Meie jõulud/Tuled

Meie jõulud
Matthias Johann Eisen
Rahu

Tuled.

Kuigi jõulud langevad kõige pimedamale aastaajale, on nad ometi valgusepühad; oma tulede rohkusega püüavad nad võita kas natukesekski ajaks pimedust. Lihula pool öeldakse, et jõulutuled tuletavad meelde Betlemma tähte[1].

Kuna vanasti igal õhtul pimedal ajal põletati pirdu, muutus lugu jõuluõhtul; pirdude asemele astus rasvaküünal, jõuluküünal. Jõuluküünlaid valmistati talus aegsasti enne jõulu; alles küünal arvati jõulule andvat jõuluvalguse. Jõuluküünlad tehti tavalisesti kolmeharulised, harva kaheharulised ja viieharulised[2]. Põltsamaal nii mitmeharulised, kui mitu liiget peres[3]. Küünlasüdant moodustava tahi külge seoti kas keskkohta või madalamale veel kaks või rohkem tahti ja pandi iga tahi ots horgi otsa rippuma. Küünlategija pidi tahti kirnu rasva sisse kastes korraga hoidma kolm tahti käes, hoolitsedes nende ühesuguses asendis viibimise eest. Niisuguseid kolmeharulisi küünlaid valmistati talus tavalisesti ainult üks või heal juhtumil paar. Teisal valmistati jõuluks ainult lihtküünlaid, nagu neid tarvitatakse igapäevases elus. Siiski midagi kolmeharulist pidi jõululaual ikka leiduma. Selleks hangiti kolmeharuline lühter, harva kaheharuline, mille igasse harusse pandi küünal. Minu vanemate kodus ei leidunud kolmeharulist lühtrit, küll aga tegi ema mu lapsepõlves ikka kolmeharulise küünla; hiljemini enam mitte. Kolmeharulise küünlaga oli põlemise ajal palju tüli: mida enam põles küünalt, seda enam kippus tuli sulatama rasva; rasv tilkus aga lauale. Jõuluküünalt tarvitati vanaaasta öösigi, kui nimelt jõuluküünalt veel järele jäi[4]. Kolmekuningapäeval valati neist õnne.

Kihelkonnal süüdati jõuluõhtul põlema eriline jõuluküünal. See valmistati härja täispuhutud söögikõrist, mis rasva täis valati. Selline küünal lasti kogu pühade aeg kustutamata põleda[5]. Mujalgi Saaremaal tehti härjakõrist jõuluküünlaid[6].

Jõulus põlenud Rakvere kihelkonnas neljaharuline, uusaastal kolmeharuline ja kolmekuningapäeval kaheharuline küünal[7]. Hallistes põles jõulus viieharuline küünal[8]. Kuskilt Tartu poolt leidub andmeid koguni seitsmeharulisest küünlajalast[9]. Kardan, et see teade piibli mõjul tekkinud.

Märjamaal põlenud partest rippuval kroonil 5 küünalt[10]. Mujalgi ei tarvitatud alati lühtrit, vaid asetati küünal siia-sinna, nii Palamusel, kus 3 küünalt nisuleivapätsi pandi[11]. Tõstamaal seletatakse küünla panemist pätsi sellega, et siis ikka leiba jätkub. Jõhvis toodi pool vakka kaeru lauale ja pandi küünal kaertesse tuba valgustama[12], Väike-Maarjas lumega täidetud kappa[13], Viru-Jaagupis kartulisse, teisal käkki[14]. Toris pandi lautagi jõuluööl küünal põlema[15]. Vigalas pani pereema 12 küünalt jõuluõhtul „ümber laua“ põlema[16].

Tavalisesti tarvitati jõulus ikka küünlaid, kuigi muul ajal pirrud peremeest mängisid. Kus jõuluhommikul vara kirikus jumalateenistust peeti, võeti mõnes kohas Läänemaa rannas küünlaid kaasa[17]. Samasuguseid teateid leidub Lõuna-Eestistki[18]. Kuigi mõnikord kõik taluvägi kirikusse sõitis, jäeti küünal ometi tuppa põlema; kardeti nimelt, et pimedasse tuppa kuri vaim sisse pääseb.

Järva-Jaanis ennustati jõuluküünla põlemise järgi tulevikku. Põles kellegi küünal rahulikult, oli selle isiku edaspidine elugi rahulik; põles küünal aga vilkudes, ebatasaselt, oli inimese elu rahutu ja kõikuv[19].

Risti rootslased panid jõuluööl loomade söötmise ajaks lauta kaks küünalt põlema; üht nimetati „dadas liuse“, teist „nannas liuse“ (= taadi küünal ja eide küünal). Kelle küünal ennemini otsa põles, see suri varemini[20].

Olgugi et Eestis jõuluöösi üldiselt küünlad põlesid, näib ometi erandeidki olevat ette tulnud. Abjast saadud teate järgi põlenud seal aasta 60 eest juba lamp[21]. Veel varemalt pidi seal kas küünal või pird jõulus põlema. Mäletan oma lapsepõlvest, et Vigalas alles 60 aasta eest võeti koolimajas lamp tarvitusele; varemini tarvitati mitte ainult jõulus, vaid muulgi ajal koolimajas rasvaküünlaid. Koguni kehva valgusega jõulu kirjeldab Oudova Strjakovasse Põlvast väljarännanud J. Tamm, kelle teadetest ometi jääb hämaraks, kas käib ta kirjeldus Strjakova või Põlva kohta. Tamme kirjeldises loeme: „pühapidamine oli kõige oma jao kraamiga suitsutares; valmis pirrud ja pirrutuli ja tulealune pilak; taaritõrs nurgas ja leivaküna seina ääres. Valmis puukiht parte peal üleval ja pada ahjulõkkes koogu otsas[22].“ Karilatsis ei põle läbi öö küünlad[23].

Pirru põlemise kohta on kindlamini määramata kohast Harjumaal kirja pandud sellekohane märkus, et jõuluõhtul süüdatud 3—6 pirdu korraga põlema[24]. Pirdu ei tohitud jõulu ajal äkisti kustutada, vaid pird torgati leede, kus ta pikkamisi kustus, sest „vommil mähib Maarja oma last“[25]. Näib, nagu oleks kardetud pirru äkilise kustumise tagajärjel Maarjat ja ta last vommil pimedas kimpu jätta. Pikaldasel pirru kustumisel võis ristiusust jõulukommetesse võetud Maarja otsida abinõusid toimetulekuks.

Õhtusest hämara tulekust peale peab küünal põlema kogu öö, Saardes nõutakse, et igas toas[26], ja eemale hirmutama vanapaganat, kes majasse niisama sisse kipub kui laste sündimise puhul. Teiselt poolt kardetakse ometi, et vanapagan näeb toas tule ja selle peale tulebki majasse; eriti püüab ta kahe musta hobusega jõuluööl just vandujaid ära viia[27]. Et kuri vaim ei näeks tulekuma peale tulla majasse, on majadel esimeseks hooleks aknaid hoolsalt kinni katta, et valgust välja ei paistaks. Kihelkonnal keeldi vanasti pärast tulede süütamist minna pimedasse õue. Põhjust ei tunta; muidugi seepärast, et mitte sattuda vanapagana küüsi.

Simuna kihelkonnas avaldub kristluse mõju õige märgatavalt jõulutulede seletuses: tuled põlevat jõuluöösi selleks, et jõululaps Jeesus näeks tulla majasse. Kus tuba pime, sealt minevat Jeesus mööda, sest seal ei tahetavat teda vastu võtta[28]. Simuna elanikkudelt ei ole saadud seletusi, miks tavalisesti lastakse jõuluvalgust nii vähe paista, sest, nagu teame, kaetakse jõuluõhtul aknad just kinni, et väljas valgust ei nähtaks. Kullamaal väidetakse, küünlad põleda sellepärast, et öö, mil Jeesus sündis, valge olnud[29]; Vändras, et vaimud näeksid süüa[30]; Petseri pool, et Maarja näeks lapsukest riietada = mähkida[31]. Hallistes kaitseb jõuluöösine tuli suvel välgu eest[32]; kuskil mujal Pärnu pool surma eest uusaastal[33]; Võnnus, et Jeesus näeks magada[34]. Räpinas hüütakse toitude vahel põlevat tuld „koituleks“[35]. Laudaski põles tuli vahel kogu öö[36].

Karjas väidetakse, et tule väljapaistmise puhul tulevad pahad vaimud ja suvel põllult korjamata jäänud viljapead aknale koputama[37].

Pöide kihelkonnas seletatakse, akende kinnikatmine põlvnevat ristiusu algpäevilt. Kristlased katnud aknaid riietega kinni, et paganad akna taga ei näeks, mida toas tehakse. Aegamööda saanud paganad kristlasteks, aga viis aknaid kinni katta püsinud[38].

Valjalas pandi vanemal ajal akna ja eesriide vahele viinapudel, et vaim aknast sisse vaadates näeks oma nägu pudelist ja tagasi kohkuks[39].

Aknast väljapaistval jõuluvalgusel arvatakse peale selle välimise looduse kohta olevat halb mõju. Vanemal ajal ei tarvitatud niisuguseid aknakatteid kui meie ajal; seepärast katsuti tule toast väljapaistmist teist viisi takistada. Aknad kaeti kinni kas tekiga, kuuega, särgiga, kotiga, mingisuguse muu riidega[40]; luuke ei tarvitatud peaaegu sugugi, küll aga pandi Noarootsis laudu ette[41]. Kui valgust majast välja ei paistnud, ei näinud vanapagan, nagu usuti, tulla majasse. Tarvastus väidetakse, et akna kinnikatmisega katsutakse takistada vanapagana tantsimist tulevalgel[42]. Laialt arvatakse, et niikaugele kui jõuluvalguse kuma ulatub, rukkioras kannatab. Jämajas teatakse, et tulevalgus läbi akna rikub koduloomade jalgu, kõrvetab maa ära ega saada enam lõikust[43]. Käinas kardetakse, et kui jõuluvalguse kuma põllule paistab, põud suvel viljakasvu ära rikub[44]. Teisal Hiius otsitakse akende kinnikatmise põhjust mujalt: kord tulnud vaenlase vägi jõulus laastama Hiiumaad. Et vaenlane ei teaks kaldale tulla, ei näidata talle tuld[45]. Veel kardetakse, et viljapuud ei kanna vilja, kui pühil öil paistab tuld nende peale[46]. Kaarmas oletatakse, et vanapagan tulekuma väljapaistmisel saaks võimaluse oma seemet põllule külvata ning kuni kolme kesapõllu kauguseni tulepaistel kalu küpsetada.

Kuna ühel pool tavalisesti aknad jõuluöösi hoolsalt kinni kaetakse, kuuleme teiselt poolt Hiiu Pühalepast, et uks oli kogu öö lahti[47]. Lähem seletus puudub, kas pärani lahti või lukustamata. Kuid arvesse võttes, et taluelamutel lukud vanasti tavalisesti puudusid, tuleb oletada, et uks olnud avatud. Kuidas hiidlased sedaviisi endid „hulkuva lõvi“ eest kaitsid, et ta tuppa ei pääseks, jääb hämaraks. Vist arvasid nad, et ristid ja lävele pandud õlekõrred küllalt kaitset pakuvad.

Toris näis kohati just vastupidine arvamine valitsevat. Tuli peab öö otsa nõidade pärast paistma ja kaugele paistma, et neid eemale peletada[48]. Karksiski valitses arvamine, et kui jõulus kuskilt tuld ei nähtud, võidi seal aknad sisse lüüa, ilma et selle eest oleks karistatud[49]. Vist oletati, et tuleta elumaja on kuidagi nõidadega ühenduses. Uuest ajast põlvneb Helme komme seks ajaks, kui kirikulised jõuluõhtul koju tulevad, igale aknale tulesid põlema süüdata[50].

Pühadeöine tuli ei tohi kustuda, s. o. teda ei tohi lasta kustuda, — muidu järgneb inimestega või majapidamises mingisugune õnnetus või äpardus. Kustumine avaldab uuema usu järgi mõju isegi taevas.

Üldiselt peeti küünla enneaegset kustumist õnnetuse ennustajaks, sagedasti surmakuulutajaks[51]. Tule süütamist söögitegemiseks peeti Türis esimesel pühal patuks[52].

Saardes arvatakse jõuluküünal avaldavat maagilist jõudu hundi kohta. Uusaasta hommikul minnakse põleva küünlaga lammaste lauta ja keerutatakse sellega kolm korda mööda päeva lammaste peade ümber. Niisugune tegu kaitseb lambaid hundi murdmise eest[53]. Rõngus valmistati vanasti jõuluküünla põlemisel tilkunud rasvast uus küünal ja süüdati silvestriööl põlema. Niisugusest küünlast loodeti õnne[54].

Vormsi rootslased püüavad jõulus kirikust koju minnes kirikujõuluküünla otsakesi kaasa võtta, uskudes, et see küünlarasv on loomade ja inimeste haiguse puhul arstimiks kasulik[55].

Eestis teatakse jõuluküünalde maagilisest väest ülepea vähe rääkida, seda enam aga Skandinaavias, kus ustakse jõuluaegset küünlavalgust võivat rohkendada raha laual, kaitseda riideid koide eest jne. Nagu Soomes põlesid sealgi tuled kogu öö[56].

Iisakust on teade kirja pandud, et sel tunnil, kui Kristus sündinud, tõuseb küünal iseenesest lakke[57]. Jääb hämaraks, kas küünal niisugusena tõuseb või ta leek. Sõrves arvatakse, et öösi kell 12 küünlatuled ilusasti mängivad[58]. Skandinaavias väidetakse, et leek tantsib rõõmu pärast või tõuseb kolm korda kõrgesse ja vajub siis jälle alla[59].

Jõuluküünlad ja küünlajalad näikse põlvnevat roomakatoliku usu ajast, mis eriti pani rõhku küünaldele. Kogu põhjamaal tuntakse kolmeharulisi küünlaid, osalt ka kolmeharulisi küünlajalgu. Et jõuluküünlad nii lähedalt ühenduses kirikuga, seletatakse nende tekkimistki kiriklikul alusel: nad on kolmainsuse sümbol, tuletavad meelde Isa, Poega ja Püha Vaimu.

Kooliõpilaste töid läbi vaadates leidsin, nagu oleks Eestis jõulu ajal läbi tule hüpatud; kes tules viga saanud, seda ei ole kahetsetud; kes aga õnnelikult läbi saanud, olnud Jumala meelepärane. Et ma mujalt kuskilt jõulus läbi tule hüppamist ei ole kuulnud, kahtlesin selle teate eestipärasuses. Läksin ise algallikale asja kohta selgust saama. Teadete andja kinnitas kirja pandud teadete õigepärasust; neid olevat ta juba lapsepõlves Maarja-Magdaleenas kuulnud[60]. Juurdlesin edasi. Nüüd seletas vanainimene, meie rahvas teeninud muiste Baali ja lasknud Baali auks inimesi läbi tule hüpata[61]. Kohe selgus mulle, et vanainimene oma teated piiblist ammutanud ja neid meie jõulukommetega ära segas.

Meie naaberrahvad istusid vanasti koldesse pandud paku valgel. See pakk põles kogu öö. Mõnikord oli see pakk päris palk, mida mitu meest pidid tuppa kandma või vahel koguni veeretama. Üks ots põles lees, teine ots leidus kaugel põrandal. Seda pakku põletati uusaastani ja veel kauemgi. Sellest pakust loodeti mõnesugust tulu viljasaagile; ta tuhka riputati põllule ja loomade peale, lootes, et see kaitseb haiguste ja müristamise eest[62]. Soomeski põletati männipakku, aga mitte nii palju kui Rootsis[63]. Pakupõletamist tuntakse Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal jne. Isegi meie naabrid lätlased põletasid jõulus pakku. Einhorn kirjutab: „Seda õhtut kutsutakse ka „Bluckwackar“, s. o. pakuõhtuks, sest et nad viivad enestega paku suure kisaga, siis põletavad selle ja lõbutsevad selle juures. See on üldine viis ja seda teevad nad veel salgamata[64].“ Eestist ei ole ma pakupõletamise ega muu suurema tule süütamise kohta koldes kuigi palju jälgi leidnud. Oletan ometi, et niisugust kommet muiste Eestiski tuntud, seda enam, et naabrid põhjas, läänes ja lõunas seda tundnud, aga et aja jooksul Eestist see komme hävinud. Hämaraid mälestusi jõuluöösisest tulest ahjus ja koldes tuletavad meelde siiski järgmised teated.

Strjakova asundusest, mis on siirdunud Põlvast, leidub teateid, et koldesse jäetud hästi hõõguvate sütega tuli lõkkel põlema[65]. Teiste sõnadega öeldud, ei arvatud jõuluküünalde valgusest küllalt saavat, vaid lasti koldeski suur tuli põleda[66]. Sangasteski põlenud jõuluöösi tuli koldes[67]. Vigalas pidid jõulus ja vanaaasta öö otsa söed koldes hõõguma; nende kustutamise puhul kardeti pahade vaimude majasse tulekut ja nende sinnajäämist järgmise vanaaasta õhtuni[68]. Muidu on jõuluöösise tuletegemise kohta koldes koguni pisut teateid pandud kirja, nii et raske otsustada, kui laialt Eestis tunti koldel tulepõlemist jõuluöösi. Rootsis sellevastu, kus vanemal ajal tuletegemise koht oli keset põrandat, põles kogu öö suur tuli, et kojutulnud hingedele anda valgust ja soojust[69].

Põlvast on teada, et ei sallitud õhtul tuld koldes. Tuli kustutatakse varakult. Kui kirikuliste koju tulles tuhk veel kuum, ennustab see pererahva igapäevast tüli järgmiste jõuludeni[70].

Sõrves leidus vanasti komme, millel natuke sarnasust naabrite jõulupakuga. Nimelt võeti kolm haavapuuhalgu, pandi öösi kell 12 ahju ja siis tuli otsa. Nende halgude tuha järgi ennustati hommikul tulevikku, just niisama kui seda muidu kolde tuha järgi tehakse[71]. Paku asemele astub siin kolm halgu; need põlevad, kuni neis jätkub põlemisainet, ega lisata neile enam halge juurde.

Uuemal ajal on eriti linnades kalmistutuled jõuluõhtul, vähem vanaaasta õhtul moodi pääsenud. Omaksed lähevad nende armsa surnu hauale ja süütavad seal õhtul küünla või mitugi küünalt surnu mälestuseks põlema. Teised viivad koguni väikse küünaldega jõulupuu kallima kalmule. Kõigiti on küünalde süütamine kalmul kaja veneusuliste kommetest.

  1. E 65119.
  2. E 64920 < Viljandi.
  3. E 64918.
  4. E XIV 28.
  5. E 67404.
  6. E 72693.
  7. H II 11, 168.
  8. E 65081.
  9. E 70996.
  10. H II 17, 149 (1).
  11. H III 8, 564.
  12. E 8° 6, 21.
  13. E 68023.
  14. E 70843 < Tartu.
  15. E 65357 (4).
  16. E 65862.
  17. E XV 33.
  18. E 68512.
  19. E 67811.
  20. ERA, Rootsi 1, 87.
  21. E XV 22.
  22. E 9861.
  23. E 75534.
  24. EKrS 37, 24.
  25. H II 46, 668 (90).
  26. E 65078 (5).
  27. H II 17, 151 jj.
  28. ERA II 12, 308 (5).
  29. E 65479 (3).
  30. E 65577.
  31. E 68823.
  32. E 67081.
  33. E 67429.
  34. E 69571.
  35. E 71606.
  36. E 71692.
  37. E 65472 (3).
  38. E 65692.
  39. E 65671.
  40. E 65320 (1) < Reigi.
  41. E 65330 (7).
  42. H I 3, 237 (1).
  43. E 64371.
  44. H III 5, 206 (46).
  45. E XV 5.
  46. E 57088 (32) < Karja.
  47. E 65346 (4).
  48. E 65219 (3).
  49. E 65371 (4).
  50. E 72176.
  51. E 8897 (106) < Paistu.
  52. E 72347.
  53. E 9824.
  54. E 68673.
  55. Russwurm, Eib II 101, § 298.
  56. Storaker, Tiden I 134; Kamp DFM 398.
  57. H III 1, 543 (1).
  58. E 64373 < Jämaja.
  59. Celander, Nord. jul I 191.
  60. E VI, 96.
  61. Vrd. 2. Kun. 17, 17; 21, 6 jne.
  62. Nilsson, ÅFF 195.
  63. Kotiseutu 1914, nr. 12.
  64. Scriptores rerum Livonicarum II 623.
  65. E 9861.
  66. E 8° V 40.
  67. E 65863.
  68. E 6585.
  69. Nilsson, ÅFF 195.
  70. E 73008.
  71. E 64375 < Jämaja.