitavat leidnud, läksid uuesti edasi, kuni lõpuks jõudsid pärale, kus nad oleksid võinud olla juba ammugi.

„See on sabade pärast,“ seletas Kristi.

„On siis meil saba taga?“ küsis Indrek.

„Ei,“ vastas Kristi. „Ennem on saba siis, kui lähed üksinda. Sellepärast öeldakse meile ikka: tulge alati kahekesi, tulge kavaleriga, siis ei ole kahtlane. Kuramaaž, mõistate. Kurameerijad aga ei mässa kunagi, ei õõnista riigialuseid, ei nõua vabadust,“ seletas ta elutargalt.

„Nii et meie tänased haagid olid ilmaasjata,“ ütles Indrek.

„See oli nalja pärast, et teile näidata, kuis ma teen, kui lähen üksinda,“ rääkis Kristi. „Aga see polnud veel ühtigi, mis täna. Üksinda teen palju rohkem. Lähen mõnikord kuhugi kaugele, kaugele, kus pime ja hirmus, nii et peab värisema, katsun kusagilt maja uksest tasakesti sisse minna, see krägiseb. Lasen ta kohkunult kinni ja avan siis pikkamisi, pikkamisi. Ikka krägiseb. Siis tõmman ta järsku ja julgelt lahti, nagu oleksin oma inimene, ja astun sisse. Aga trepp ja koridor on pime. Koban käsikaudu teisele korrale või jään kusagil keset treppi seisma ning kuulan — kuulan ja seisan nõnda tüki aega, mõnikord lihtsalt selleks, et näha, kui kaua võib nõnda võõral trepil seista ja kuulata, enne kui mõni tuleb. Kusagil avatakse uks ja valgus langeb koridori, aga mina olen pimedas ja mind ei näe keegi. Juhtub mõni tulema, siis lähen üles või alla ja kui vaja, küsin kellegi nime, et kas elab see või teine siin majas. Uulitsale astudes seisatan ja vahin kahele poole, nagu peaks keegi kusagil mind luurama, aga silm ei seleta pimedikus midagi ja nõnda võin minna. Mõnikord lähen kuhugi pimedale hoovile, poen seal kuhugi müüri- või seinanurka ja seisan. Aga siiski, seda ma enam ei tee, see on liig hirmus.“

„Miks nii?“ küsis Indrek huvitatult.

„Võib jälle mõni koer tulla,“ vastas Kristi. „Viimane kord oli: mina poen kuhugi pimedasse nurka, seisan, ootan. Inimesed tulevad ja lähevad, aga mind ei näe keegi, võiksin seal kas või ei tea kui kaua seista. Aga äkki tunnen, et keegi puudub minu riideid, nii põlvede kohalt, keegi hingab. Kahman käega — koera pea, koera nina. Pidin lihtsalt sinnasamasse kukkuma, sinnasamasse surema puht palja hirmu ja ehmatuse pärast. Mis siis, kui on teine tige, kui nuusutab esteks ja nii kui end liigutan, ainult katsun liigutada — krauhh kinni. Aga ei, hea koer oli, tahtis, et ma teda silitaksin, nühkis end minu vastu ja liputas saba suurest rõõmust, nagu poleks teda keegi juba ammu silitanud, ainult mina, ise värisen. Ja siis pikkamisi, ettevaatlikult värava poole, aga koer oma paksu karvaga kord ühte, kord teistpidi ees, et ikka veel kratsiksin. Veel värava vahel sagisin teist pahema käega, siis sain tulema.“

„Ja nüüd enam ei lähe?“ küsis Indrek.

„Enam ei lähe pimedale hoovile seisma,“ kinnitas Kristi.

„Aga kui nuhk juhtub tõepoolest kannul olema?“ kiusas Indrek edasi.

„Siis lähen trepile, lähen kas või võõrasse korterisse sisse ja küsin ükskõik keda või ütlen lihtsalt: spik on väljas, ootab mind, sellepärast tehke minuga mis tahes, aga laske mul siin natukene aega istuda, seni kui see uulitsalt ära aurab.“

„Aga see võib ju spiki enda korter ollagi, kust teie seda teate,“ ajas Indrek jonnakalt oma sihis endiselt.

„Issand halasta, kui hirmsaid asju teie räägite!“ hüüdis Kristi. „Tähendab, teie arvate, et mina lähen sisse, mulle antakse tool, minuga aetakse juttu ja seda kõik teeb spiki perekond — naine, lapsed, sugulased. Nii et spikil on naine ja lapsed ning kõik?“

„Aga miks siis mitte?“ küsis Indrek.

„Ja need teavad, et isa on… Ei, ei, see on liig hirmus! Niisuguseid asju ei pea rääkima. Lihtsalt kole! Kuidas teil üldse tulevad niisukesed mõtted?“' küsis Kristi õudusega.

„Mis seal siis tulla,“ vastas Indrek. „Igasugused mõtted võivad tulla, sest mõtted on vabad.“

„Õige, mõtted on vabad, mõtted on täiesti vabad,“ kordas Kristi endamisi. „Nii et kui ma tahaksin, siis võiksin mõelda, et, ütleme, minu… aga ei, ma lihtsalt ei saa seda mõelda. Minu mõtted ei ole vabad, ei ole nii vabad. Ma ei saaks isegi seda mõelda, et teie isa on… lihtsalt ei saa, jääb luksti! kurku kinni. Kui teil poleks seda armi kaelal, siis ehk saaks, aga nüüd ei saa. Nii kui hakkan mõtlema, kohe tuleb arm meelde ja ei saagi enam mõelda, või kuigi mõtlen, siis midagi muud. Aga kas teie saate tõesti ikka mõelda?“ küsis Kristi Indrekult täiesti uskumatul häälevärvingul.

„Saan küll,“ vastas see lihtsalt.

„Ja võite ka oma isast ja emast kõike mõelda?“ päris tüdruk.

„Miks siis just neist?“

„Ahaa!“ hüüdis Kristi võidurõõmsalt. „Teie ju ka ei saa kõike mõelda.“

„Saan,“ vastas Indrek. „Mina võin, näiteks, mõelda, et minu isa on spik.“

„Issand jumal! Kristus halasta!“ hüüdis Kristi ja tal kostsid otseteed pisarad kurgus. „Teie olete hirmus! Teie olete kole! Ma hakkan teid kartma.“

„Teie saate minust valesti aru,“ püüdis Indrek seletada. „Ma võin ju seda küll mõelda, aga mitte uskuda.“

„Ei, ei,“ vaidles Kristi vastu. „Kes võib nõnda mõelda, see võib ka seda uskuda. Kui mina midagi kauemat aega mõtlen, siis hakkan ka seda uskuma; lihtsalt mõtlen, et see ongi nõnda, sest miks ma muidu nõnda mõtlen.“

Kui Indrek sellele midagi ei vastanud, sest ta mõistis, et oli niikuinii liiale läinud, jätkas Kristi:

„Küll on teil hea, te olete mõteteski vaba, aga mina pole kusagil. Kui ma saan Ameerikasse, siis olen ka mina vaba, pole enam isa ega ema, kes keelavad ja valvavad. Siis hakkan ka oma mõtteid vabaks harjutama, nii vabaks kohe, et ei teagi kui vabaks. Sealt kirjutan teile oma vabu mõtteid, nii et te oma silmaga näete, kuis mu mõtted on täiesti vabad. Ning teie kirjutate mulle vastu — samuti, täiesti vabalt. Ah, vabadus, vabadus, vabadus!“

„Teid võidakse kuulda,“ lausus Indrek, et katkestada Kristi vaimustatud sõnadevoolu. Aga see ei aidanud, ta rääkis mingis imelises ekstaasis edasi, nagu tahaks ta ummisjalu ja avasilmi astuda sisse uue paradiisi väravast. Nõnda jõudsid nad otsitud ukse taha.