Vikitekstid

Meie jõulud/Toidud ja söömine

< Meie jõulud
←Rahu
 Meie jõulud
Matthias Johann Eisen
EPUB

Toidud ja söömine.

Söömisele pandi jõulus erilist rõhku; avaldas see söömine ju maagilist väge sööja edaspidise jõu ja tervise kohta. Tihti kõneleb rahvas „jõulukõhutäiest“; öeldakse näiteks: „Olen söönud jõulukõhutäie.“ Selle kõnekäänuga tahetakse väljendada, et on söödud paremat toitu rohkesti. Pärisorjuse päevil elas rahvas õieti kehvalt: sõi aganaleiba ja silku ning rüüpas kas piima või kalja peale. Jõulus ometi püüti lauale tuua kõige paremat rooga; looduslapse meelest sõi kuningas jõuluööl sularasva[1].

Liha oli vanasti kehvades perekondades haruldane toit, nimelt sealiha. Jõulus ei pidanud sealiha mitte ainult laual olema, vaid pereliikmed võisid seda soovi järgi süüa, aga niisama muud jõulutoitu. Jõuluks püüti ikka vanaaegse talumehe mõiste järgi lauale tuua kõige paremat ja seda paremat toitu rohkesti süüa, sest rohkest söömisest loodeti edu suvisele viljakasvulegi. Jõuluaegset oma käega laualt toidu võtmist jaopärast toidusaamise järele väljendab tuttav lastelaulgi:

Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,
siis saaks lapsed saia süüa,
oma käega ossi võtta!

Vanemad inimesed väljendasid jõulu ootust teist moodi:

Jõuaks Toomas jõulu tuua,
siis saaks jälle õlut juua,
õlut juua, makit maitsta[2].

Vanemad inimesed näikse jõuluõlut enam igatsevat kui lapsed saia ja ossi.

Orjapõlveaegne eestlase jõululaud ei ületanud milgi kombel meieaegse jõuka talupoja igapäevast toidulauda. Jõulutoidud valmistati kõik enne jõuluõhtu kättejõudmist. Esimesel pühal ei keedetud toitu; Kursis kardeti, et „jääva muidu kehväs“[3]. Sangastes arvati, et toidu soojendamine paneb loomad suvel kargama[4].

Üldiselt tuleb jõulumenüü koguni kehvaks tunnistada. Kõikjal esinesid jõulutoitudena liha, vorstid, parem leib. Siin-seal astus nende toitude kõrvale veel üht-teist toitu. Leibadest on kõneldud teisal, niisama leiavad vorstid teisal pikemalt käsitlust.

Lihaks võeti tavalisesti sea- ja põrsaliha, pead, kintse, külgi, enamasti pajas keedetud, harvemini kerisel küpsetatud. Käinas tarvitati ka kuivatatud liha[5]. Tõstamaal ka suitsutatud lambaliha[6].

Liha kõrvale toodi siin-seal kapsaid, kohati kapsaleentki. Helmes keelati kapsaid keeta, kartuse pärast, et suvel ussid kapsad ära söövad[7]. Rannal, saartel nõudis kala sama õigust kui liha. Hallistes öeldi: terve kala olgu laual, et nälg majasse ei tuleks[8]. Toris keedeti sea seljaliha pajas nisujahust klimpide leemega[9]; teisal käkki ja sülti; kui sült kõvaks ei läinud, kardeti mingisugust õnnetust.

Mõnes kohas kanti lauale soolaga keedetud ube, Helmes ja Hallistes ube ning herneid soolaga. Ube süües lauldi Pärnu ümbruses: „Upid ümmer, upid suhu ja põmm põhku!“ Helmes nõuti 12-kordset ubade söömist; süües rüübati piima peale[10]. See komme tagab hea vilja-aasta.

Mulgimaal ei tohtinud korbid jõululaualt puududa, teisal ka mitte kama ega mesi. Saaremaal kanti kaalikaid jõululauale. Või puuduse puhul jõululaual öeldi: lehmade silmad joosta kogu suve vett, et temast (= lehmavõist) lugu ei peetud[11].

Surnukultuses nõuavad oad enestele tähtsa osa. Juba muistsed romaani rahvad tarvitasid neid, aga germaanlasedki sõid pärast ristiusku peiedel, ka suurel reedel. Kärntenis ustakse, et hinged meeleldi ube söövad. Vanasti öeldi Saksamaal, et kes jõuluõhtul ube ei söö, moondub eesliks[12].

Ubadega käsikäes käivad herned; neidki peetakse hinge toiduks ja süüakse peiedel. Mõnes kohas Saksamaal keeldi neid ometi jõulus süüa, kartes, et nad paiseid tekitavad. Poolamaal pilluti vanasti kirikus preestrit hernestega teisel jõulupühal. See pildumine pidi Stefanust meelde tuletama. Pärast korjati pillutud herned kokku ja külvati kevadel maha head saaki lootes[13].

Põlvas söödi viimasel pühal jõulukapsaid, nimelt keedetud terveid väikseid kapsapäid ühes kaaliviiludega ja sea selgrooga puukaussidest[14].

Kuna tavalisesti kõik toidud enne jõulu valmis keedeti, kuuleme Sangastest, et seal teisel pühal ometi „küdüsesuppi“ keedetud ja nimelt järgmist viisi: liha ja kartulid pandud patta piimaga keema ja vorsti neile peale[15]. Küdüsesupp peab kas XIX sajandi leiutis olema või keedeti teda varemini teist viisi, sest siis Eestis kartuleid ju veel ei viljeldud. Põlvas sellevastu kutsutakse „kütüseks“ jämedat, lihaleemes soojendatud jõuluvorsti, mida teisel pühal söödi[16]. Harglas oli tavaline jõulusöök kaerapuder, — kiistli —, milles vorsti- ja lihatükid leidusid[17]. Sangastes valmistati veel erilisi jõulupirukaid: leivataigna vahele pandi kanepijahust ja tangudest tehtud puder ja küpsetati siis ahjus. Seda toitu söödi kogu pühade aeg[18]. Maarja-Magdaleenas söödi rukkijahuputru[19].

Haljalas oli jõuluhommiku söögiks õhtune keeduliha kaalikatega, sülti, silke, heeringaid, leiba, saia, võid; lõunasöögiks ahjuvorste, liha, kala, uuemal ajal ka kartuleid, mõnikord mingisugune piimaleem; tavalisesti täitis piima aseme õlu, hilisemal ajal suhkruga ja saiatükkidega keedetud. Õhtusöögiks oli jällegi vorst, liha, kala, kartul ja või; uuemal ajal teegi[20].

Tartu Ropkas jahvatati enne jõulu tatraid käsikiviga jahudeks; neist jahudest küpsetati midagi saiataolist üheskoos vorstidega ahjus[21].

Saardes peeti lääkisid jõulu maiusroaks. Läägid valmistati pruunikaks praetud ja tõugatud kanepiteradest; neile lisati juurde keedetud ja tõugatud ube. „Jahud segati kokku, pandi searasva juurde ja rulliti ümmargusteks pallideks. Siis pandi nad sõela seisma ja söödi jõululaupäeva õhtul“[22].

Põltsamaal valmistati jõuluks odrakujelikke; neid keedeti pajas, kuni hakkasid kõvaks minema[23]. Palamusel tehti nisujahust kolaskeid. Kolaskil oli auk keskel, millest nöör läbi pandi[24].

Mõnes harvas kohas keedeti jõuluks veel kapsa-, jahu-, oa- ja herneleent, aga suuremas hulgas majades puudus ometi leem. Alles mineva sajandi alguses ilmusid kartulid; neid söödi keedetult ja küpsetatult. Vana-Antslas pandi lauale ka sinepi- ja soolatops[25].

Jõulutoidud valmistati kõige hiljemini jõululaupäeval. Tavalisesti jõulus toitu ei keedetud; soojendati kas enne keedetud toitu või söödi seda külmalt. Kuskilt Saaremaalt leidub teateid, et seal jõululaupäeva õhtul keedetud pajatäis toitu, nimelt kapsaste, kaalikate, kartulite ja liha segu. Seda toitu söödud kogu pühade aeg kas soojendatult või külmalt[26]. Sangastes söödi kolmandal pühal pakse kapsaid[27].

Möödunud sajandi lõpupoolel muutus majandusliku seisukorra paranemisega ja hariduse levimisega jõulumenüü mitmekesisemaks ja palju rikkalikumaks; toitude arv suurenes, kohv ja tee raiusid enestele rada eesti taludesse, leeme tarvitamine võttis võimust.

Rõngus peeti toitu kogu jõuluöö ahjus. Hommikul saadeti lapsi jahtunud ahju toidu järele. Lastele valmistas ahjuskäimine suurt lõbu[28].

Kohati pandi rasvasele lihale rohkesti rõhku, niisama rasvale. Tormas arvati mõnikord rasva niisama jõulu tunnuseks kui vorste. Väideti koguni, et Vene keiser esimese püha hommikul selget rasva joob[29]. See väide tuletab meelde hiidlastegi arvamist, et kuningas jõulus sularasva sööb[30].

Jõulud on lähedalt seotud orika nimega. Jõulus esineb orikas neljal kujul. Esmalt tapetakse jõuluks siga, orikas, kelle kintsu ja kelle soolikatest tehtud vorste süüakse. Orika asemele astub tihti põrsas. Teine jõuluorikas on seasarnaseks küpsetatud leib, mis jõuluõhtul pannakse lauale, kuhu ta jääb kogu pühade ajaks. Kolmas orikas on rukkiorikas, lõikuseaja viimne rukkivihk, mis põllult aita viiakse, kust ta alles jõulus tuppa kantakse. Rukkivihu orika nime tuntakse ainult Saaremaal[31]. Põlva kihelkonnas hüüti lihast tehtud jämedat vorsti jõuluorikaks[32]. Mihkli kihelkonnas omandab jõuluorikas koguni erilise mõiste: noored topivad üksteise riietesse heinu ja see on jõuluorikas[33], aga ka topitakse kellegi vana seelik või vanad püksid põhku täis[34]. Pärnu-Jaagupis topitakse väikestel poistel püksid heinu täis; niisugust heinte toppimist pükstesse nimetatakse „jõmmiks“[35]. Jõmmi tegemine valmistab poistele palju nalja. Mõnes kohas astub orika asemele „härg“, „pull“ või muud sellesarnast.

Üldiselt püüti jõululeibu loomakujulisteks teha, neid varustades silmade, kõrvade, saba, jalgade, harjastega jne. Tihti vahetus selle looma nimi, kelle kuju leivad esindasid. Kehaosasid tehti kas sõrmeotsaga, tikuga, sõrmkübaraga, rahaga, sõlega, põrsaluuga, templiga või mõne muu asjaga. Dr. I. Manninen seletab, et jõulu- ja näärileibadel on palju ühist soome, eriti rootsi leibadega ja et kahtlemata eestlased on õppinud nende valmistamise ja ilustamise naabritelt[36].

Orika sarnaseks küpsetatud leiba kutsutakse paiguti ka jõulukuldiks. Kult on tekkinud rootsikeelsest sõnast galt, millise nime eesti rootslased jõuluorikale andsid. Galt sõnast moodustasid eestlased kuldi, jõulukuldi. Kõigiti on jõuluorikas rootslastelt laenatud, kui mitte Rootsimaa rootslastelt, siis ometi Eestimaa rootslastelt. Rootslased teevad jõuluorika kas rukki- või nisujahust kuni 1½ jalga pika, torgivad talle suu, nina ja silmad pähe, isegi selga tehakse midagi harjastetaolist[37].

Jõuluorika paneb perenaine lauale, teeb kriidiga risti — Vigalas 3 risti, Kolga-Jaanis koguni 9 risti leivale[38], aga ei lõika tükki ta küljest, vaid laseb laual püsida kogu esimese püha, teisal kõik pühad. Orikale vajutatakse kas võtmega, sõrmkübaraga, preesiga või mõne muu esemega sea tunnusmärk peale. Laual kaetakse orikas tavalisesti valge rätikuga kinni; orikalt loodetakse toidu õnnistust. Pärast jõulu viiakse orikas laualt, tuuakse aga uusaastal ja kolmekuningapäeval jälle lauale. Mõnes kohas lõigatakse alles küünlapäeval pool ja vastlapäeval teine pool nii mitmeks tükiks, kui palju isikuid majas, ja süüakse. Teised säilitavad orika koguni karjalaskmis-[39] ja künnipäevani, isegi uue lõikuseni. Orika saba antakse sagedasti karjasele. Kolga-Jaanis viidi jõuluorikas pühade lõpul viljasalve, kuhu ta kevadeni jäi, mil ta loomadele anti[40].

Kärlas kaalus jõuluorikas umbes 12 kilogrammi. Orikas asetati põigiti lauale, orika kõrvale suur kauss suitsulihaga. Kärlas öeldakse, et orikas ja liha olid määratud talust lahkunud surnuile[41]. Koerus küpsetati jõuluorikas juba toomapäeval[42], mujal tavalisesti hiljemini.

Vändra pool lõigati jõuluöösi sarvedega ja sabaga varustatud jõulupull kolme osasse, samuti kolme osasse loomadele määratud kaerad. Leivaosad peenestati ja segati siis kaertesse. Sarvedega osa anti veistele, sabaga osa hobustele ja aukudega kese lammastele. Jagamisel pisteti igale loomale põlev küünal karvusse ja lausuti: Tere hommikust, jõulud, jõulud![43]. Lõuna-Eestis anti sarvedega leivatükk härjale[44]; Räpina pool leiba ühes nõiaheinapulbriga[45].

Türil tehti jõululeivale jalad alla, kõrvad pähe, harjased selga, nii et leib omandas täiesti orika, sea kuju[46]. Soomes varustati jõululeib niisama jalgadega[47].

Teisal küpsetati kõrge, kuhja moodi leib. Loodeti niisugune leib avaldavat mõju, et edaspidi kõik asjad kuhjaga tuleksid[48]. Nõval tipiti kuhjasarnasele leivale aidavõtmega augud sisse ja peeti see leib laual rätiku all. Kevadel karjalaskmispäeval pandi suur katel veega tulele, leib tehti tükkideks, pandi katlasse ja jäeti siis hiljemini loomadele.

Karjas söödi kuhjaga leiba alles peale pühi, kuid mitte kuhja ennast; see säilitati kevadeni, mil külvaja kuhja tasku pistis, lootes, et niisugusel puhul vili hästi kasvab. Karja esimesel väljalaskmisel anti see kuhi karjasele[49].

Petseris valmistati eriline jõulupõrsas lihast ja leivast[50].

Karulas tehti jõululeivale rist peale, Paldiski pool kriidiga[51]. Väike-Maarjas tehti jõululaupäeval jõululeivale niisama kriidiga rist peale, uusaastal söega viisnurk ja kolmekuningapäeval saviga viisnurk[52]. Pärnu pool pandi jõuluorika ümber küünlad põlema[53].

Tartu- ja Virumaal küpsetati lemmleiba, küpsetati nimelt magedast taignast, veidi ahjus kuivatatud, siis rasvaga praetud. Lemmleiba anti kogu perele süüa[54].

Nagu juba tähendatud, küpsetati loomade jaoks erilist leiba. Sagedasti tehti loomade jaoks määratud leivale auk sisse, pisteti küünal auku ja lasti kogu öö põleda. Küünlatuli omapooltki pidi leiva maagilist väge kasvatama ja viljasaaki suurendama[55]. Terve igapäevane inimestegi leib seisis jõulus laual; sellelt leivalt loodeti Saaremaal viljakasvu edendamist, nimelt kui leib laualt kaerakirstu pandi ja alles esimest korda kündma minekul loomadele söödeti[56].

Üldse tarvitati loomade jaoks määratud jõululeiba mitmel puhul ja mitmeks otstarbeks. Kosel lasti jõuluorikas laual seista jõuluõhtust uusaasta hommikuni, mil see katki lõigati ja loomadele õnnetuste eemaldamiseks söödeti[57]. Kolga-Jaanis seisis sarvedega varustatud „jõulupull“ kogu pühadeaja laual, siis viidi ta aita terade peale, kuhu ta jäi karjalaskmispäevani, mil ta lõigati tükkideks ja tükid anti karjasele ja karjale. Loodeti, et niisuguse leiva mõjul püsib kari suvel hästi koos. Amblas söödeti jõululeiba loomadele jüripäeval[58]. Palamusel säilitati jõululeiba kogu aasta; loomade haiguse puhul tarvitati seda leiba arstirohuks[59]. Laialt valitseb arvamine, et loomadele jõululeiva söötmine mõjutab neid kogu suvel ühte hoidma, jagab neile rammu ja tervist, hoiab haiguste ja nõiduste eest ja kaitseb äparduste ja õnnetuste vastu. Saaremaal võeti loomadele küpsetatud käkk kirikusse kaasa, lootes, et kirikus saadud õnnistus kakuga siirdub loomadele[60].

Viljandi pool torgati igasse loomadele viidavasse leivatükki nõelaga auke, kaitseks mürgiste madude hammustamise vastu[61].

Setud küpsetavad J. Sandra teadete järgi karja edendamiseks erikaraski. Jõululaupäeval jahvatatakse käsikiviga paari karnitsa osa vilja, kuhu rukkeid, otri ja kaeru kuulub. Jahudest tehakse karask, mis jõuluöösi tuhkhauas küpsetatakse tuha all. Hommikul vara enne valget võetakse see „õnnekarask“ tuhkhauast välja ja pannakse nurka „kibota“ (pühapildi) alla, kus talle pistetakse kolm kirikuküünalt sisse ja süüdatakse põlema. Need küünlad põlevad kogu pühade aja. Viimasel pühal pannakse karask „hoolega paika“ ja hoitakse kevadeni karjalaskmispäevani. Siis tehakse õnnekarask nii mitmeks tükiks, kui palju peremehel lehmi, lambaid ja sigu on. Igaüks neist peab saama raasukese. Selle karaski söömise tagajärjel sigivad edaspidi kõik kariloomad; ei hakka suvel ükski tõbi nende külge ega tohi huntki neid puutuda[62].

Tavalisesti küpsetati jõululeiba jõululaupäeva hommikul õige vara, nii et leib või sai juba valge tulekul ahjust võeti[63].

Jõululeiba ei küpsetatud vanasti nisupüülist, vaid enamasti jämedatest nisujahudest, rukkipüülist, nisu- ja rukkijahudest segamini, odrajahudest, jah isegi tavalistest leivajahudest. Päris saiajahu ei jahvatatudki; saia toodi harukorral linnast kopika või paari eest lastele, kes siis saia valget sisu imetlesid. Kui hilisemal ajal püüli jahvatati, saadi neist jahudest halli, poolvalget saia. Õhukest nisuleiba nimetatakse rõõsaks[64].

Rõuges küpsetati jõuluks tatrajahust hapnemata karaskit, niinimetatud tatriku vatska[65]; pärmi selleks toodi sealt, kus jõuluõlut pruulitud; teisal küpsetati vatska nisu- ja tatrajahust, harvemini kaera- ja odrajahust[66]. Mõnikord laenati odra- ja kaerajahu ja küpsetati nendest jõulusepikut[67].

Eestis ei panda kuigi palju rõhku sellele, millal lõigatud või pekstud vilja jahudest jõululeiba tehakse. Rootsis sellevastu on lugu teine. Seal rõhutatakse tihti, et jõululeiba tuleb teha viimsest viljavihust, nimelt seda või neid leibu, mis kogu jõuluaja leiduvad laual ja mida vahel kevadeni, isegi lõikuseni alal hoitakse vaateleibadena. Muud leivad, sepikud, saiad, mis määratud jõuluaegseks söömiseks, küpsetati ükskõik missugusest jahust. Vaateleivad jõululaual olid pandiks põllumajanduse, eriti karja edendusele ja tulevasele viljakasvule.

Vaateleivad laual avaldavad mõju suvise hea viljasaagi kohta. Jõululeibadesse pistetakse ahju pannes viljapäid või aga õlekõrsi, igaühe majaelaniku jaoks üks pea või kõrs. Neist viljapeadest ja kõrtest ennustatakse tulevikku. Kelle viljapea või õlekõrs ahjus täiesti põlenud, sureb tuleval aastal; kelle oma poolpõlenud, haigustub; kelle oma veata, jääb terveks[68]. Mõnes kohas pannakse jõuluõhtul jõululeiva alla soola iga majaelaniku nime peale; kelle leib soola ära sulatanud, sureb sel aastal[69]. Teisal jälle iga majaelaniku kohta soolatera orika silmaks; selle tera sulamise kohta ei anna üleskirjutised aru[70].

Saardes pandi jõululeivale väike valge narmastega rätik katteks peale[71].

Tarvastus kaeti pool pätsi leiba ja kausikesetäis liha linaga kinni. Need seisid kogu pühadeaja laual ega tohtinud neid keegi süüa[72]. Räpinas pandi kõige suuremasse leiba küünal põlema hea lõikuse saavutamiseks[73]. Kohtlas toodi vanaaasta ööl kõik leivad tuppa, et uusaastal leib majast ei lõppeks[74].

Leibade laual pidamine jõulu- ja vanaaasta öösi põhjendab leivajätku, toitude puudus laual — nälga[75]. Kohati nõutakse, kolm leiba pandagu ööseks lauale; kohati ei rõhutata leibade arvu, vaid tehakse lihtsalt leiva laual olemine tingimuseks. Nagu jõulus loodetakse mitmekordsest söömisest vanaaasta öösi leiva jätku ja rohket lõikust. Saaremaal lisatakse nõudele veel juurde, et kui peremees öösi 12 korda sööb, enesel rangid kaelas, siis saab head hobused[76]. Toris söödi ühiselt kell 12 öösi „jõuluhärga“[77].

Poolt leiba ei tohitud iialgi lauale panna, pidi ikka terve olema[78]. Veel väidetakse, et leiva äravõtmisel laualt laua kägin ennustab rikast aastat. Kägisemist peetakse märgiks, et inglid või muud maitsnud toite ja söögi eest annavad rohket lõikust[79].

Audrust teatatakse, et jõulutoitu heintel söödi[80].

Muhus pisteti jõululeiva alla noad; kelle nuga kõige kõvemini leiva alla kinni jäi, selle vikat oli suvel kõige teravam vilja lõikama; kelle nuga aga päris lahti jäi, sellel vikat nüri[81].

Toris säilitati hoolsasti jõulusöögi jäänuseid, sest neid peeti „kindlaks rohuks ärategemise vastu“[82]. Tartu pool peetakse jõululaualt pühitud raasukesi rohuks mõne haiguse vastu[83]. Soomes ei pühitud raasukesi jõulus sugugi laualt, vaid alles pühade lõpul; perenaine pani raasukesed siis väiksesse kotti — rohuks haigete arstimisel[84]. Ka Helme pool ei pühitud õhtul raasukesi laualt[85].

Soomes küpsetatakse kõikjal jõulukakku; osa süüakse, osa jäetakse kevadeks. Aga niisama tunnevad neid muud põhjarahvad[86]. Sakslased jätavad ka jõululeiba kevadeks ja annavad teda leotatuna kündjale.

Bretagne’is usutakse, et jõululeib säilib kaks aastat, ilma et halvaks muutuks; Normandias aga, et jõulus õnnistatud leib kaitseb tormi ja hullu koera eest; Saksamaal pahade mõtete vastu. Kõik, mis pärit jõulust, toob õnnistust. Poolas antakse õnnistatud toitudest natuke loomadele nõiduse vastu[87].

Mitte kõikjal, aga paiguti tapetakse jõuluks siga; tapmisel ei panda alati rõhku päevale. Kui talus põrsas olemas, tapetakse see tihti jõululaupäeval. Saaremaal tapeti põrsas jõululaupäeval, küpsetati kohe ja asetati siis vaateohvrina jõululauale[88]. Holzmayer teatab, et Saaremaal perenaine selle põrsa salaja kasvatanud, niisama salaja jõuluõhtul tapnud ja ahjus nii küpsetanud, et põrsas neljal jalal püsti seisnud[89]. Lauale pandud põrsas samas asendis ja lastud seal mitu päeva vaateesemena seista. Eestis ei selgu asjaolu hästi, aga Rootsis olid vähemalt põrsa osad taabu. Taanis ja osalt Rootsiski söödi jõuluõhtul põrsajalgu; jalad viidi seal ja Soomes pärast metsa[90]. Eesti teated ei tee tavalisesti vahet põrsa- ja seajalgade vahel. Eestis söödi seapea jõulus ja tõnisepäeval, seajalgu aga alles vastlapäeval. Pärast söömist pidi kõige noorem majas seajalad oma hammaste vahel pööningule viima või nad metsa kandma, et sead suvel hästi sigiksid. Just niisama tehakse Soomeski.

Üldse esineb Eestis jõuluorikas tavalisesti põrsa kujul. Sellele orikale pandi mõnes kohas luud suhu[91], teisal vitsakimp[92].

Laialt, kuigi mitte üldiselt on kombeks jõululaupäeval keeta seapea või vähemalt pool seapead, just nagu seda keedetakse tõnisepäevakski. Jüri kihelkonnas keedetakse seapea ka näärilaupäeval[93], Väike-Maarjas kolmekuningapäeval. Sel puhul antakse tavalisesti seanina künnimehele, et künd kevadel ja suvel hästi edeneks[94]. Seapea juurde süüakse kapsaid; seasilm antakse kassile, et kass paremini näeks hiiri püüda. Kohati tuuakse lauale põrsaküpsis kapsastega[95]. Seapea asemel esineb teisal seakints, millest enamasti kõikjal igaüks võib niipalju süüa kui soovib. Seapea söömisest loodetakse Setumaal sealiha poolest rikast järgnevat aastat[96].

Pärnu pool lõigati lastele seakärss ja -kõrvad. Vanad inimesed ei söönud seakärssa sellepärast, et sead õue liig ära tustivad; kui aga lapsed sõid, ei olnud palju viga, sest „põrsa nina on ju pisikene ja tuhnimine madal“. Seakeel anti lastele, aga keeleots visati kassile, et lapsed valetama ei hakkaks. Seapea keedeti sellepärast jõuluõhtuks, et sead hästi suureks kasvaksid[97].

Helmes anti jõuluse seatapmise puhul lastele süüa kopsu ja maksa, mitte aga sea südant, — muidu läksid lapsed liig „söakaks“[98].

Mõnes kohas Pärnumaal keedeti juba paar päeva enne jõulu pajatäis liha[99]. Pärnu-Jaagupis pandi jõululaupäeval lihapada kerisele ja söödi sellest kogu pühade aeg[100].

Harglas viidi seajala jätkud jõuluöösi üksikult toa pööningule[101].

Saksamaalgi ehib mõnes kohas veel seapea jõululauda, teisal jälle ainult sealiha; aga ka kapsad ei puudu tihti. Väidetakse koguni, et kes jõulus ei söö kapsaid, moondub eesliks[102]. Slaavlased toovad mitmes kohas jõulu esimesel pühal niisama seapea lauale, teisal aga praetud põrsa[103]. Vilno ümbruses nuumati kult ja tapeti jõuluroaks[104]. Ülepea süüakse jõulus palju liha, aga ka muud toitu. Laud kaetakse rikkalikult, sest toidu rohkus peab venelastegi arvates avaldama mõju uusaasta toidusaamise rohkuse kohta[105]. Inglastest teatakse, et neil juba aasta 300 eest vanikutega ehitud seapea lauale kantud. Vana kombe järgi kantakse Oxfordi ülikoolis jõulus seapea lauluga lauale[106].

See komme põlvneb Skandinaaviast. Seal oli siga jumalanna Freia loom, kes talle ohverdati. Eestis on Freia siga veel jõuluorika või kuldi näol olemas, aga niisama ka seakintsu näol. Seakintsus säilib nõrk mälestus Freia seast. Need jõuluroad tuletavad meile veel elavalt meelde põhjamaa paganate ohvrilooma. Muiste oli lugu nii, et vähemalt iga perevanem pidi ohverdama jumalatele, vaimudele mingisuguse ohvrilooma. Aga juba aegsasti arenes arvamine, et see, kel puudus jõud ohverdada loom, võis taignast küpsetada looma moodi leiva või vahast moodustada loomakuju ja selle ohverdada. Ohvrisaaja rahuldus vaese taignast või vahast tehtud loomaga niisama kui rikka härjaohvriga[107].

Põhjamail kuulub puder nii-ütelda kohustuslikkude jõulutoitude hulka. Eestis esineb üldiselt puder kesknädalase ja laupäevase toiduna; jõuluõhtul tuuakse teda siis lauale, kui jõuluõhtu satub neile kahele päevale. Siiski leidub kohti, kus puder ei tohi jõuluõhtul puududa just niisama kui põhjamail. Lõuna-Norras väidetakse, et kui jõuluõhtul ei sööda putru, juhtub mingisugune õnnetus[108]. Rõugest teatatakse, et seal keedetakse jõululaupäeva hommikul jaheputru, s. o. vedelat putru, milles pähkli- või kartulisuurused lihatükid[109]. Ridalas[110] ja Väike-Maarjas[111] kuulub puder jõulutoitude hulka. Helmes ei topitud vanasti vorstiputru soolikatesse, vaid söödi niisama[112]. Põltsamaal ei söödud ikka tanguputru, vaid hapukapsaputru[113]; Võnnu Peravallas alati hapukapsaputru[114].

Lõuna-Eestis keetis kas jõulus või silvestriõhtul salkkond noori inimesi putru; lisati pudrule piima ja soola juurde ja oodati pudru valmissaamist. Siis algas söömine. Kogu aja pidi surmavaikus valitsema. Viimse lusikatäie saajal pidi selle soov täide minema[115].

Peab tunnistama, et pudrul on Eestis jõuluajal suur tähtsus. Puder tahab viibida jõuluroogade esimeses reas, küll mitte otse pudru näol, vaid natuke moonutatud kujul. Enne jõulu keedab iga perenaine putru, aga peidab selle pudru seasoolikatesse, valmistades neist meelepäraseid mauke. Väideti, et ei ole jõulu, kui ei ole vorste.

Vanasti oli jõuluvorstide valmistus eriti pidulik toiming, vähemalt nende keetmine. Vorstipudrusse segati enne soolikatesse panemist sealihatükikesi, rasva, köömneid, vorstirohtu, harvemini sibulaid. Lõuna-Eestis eelistatakse sagedasti verivorsti. Täidetud vorst pannakse kinni puutikkudega. Tikkude ehk vorstihorkide tegemine oli tavalisesti poisikeste töö. Audrus tegi vanasti vorsti kõige vanem naisterahvas talus[116].

Täidetud vorstid keedetakse pajas. Niipea kui vorstid patta tulele pandud, ei tohtinud keegi puhuda pajaalust tuld. Niisama keeldi vorstide keedu ajal kõvasti rääkida; vähemalt Pärnu pool pidi valitsema täielik vaikus.

Jõuluvorstide tegemise ajal oli vanasti moeks üksteisele vorstipainet viia, mille eeskujul pidi vorsti tehtama.

Vorstipaineks valiti mingisugune ümmargune ese. Selleks võeti kas vanu hobuserange, vana rattarumm või lihtsalt kuuseokstest tehtud võru.

Vorstipaine viisid tavalisesti külapoisid. Kuulda saanud, et kuskil naabritalus teeb perenaine või peretütar vorste, lõid nad kampa, ajasid kasuka pahempidi selga jne. ja viskasid paine vorstitegijale kaela. Kui vorstid valmis, pidi vorstitegija painetoojatele vorsti andma[117].

Mõnes kohas tehti külarahvale üllatuseks veel eriline vorst. Võeti mingisugune puu, painutati vorstitaoliseks, mässiti kaltse ja takku ümber, kasteti vette ja kanti välja külma kätte. Hommikul pimedas viidi see „vorst“ salaja naabritalusse[118]. Rõngus tõrvati vorstipaine ja tõsteti kepi varal reele. Peremees ja sulane sõitsid ligemasse talusse ja viskasid vorstipaine majarahva nägemata uksest sisse puhtale põrandale. Paine saajad ruttasid seda kohe edasi viima. Nii kestis edasiviimine mõnikord mitu päeva[119]. Haljalas viidi ometi õiget vorsti ümbruskonna vaestele inimestele[120].

Kuskil Valga pool võetakse mitme meetri pikkune soolikas, puhutakse õhku täis, köidetakse mõlemast otsast kinni ja visatakse naabri pere tuppa. Kes on suutnud teisele ennem „vorsti visata“, osutub uusaastal ümbruses kõige virgemaks[121]. Rõngus tehti õlgedest inimene, sellele pandi vorst kaela ja viidi teise talu ukse taha[122].

Häädemeestel keeldi vorstitegemise ajal vanduda, — muidu oleks vanapagan tühistanud vorstisöömisest saadava kasu[123]. Üldse peeti vorstide tegemist mingiks pühalikuks toiminguks, mis täielikku vaikust nõudis.

Rääkimine ja tulle puhumine mõjutasid vorstide lõhkemise. Lõhkenud vorsti häbeneti lauale panna[124]. Kodaveres topiti seamagu täis. Niisugust täidetud magu nimetati mauguks. Põltsamaal kutsuti pudruga täidetud lambasoolikat „tedreks“ ja loodeti „tedre“ söömisest uusaastaks head lambaõnne[125]; Mihklis aga nimetati neid moikadeks[126]. Saaremaal nimetatakse jõuluvorste makkideks. Vorste küpsetati jõuluõhtul kas pannil ahjus või ahju peal kerisel, kust neid söömaajal lauale toodi. Toris pandi vorstid lepamalakatele küpsema[127], Hallistes kerisele kaseokstele[128], Viljandi ümbruses ahju heintele[129]. Pärast söömist viidi neid ahju või kerisele tagasi, et nad seal soojad püsiksid ja järgmisel söögikorral hästi maitseksid. Kui võimalik, hoiti vorste nääri- ja kolmekuningapäevakski. Nii ei jää Eesti pudrusöömisegi poolest maha muist põhjamaist, kuid Eestis mahutatakse puder tavalisesti maukudesse. Vorstide mittesöömise halbade tagajärgede kohta puudub teateid. Tõstamaal kardeti vorstide puudumise puhul jõululaualt sigade mittesigimist[130].

Muhus visati vorstihorgid pärast vorstisöömist tagurpidi üle pea. Arvati, et niisugune viskamine loomi haiguste eest kaitseb[131]. Saardes heideti vorstipulgad peale vorstisöömist üle aia põllule või metsa huntidele, kes siis õue ega lauta ei tunginud. Seda toimetas pereema ise kartuse pärast, et muud viskajad võiksid mõne pulga kaotada ja nii hunte ometi õue meelitada[132].

Soomemaal Hämes valmistati vorste verest ja rukkijahudest. Süües pandi vorstidele rohkesti võid peale. Valgamaal keedeti koguni vorstileent[133].

Vorstiküpsetamine ahjus või kerisel tekitas muidugi tuppa palju vingu ja suitsu. Pereema avas ometi toaukse ja laskis suitsu taevatähtede poole. Ahi tähendas Siioni altarit ja suits viirukiohvrit; niisugusel puhul loodeti head saaki järgneval aastal[134].

Vorstitegemine ja -suitsutamine on tuntud ka vastlapäeval, kuigi see esineb võrdlemisi piiratud alal, peamiselt saartel[135].

Peetris oli vorstide kerisele viimine ja keriselt toomine koguni isesugune: tooja pidi redelit mööda tagurpidi minema kerisele ja sealt niisama alla tulema[136].

Tartu ümbruses käidi, vorst käes, kolm korda ümber maja[137].

Nissis kardeti seapea ja vorstide jõululaualt puududes näljaaasta tulevat[138].

Meie muinasjutud kõnelevad, et tondile toa peale või kambri peale viidud putru süüa ja et sulane tondi asemel ära söönud selle pudru. Et see süüaviimine oleks jõulus toimunud, seda eesti muinasjutud ei rõhuta. Rootslaste vana usk nõuab aga, et just jõulus vaja viia tondile süüa, nimelt putru ja piima. Kui mõnikord aru saadudki, et kass jõulutondi toidu ära söönud, kestis söötmine ometi edasi[139]. Puder ja piim olid tondile omast kohast jõuluohvriks. Pudruviija püüdis jõulupudruga meelitada tonti, et tont viija kohta oleks lahke ja heatahtlik. Üldse peavad rootslased tonti palju paremaks olevuseks kui eestlased, kel ta esineb mingi kollina. Rootslastel on tont enam meie majahaldja sarnane, kellele ju vanasti ka ohverdati. Pärnu-Jaagupis öeldakse, et vanasti haldjale toa peale almust olevat viidud[140]. Hommikul vaadatud, kas toit ära söödud. Tõstamaal viidi „jõuluvaimudele“ isegi õue liha ja leiba[141]. Pärnu pool ei tohtinud tamme all vorst ja õlu ohvrikivil puududa[142]. Helmes pandi jõulu esimesi toite „kahrupersele“ puugile toiduks. Kui uusaasta hommikul leiti toit söödud olevat, ei kardetud uusaastal kahju[143].

Pudru jõuluõhtul, matustel ja muul puhul söömise komme põlvneb paganusest, kus põllutööhaldjaid ja viljavaime selle toiduga söödeti, nagu meil muiste tonte. Puder oli ohvritoit nagu jõuluõlu ohvrijook.

Muiste anti ohverdamise puhul ohverdatud loomast osa jumalatele või ütlen parem ohvrisaajale, teise osa sõi aga ohverdaja ise. Hiljemini, ristiusu päevil, kadus jumalatele ohverdamine, ohverdaja ei jätnud aga ometi sissejuurdunud ohverdamist — ta andis iseenesele jumala ja oma ohvriosa edasi. Jõulus ohverdati, nagu tähendatud, tavalisesti siga; seakujuline leib ja seakints tuletavad praegu veel meelde endist ohvriviisi. Igatahes ei tohtinud sealiha jõululaualt puududa ega taha see paljudes kohtades maal praegugi laualt taganeda.

Meie ajal küpsetavad linlased ja perekonnad maalgi piparkooke ja präänikuid, mis tihti kujutavad mõnesuguseid loomi; vanemal ajal ei tundnud eestlased seesuguseid jõuluküpsiseid. Need loomakujulised piparkoogid ja präänikud moodustavad nagu jõuluorikas mälestuse muistsest aseohvrist. Meie päevil on ohvri mõiste ammu ununud; tavalisesti ei aimatagi, et tegemist teiste rahvaste endise põlve riitusega.

Karjastele aati jõulus nende viimne palk kätte, või kui palk juba kätte saadud, mingisugust toitmoona. Tartu pool antud pärast mihklipäeva karjas käinud karjastele jõulus midagi söögipoolist[144].

Jõuluõhtul peeti tavalisesti suur söömaaeg ja hulk väikseid. Kihelkonnal märgiti laua kõrvale seinale iga üksiku isiku söömakorrad[145]. Tavalisesti tõmmati pärast söömist kriidiga või söega kriips.

Suurele söömaajale kogunes kogu pere — vanemad, lapsed, teenijad ja muud kodakondsed. Tavalisesti pidas laua otsas istuv pereisa söögipalve, luges salmi lauluraamatust, harvemini lauldi. Mõnes kohas lasti lapsigi lugeda söögipalve. Rõuges seletatakse, peremees pidada sellepärast laua otsas istuma, et seal istumine olla tähenduseks, ta tahta täie andumusega ja õiglaselt hoolt kanda perekonna eest ja elada Jumala tahtmise järgi[146]. Harju-Jaanis õnnistanud pereisa rooga; arvatud, et niisugusel puhul leivaõnnistus majast ei lahku[147]. Maarja-Magdaleenas ei antud lastele enne süüa, kui pidid palvetama ja laulma. Pereisa ütles enne söömist: „Ega te põrsad ole, et ilma lugemata tormate söögi juurde“[148]. Palvetati muilgi pühadel, aga mitte kõikjal, isegi jõulus mitte; Sangastes algas söömine alles öösi kell 12[149]. Helmes nimetati öösi kell 12 söömist „kukelõunaks“[150].

Vanemad isikud istusid laua ääres pinkidel, lapsed pidid samuti kui igapäev laua ääres püsti seisma. Pilistveres võisid ainult leeris käinud isikud süües laua äärde istuda[151]. Kuna esimese korra tavalisesti kõik majaelanikud üheskoos sõid, sooritasid nad järgmisi enam üksikult: mil kellelegi meelde tuli, läks see sööma. Kõigiti hoolitseti, et söögikorrad täis saaksid. Väike-Maarjas kaeti küll laud, aga söödi õlgedel või heintel[152], niisama mujal paljudes kohtades. Haljalas istusid ainult peremees ja perenaine[153].

Kullamaal ei tohtinud söögilauas rääkida; kardeti, et rääkimise ja naljatamise puhul Jumal järgmiseks jõuluks midagi süüa ei anna[154]. Keelu põhjus muidugi see, et hingede rahu mitte rikkuda. Vändras tõsteti jõulusöögilaud keset tuba; tõstmise põhjust ei tunta[155]. Kuskil, vist Lõuna-Eestis, toodi nii mitme isiku jaoks söögiriistu lauale, kui mitu oli perekonnast Manalasse varisenut[156].

Sööma hakates pöördi leiva äralõigatud ots toa poole; kardeti, et vastasel korral leiva jõud ja ramm lahkub. Liigendnuga ei jäetud iialgi lauale; jätmisest kardeti tüli ja riidu tekkivat[157].

Jõuluõhtul jõuluroogadega kaetud laualt ei koristatud toite, vaid jäeti sinna kogu ööks, kohati koguni kolmeks jõulupäevaks. Toitude kõrvale jäeti Tõstamaal lauluraamat[158].

Pühad arvud etendavad jõulu- ja silvestriöö-söömingul tähtsat osa. Sage söömine pühil öil on omast kohastki majanduse nurgakiviks.

Jõuluöösi söödi kohati 12, kohati 9, kohati 7 korda. Niisugune sage söömine peab edendama majanduslikku elu, nimelt viljasaaki; Vigalas öeldi: vili annab 12 korda rohkem saaki. Jämajas söödeti isegi hobust jõuluööl 9 korda. Viljandi pool loodeti 12-kordsest söömisest 12 suurt õnne[159]. Kursis arvati 7-kordne söömine põhjendavat head lõikust[160], ehk et leib ei lõpe iialgi majast; Pilistveres, et 9-kordne söömine annab 9-kordse lõikuse[161]. Saaremaal loodeti jõuluöösisest sagedast söömisest erilist jõudu ja rammu[162]. Viru-Jaagupis sõi sigur 7 korda, karjus 8 korda, kündja 10 korda, et jaksaks suvisele orjusele vastu panna[163]. Karjas sõi peremees 12 korda, pere aga 7 korda[164]. Toris pidi jõuluajal alati 12 korda päevas söödama, et põld rohket saaki annaks[165].

Niisama palju kui jõuluöösi söödi ka vanaaasta öösi. 12-kordset söömist põhjendati Pärnu-Jaagupis aasta 12 kuuga[166], teisal Jeesuse 12 apostliga[167]. Rõngus söödi vanaaasta õhtul 12 korda ja uusaasta ööl 6 korda, et perenaine hästi kokkuhoidlik oleks[168].

Soomeski söödi kohati 9 korda jõuluööl[169]. Peipsi venelased arvavad, et loomade edenemiseks vaja 12 korda öösi süüa ja loomi hommikul enne valget leivaga sööta[170].

Läänemaal nõuti eriti lastelt kõigil määratud söögikordadel söömist. Arvati, et neist siis tugevad ja terved inimesed kasvavad[171]. Saaremaal loodeti, et noored 12-kordsest söömisest kas peiu või pruudi saavad[172]. Vändra pool aitas 12-kordne söömine peale viljasaagi ka loomi hästi sigida ja edeneda[173].

Kahvlit söömisel möödunud aastasajal tavalisesti ei tarvitatud; vorsti, liha, käkki jne. söödi näppudega; tarbekorral võeti vahel liigendnuga või pussnuga. Nugade puudusel astusid Toris puupulgad appi[174].

Lusikad ja kulbid olid niisama kui kausid, pütid ja muud nõud puust valmistatud.

Kui peremehel või perenaisel esimesel pühal süües katki läks mingi söögiriist, kardeti Rõuges, et see perekond tulevased jõulud väga vaeselt elab[175].

Kreutzwald kirjutab, et iga võõrast tuleb jõuluõhtul lahkelt vastu võtta, sest et maa-alused inimese kujul on käimas[176]. Tavaliste teadete järgi ei tarvitse need võõrad sugugi maa-alused olla, vaid võivad olla maapealsed kõrgemad olevused, kes tihti sandi näol esinevad. Sellepärast kästakse santigi jõuluõhtul lahkelt vastu võtta. Juba vanad klassilised rahvad tundsid jumalate esinemist inimeste kujul; kristlikud legendid viljelevad meeleldi niisugust ainet. Küll ei esine sant = Jeesus ikka jõuluõhtul, ta esineb tihti pulma või peogi puhul. Häda isikule, kes sandi kujul ilmunud öömajapalujat vastu ei võta[177].

Mitmes kohas oli viisiks esimesel pühal kirikusse sõites kirikusantidele kaasa viia jõululeiba. Mõnikord öeldi: Küll taevas seda leiba 10-(100-)võrra tagasi tasub. Lihula pool arvati, et sellele, kes jõululaupäeval majasse tulnud kerjajale midagi ei anna, tuleb häda ja viletsus võõraks[178].

Kuna meil jõulus santidele leiba kiriku juurde kaasa viidi, võtavad setud kiriku juurde hulga toitu kaasa, ka eneste jaoks. Toiduga lähevad nad kääpale ja söövad seal, ühtlasi neid toite kääpale jättes, oletades, et surnud omaksed tulevad ja sealt söövad; teised jagavad toite vaestele. Surnuaial viibivad sel puhul ka vaimulikud, kes tasu eest laulavad ja palvetavad[179].

Esialgu olid road jõululaual vähem kodakondsetele kui võõrastele määratud. Need võõrad ei kuulunud naabrusest ega mujalt tulnud sugulaste ega tuttavate hulka, vaid tulid hoopis teisest maailmast — Manalast. Esivanemad ootasid ju jõuluks koju majast surnud kodakondseid; teisal sellest pikemalt. Neid tuli vastu võtta kalliste külalistena, neile pakkuda kõige paremat, mida majas leidus; vastasel korral, kui neile küllalt toitu ega head puhkepaika ei antud, võisid nad seda kätte maksta, majarahvale kaela saates häda, haigusi, isegi surma. Siin põhjus, miks jõuluöösi laud ägas toitude all ja õllekann kuningana leidus roogade keskel.

Saaremaal küpsetati öösistele võõrastele eriline leib[180]. Peremees pani leiva lauale, niisama natuke õlut ja viina ning kutsus surnud lauda[181]; teisal palutud nende eest[182]. Vändras peeti tõnnivakk laual; sellesse pandi jõulurooga[183]. Setumaal jõuluöösi surnutele toitu lauale ei jäetud, küll aga paastu algusel pärast pererahva õhtusööki[184].

Uuem aeg hakkas unustama surnud kodakondsete kodukäimise jõuluöösi; majalised ise rühkisid ikka natukese aja pärast toitude kallale. Kohati kaeti laud kambris, kuna majalised toas õlgedel, heintel öö mööda saatsid. Kreutzwald mainib uuema aja seletust jõululaua katmiseks: toidud öösi juhtumisi saabuvale võõrale, kuid tunnistab toite tõepoolest ometi hingede söögiks[185]. Pärnu-Jaagupis annetatud mõnes kohas koduhaldjatele toitu ja õlut[186].

Mõnes kohas annab ennast kristluse mõju sööjate suhtes elavalt tunda. Pühas ja Kärlas, ka Saardes arvatakse, et jõululauale pandud toidud on peaasjalikult Jeesuse jaoks[187], Karusel Jeesusele ainult vaatamiseks[188]. Kohati nimetati leiba sellepärast ka „Jeesuse leivaks“[189]. Setumaal aga eelistatakse Maarjat[190]. Mihklis pandi jõuluõhtul leib lauale: inglid tulla öösi, tahta süüa saada[191]. Mihklis seega leib niisama määratud inglitele kui Skandinaavias õlu. Uuem aeg on seega surnute asemele asetanud taevalisi. Juuru kihelkonnas viidi jõuluõhtul ja niisama vanaaasta õhtul leele toitugi. Toitu viies öeldud: Et anname leelastele ka süüa![192] Leemees ja leelapsed olid lees asuvad vaimsed olevused või, kui luba nii ütelda, leehaldjad[193]. Helmes hoiti jõulu esimese püha hommikuni jõulutoit laual ja samuti põlesid kogu öö tuled Kristuse sündimise auks.

Mujalt mulle mitte teatavaks saanud kombega puutume Pärnu ligidal Uulus kokku. Esimesel pühal kirikust koju tuldud, korjati paremad toiduained kokku ja viidi mõisa parunile kingituseks. Pärast mindi uuesti kirikusse, kus paluti ka paruni eest[194]. Mujal andsid mõisnikud lastele ja vahel vanulegi väikseid kingitisi, aga mitte vallainimesed mõisnikkudele ega palutud nende eest.

Söömise ajal jõulus lauale tavalisesti lina ei pandud, aga mõnes kohas, näiteks Pärnu pool näikse vaateleibadega ometi teisiti tehtud olevat: ema kandis söögi laualt ära, laotas puhta palaka lauale, asetas leivapätsi, soola ja veekapa uuesti lauale, kattis pealt valge rätikuga, tegi käega ristikese peale ja pani sinna kõrvale põleva lambarasvast küünla. Usuti, et kui Jeesuslaps majasse tuleb, siis kaetud laua eest leiab ja inimeste igapäevast leiba õnnistab[195]. Nagu näha, ei mängi siin õlu piduperemehe osa, vaid leiva kõrvale astub vesi. Just niisama olid vanaaasta õhtul ka Tori pool tule kõrval leib, sool ja vesi laual aukohal[196]. Antslast leidub teateid, et jõululaupäeval pandi heinad lauale, kaeti valge linaga ja asetati sinna vaimudele toitu, nagu leiba, saia jne.[197].

  1. ↑ Eisen, Eesti rahvanali 256.
  2. ↑ E XV 18.
  3. ↑ EVR 34, 95 (18).
  4. ↑ E 68615.
  5. ↑ E 65536 (1).
  6. ↑ E 67302.
  7. ↑ E 72188.
  8. ↑ E 65201 (4).
  9. ↑ E 67215.
  10. ↑ E 72169.
  11. ↑ E 64549 (22) < Lüganuse.
  12. ↑ HDA I 1470.
  13. ↑ HDA II 877.
  14. ↑ E 74452.
  15. ↑ E 68616.
  16. ↑ E 74451.
  17. ↑ E 68800.
  18. ↑ E 68805.
  19. ↑ E 75245.
  20. ↑ E 72378; E 72379.
  21. ↑ E 70838.
  22. ↑ E 65111 (7).
  23. ↑ E 64905 (5).
  24. ↑ E 72698.
  25. ↑ E 67633.
  26. ↑ E 67960.
  27. ↑ E 68619.
  28. ↑ E 75373.
  29. ↑ E 68048.
  30. ↑ Eisen, Eesti rahvanali 256.
  31. ↑ E XV 3.
  32. ↑ E 74453.
  33. ↑ ERA II 16, 127.
  34. ↑ E XV 44.
  35. ↑ E 67209.
  36. ↑ Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks 146.
  37. ↑ Russwurm, Eib II 97, § 297.
  38. ↑ E 65270 (5).
  39. ↑ E 65001 (4) < P.-Jaagupi.
  40. ↑ E 75369.
  41. ↑ E 65261 (5).
  42. ↑ E 68132.
  43. ↑ E 68008.
  44. ↑ E 71169.
  45. ↑ E 71591.
  46. ↑ E XV 8.
  47. ↑ Kotiseutu 1930, II 7.
  48. ↑ E 67710.
  49. ↑ E 65694; E 8° VI, 22.
  50. ↑ E 67893.
  51. ↑ E 67932.
  52. ↑ E 68027.
  53. ↑ E 65058 < Sauga.
  54. ↑ E 68118 < V.-Maarja.
  55. ↑ E 68185 (2) < Helme, Hummuli v.
  56. ↑ E 6452 < Pöide.
  57. ↑ E 30369 (18).
  58. ↑ E 42478 (14).
  59. ↑ E 52259 (1).
  60. ↑ E XV 3.
  61. ↑ E 75647.
  62. ↑ H II 62, 344 (4) jj.
  63. ↑ E 64370 < Jämaja.
  64. ↑ E 75550.
  65. ↑ E 64424. Haanjas on Kaaravatsa küla ja Kasaritsas Vatsa küla.
  66. ↑ E 64540 (7) < Lüganuse.
  67. ↑ Folkminnen och folktankar 1925, III 10.
  68. ↑ EKS 4° 5, 44.
  69. ↑ E XV 6.
  70. ↑ E 8° 1, 18.
  71. ↑ E 65166 (1).
  72. ↑ E 68704 (1).
  73. ↑ E 71690.
  74. ↑ E 72592.
  75. ↑ H I 3, 89.
  76. ↑ H I 3, 89.
  77. ↑ E 65907.
  78. ↑ E 65552 (3).
  79. ↑ E 64371 < Jämaja.
  80. ↑ E 65055 (2).
  81. ↑ E 65259 (5).
  82. ↑ E 65206 (1).
  83. ↑ E 8° 6, 4.
  84. ↑ Uusi Suomi. Sunnuntailiite 1930, nr. 52.
  85. ↑ E 72119.
  86. ↑ Helminen, Syysjuhlat 62.
  87. ↑ Cassel, Weihnachten 251.
  88. ↑ E XV 2.
  89. ↑ Os II 55.
  90. ↑ Folkloristiska och etnografiska studier I 157.
  91. ↑ E 70907.
  92. ↑ E 70969.
  93. ↑ E 8° VI, 14.
  94. ↑ E 8° VI, 94.
  95. ↑ E XV, 8.
  96. ↑ E 70279.
  97. ↑ E 65913.
  98. ↑ E 8° 6, 53.
  99. ↑ E 67199.
  100. ↑ E 67209.
  101. ↑ E 68867.
  102. ↑ Cassel, Weihnachten 257, 263.
  103. ↑ Афанасьевъ, ПВС I 779.
  104. ↑ Афанасьевъ, ПВС III 780.
  105. ↑ Записки РГО V 343.
  106. ↑ Nilsson, ÅFF 209.
  107. ↑ Grimm, DM II 555.
  108. ↑ Celander, Nord. jul 182.
  109. ↑ E 8° VII 12.
  110. ↑ E 65448.
  111. ↑ E 67587.
  112. ↑ E 67684.
  113. ↑ E 64891 (1).
  114. ↑ E 69571.
  115. ↑ E 68749.
  116. ↑ E 67379.
  117. ↑ E 65608.
  118. ↑ E 67562.
  119. ↑ E 68871.
  120. ↑ E 72379.
  121. ↑ E 68167.
  122. ↑ E 75018.
  123. ↑ E 67384.
  124. ↑ E XV 61.
  125. ↑ E 64891.
  126. ↑ E 65025.
  127. ↑ E 65050.
  128. ↑ E 67147.
  129. ↑ E 67330.
  130. ↑ E 65213.
  131. ↑ E 65373.
  132. ↑ E 65382.
  133. ↑ E 67615.
  134. ↑ E 67331.
  135. ↑ E 8° 6, 53.
  136. ↑ E 67893.
  137. ↑ E 70738.
  138. ↑ E 67935.
  139. ↑ Nilsson, ÅFF 222.
  140. ↑ E 65022 (5).
  141. ↑ E 65183 (9).
  142. ↑ E 67572.
  143. ↑ E 67685 (3).
  144. ↑ E 71154.
  145. ↑ E 67405 (1).
  146. ↑ E 65603 (4).
  147. ↑ E 65375 (1).
  148. ↑ E 65647.
  149. ↑ E 67600.
  150. ↑ E 72642.
  151. ↑ E 65432 (1).
  152. ↑ E 68020.
  153. ↑ E 75504.
  154. ↑ E 65392 (1).
  155. ↑ E 68005.
  156. ↑ E 75079.
  157. ↑ E 67444.
  158. ↑ E 65241 (1) < Tõstamaa.
  159. ↑ H I 5, 432.
  160. ↑ H III 26, 33.
  161. ↑ E 22844.
  162. ↑ E XV 6.
  163. ↑ E 64502.
  164. ↑ E 65472.
  165. ↑ E 65587.
  166. ↑ E 65584.
  167. ↑ E 75642.
  168. ↑ E 65672.
  169. ↑ E 65586.
  170. ↑ ERA, Vene 2, 313.
  171. ↑ E 67942 < Noarootsi.
  172. ↑ E 67960.
  173. ↑ E 68015.
  174. ↑ E 65586.
  175. ↑ E 65603.
  176. ↑ Ab Gebr 94.
  177. ↑ Eisen, RR V 54; Kodused jutud 34.
  178. ↑ E 65459 (7).
  179. ↑ E 70176.
  180. ↑ E XV 6.
  181. ↑ Wiedemann, ÄILE 247.
  182. ↑ E 67280.
  183. ↑ EKS 8° 1, 578 (1).
  184. ↑ E 8° 6, 58.
  185. ↑ VhGEG II 3, 44.
  186. ↑ E 67122.
  187. ↑ ERA II 8461; E 65306.
  188. ↑ E 67114.
  189. ↑ E 67417.
  190. ↑ E I 41.
  191. ↑ ERA II 16, 44; E 67054.
  192. ↑ ERA II 19, 610.
  193. ↑ Lihavõtte Album 1901.
  194. ↑ E 65569.
  195. ↑ E 65913.
  196. ↑ E 65913.
  197. ↑ E 67663.
Pärit leheküljelt "https://et.wikisource.org/w/index.php?title=Meie_jõulud/Toidud_ja_söömine&oldid=25576"