Lunastus/6

← 5

Lunastus Eduard Vilde

7→

EPUB

Kuues peatükk.

Jens, mitu isa sul on?

Jensine Nielsen pidi igapäewase majatalituse kõrwal nobedaste kodust tubakatööd tegema, tahtis ta kulude ja tulude otsad ilusti kokku wedada. Oma töökoja seadis ta waiksema kambri akna alla sisse, ja siia lipsas ta igaks pilguks, mis tal keetmisest ja küürimisest järele jäi. Ta hakkas Jensilegi sigaritreimist kätte harjutama, et temast aegamööda abi saada.

Hans Kaspar Jebbesen maksis küll kaunis head kostiraha, kuusteistkümmend haljast krooni nädalas, aga kui neiu Nielsen oleks teadnud, missugune isu ja janu sel kostilapsel on, ta oleks, esimest nädalaraha ette saades, summa suuruse üle pisut wähem rõemustanud. Selle määras Hans Kaspar nimelt ise.

Daanlane sööb üleüldse palju, aga onu Jebbesen witsutas iseäranis mehiselt. Daanlane sööb üleüldse hästi, aga Hans Kaspar oli iseäranis maias. Taewataat tegi inimese mullast, aga daanlase tegi ta suhkrust. Ja Hans Kaspar Jebbeseni oli ta iseäranis magusast suhkrust teinud, sõtkudes alkoholi käekasteks tarwitades. Kui magusad peawad weel Daani Eewad olema! olen ma sagedaste mõelnud, sest need on suhkrust ja rõõsast koorest tehtud.

Daanlane, kellel süüa on, sööb wähemast wiis korda päewas, ja mida ta sööb, sellest on neli wiiendikku suhkurdatud. Magusad on ta leemed ja magusad ta pudrud, magus ta liha, magus ta kala, magus ta salat — kõik magus isegi hapu kurgini ja hapendatud heeringani! Ja mida puhas suhkur ei magusta, seda magustawad magusad marjad ja puuwiljad — sa leiad neid leeme ja pudru seest niihästi kui küpsise ja kaste seest. Lisage nüüd tawalisele Taani magususele weel üks kolmandik juurde, ja teie saate Hans Kaspar Jebbeseni toidumaitse. Ning lisage tawalisele Daani kõhutäiele ligi pool juurde, ja teie saate Hans Kaspar Jebbeseni kõhutäie.

Wale, et maias mõrudat ei armasta. Daanlane matsutab suud, kui ta rosinasuppi sööb, ja ta matsutab suud kui ta akwawiti,^[1] porteri ja Baieri õlut joob — õlut pealegi, mis baierlasel wee silmast wõtaks. Ka Hans Kaspar matsutas suud, aga alles kolmanda akwawiti ja teise pudeli Baieri õlle järgi, kuid tema ja teiste daanlaste auks olgu öeldud, et nad akwawiti peale, et selle kangust wähendada, üht pehmemat ja lahjemat õlut joowad, nimega dobbelöl, millele siis Baieri märjuke wõi porter alles järgneb. Teine pruukost, lõunalaud ja õhtusöök ilma nende jookideta pole Daanis hästi mõeldaw; wähemast ei mälestanud Hans Kaspar nii puudulikult kaetud söögilauas istunud olewat.

Herra Jebbesen oli üks neist joojatest, kellele lõbu ei teinud üksinda juua; et teist joomaealist meesterahwast lauas ei olnud, pidi perenaine tema osaliseks heitma. Nõnda napsitasiwad ja õlletasiwad nad igapäew kahekesi, mis kulu muidugi tõstis, mille juures aga midagi parata ei olnud, sest kes wõis kostilise laualõbu rikkuda! Wäikesele Jensile ei tahtnud see sugugi meeldida, sest ema sai akwawitist ikka nii wõerad silmad; kuid onu tahtmise wastu ei suutnud ka tema midagi. Õnneks kahanesiwad alkoholiga söömaajad argipäewal ainult kahe — lõuna- ja õhtusöögi — peale, sest teise pruukosti ja õhtuoote wõttis herra Jebbesen sadamasse — ta oli seal ühe wäljaweoäri aitade ülewaataja — kotikesega kaasa, kuna varahommikune kohwijook — kella 6 ajal — tema ainukene „kibeduseta“ einewõte oli.

Kuid kulus, mis kulus, läbi saadi ometi, ja Nielsenite elu oli, iseäranis kõhutäitlisest küljest, wõimsalt paranenud. Terane Jens märkas meeleheaga, kuda ema õõnsad kahwatud paled priskenesiwad ja wärwi wõitsiwad, ning Jensine rõem pojakese silmanähtawa kosumise ja kaswamise üle polnud mitte wähem. Ühel pühapäewal, kui ema ehtelisemalt riides ja hoolsamalt kammitud oli, tunnistas Jens kaua tema brongsiläikega pead, ta mahedaid ja lahedaid näojoonesid, millele pikk, terawawõitu nina ja merekarwalised laiad silmad midagi wabalt maalitut, nagu wälja mõeldut andsiwad, ja ta hüüdis, kui ta naerataw pilk ka ema pikast, puusakast kujust üle libisenud: „Waeh, sa hakkad jälle mõrsjaks minema!“ Seejuures tähendas Jensi näpp wäikese etasheeri ülemisel riiulil seiswa päewapildi poole, mis ema noore neiuna ühe walget werd soldati kõrwal kujutas, kes parema käega tema piha ümbert kinni hoidis. Ja selle komplimendi, mis ema näost punase laenekese üle ujutas, tegi Jens oma toitjale juba üheksandamal kuul peale seda, kui Hans Kaspar neile kostilapseks tulnud.

Jens kaswas tol ajal tõeste hoopsaste, ehk küll enam pikuti kui laiuti, ja jõulist kosumist oli ka selgeste märgata, sest ta jaksas juba rahuldawate tagajärgedega kakelda. Teadmataks jäi, kes selle haisupommi Isted Gabe rahwakooli wiskas, aga ühel päewal — Jens oli parajaste keskmisesse klassi saanud — hakati temalt hirwitades pärima: „Jens, mitu isa sul on?“ Hakatust tegiwad paar suuremat poissi, wäikemad Jensenid ja Larsenid järgnesiwad, ja wiimases wahetunnis oli küsijate hulk juba kaunis suur.

Esiotsa ei mõistnud Jens neile midagi wastata. Ema oli ikka ainult ühest isast rääkinud, ja seegi pidi surnud olema, aga wõib olla, et nad just säärase waesuse pärast teda nöökasiwad. Seepärast kostis ta wiimaks trotslise hooplemisega: „Mul on kolm isa ja neljanda saan weel — kas teist kellegil rohkem on?“

Wäikemad Larsenid oliwad löödud, aga üks suur hakkas lõikawalt naerma ja hüüdis:

„Rumal poiss, meil kõigil on üks isa, aga sina ei jõua omasid lugedagi — küsi aga kodus ema käest!“

Nüüd naersiwad kõik Jensi rikkuse üle, wälja arwatud Holger Rasmussen. See oli lugu wagusaste pealt kuulanud, aga kui ta sõbra allajäämist märkas, astus ta kähku tegewusesse. Lähemal pilgul kadusiwad kahel suuremal pilkajal jalad alt ja üks prõntsatas selili, teine kõhuli ringi keskele. Wäikemad saiwad järgimööda seljataguseid tõukeid, nii et nad upakile maaslamejate otsa pudenesiwad. See kõik sündis wälgukiirusel, ja kui keerlew kera hoowi peal jälle üksikuteks Larseniteks ja Jenseniteks oli harunenud, polnud enam Jens Nielseni isad päewakorral, waid wihane kihutusjaht äraneetud „mearkassi“ peale, nagu Holgeri sõimunimi koolis oli. Wõib olla, et nad ta wiimaks kätte oleksiwad saanud, sest palju koeri on jänese surm, aga helisew koolikell tuli mearkassile appi.

Kuid sellega polnud lugu weel lõppenud. Kui kool wäljas oli, tikuti mõlematele sõpradele koduteel naha peale. Nagu karjake kutsikaid klähwis Jensi ümber: „Jens, mitu isa sul on? Jens, mitu isa sul on?“ ning Holgerile lendas peale „mearkasside“, „hottentottide“ ja „gorillade“ rohkeste ka muid tõunimesid wastu pead, mis tema looduslise eduastme weelgi madalamale surusiwad. Kuna Holger täieste rahuliseks jäi ja ainult oma wälkuwad mulatisilmad waritsedes ringi laskis luusida, wärises Jens wiha pärast ja wiimaks purtsatasiwad tal pisarad ripsmete wahelt.

„Kui nad pimedad on, siis pista punuma!“ sosistas Holger tema kõrwal ja jäi korraga wäljakutsuwalt seisma.

Sedamaid oliwad nad ümber piiratud. Waewalt sirgusiwad aga esimesed käed nende järele wälja, kui ringi sees tihe tolmupilw tekkis ja nagu tuulispasa keerutusel pealetükkijatele wastu silmi paiskas. Kõik rapsasiwad käed nägude ette, ja üleüldine aietamine ja puristamine järgnes. Weel paar korda käisiwad mearkassi pimedust puistawad käed ta hoolsaste täidetud kuuetaskutesse ja sealt wälja, siis tundis Jens enese ringi seest wälja kistawat, ja tolmupuistaja itsitaw heal ähkis: „Pane putked — mis sa weel ootad!“

Nad oleksiwad ülewõimulise waenlase käest ka tõeste peasenud, kui Jens mitte nii ennatu poleks olnud. Ta hakkas Holgerile alles järgi jooksma, kui paar pimedat juba jälle nägijateks oliwad saanud. Need saiwad ta warsti kätte, ja nüüd pidi ta wõitluse wastu wõtma. Seda tegi ta ka päris ootamata wahwuse ja ägedusega. Hambad ristis, waht suu ääres, kargas ta tuhmi karjatusega lähema wastase kõrist kinni, mille külge ta üsna tähelepanemisewäärt jäljed jättis. Aga wastaseid oli kaks, ja teine tal pealegi selja taga. Jalalöömisega üksi ei suutnud ta seda enesest eemal hoida. Warsti püherdas Jens nende wahel maas, ja nüüd joonistasiwad nad temale näo peale, mida tema teisele neist kõri külge oli joonistanud. Küll tõttas Holger talle appi, aga ka wastastele tuli abi, sest weel mõned sõimajad oliwad silmad waheajal tuhatolmust puhtaks saanud. Nüüd algas perekal uulitsanurgal palaw pealahing, mis wiimaks möödaminejate waheletuleku läbi lõpule jõudis.

Kriimustatud põskedega, Holgeril silm sinine, Jensil nina werine, läksiwad mõlemad sõbrad sõjast koju.

Jens ei wastanud ema pärimiste peale tükil ajal sõnagi. Nägu tume, huuled kokku pigistatud, nina paatunud werest must, wahtis ta, selg pärija poole, aknast wälja ja sõi wahetewahel mõne rinnast hoowawa luksatuse ära. Näis, nagu ei kuulekski ta ema hädaldusi haleda waate üle, mida poja ihuline ja ihukatteline wälimus talle pakkusiwad. Korraga pööras Jens ümber ja küsis järsult:

„Ma tahan teada saada, mitu isa mul on!“

Ema jäi wahtima: „Mitu isa — — mis jutt see on?“

„Üsna õige jutt! Minu käest küsitakse, mitu isa mul on, ja ma ei tea wastata.“

Jensiue Nielsen tõstis käe nagu nõu otsides suu juurde. „Kas sina, suur poiss, siis weel ei tea, et igal inimesel üks isa on!“

„Aga nad ütlewad, mul olla neid lugemata palju!“

„Kes ütlewad?“

„Teised koolis.“

Ema silmad saiwad nõelteks, ta heal noaks, kui ta hüüdis: „Missugused teised? Missugused lurjused need on?“

Jens luges mitu nime üles.

„Ja needsamad peksiwadki sind?“

„Mind ja Holgeri.“

„Mispärast Holgeri?“

„Noh, Holger oli minu poolt.“

„Holger ei narrinud sind mitte?“

„Jumal hoidku!“ tõrjus Jens käega. „Nad sõimawad teda ju mearkassiks.“

„Meie uulitsa poistest oli siis Kai Möller nende hulgas?“

„Ja Ralf Adamsen.“

Neiu Nielsen hakkas paiga peal ringi tammuma, kuna ta rusikasse tõmmatud käed wärisesiwad.

„Nojah — kuda siis!“ wadistas ta endamisi. „Elab ju üks kõrwal, teine wastas, ja mõlemate emad kuulsad krapid! — Mis nemad minust tahawad? — Miks nad mind näriwad, miks nad mind tallawad? — Kas mina olen neisse puutunud — pidagu omal kas wõi seitse­sada­seitse­kümmend­seitse korraga — —“

Nagu hämarikus äkitselt üles helkiw säde lendas poisikese üheksa aastasest peast läbi. Ta keeras kanna pealt ringi ja ütles:

„Ema, nad peawad wist sinu mehi minu isadeks!“

Jensine Nielsen ei märganud muud teha, kui sülitas kolm korda turtsuwa kassi kombel. „Uulitsakoerad niisugused! — Uulitsa —“ ta huuled ühinesiwad imelikult kuhja ja terwe suu hakkas musima. Mõlemad käed pani ta Jensile pähe.

Aga poisike wabastas enese nende käte alt. Tema põuest kees korraga nagu hallikas üles.

„Ja minu isa — seleta mulle, ema, — seleta mulle ometi kord —“

„Sinu isa oli aus mees!“ karjatas Jensine. „Ütle neile, et sinu isa aus mees oli — ausam kui nende omad kõik kokku!“

„Well,“ tähendas Jens ja lükkas energialise käetõstega juukseid tagasi. „Aga kust see tuleb, et sind neiuks hüütakse ja mitte emandaks? Ainult Holgeri ema ja herra Ballerup ütlewad sulle emand Nielsen, teised mitte. Kas sina minu isa naine ei olnud, nagu proua Ballerup herra Ballerupi naine on?“

Jens mälestas tumedalt, et ta seda küsimust emale mitte esimest korda ette ei pannud. Aga ta oli waremalt ilma rahuldawa wastuseta jäänud ja sellega imelikul wiisil leppinud. Kuid nüüd janunes ta — see tundmus pakitses tal rinnas — selguse järele. Ema walus nägu, talle silma kippuwad pisaradki ei suutnud seda tunnet enam talitseda ega takistada. Mis oli see tume midagi, mis lahutades ema ja tema enese ning teiste inimeste wahel seisis ja ajuti otse waenu ja wihana nähtawale tuli?

Jensine Nielsen oli korraga pehmeks läinud. Pead wajuda lastes ja kätt poja õlale pannes, tahtis ta kostma hakata, aga seal helises uksekell ja teatas Hans Kaspari lõunaletulekut.

„Meie kõneleme pärast, Jens,“ ütles ta kähku ja nähtawa kergendusega, kuna ta elawalt liikeele sattus. „Pese silmad ära ja puhasta oma riideid, siis tule sööma! — Sinu kiskumisest räägin Hans Kasparile ise.“

Ta kadus, jalust peani wirk perenaine, kiireste ettetuppa, waheust enda järel kinni tõmmates.

Pärast sööki, kui Jebbesen jälle ametisse oli läinud, ei jätnud neiu Nielsen pojale antud sõna wälja lunastamata. Ta oli nüüd, kus ta Hans Kaspariga ohtraste söögialust wõtnud — ohtramine wahest muidu — tragil ja peaaegu rõemsal tujul. Pea püsti, isewärki ujuw siretus silmades, suu ümber iseteadlik-kannatajalik wõru, sammus ta esite weel talitades ühest kambrist teise, siis wõttis ta äkitselt etasheri pealt päewapildi, mis Jensile toona asja oli andnud, ema pruudipõlwe meelde tuletada, ja kutsus poja enda juurde, kuna ta oma tubakalaua äärde paljutõotawal näo- ja kehaolekul maha istus. Selles kõiges märkas Jens midagi, mis ema lihtsale loomusele muidu wõeras oli, niisama wõeras, nagu see edwistaw ja kudrutaw ehakus, mis tema peale tuli, kui ta meesterahwastega lobises ja wallatas.

„Sa tunned ju oma armast isa, Jens,“ algas ta hellal ja pisut pühalikul toonil, „sa oled teda igapäew siin pildi peal näinud, ja ma olen sulle tema surmast rääkinud. Waata teda nüüd weel teraselt“ — ta tõmmas poisi kaenlaga oma põlwe wastu ja hoidis pildi talle nina alla — „ning pea ikka ja alati meeles: sinu isa oli aus mees, kellest sinul ühegi inimese ees häbeneda ei ole, kõige wähem nende tattninade ees, kes sinu kallal täna haukusiwad. Sinu isa teenis ausaste peremeest, teenis ausaste kuningat ja isamaad, oli oma wanematele hea poeg ja minule — „minule — —“ liigutus takistas Jensine kõnet — „minule oli ta truu ja ustaw peigmees.“

„Kui surm ta minu kõrwalt mitte ära poleks wõtnud — ära poleks rööwinud,“ parandas ta ennast, „siis oleks sinul, mu poeg, nüüd kuldne isa ja minul oleks mees, kes meid toidaks. — Waata teda, laps, sa oled tema nägu, ainult nina on sul minult ja juuksed, sest Rasmus Jens Hanseni nina oli tugewam ja juuksed walkjamad, ja näo peal oli tal natukene tedretähtesid, mida sul mitte ei ole.“

Kõneleja waibus wäheseks ajaks ise pildi waatlemisesse, wajutas ta siis huulte wastu ja ohkas wäljakostwa raskusega. See juures käis Jensile nii tuntaw õlle ja akwawiti segalehk ninasse, et ta näo kõrwale pööras. Muidu jäi ta ootawalt ema põlwede ette paigale.

Käsa brongsist toetise sees seiswa päewapildi ümber risti pannes, jutustas neiu Nielsen oma õnnetumat mõrsjalugu edasi. Ta tegi seda, ehk ta muidu küll kõnekate eitede kilda ei jagunenud ning lugu iseenesest lihtne ja lühike oli, nii laialiselt ja põhjalikult, nagu kuulataks teda täiskaswanud inimene; ühe kõrwalise asja pealt sattus ta teise peale, nii et wahel alles lapse küsimised ta tuuma juurde tagasi juhatasiwad.

Nad oliwad üksteist noorelt leidnud ja oma ühendust sedamaid kihlusega kinnitanud, nagu see talupojalises Daanis, kus perekondlik meel nii wäljaarenenud on, ka alamat liiki linnalistele kombeks külge on jäänud. Seitsme­teist­kümne­aastasel toatüdrukul ja üheksa­teist­kümne­aastasel käsitöölisel algas pikk pruudi- ja peiupõli, sest mõlemad oliwad weriwaesed ning Rasmus Jens Hansenil seisis wäeteenistus ees. Jõukad peasesiwad sellest rahaga, sest nad wõisiwad endile mõne saja krooni eest asemiku osta, wähemalt wiimase aastagi tarwis, milleks heal juhtumisel juba saja krooni eest mees leidus, aga ka see summa puudus pruutpaaril ja laenukatsed läksiwad luhta. Kui Rasmus Jens kasarmu kahe aasta pärast selja taha tohtis jätta — ta oli pealinnas teeninud, kus ka tema mõrsja järjest elas — ja jälle palgatöö järele ringi hakkas waatama, walitses parajaste suur tööstusekriisis, mis teda kuudekaupa sundis püha pidama wõi halwaste makstawat juhtumisetööd tegema. Ja kui ta wiimaks parematel tingimistel õpitud ameti peale sai — ta oli wiiliraiuja — ning esimesed wiiskümmend krooni eelseiswa abielu tarwis hoiule oli andnud, astus uus waenlane talle tee peale ette, waenlane, keda ta endaga wist juba kaua teadmatalt kaasas oli kandnud ja kes pruutpaari ihked ja lootused ühes peiuga mätta alla mattis. Rasmus Jens Hansen läks tiisikushaigena linnahospidalisse, kust must wanker ta poole aasta pärast jäädawasse puhkepaika wedas. Paar kuud waremalt oli ta pruut wäikese Jensiga maha saanud ja senisest kindlast leiwast ilma jäänud, et pärast peiu surma kui lapsega tüdruk seda mustemale tulewikule wastu waadata.

„Meie kumbki ei suutnud surma karta,“ nuuksus jutustaja, kelle silmad kurb mälestus woolama oli pannud, „ja ka tohtrid ei lausunud sellest sõnagi, muidu oleksime endid haigemajas paari lasknud panna, ja mina, kui ka sina, Jens, oleksime nüüd isa liignime kandnud, ja mind oleks emandaks kutsutud nagu teisigi emasid. Kui mina selle peale mõtlema hakkasin, siis oli juba hilja, sest sinu waene isa, keda wiimastel päewadel äge palawik raputas, ei tulnud enne surma enam meelemõistusele. — Nõnda karistas mind Jumal selle eest, et — noh, et sina mulle waremalt tulid kui õigus oli — enne kui ma sinu isaga laulatatud olin.“

„Waremine tulin —? Kas see siis minu süü ei olnud?“ küsis Jens.

„Ei, see oli minu ja sinu isa süü, mida Jumal meile andeks annab. — Aga —“ neiu Nielsen pööras oma üleni märja näo töölaua poole — „sellest ei saa sina weel mitte aru, pead enne wanemaks kaswama.“

„Miks ma aru ei saa, kui sa seletaksid.“

„Anna mulle nüüd rahu, laps, ma tahan tööd teha! Ja sina wõta raamat kätte ja hakka õppima.“

Jens nihkus temast küll eemale, pööras aga, pilk küsimist ja kahtlemist täis, warsti jälle pead ja jäi seisatama.

„Aga kui nemad nüüd kõiki neid minu isadeks peawad, kes sinn juures — —“

Jälle kord nõelas naga uss Jensine Nielseni, ja arupidamatalt kärgatas ta wahele: „Siis ütle neile häbemata sunnikutele: kui nende isad ei elaks ja neid ei toidaks, siis käiks nende emade juures kümme korda rohkem — — Ei,“ wõttis ta järsku tagasi, „ütle neile, karju neile näosse: Teie waletate! Kõik, mis teile on räägitud, on wale —“

„Aga ei ole ja —“

„Ütle, nagu mina sind käsin! — Ja kui nad wait ei jää ja sinusse ikka weel puutuwad, siis teadku nad, et mina rektori juurde lähen ja nende peale kaeban!“

Jensi näo peal mängisiwad imelikud warjud. Ta kõhkles ja kõhnitses ema pika laua otsas, ta liikuw suu otsis ja püüdis nagu midagi kättesaamatat.

„Hans Kaspar —“ algas ta.

„Mis sul Hans Kaspariga tegemist on?“

„Nüüd magab Hans Kaspar sinu juures!“

„Kes sulle seda ütles?“

„Ma ise tean — ma nägin kord —“

Ema kohendas ennast nii, et tool naksatas, siis wajutas ta pea sügawaste töö peale ja ei kostnud kohe.

„Sa mäletad ometi, Jens,“ sõneles ta wiimaks hoopis muudetud healega, madalalt, pehmelt, meelitawalt, „mis ma sulle ütlesin, kui onu Jebbesen meie juurde elama tuli? Ma ütlesin sulle salaja: kui meie tema wastu head oleme ja tal meie juures meeldib, siis wõib olla, et temast minule mees ja sinule isa saab —“

„Teine isa?“

„Wõerasisa muidugi. Inimeselapsel on küll üks isa, üks päris isa, aga kui lesk ema teist korda mehele läheb, siis on see mees tema lapse wõerasisa. — Niipea nüüd, kui Hans Kaspar minu laulatatud mees ja sinu wõerasisa oleks, ei tohiks enam keegi sulle ega mulle halbu sõnu öelda ega meid pilgata.“

„Miks siis Hans Kaspar weel mitte —?“

„Seda ma ei tea. Ta on aeglane inimene.“ Ema palg pilwitas kergelt, ta suu ümber ja kulmude wahel tekkisiwad kriipsukesed. „Ta tahab wist weel waadata ja aru pidada ja meid tundma õppida. Meie aga peame tema wastu head olema, weel paremad kui siiamaani, ja mina ei wõi keelata, kui ta wahel minu sängi tuleb.“

„Õiguse pärast ei tohiks ta tulla?“

„Enne laulatust mitte.“

Poisikese pilgud oliwad nagu werd imewad insektid ema näo külles kinni, ta hiljukeste liikuwad ninasõermed tuletasiwad nuuskiwat koerakest meelde.

„Kas minu päris isa ka sinu juures magamas käis?“

Jensi ema oleks ei’ga kostnud, kui ta daanlane poleks olnud. Ta poleks ennast libeda peale ülepea mitte awateleda lasknud, wähemalt aga oleks ta kõik, mis tema enese ja ta kalli surnu peale lapse silmas ilma sundiwa wajaduseta warju wõis heita, waga luiskega kinni katnud, kui ta mitte lapselik-õiglane ja lapselik-ennatu Daani naisterahwas poleks olnud, külapiimaga imetatud inimeselaps, kellele, hoolimata kõigest kõlblisest kõlwatusest, mis ta läbi elanud, teataw naivline tõearmastus ja tätsakas-julge otsekohesus põlise pärandusena weresse on jäänud. Nõnda wastas ta lihtsalt ja ettewaatamatalt:

„Jah, ta käis. See’p see meie patt oligi.“

„Ja sellepärast tulin mina sulle waremine, kui õigus oli?“

„Sa poleks üleüldse pidanud tulema, sest et su toitja ära suri,“ ruttas Jensine asja ära sasima, ning otsuslise hüüdega: „Nüüd aga mõlemad ametisse!“ lõpetas ta jutu. —

See oli tund, millest peale wäikese Jens Nielseni hingeline põdemine algas, põdemine, millest emal aimugi ei olnud, sest et tal teadmine puudus, kui suur ja kui õrn au- ja uhkusetunne waimliselt erksal lapsel on. Jensi kannatamine algas nii halwawa wõimuga, et sel pärastlõunal õppimisest ja sel ööl magamisest juttugi ei wõinud olla. Ta puges wara sängi, sest et ta ema ja Jebbeseni läheduses, nende naerwaid ja lobisewaid nägusid nähes, piina tundis, ja kui ta pimedasse tuppa, üle pea tõmmatud waiba alla, ikka weel nende healesid kuulis, hoidis ta käed kõrwade ette ja ägas nagu haige.

Mis ta senini teadnud, oli sume koidik, mis ta nüüd teadis, oli hele päewawalgus. Ja selle walguse sisse wahtides tundis ta kandwat pinda oma jalge alt kaduwat, iga pidet, iga tuge oma käte wahelt ära libisewat. Ema oli talle armas, ema oli talle kallis; midagi armsamat ja kallimat, kui ema, ei tundnud ta ega mõistnud seda enesele ette kujutada. Nii armas ja nii kallis olewus pidi siis ka teiste silmas heas hinnas seisma — see oli Jensi loomusundlik eeldus, tema enesestmõistetaw oletus. Aga see ema oli inimene, keda halwaks peeti, põlati, sest et ta elu elas, missugust teised naisterahwad mitte ei elanud, elu, mis keelatud ja hukkamõistetud oli, mida naerda ja pilgata tohiti. Ja seda täie õigusega, sest ema tunnistas enese täiel määral süüdlaseks.

Midagi wabandatawat, kergendatawat ei jäänud tema süüst enam järele. Jens teadis nüüd, et tema säherdust elu mitte ainult sest saadik ei elanud, kui tal laps toita oli, waid ta oli seda ka ilma sundiwa põhjuseta elanud, siis, kui tal last weel toita ei olnud, siis, kui ta täieste mureta põlwe maitses. Ta oli seda elu elanud, teades, et see keelatud, põlatud, hukkamõistetud on — wabatahtliselt, hoolimatalt. See oli moment, mis Jensi hingesse otsuse põletas: Ka sina ei saa teisiti, kui pead seda patust olewust hukka mõistma ja põlgama! Midagi ei ole ta külles, mida sa kiita, austada, mille peale sa uhke olla wõiksid! Ja tema pärast seisad sa ka ise teiste põlgtuse ja pilke all — süütalt, aga paratamatalt. Sa ei tohi silmi üles tõsta inimeste ees, sa pead oma emast häbi tundma; sul pole midagi wastata, kui nad sind koolis nokiwad ja narriwad, — sa pead hambad kokku pitsitama ja rusikad taskusse pistma.

Selle otsusega, selle möödapeasemata äratundega aga süütas Jens. oma südames tulukese põlema, mis temale ärarääkimata walu sünnitas, sest see leek häwitas tema senise ema-mõiste ära, terwe püha illusioni, milles see mõiste sisunes. Kadunud oli kõik magusus, kallisus, saladusline aukõrgus, mis emanimega ühendatud on, nagu hing ihuga. Ja see põletusewalu oli seda suurem, et Jens öelda ei wõinud: mul ei ole selle inimesega enam midagi tegemist, ma löön temast lahti. Keset õgiwat walu tundis ta ometi selgeste: nii lähedal, kui see inimene, ei seisa sul keegi teine ilmas; sa armastad teda kõigest hoolimata, sa armastad teda, kui sa teda ka põlgad!

Aga ka isa-mõiste kõrbes tal selle tule sees ära. See oli temas iseenesest nõrk olnud, põhjenes ainult umbkaudse, uduse ettekujundi peal, milleks ema kiidusõnad selle mehe kohta ja noore soldati lahke, mõnus nägu päewapildi peal talle aineid andnud, juurde lisatud weel midagi sellest äraseletamata soojusest, mis ema isik talle wastu hingas. Kuid nüüd teadis ta, et see isanimeline mees ema juures sedasama osa oli etendanud, mida kõik need teised etendasiwad, keda ta ööseti eneste korteris näinud, osa, mida praegu Hans Kaspar Jebbesen etendas, see ilge mees, kelle kohta Jens sellepärast, et Jebbesen tema kodakondne oli, mitte wähem instinktlist wastikust ei tundnud, kui endiste wõhiwõeraste öörahurikkujate wastu. Ka tema tundmata isa oli tema ema juures keelatud kombel magamas käinud! Küll mõistis poisike peasüü selle eest emale, sest ta polnud kuulnud, et meesterahwastele säärast tegu häbiks pandakse ja alles ema ennistene tähendus „meie patust“ andis talle märku, et see ka mehe peale süüwarju heidab. Kuid mitte nii wäga see teadmine ei rüwetanud isa-paleust ta hinges, kui palju enam sarnadus, mida ta isale nende teiste meestega andis, kelle wastikud warjud ta mälus mõlkusiwad; sisemisel sunnil seadis ta noore soldati nüüdse ja kõigi endiste Jebbesenidega kõrwuti, ja tema armas kui ka kahwatu kuju kõdunes lapse leinawa pilgu ees wiinaauru ning hirwitawa, jõllitawa, norskawa tooruse sisse ära. Emaga kaotas Jens ka isa — ta ahastus oli täieline.

Kui õrn lapsehinges juurduw õiguse- ja puhtusetunne on, selgub sellest, et Jens suguelulise mõistatuse enese kohta weel hoopis tumeduses oli.

Üks toona uulitsal kuuldud tähendus möödaminewa raskejalgse naise kohta oli küll kure-muinasloo ta peast wälja puhunud — ta teadis, et laps ema ihust ilmale tuleb. Aga et mehe ja naise koosmagamine lapse sünnitamisega kuidagi ühenduses seisab, seda ei teadnud ta mitte, selle sündmuse algatajaks arwas ta jumalikku loojat. Jens mõistis seda koosmagamist, mille isesugune, iseäranis häbistawaks peetud laad talle seega wõeras oli, ainult kui Jumala määratud puhta, wiisaka, korraliku elukombe wastu käiwat tegu hukka. Ja tema hukkamõistmine oli seda tüsedam, seda kategorialisem, et ema ja ema kaassüüdlased säherduse kõigi teiste inimeste poolt siduwaks peetud jumaliku kombemääruse wastu nii julgelt, nii kerge südamega, naerdes ja naljatades, patustasiwad. Kumises ju ema edew-halp siristamine ja tema öösiste külaliste lõbutsew jorutamine Jensil sellesama selgusega kõrwus, nagu ta mälestawa silma ees nende koerustaw kraaplemine ja kaelustamine seisis. Ja kuna ta praegu, waiba all pimedas, oma suure waluga wõitles, hakkasiwad nad temast ükshaawal mööda rändama — kõik need pildid ja pildikesed ema pikast häbist, mis talle aastate jooksul kuidagi erakorralistena mälusse kogunenud — mõlemast joobnud poisist peale, kes kordamisi terwe öö ema sängi teotanud, kuni wõera mehe ees keset tuba ihualasti halpiwa emani, kelle õhetaw nägu nii unustamata jultunud naeru muiganud.

Jensi hambad plagisesiwad, ta liikmed lõdisesiwad palawiku külma raputusel. Pöidlad pistis ta kõrwadesse, ei mitte kuulda, teised sõrmed wajutas ta silmade peale, et mitte näha, aga ta kuulis ja nägi edasi, ja mida ägedamine ta oma meelte wastu wõitles, seda terawamaks, seda armutumaks nad läksiwad. Minewikust tõukasiwad nad ta olewikusse. Laisa Jebbeseni matsakas kogu poolamuli õgijasuuga kerkis ta nägemisepiiri. Miks ei norskanud Hans Kaspar? Kui ta ei norskanud, siis ta ei maganud, ja kui ta ei maganud, siis oli ta ehk ema woodis? Jens kuulatas. Ei midagi. Ei norskamist, ei waljumat jutupominat ühest woodist teise, ei ühe sõna ega teise naeru. Magas Jebbesen ehk täna küljeli? Kuid ei — Jensi kikil kuulataw kõrw hakkas tasast nohinat ja sahinat, nagu seina seest imbiwat sosinat kinni püüdma. See moondas talle ühe warase pühapäewa-hommiku meelde, mil ta, ukse wahelt waadates — uks oli arwatawaste kogemata lukutamata jäänud — ema ja tema kostilise warjatud wahekorra kohta selgusele oli jõudnud. See on: silmaga nähtawale selgusele, kuna ta seda wahekorda juba ammugi aimas, peaaegu teadis, sest kuda muidu wõis talle ema, kui Jebbesen esimesel ööl norskas, öelda: ‚Ma unustasin sulle ütlemata, et Hans Kaspar norskab, kui ta selile magab?‘ — Jensi halastamata kõrwad hingasiwad seda sahinat himukalt sisse, ja nagu narkotiseeriw mürk nirises ta erkudest läbi — peast jalawarwasteni. Ta kuulas, kuni ta piina enam wälja ei suutnud kannatada, kuni äkiline, räpakas wihahoog ta sängist wälja wiskas. Wäljasirutatud rusikatega teed otsides, päntas ta waheukse kallale, teadmata, mis otstarbeks. Uks oli lukus. — Koputada? Lahtitegemist nõuda? Neid lahku kihutada? — Juba kähwasiwad ta rusikad ukse wastu põrutamiseks üles, aga äkitselt torkas talle ta wõimetus kahe nii tugewa wastase kohta meelde, ja ühtlasi torkas talle meelde, mida ema sellest mehest endale ja oma lapsele lootis. Pidi ju sellest mehest see saama, kes neid mõlemaid häbi ja põlgtuse alt peastab, kes ema patuse minewiku oma nimega kinni katab ja Jensine Nielsenile puhta tulewiku kingib. Tohtis ta seda heategijat, seda lunastajat pahandada, teda enese waenlaseks teha? — Jensi rusikad wajusiwad maha, ta põlwed nõtkusiwad — oma meeleheitlises kitsikuses ei mõistnud ta muud teha, kui palwetades kinnise ukse ette põlwili lasta. Ta tõstis ristis käed öösise pimeduse sisse üles ja sosistas üksisõnu: „Jeesuke aita! Jeesuke aita!“ Ja siis kerkis talle issameie keele peale, palwe, mille päheõppemise kallal ta nii palju waewa näinud, ja ta kuumalt sosistaw suu saatis ka selle sisu mustawa ja waikiwa kambrilae poole — algusest lõpuni ilma weata, ilma takistuseta, wist küll esimest korda nii ladusaste.

Siis ronis ta sängi tagasi, põsed märjad ja soojad walatud palwepisaratest.

Sel silmapilgul — oh imet! — hakkas Hans Kaspar norskama.

Võimsalt — wägewalt — majesteetlikult.

See oli esimene öö, kus wäikene Jens Nielsen sellest hirmsast, ihu ja hinge nüsiwast saagimisest jälki, õudset piina ei tundnud. Ei, täna oli see temale rahustaw ja trööstiw muusik, mis talle kuulutas, et taewane isa tema palwe armulikult kuulda wõtnud.

1. Tawaline lauawiin.