Meie jõulud/Jõulupuu

Meie jõulud
Matthias Johann Eisen

Jõulupuu.

Ennekui jõulupuu sai jõuluõhtu alatiseks kaaslaseks, täitsid jõulupuu aset sõim ja heinad; esimene küll mitte eesti rahva seas, seda enam aga võõral maal, nimelt rooma-katoliku usu mais, kuna ta kreeka-katoliku usu rahvaste seas enesele niisama vähe omandanud jalaaset kui meil. Ühest tundmata kohast saadud teade teab kõnelda valge linaga kaetud lauale pohlavartest tehtud Jeesuse sõimest[1]. Äksi kihelkonnas teatakse, et palvemajas olevat olnud sõim. Vist tuleb siin ilmsiks vennastekoguduse diakonide mõju[2]. Sõime juures lauldi lauluraamatust: Su sõime juures seisan ma. Maarja-Magdaleenas põlesid sõime juures küünlad ja lastele jäeti kingitusi[3]. Igatahes on Eestis sõime alles uuemal ajal hakatud tarvitama. Tekib küsimus: miks määrati just sõim jõulule peale vajutama jõulupitserit, nagu seda teeb meie päevil jõulupuu? Vastuse selle kohta annab meile jõuluevangeelium.

Piiblist loeme: Ja ta tõi oma esimese poja ilmale ja mähkis teda ja pani maha sõime, sest neil ei olnud muud aset majas[4]. Sõim oli siis jõululapse kätki. Sõimest hakkas ristikogudus juba varakult lugu pidama, nimelt Egiptuses; pea aga levis see lugupidamine mujalegi. Kirikuisa Hieronymus valis Betlemma oma elukohaks, et alati võiks viibida sõime lähedal. Hiljemini sai kõigi usurändajate ihaks palvetada Betlemma Maarja kirikus, milline kirik traditsiooni järgi oli ehitatud Jeesuse sõime kohale[5].

Pea ei lepitud Hommikumaal enam Betlemma sõimekirstuga, vaid sõime püüti mujalgi järele teha, et seda paremini süveneda Jeesuse sündimise imesse.

Niipalju kui teada, pani sõime tarvitamisele aluse paavst Liberius, 352—366, kes uue kiriku laskis ehitada ja sellesse asetas sõime. Kirikut hakati selle järgi kutsuma sõimekirikuks (St. Mariae ad praesepe); selles kirikus pidas paavst ise alati jõulus jumalateenistust. Selle kiriku sõim moodustas vist mingisuguse kivise altari, hiljemini puust küna. Roomast levis sõime tarvitamine igasse suunda[6]. Pea muutus endine sõime lihtsus; sõim sai mingisuguseks ilukastiks. Mõned vaimulikud mehed sõdisid ometi sõime toreduse vastu, püüdes elustada lihtsat sõime. Juba ammu hakati Kristuse sündimise lugu ja tegevust dramatiseerima kirikutes. Usupuhastus astus välja niisuguse dramatiseerimise vastu; seda kõrvaldati ikka enam kirikutest. Rooma-katoliku usu paljudes kirikutes elutseb sõim veel edasi, eriti Tiroolis, vähem protestantlikes kirikutes. Kus sõim kirikust kõrvaldatud, leiab ta jõulus veel aset paljudes perekondades, üldiselt on aga jõulupuu tõrjunud sõime enese eest.

Leidub teateid, nagu oleks juba Luther jõulupuud tundnud. Leidub niisama pilte, kus Luther viibib üheskoos lastega särava jõulupuu ümber. Kuid need pildid on maalija fantaasias tekkinud ega ole neil ajalooliste faktidega vähematki tegemist. Luther igatahes jõulupuud ei tundnud. Niisama puudub ajalooline alus Scheffel’i Ekkehardil, mis 10. sajandil laseb jõulukuuse särada. Ekkehardigi jõulupuu annab Lutheri jõulupuule kätt — ühesugused luulekujud mõlemad.

Kõige vanem teade jõulupuu kohta põlvneb aastast 1605. Keegi Strassburgi elanik kirjeldab teoses „Memorabilia quaedam Argentorati observata“ sealseid kombeid. Selles teoses mainitakse: Jõuluks tuuakse tuppa kuusk, mille otsa riputatakse värvilisi paberlilli, õunu, kuldlehti, maiustisi jm.

Meieaegne noorus ei oska enesele jõulu ilma jõulupuuta kujutellagi. Jõulupuu on nagu tükk jõulu ennast. Kuid põlve kolm tagasi ei olnud eesti noorusel aimugi jõulupuust; see on alles hiljemini oma võidukäiku Eestis alustanud.

Me võime jõulupuud nimetada Saksamaa lapseks. Saksamaalt on välja läinud komme tuua jõuluõhtul tuppa kuusk ja seda ehtida küünaldega, ehetega ja maiustistega. Aga Saksamaalgi ei või jõulupuu hoobelda kõrge vanadusega. Millal esimest korda toodi jõulukuusk tuppa, selle kohta ei paku ajalugu kindlaid andmeid. Ei teata, et peale Elsassi oleks mujal Saksamaal tuntud jõulupuud. Strassburgiski ei taheta anda jõulupuule täielikku eluõigust; mõni aeg hiljemini astub keegi Strassburgi õpetaja Dannhauer 1646 raamatus „Catechismus-Milch“ väga käredalt välja jõulupuu vastu, hukka mõistes kommet, et kuusk tuuakse tuppa ja ehitakse mõnesuguste asjadega; ei sobivat sugugi kallil pühadeajal tegemist teha niisuguste alpustega[7]. Aga kas paneksid meie noored seda palju tähele ja loobuksid jõulupuust, kui keegi õpetaja selle tuppatoomist ka kangesti keelaks? Niisama vähe kui keeld mõjuks meie ajal, niisama vähe kui aastate eest eesti koolidele jõulupuu pidamist arvati ebasoovitavaks, — sama vähe mõjusid Strassburgis jõulupuu vastase sõnad: jõulupuu oli sealsete noorte ja vanade südamed võitnud ja katsus oma valitsuskeppi Elsassist välja sirutada kaugemalegi.

Leipzigi eeslinnast Lindenaust tuntakse juttu, mille järgi seal kolmekümneaastase sõja ajal esimest korda jõulupuud põletatud. Lützeni lahingu järele pandud Lindenausse haavatud rootslasi korterisse. Teiste rootslaste hulgas leidus ka üks käest haavatud ohvitser. Külarahvas hoolitses hellalt selle ohvitseri eest. Ta haavad paranesid ja ta võis oma väeosa juurde tagasi minna. Enne lahkumist soovis ta külarahvale oma tänu avaldada. Ta palus kirikhärralt luba niisuguse jõulu korraldada, kui ta kodumaal viisiks. Luba anti. Esimest korda nähti nüüd säravat jõulukuuske koguduse vanas kirikus.

Selle teate järgi peaks jõulupuu sel ajal põhjamail juba hästi tuntud olnud olema. Ometi puuduvad Rootsi kohta teated, et jõulupuu seal 17. sajandil oli tuntud. Teade põhjamaa jõulupuust sel ajal langeb seega muistendite kilda.

Pikkamisi, aga kindlalt võitis jõulupuu enesele Saksamaal uusi alasid. Põhjasõja ajal nimetatakse juba sagedamini jõulupuu nime. Ütlen jõulupuu, sest Saksamaal ei ole alati kuusk esildanud jõulupuud, vaid vaesemate elanikkude ringkondades mänd; ilus kuusk maksab palju, männi võib omandada palju odavamalt. Eriti suurlinnades, nagu Berliinis, ehib jõulumänd tihti kehvemate kodanikkude korterit. Aga hoopis kõnelemata sellest, et mänd esineb jõulupuuna, peab isegi lehtpuu jõulupuu osa etendama. Kust saadakse aga jõuluajal lehtedega puid? Eks seisa ju jõulus lehtpuud riisutuna lehtedest? Ega ometi raagus kaski võetud jõulupuuks? Seda küll mitte, aga ometi kaseoksi, kuigi neil puudusid lehed. Aegsasti enne jõulu lõigati kaseoksi ja pisteti veega täidetud anumasse. Kui oksad sedaviisi seisnud mõne nädala vees, läksid nad jõulus hiirekõrvule. Niisugused hiirekõrvul kaseoksad olid siis varemal ajal osa kehvema kihi jõulupuud. Nagu pärisjõulupuid ehiti neid oksi maiustistega ja ehetega, nii et nad sel moel ometi midagi jõulupuu sarnast meelde tuletasid.

Veel ühes suhtes erinesid paarisaja aasta eest Saksamaa jõulupuud meieaegsetest; tolleaegsetel puudel puudusid küünlad, üldse valgus. Lamp ja küünlad kaugemal toas valgustasid jõulupuud. Alles XVIII sajandil sai moeks jõulupuud varustada küünaldega[8]. Esimene pilt küünaldega jõulupuust on aastast 1799[9].

Kui hiljemini varustati jõulupuu küünaldega, siis sündis see vanade ohvrikommete eeskujul. Setudest teame praegu, et nad ohverdamisel süütavad küünlad põlema. Muudest eestlastest tunneme koguni vähe ohvrile minemist küünaldega, küll aga germaanlastest. Nimelt valgustas küünal jõe ja püha allika ääri[10]. Rooma kirik tarvitab praegu veel ohvri ajal küünlaid. Kui muiste mindi küünlaga allika või puu juurde, esines küünal muu ohvri kõrval ühtlasi ka ohvrina, ei allikale ega puule, vaid allika või puu haldjale. Sellelt loodeti ohvri eest sajavõrdset tasu.

Kreeka-katoliku-usulised annavad meie päevil kas kirikus või mujal mingisugusel pühalikul toimingul võõrale küünla kätte. Selles küünla andmiseski peitub õieti ohvri mõistet, kuigi seda mõistet enam ei teata. Pühale toimingule kokkutulnud isikud toovad vähemalt küünla ohvriks Jumalale.

Goethe tegi kirjanduses jõulupuu laialdasemalt tuttavaks. Oma vanemate kodu Frankfurdis ta ei näinud jõulupuud, vaid esimest korda alles 1765 Leipzigis, nagu „Noore Wertheri kannatustest“ selgub. Werther kõneleb oma lapsepõlve jõuludest, mil uks äkisti avati ja teises toas säras jõulupuu. Schiller räägib 1790 jõulupuust. Tieck nimetab oma novellis „Weihnachtsabend“ 1805 jõulupüramiidi selle küünaldega. Berliinis ja Leipzigis astus see jõulupuu asemele. 1807 müüdi Dresdeni turul jõulupuid ühes kõigi ehetega. Ülepea on huvitav tähele panna, et jõulupuu võimulepääsemine Saksamaal langeb ühte saksa iseteadvuse tekkimisega; rahvas on Napoleoni ikke kaelast ära heitnud ja edendab nüüd rahvuspärast arenemist. Eriti avavad jõulupuule uksed Saksamaa protestantlikud riigid, kuna rooma-katoliku-usulised visamalt vastu tulevad. Kuna muidu rooma-katoliku-usulised kergelt omandavad mõnesuguseid hiilguse ja säraga seotud kombeid, ei tahtnud paavstimeeste kirikud neid ometi meeleldi lasta enestesse; alles aegamööda sündis see ühes või teises kirikus; protestantlikes kirikutes süüdati jõuluõhtul palju üldisemalt jõulupuu küünlad põlema, ehk küll paganust meelde tuletavad jõulupuud ei kuuluks neisse kirikutesse.

Mingisuguseid jõulukuuse algidusid leidub Eestistki, kuigi neid ei või võrrelda meieaegsete jõulupuudega. Võnnu kihelkonnas toodud vanasti jõuluks metsast kähar kuusk koju. Seda kuuske hüütud „jõuluingliks“. Sellele kuusele ei pandud ometi mingisuguseid ehteid külge, vaid palju enam lõigati sellest oksakesi, raiuti hästi peeneks ja viidi toitu segatuna loomadele söögiks selles lootuses, et loomad oleksid tulevase jõuluni terved ja rammusad[11]. Kuna mujal Eestis jõuluõhtuks tuppa toodud kuusk kannab ikka jõulupuu, harvemini jõulukuuse nime, hüütakse teda Rõuge pool vahel koguni „veinaspuuks“[12]. Viimane nimi on moodustatud saksakeelsest sõnast Weihnachten = jõulud, ja sellele saksa sõnale eestikeelne puu juurde lisatud, — nii siis tekkinud värdjas „veinaspuu“.

Hiius jõululaupäeval põrandat ei pestud, vaid pühiti ainult üle ja riputati siis kuuseoksi põrandale; õhtul pandi heinu põrandale[13], Tormas enne veel liiva.

Vigalas riputati jõuluõhtul vanemal ajal kuuseoksakesi kambri põrandale, kuna toa põrandat katsid heinad; Tõstamaal oli põrand mõnikord kuuseokstega üle külvatud[14]; samuti ka Valga pool[15]. Keilas pisteti õueukse kohale räästasse mõned kuuseoksad[16]. Ka valati peentele kuuseokstele veel õlut peale, et nad paremini lõhnaksid. Niisama tehti Hageris[17]. Pilistveres püstitati mänd igasse toanurka, Lüganuses võttis pereema haovihust kasevitsa ja pistis selle põrandaprao vahele[18]. Sindis asetati kuusk õueväravasse[19]. Rõngus pisteti uusaastal kuuseoksi koja seinapalkide vahele[20].

Eesti linnades sai jõulupuu möödunud sajandi teisel veerandil tuttavaks; võimalik, et mõnel üksikul juhtumil juba esimeselgi veerandil ehiti jõulupuud. Olen vanu ajakirju lehitsenud, aga ei ole mulle enne teist veerandit silma puutunud midagi sellekohast. XVIII sajandi ajalehed ei too tavalisesti üldse sõnumeid, vaid ainult ametlikke teateid ja kuulutisi. XIX sajandil muutub lugu. Tartus olen alles 1837 esimest korda jõulupuu tegemisega kokku puutunud: vaeslastele valmistatakse selline akadeemilises musses. Võimalik, et juba varemaltki jõulupuud tehtud, aga ma ei ole kätte saanud sellekohaseid Tartu ajalehti, niisama selleaegseid Tallinna saksakeelseid lehti. XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse ajalehtedest ei tabanud ma teateid jõulupuust. Igatahes leidis jõulupuu Eesti linnades maad möödunud sajandi teisel veerandil ja niisama ka ehk maal mõnes mõisas, kuna ta kolmandal veerandil juba laialdasemalt maalgi sai tuttavaks ja viimasel veerandil igalpool pühitses võidukäiku. Jõulupuud ei peetud ometi jõuluõhtul, seda õhtut tahtsid mõisasaksad vaikselt omaette veeta; koolilapsed kutsuti jõulupuule tavalisesti enne jõuluõhtut.

Abjast leidub andmeid, et seal 1853 vallalapsi esimest korda mõisa kutsutud jõulupuule ja neile isegi väikseid kingitusi antud[21]. Tartu Ropkas Kure talus põletati esimest korda jõulupuud 1864.

Eesti ajakirjandus vaikib esimesel ajal jõulupuust, „Perno Postimees“ kirjutab 1859, et talukohas on heinad toas, linnapaigus aga pannakse küünlad puule. Hiljemini, 1861 nr. 5, kirjutab sama leht, et Keblaste mõisas tehtud sakste poolt jõulupuud. Ei ole nimetatud, et see Keblaste mõisas olnud esimene jõulupuu. Vigala mõisas valmistati 1860. aastatel koolilastele jõulupuu; selleks kutsuti lapsed mõisa kokku. 1870. aastatel siirdus jõulupuu mõisast juba koolimajasse. Esiotsa ehtisid jõulupuud ainult küünlad ja tulekardetavad paberist ahelad või muud ehted; maiustisi, nagu jaanileiba ja präänikuid, jaeti niisama, ilma puu otsa panemata. Jõulupuul laulsid lapsed ja keegi pidas väikese kõne. Kui natuke hilisemal ajal õunu ja maiustisi riputati kuuse okstele, kiputi lõpul ikka tormiga rüüstama jõulupuud.

Kambja kohta teatakse, et seal juba enam kui 130 aasta eest jõulupuud põletatud[22]. See teade toetub tingimata eksitusele. 1800. aastate alguses tunti mõisades vaevalt jõulupuud, veel vähem eesti koolimajades. Või leidus seal Herrnhuuti vendi, kes jõulupuid Saksamaal näinud ja nüüd kambjalastelegi seda näitasid? Küsitav aga, kas jõulupuu herrnhuutlaste keskel juba oli seevõrra akklimatiseerunud. Koolimajasse ilmunud sel puhul inglidki — valgesse linasse mässitud koolilapsed, kes teistele lae alt tilkuvat taevamett jaganud.

Mõisades jõulupuid nähes tekkis külarahvalgi tahtmine „järele teha suurtele sakstele“. Teopõlve viimasel veerandil toodud jõulus kuusk tuppa ja pandud lambarasvast küünlad külge; kõik ehted puudunud. Suure-Jaanist saadud teadete järgi keelanud aga saksad jõulupuu pidamise ära[23]. Mujalt ei ole ma kuulnud niisugust pidamise keeldu. Tavalisesti on mõisad kas edendanud jõulupuu pidamist või seda ükskõikselt sallinud. Igatahes hakkas möödunud sajandi lõpul jõulupuu ikka enam talumajadesse tungima. Esiotsa leidub tal peale küünalde ja õunte vähe muud; Vigalas kaalikatest väljalõigatud ilustisi[24]. Mõni vaene perekond tõi ainult kuuse tuppa, ilma et kuuske kuidagi oleks ehtinud[25].

Hiiumaal Kärdlas kingitud alguses jõulukuusk sõpradele; võetud väike kuusk, mähitud linasesse riidesse, pandud lauale ilma küünaldeta. Kärdla kirikusse vanemal ajal jõulupuud ei viidud. Lapsed kutsuti kirikusse laua juurde, kus esmalt palvetati ja siis lastele saia anti[26].

Kohati tõmmati kuusk mõnikord lakkegi rippuma. Ilustuseks riputati külge vorste, saiu jm.[27].

Tavalisesti viiakse jõulupuu alles nuudipäeval toast välja. Otepää pool tehakse jõulupuu keskkohast pudrusegamispööris, tüvest pudrunui[28].

Skandinaaviasse saabus jõulupuu Saksamaalt, esmalt Taani, siis Rootsi; Kopenhaageni umbes 1806 või 1807. Saksa perekonnad tõid sinna kaasa neile kodumaal armsaks saanud viisi. Maarahva hulka pääses jõulupuu aga alles tükk aega hiljemini, kuigi kõrgemates ringkondades talle hakati aset andma 1820. a. paiku. Taani rahvaluuleuurija Feilberg ütleb, et ta vanemate kodu ei ole lapsepõlves näinud jõulupuud; alles 1849 puutunud see talle Kopenhaagenis silma. Lugu seal niisama kui Eestis: esiti leidis ta vastuvõtet linnades, siis alles maal.

Taani õpetlane Finn Magnusson kirjutab 1828 Rootsi matkalt, ta pannud tähele, kuidas rootslased jõulus õue püstitanud rohelisi kuuski ja mände, taanlased ja norralased aga tuppa. Midagi jõulukuuse seemne taolist leidus Rootsis juba enne seda. Olaus Rudbeck (1620—1702) kirjutab, et lihtrahvas püstitab kõigi väravate kõrvale jõulus kaks rohelist kuuske[29]. Muidu olgu nimetatud, et sirvilaudades leidub toomapäeva juures kaks risti pandud karsitud kuuske; niisuguseid püstitati vanasti Soome rannaski uksepiitadele[30]. Rootsi alal karsiti puu ja jäeti ainult latva roheline oks. Peenemates perekondades oli aga siiski jõulupuule palju varemini uksed avatud. Nilsson teab, et eesti rootslased Hiius ja Vormsis 1800. a. paiku pidanud jõulupuud[31]. Russwurm kirjutab oma 1855 ilmunud „Eibofolkes“, et varemal ajal Hiius jõulupuu olnud tavaline nähtus rootslastel, nüüd aga esinevat Vormsi jõukamates taludes; jõulupuule pandavat pähkleid, õunu ja väikseid vahaküünlaid[32]. Kõigiti imelik, et Eestimaa rootslaste juurde jõulupuu varemini tunginud kui Rootsimaa küladesse; linnadesse pääses ta sajandi teisel veerandil. Hilisema teate järgi hakatud Vormsis alles misjonär Österblom’i ajal 1872 jõulupuud pidama[33]. Östergötlandist teatatakse 1840. a. paiku järgmisest viisist: neli tütarlast valgeis riideis tulid tuppa väikse kuusega, panid kuuse põrandale ja tantsisid selle ümber[34].

Inglismaal leidus juba vanasti midagi jõulupuu sarnast, kuigi mitte jõulupuud ennast. Juba 1400 ehiti Šotimaal kirikuid jõuluks rohelisega, umbes nagu meil mõnikord vanikutega ehitakse. Varemini pidi igat inglise tuba, ka kirikut jõulus ehtima puuvõõrik (Mistel, mistle toe). Hiljemini tõrjuti see välja kirikust, jäi aga majadesse. Inglise kombe järgi on igal meesterahval õigus suudelda seda naisterahvast, kelle ta tabab puuvõõriku okste all. Inglased väidavad veel, et neiu, keda selle okste all ei ole suudeldud, selle aasta jooksul ei saa mehele[35]. Ülepea peeti puuvõõrikut vanasti pühaks, taevast mahasadanud puuks[36]. Päris jõulupuu pääses aga alles mineval sajandil Inglismaale, nimelt kuninganna Victoria abikaasaga, prints Albertiga. Ei või ütelda, et kohe oleks Londonis jõulupuule kõik uksed avatud; alles aegamööda anti talle ruumi kõrgemates ringkondades. Pärastpoole võitis ta rutemini maad. Nüüd on ta Londonis igajõulune nähtus.

Prantsusmaal tutvustas kõrgemaid ringkondi jõulupuuga Louis Philippe’i aja evangeeliumiusuline Orleansi hertsogi proua. Laiematesse ringkondadesse levis ta alles 1870, kui Saksa sõjamehed okupeeritud maakondades igalpool ehtisid jõulupuud. Itaalia kosulate külastajate kaudu tutvusid itaallasedki jõulupuuga.

Kui ka jõulupuu ei ole veel tunginud vene rahva sügavatesse ridadesse[37], küll aga ülema 10 000 seas praegusel sajandil saanud armsaks külaliseks, leidub vene ajaloos ometigi nii-ütelda ta teevalmistajaid. Vene tsaaride ristikäigu ajal palmipuudepühal kanti kaasas puud, ehitud kunstlilledega, rohelisega ja õuntega[38]. Hiljemini jäi niisugune ehitud puu kandmine ära palmipuudepühal. Kõigiti võib niisugust palmipuudepüha puud pidada jõulupuu eelkäijaks Venemaal.

Alles hiljuti Eesti rännanud jõulupuu ei ole suutnud rahvausus ajada juuri. Ainult Rakvere pool arvatakse jõulupuu omavat mingisugust maagilist väge. Pärast jõulu viiakse kolmeks tükiks katki raiutud jõulupuu enesetapja hauale — üks tükk peaotsa, teine jalgeotsa, kolmas keskele — ja öeldakse: See vaim, kes puu sees, päästku sind kuradi küüsist![39] Teateid puudub, kas selle soovi täitumist usutakse. Igatahes põlvneb niisugune usk alles kõige uuemast ajast. Sellest on pärit ka viis, et igaüks jõulupuul viibija ühe jõulupuuküünla oma nimele määrab; kelle küünal kõige kauemini põleb, elab kõige kauemini[40]. Niisugust küünalt nimetatakse „eluküünlaks“, ka „õnneküünlaks“; mõnes kohas valitakse ka „õnnetuseküünal“.

Kullamaa kihelkonnas on katsutud jõulupuud ühendada surnute kodukäimisega. Seletatakse: jõulupuu toob selle inimese hing, kes kõige viimati sugukonnast surnud. Arvati ka nägevat selle kuju ja kuulvat koputamist uksele[41].

Järva-Jaanis nõutakse, jõulupuu tooja toogu jõulupuu tuppa tagurpidi käies, et nõidus toojale külge ei hakkaks[42].

Jõulupuu arvatakse Otepää pool Loojale väga meelepäraline olevat[43]. Kel jõulupuu puudub, saab järgmisel aastal väga õnnetuks. Jõulupuu juures peab majaisa palvetama ja kõnet pidama, vastasel korral saavad ta loomad hukka. Kelle nimele jõulupuul määratud küünal kõige enne kustub, sureb kõige enne; kelle küünla leek enne kustumist ülespoole tõuseb ja õhus kustub, sureb rõõmsalt ja haigusteta; kelle leek aegapidi kustub ja enne kustumist kaua väike, sureb pikkamööda ja on kaua aega haige. Jookseb küünal rasva, saab küünlaomanik palju vaeva ja muret tunda[44].

Võnnu kihelkonnas kästakse jõulupuu küljest kolm oksa võtta ja kolm perenaise juuksekarva, kõik tuhaks põletada, tuhk lauta viia ja igale loomale pähe riputada, — siis sigida loomad hästi ja nende kordaminek olla kindlustatud[45].

Kuusk on valitud jõulupuuks oma ilusate, ikka roheliste okste pärast. Keset külma, talvist tarretanud loodust, keset lumevälja esineb ta rohelises kattes elu sümbolina.

Jõulupuu varustamisele õuntega ja muuga andis omapoolt põhjust Saksamaal laialt levinud jutt, et jõuluöösi kandvat mõnes kohas õunapuud õunu. Keegi Johannes Nider kirjutab 1430. a. paiku: Nürnbergi ligidal kasvas imelik puu. Igal aastal kõige karedamal ja halvemal ajal, ikka ja ainult Kristuse sünniööl, mil neitside neitsi sünnitas Jumala poja, kandis puu sõrmejämedusi õitsvaid (!!) õunu. Sel ajal on isamaa kaks kuud enne ja pärast tavalisesti kaetud lumega ja vesi jääga ja kõledad tuuled puhuvad… Sellepärast tekitab imestust, et mitte varem ega hiljem, vaid just kõige pühamal ajal tulnud õunu ilmsiks. Igal aastal rändab Nürnbergist ja ümbrusest palju usaldavaid isikuid sinna öö otsa valvama, et selle tõsiduses veenduda.“ Teine vana kirjanik väidab, et Grävenbergi linnas ja ümbruses mitmed õunapuud sügisel kandnud vilja, jõuluööl aga uuesti õitsnud ja kasvatanud kirsisuurusi õunu. Samasuguseid jõuluöösi valminud õunu öeldakse Looris Maini ääres ja Katzenellenbogenis leidunud olevat[46].

Slaavlasedki tunnevad jõuluööl puudele lehtede kasvamist ja koguni kuldõunte valmimist[47].

Mida muistend teadis mujal Saksamaal sündivat, soovis usklik süda oma kodus järele teha, ja see järeletegemine leidis laste hulgas vaimustatud poolehoidu. Püüti teostada muistendit kodus jõulupuu näol. Legendide järgi olnud paradiisipuu, mille vilja Eeva sõi, õunapuu. Uuesti kunstlikult ellu tekkinud jõulupuu annab nüüd pattu viivate õunte asemel õndsuse õunu — nii seletati varemal ajal.

Jõulus õitsvast puust kõneldakse Inglismaalgi. Veel Charles I ajal viidud kuningale ja kuningaprouale igal aastal jõulus kuulsa Glastonbury valge kibuvitsa oks (Glastonbury thorn). Sellest kibuvitsast uskus rahvas, et ta jõuluööl õitseb.

Vanajutt teab sellest Glastonbury surnuaial kasvanud kodanikusõja ajal maharaiutud kibuvitsast, et see põlvnenud Arimatia Joosepi kepist, mille ta omanik jõuluõhtul maha torganud. See kepp ajanud kohe lehti ja kandnud juba järgmisel päeval õisi; ületab seega Karl XII kepi, mis alles aastate jooksul kasvab suureks puuks. Glastonbury kepp õitsnud palju aastaid igal jõuluööl. Hulgakaupa rännanud inimesed sinna seda imet vaatama. Kui aga 1753 Buckinghamshires selle puu võsu ei ajanud jõuluööl õisi välja, väitis rahvas, et uue kalendri 25. detsember ei olla õige jõulupäev, seda enam et kibuvits alles 5. jaanuaril välja lõi õisi. Tüli lahendamiseks määrati, et niihästi 25. dets. kui ka 6. jaanuari võib pühitseda jõuluna[48].

Jõulupuule on ammu otsitud eeskujusid piiblist, legendidest ja mujalt. Piibli ainetest tuleks siin küsimusse kõige pealt elupuu, mille kohta antakse järgmine kirjeldis: Keset tema uulitsat ja mõlemal pool jõge oli elupuu, see kandis 12 viljasugu ja andis igas kuus oma vilja ja puulehed tulid paganate terviseks[49]. See kirjeldis annab õieti edasi prohveti juba varemini avaldatud mõtet[50]. Seda piibli elupuud on katsutud teha nii-ütelda jõulupuu esiisaks, väites, nagu oleks hakatud selle piibli elupuu järgi jõulupuud ehtima mõnesuguste ehetega. Alguses mõtlesid jõulupuutegijad vaevalt piibli elupuu peale; küünlad ja ehted seltsisid alles aja jooksul puule. Nüüd võib „jõulupuuks“ arenenud kuusele hõlpsamini otsida eeskuju piibli elupuust, mille sümbolina ta esineb.

Vähem põhjust jõulupuu aluseks annab järgmine legend: Paradiisist lahkudes viinud Set enesega kaasa elupuu seemne. Selle istutanud ta Aadama hauale. Seemnest kasvanud suur puu. Seda puud tahtnud Saalomon hiljemini tarvitada templiehituseks, aga puu ei sobinud kuhugi. Puu lükatud Siiloa tiiki. Jeesuse ajal võetud ta tiigist välja ja tast tehtud Jeesuse rist. Hea- ja kurjatundmise puu tõi patu ja surma maailma, Jeesuse ristipuu aga elu ja õndsuse; Jeesus sai teiseks Aadamaks. Kui 1100. a. paiku asuti müsteeriumide etendamisele, s. o. kirikutes hakati dramatiseerima piibli sündmusi, näidati muu hulgas paradiisimängugi; nimelt inimeste loomist, pattulangemist, paradiisist väljaajamist jne. Paradiisipuu oli tihti keset altarit. See oli roheline puu, mõnikord kadakas, õunad ja lindid küljes. Enam kui Jeesuse ristipuu võiks see draamapuu jõulupuule eeskujuks olla[51].

Eestis ei tunta selliseid muinasjutte, et mingisugune puu jõuluöösi õitseb ja vilja kannab.

Ei või nimetamata jätta meie „meiusid“, milline nimi elavalt tuletab meelde „maid“. Meiudega ehitakse meil tavalisesti nelipühil kodusid, harvemini jaanipäeval. Saksamaal ja Skandinaavias aga palju sagedamini, juba 1. mail, kevadepidudel, jaanipäeval, lõikusepidudel, pulmades ja veel mõnel juhusel. Kuna meil meiudeks tavalisesti kaski õue ja majasse püstitatakse, võetakse Saksamaal, Skandinaavias, Inglismaal jne. tihti pikki ritvu ja varustatakse neid pärgadega, lintidega, lipukestega ja muude ehetega. Igatahes tuleb meiude kasutamises eluvits küsimusse. Mei sisaldab õnnistust toovat jõudu ja viljakust ja kaitsetki pahe vastu. Väge saadakse kokkupuutumisest. Meiudega kokku puutudes, ükskõik, millisel kujul neid tarvitatagu, saadakse neistki väge ja jõudu. Vististi olid meiud kõige lähemad eeskujud jõulupuu ehtimiseks ja oodati alguses jõulupuust tervendavat, jõuduandvat väge.

  1. E 72578.
  2. E 75214.
  3. E 75589.
  4. Luuka evang. 2, 7.
  5. Cassel, Weihnachten 150.
  6. Meyer, Weihnachtsfest 65.
  7. Meyer, Weihnachtsfest 118.
  8. Jacoby, Zum Weihnachtsbaum (Hess. Blätter für Volkskunde XXVII 142).
  9. Nilsson, ÅFF 70.
  10. Simrock, HbDM, § 145.
  11. E XV, 7.
  12. E 65634.
  13. E 65428 (1).
  14. E 65177 (1).
  15. E 67690 < Hargla.
  16. Eesti Noorte Punane Rist 1927, nr. 1.
  17. E II 15.
  18. E 64540 (8).
  19. E 65017 (12).
  20. E 67864.
  21. E 65134 (12).
  22. E 75175.
  23. E 835.
  24. E 65379 (3).
  25. E 8° 4, 21.
  26. E 65502.
  27. E 65592 < Häädemeeste, Tahkuranna.
  28. E 70474.
  29. Celander, Nord. jul I 68.
  30. Helminen, Syysjuhlat 59.
  31. Nilsson, ÅFF 72—73.
  32. Russwurm, Eib II 96, § 296.
  33. E 65476 (3).
  34. Nilsson, ÅFF 74.
  35. Reinsberg-Düringsfeld, J 458.
  36. Grimm, DM 1008.
  37. Ермоловъ, НСХМ I 591.
  38. Забѣлинъ, ДБРЦ I 327.
  39. E XV 19.
  40. E 65064 (2) < Rapla; E 67798 < Tapa.
  41. E 65340 (4).
  42. E 67811.
  43. E 70491.
  44. E 70496 < Otepää.
  45. E 73005.
  46. Cassel, Weihnachten 141.
  47. Афанасьевъ, ПВС III 741.
  48. Reinsberg-Düringsfeld, J 460.
  49. Ilmutamisraamat 22, 2.
  50. Hesekiel 47, 12.
  51. A. Jacoby, Zum Weihnachtsbaum. (Hess. Bl. f. Volkskunde XXVII 134 jj.)