Meie jõulud/Rahu

←Tuled

Meie jõulud Matthias Johann Eisen

Toidud ja söömine→

EPUB

Rahu.

Au olgu Jumalale kõrges ja rahu maa peal! laulis piibli teadete järgi jõuluöösi inglite koor. Rahu oli see kadunud paradiis, mida sõja- ja vaenuvintsutustesse sattunud maailm Kristuse sündimise ajal südamest igatses ja mis praegugi veel hulkade iha. Seda rahu pidid jõulud tooma: rahu ja puhkust igapäevase elu askeldustest; rahu, mida prohvetid ja usklikud ammu juba vaimus oodanud. Jõulude tooja nimetati rahuvürstiks. Kristlik kirik nõudis täielikku rahu, jõulud pidid saama rahupühadeks. Kuid jõulurahu nõudis põhjamaade paganuski surnute hingede kodukäimise pärast. Rahu taotlemiseks andsid kristlus ja paganus teineteisele kätt.

Seletati, et päikegi sel ajal puhkab: päevad püsivad ühepikkused. Jõulurahu sulas ühte niinimetatud Jumala rahuga, mida keskaegsed seadused ette kirjutasid ja katoliku kirikki valjult nõudis. Linnades, vähemalt Rootsis, kuulutati see rahu uulitsal välja trummidega või pasunatega tornist. Kirik ja valitsus soovisid mõlemad, et jõulurahu oleks rikkumata. Jõulu ajal korda saadetud rahurikkumised langesid kahekordse karistuse alla. Selle üle ei või imestada, sest keskajalgi kihutas alkoholiaur tegema mõnd tegu jõulurahu vastu. Kui meie vanarahvas veel meie ajani kirve, tuura jne. ukse või värava alla maha paneb, sünnib see tegu endise riigiseaduse mõiste kohaselt. Viimane tegu kuulub igatahes paganuse päranduse hulka; mõte muidugi see, et keegi ei peaks järgneval aastal tegema teisele viga.

Eestis on jõulurahu vähem arenenud kui Norras, kus rebaserauad, kalavõrgud, linnupaelad jne. jõuluks koju toodi. Keegi ei läinud kalale ega jahile. Jõulurahu ei käinud seega üksnes inimeste, vaid ka loomade, lindude ja kalade kohta. Kes seda rahu rikkus, seda peeti suureks kurjategijaks^[1]. Eestis sellevastu käisid vargad jõuluööl metsa- ja heinavargil ja jäneseid küttimas. Muidugi ei tehtud seda üldiselt, kuid selliseid juhtumisi tuli ette. Eesti jõulurahu jäi „rahust maa peal“ juba vanasti kaugele maha ja jääb meie päevil veel rohkem, kus seadus ammu seda ette ei kirjuta ega karista sellest üleastumist, kui sellega ei ole seotud meieaegse mõiste kohane kuritegu. Muiste pidas kohuski jõulu: toomapäevast nuudipäevani ei õiendatud kohtuasju.

Jõulurahu pandi vanasti üldiselt maksma toomapäeval ja see rahu kestis kogu jõulu aja, vähemalt nuudipäevani. Jõulurahu mõiste iseenesestki nõudis loobumist igapäevasest tööst. Esimesel pühal ei tohitud isegi nööpi ette õmmelda^[2] ega laupäeval küüsi lõigata^[3]. Risti khk Nõvas öeldi, et kukk 3 nädalat enne jõulu õhtu poole ööd lauldes jõulurahu „sisse võtab“^[4]. Töökeeld maksis vähemal mõõdul niisama toomapäevast nuudipäevani, nimelt aga käis keelu alla kõige ringikäiva töö tegemine, nagu kerimine, jahvatamine, vankriga sõitmine jne. Saaniga sõita sellevastu lubati, sest saan ega regi ei käi ringi. Muu töö peale loomade toitmise ja toiduvalmistamise langes keelu alla jõululaupäeva õhtul ja esimestel jõulupäevadel. Pikemaaegse keelu alla langes lühidalt iga töö, mille juures kas mingi asi või käsi käis ringi. Lastelegi keelati kõvasti noaga midagi lõigata^[5].

Alutaguses algas jõulurahu juba 9 päeva enne jõulu; pidi valitsema täielik vaikus. Igasuguse hääle ja müra eest hoiti, ühtki tööd ei tohitud ette võtta, mis oleks tekitanud müra, isegi valjult ei julgetud rääkida; ei raiutud puid ega kedratud. Kui keegi juhtus midagi maha pillama, nii et see kolinat tekitas, siis oli kogu pererahvas hirmul. Niisuguseid vaikseid päevi peeti selleks, et meelitada müristamisjumalat, — muidu arvati, et teisel aastal võib pikne tabada maja ja majarahvast^[6]. Kahjuks ei ole nimetatud, missuguses kihelkonnas nimelt neid kombeid peeti. Muide tuletavad eelmised teated Kreutzwaldi andmeid meelde^[7].

Kullamaal nõuti, et jõululaupäeval videviku alates õues valitsegu täielik vaikus; kõik väravad suleti, et pahad vaimud majarahvast ei saaks tülitada ja tuleval aastal vähem väljaminekut oleks^[8].

Sangastes ei pandud jõulus aedadele riideid; nõuti, kallil pühal valitsegu vabadus^[9].

Germaanlaste eeskujul pidasid muistsed eestlased neljapäeva pühaks ja see vana komme on enam-vähem säilinud meie ajani. Vokk pidi kogu jõuluaja puhkama; mõnes kohas viidi vokk koguni toast välja, et ta ei saadaks ketrajat kiusatusse. Voki kohta maksis eriti ringikäimise keeld. Üldse nõuti, et ketraja kedratava töö lõpetaks aegsasti enne jõulu. Haljalast teatatakse, et kui jõuluks takku järele jääb, aetakse ketrajal pool pead paljaks^[10]. Vanasti pidi taludes kedratama palju takku; sellepärast siis töö mittelõpetajale eriline ähvardus.

Vali ketramise keeld maksis kõikjal germaanlaste seas. Vist on ketramise keeld saabunud Rootsi kaudu Eesti. Eestis pannakse ülepea kõige rohkem rõhku vokkide rahule.

Pereema ei aidanud jõuluõhtul keegi (teenija) toidu lauale kandmisel, sest kolmas käsk keelvat ümmardaja ja sulase tööle sundimist^[11]. Ometi ei pandud seda kommet igalpool tähele.

Jõululaupäeval ei käidud kosjas; niisuguse kosjaskäimise tulemusena kardeti halba elu; küll aga peeti jõulu ajal meeleldi pulmi^[12], ehk pulmad küll rohkesti rikkusid jõulurahu oma käraga, müraga.

Jõulurahu ajal ei tohi raiuda puid, sest niisugusel puhul hakkaks hunt murdma loomi^[13] või tuleksid ussid ühes puudega metsast koju^[14]. Ei tohi keeta putru, sest siis satuks suvel meresõnnikut võrkudesse^[15]. Imelikul viisil erinevad arvamised pesu pesemise kohta. Paistus väidetakse, et kui pesu pestakse, siis kipub hunt karja kallale^[16]. Teisal kardetakse, et niikaugele, kui kurika hääl kostab, vili ikaldab^[17]; jälle teisal, et lina ikaldab^[18]. Tartu pool kardetakse pesupesemise puhul niisama viljaikaldust^[19]. Kõige selle järele on pesupesemine jõulurahu ajal keeldud.

Hoopis teissuguse arvamisega puutume kokku Tartust lõunapoolsel alal: seal soovitatakse just pesupesemist. Puhjas seletatakse, et kui riided puhtaks pestud, saadakse tööle rohket jõudu^[20]; Otepääl arvatakse siis töö hästi minevat^[21]; Tarvastus lubatakse niisugusel puhul valgeid linu^[22]. Paides loodetakse, et sel ajal raiutud puud ei mädane^[23]. Kõigiti näikse keeld vanem olevat kui luba; üldse jäeti sel ajal tegemata kõik mitte hädapärast tarvilikud tööd.

Jõuluajal ei tohi seega kolistada ega müra teha, vaid peab majas valitsema vaikus jõulurahu mõttes. Kolistamine ja paugutamine tekitaksid suvel palju müristamist. Muidugi mõista segaks kolistamine ja paugutamine koju tulnud surnute rahu; karistusena järgneks selle eest suvel müristamine^[24]. Setud ei tee kogu jõuluajal pärast päeva loojaminekut enam tööd^[25]. Jõululaupäeval töötajal on kogu aasta alati palju tööd, vähe töötajal aga vähe^[26]. Imelikul viisil väidetakse, et jõuluöösi hobuse asemel kündjale, äestajale tuleb palju jõudu^[27]. Kuigi paugutamine ja kolistamine valjult keeldud, lastakse jõuluõhtul ometi tihti püssi. Püssipaugutamisest ei kardetud müristamise hädaohtu. Püssipaugutamine peletas rahva arvates kurjad vaimud kaugele elumajadest. Rootslased nimetavad niisugust paugutamist „jõulude sisselaskmiseks“ (skjuta in julen)^[28].

Kohati nõuti majades „kirikurahu“ valitsemist. Varbla kihelkonnas keeldi koguni valjusti rääkida ja naerda. Söömaajal rääkis peremees ainult mõne sõna sosinal sel puhul, kui hädasti vaja midagi ütelda^[29], teisal vaikis peremeeski.

Sinna, kus vaimude jaoks laud kaetud, ei tohtinud jõuluöösi sugugi minna neid segama. Keegi kõneles, et ta vanaeidelt saanud pragada, kui ta jõuluõhtul piilunud läbi vähe avatud kambri ukse: Kas sa ei tea, et sinna ei tohi minna! Seal on ju vaimud! Neid ei või tülitada!^[30]

Hallistes lõpetati jõululaupäeval töö aegsasti, et rahupühad võiksid alata^[31].

Jõulurahu nõue tõi endaga kaasa rahu tegemise kõikidega, kellega kuidagi vaenu satutud, tõi kaasa andeksandmise ja äraleppimise. Pärnu pool lepiti kirikusse sõidul vihameestega, et täielik rahu valitseks^[32]. Toris nõuti, et jõululaupäeval kirikusse sõites pidi vihamehe juurde sisse minema ja ära leppima, sest vihamehed ei pääsevat kirikuuksest läbi^[33]. Palamusel viidi sel puhul külakosti kaasa ja lubati tulevikus ilma riiuta ja tülita elada^[34].

Helmes pandud jõulurahu rikkujale rangid kaela^[35]. Muidu püüti rangide varal ometi tulevikku teada saada.

Esimesel jõulupühal käidi kirikus, aga ei käidud võõrsil. Ja seda just jõulurahu pärast. Vähemalt esimene püha tuli kodus vaikselt mööda saata. Tihti eksiti ometi selle nõude vastu, nimelt lähemate sugulaste poolt.

Karksis väidetakse, et esimesel pühal ainult nõiad ringi käivad. Külalise äramineku järele suitsutati kõik tarbeasjad üle. Suitsutamist peeti abinõuks nõiduse vastu^[36]. Hiiumaal visati esimesel pühal majasse tulnud külalisele tuhka selga^[37]. Ülepea kardeti Hiiumaal, et esimesel pühal külaliseks mineku puhul perekonnatülid tekivad^[38].

Külaskäimine esimesel pühal oli Soomes niisama keeldud^[39]. Rootsiski peeti jõulurahu pärast kinni samasugusest viisist^[40].

Kadrina kihelkonnas ei lubatud esimesel pühal lapsigi külasse minna. Lapsi hirmutati sel puhul, et külas neile rangid või pastlad kaela, luuakonts sabasse seotakse^[41]. Harjumaal kuskil seotud esimesel pühal külalisele saba taha^[42]. Vändras avaldati jõuluõhtul öömaja palujale vaenlikkust; niisugune paluja kihutati hurjutades minema^[43].

Leidub ometi erandeidki jõulurahu pidamises. Tehakse öösi valvates tööd; noored peavad ka pillerkaari. Oletades, et Jumal käib jõuluöösi valvajatele õnne jagamas, kujuvad vanad inimesed valvates vöid. Väidetakse, et jõuluööl valmistatud vööd toovad õnne^[44].

Setumaal ei ole jõulurahu kuigi palju eluõigust pärinud. Seal tehakse esimesel pühal pärast jumalateenistust kuskil avaramas tares ilo. Ilole kogunevad kogu küla noored, vahel naaberküladestki. Ilol laulavad noored jõulu- ja meheleminekulaule ja „otsivad hobuseid“^[45]. Ilo tehakse ka järgmistel päevadel. Niihästi esimesel kui järgmistel päevadel lastakse ilol tantsu, et maa müdiseb. Vanemad inimesed leelotasid sel puhul. Üldiselt elavad Setumaal vanemad inimesed siiski vagusalt: ei riielda, ei tülitseta ega tehta tööd^[46].

Helme Patkülast on märkus kirja pandud, et seal jõuluõhtul jõulurahu puudunud: tantsitud karutantsu ja mängitud torupilli^[47]. Mujal peeti niisugust lõbu ikka teisel ja kolmandal pühal.

1. Celander, Nord. jul I 117.
2. E 65851 < Märjamaa.
3. E 73385.
4. E 1781 (5).
5. E 65589 (4) < Vigala.
6. E 65876.
7. VhGEG II 3, 44.
8. E 65339 (1).
9. E 68279.
10. H II 9, 271 (3).
11. E 65912 < Pärnu, Tammiste.
12. E 72502.
13. H IV 6, 257 (11) < Kuusalu, Kolga.
14. E XV 6.
15. H III 3, 48 (4).
16. H I 7, 473 (2).
17. H I 3, 240 (20) < Tarvastu.
18. E 68170 (3) < Urvaste, Vaabina.
19. E XV 6.
20. E 70723.
21. H III 21, 819 (2).
22. H IV 8, 145 (204).
23. H I 7, 81 (34).
24. E XV 12.
25. E VII 24.
26. E XIV 47.
27. H III 7, 871 (16). < K.-Jaani.
28. Celander, Nord. jul I 112.
29. E XV 33.
30. E XV 33.
31. E 65045 (4).
32. E 65089 (4).
33. E 65205 (1).
34. E 72698.
35. E 72669.
36. E 65371 (5).
37. E 65428 (2) < Reigi, Kõpu.
38. E 65503 (3) < Pühalepa.
39. Häyhä, Joulun vietto 45.
40. Celander, Nord. jul I 257.
41. E 67782.
42. E 67951.
43. E 68004.
44. E 70083 < Petseri.
45. E 70084; 70175.
46. E 70088.
47. E 72666.