Lunastus/5
← 4
|
Lunastus Eduard Vilde |
6→
|
Wiies peatükk.
Mida suuremaks laps kaswas, seda ettevaatlikum ja peitlikum püüdis neiu Nielsen oma kõrwalise teenistusega olla, iseäranis sest ajast peale, kui Jens koolis hakkas käima. Tema esimene samm selles sihis oli, et ta mõlemad woodid ruumiliselt ära lahutas. Ballerupi majas oli nende tagumine kambrike pisem; see jäi ööseks üksnes Jensile. Oma sängi paigutas ema suuremasse tuppa, wana koitanud sohwa asemele, millele ta wälise ukse kõrwale nurka kitsiku koha leidis. Ühtlasi harjutas ta Jensi kinnise waheukse taga magama. Kuna ta temast ikka hiljemine ülesse jäi oma koduseid talitusi toimetama wõi rahalist kasutööd tegema, wõis ta wäljas käia ja wagusa külalise kaasagi tuua, ilma et see magawale lapsele teatawaks sai. Jensine hakkaski ainult wagusaid ja kaineid wõeraid koju tooma, muidu tuli ta parem üksinda tagasi ja keeras lambiwalgusel weel mõne tosina sigarid, kui tal mitte korda ei läinud meesterahwast leida, kellel oma poolt korter oli pakkuda. Sel puhul püüdis ta hommikul wõimalikult enne Jensi ärkamist koju jõuda.
Siis korraga, umbes aasta peale poja koolipanemist, läks Jensine Nielsenil õnneks oma elu natuke terwendada ja kergendada.
Ühel pühapäewal — wist küll esimest korda päise päewa ajal — tuli Jensi emale üks meesterahwas külaliseks. Jensile oli ta täieste wõeras, aga ema wõttis teda wastu nagu head tuttawat ja — nõnda näitas wähemalt Jensile — nagu tuttawat, kellega ta alles eila wõi mõne tunni eest koos olnud.
„Wihmawari torka siia! — Wõi juba jälle sajab! — Kui märjad su waese jalad on! — Oota, ma aitan.“ Ja ema aitas külalise palitut maha tõmmata; ta liikumised oliwad nobedad, nooruslised. — „Siia istu, Hans Kaspar, — siia!“
Külaline ei olnud weel sõnagi lausunud, ta nohises ainult waljuste, ja kuna ta aeglaselt sohwa peale maha wajus, mille wedrud ta all nurisedes ägasiwad, ja oma lüheldased jalad sirgu ajas, heitis ta pilgu laisalt, aga sõbralikult wäikese Jensi poole, kes, teda tunnistades, waheukse läwel seisis.
„See on herra Jebbesen — tule, tereta teda, Jens!“ kutsus ema, ja nagu kardaks ta, et poiss tõrgub, tõi ta tema kättpidi, nägu rõemsal naerul, herra Jebbeseni juurde.
See laskis Jensi käe oma niiskest peost läbi libiseda, hirwitas lahkelt, tegi nohina wahele ettewalmistawa „mmhh“ ja ütles siis umbse, roostetanud healega:
„Kae, suur ja wiks jõmsikas“ — Ja Jens nimi! — Mul on õepoeg, selle nimi on ka Jens. — No, kudas su käsi ka käib, Jens?“
Jens sosistas midagi wastuseks.
„Soo — mmhh! Ja koolis — kas oled koolis ka wirk?“
Nüüd ei wastanud Jens midagi, aga herra Jebbesen leppis ka sellega ja küsis edasi, nagu oleks ka wastuse saanud:
„Soo — mmhh! Ja wiisakas — kas oled koolis ja ema wastu kodus ka ilusaste wiisakas?“
Kui Jens jälle waikis, käis herra Jebbeseni raske, tömp käsi tal paar korda paitades üle pealae, mispeale külaline korraga ütles:
„Jens, hea poiss, tõmba mul saapad jalast ära!“
Käsk tuli nii ootamatalt, et poisikene laienenud pilgul Jebbeseni pealt ema peale ja ema pealt jälle Jebbeseni peale waatas.
„No, eks sa kuule, Jens, tõmba Jebbeseni onu saapad jalast ära!“
Jens punastas ära, asus aga siiski wäljasirutatud jala külge. Kui ema nägi, et ta harjumata asjaga hästi toime ei saanud, tõukas ta tema naerdes kõrwale ja kiskus ise Jebbeseni onu märjad saapad jalast.
Ta seadis nad sooja pliidi najale kuiwama, tõi tagatoast oma wanad, laiaks tallatud wilttuhwlid külalisele jalga ja muretses talle kapist pudeli Rootsi punschi, kaks pudelit porteri ning karbikese sigarid sohwalauale. Herra Jebbesen ägas lahkeste ja lõbusalt. Nüüd ajas ta ka kuue seljast, sest tuba oli soe. Särgikäistel, käed kõhu peal ristis, jalad waheliti löödud, suur mustjas sigar higist läikiwas näos — nõnda asus Hans Kaspar Jebbesen seepeale laialt ja rahulikult sohwanurgas. Kui ema ta kuue üles riputanud, wõttis ta tema kõrwal istet, ja nad sügawnesiwad, wahete-wahel oma klaasidest rüübates, aeglase, aga magusa jutu sisse.
Jens silmitses herra Jebbeseni. Kõik selle mehe külles oli jäme, tömp ja tönts. Jäme oli ta kere ja kael, tömbid ta käed ja jalad, tönts ta nina ja lõug. Ning heales öllis tal nagu raswa wõi paksu õli. Mida ta karwade poolest ihu peal kandis — õredatest juustest kuni silmaripsmeteni ja käte peal kaswawate uitudeni — see oli linawalge. Iseäranis ta rohekaskollased silmad säärase walge ümbruse sees hakkasiwad Jensile pilku.
See mees ajas emaga kuni widewikuni juttu, siis korraga ei andnud ta enam wastust, waid — magas norinal. Ta magas selsamal olekul, nagu ta juttu ajanud — pea liikumata paigal, käed kõhu peal ristis, wäljasirutatud jalad waheliti. Ema lõpetas jutu temaga, istus teisale ja laskis teda magada, kuni ta paari tunni pärast pimedast nurgast jälle kõnelema hakkas.
„Ja, ja, inimesel peab lahedust olema, lahedus on pool elu,“ ütles Hans Kaspar Jebbesen, nagu praegu lõpetatud juttu jätkates. Siis haigutas ta wägewaste ning küsis kuue ja saabaste järele.
Ema wõttis tule ülesse.
Kui herra Jebbesen saapad ise jalga, kuue aga ema abil selga oli tõmmanud, haigutas ta weel kord ringutades, jõi klaasi porterit, pani wärske sigari suitsema, andis emale ja Jensile kätt ning lahkus nohisedes.
Kolmapäewa õhtul tuli ta jälle. Seekord wõttis ta ainult kuue seljast. Ta ajas juttu, jõi, suitsetas, jäi magama, ärkas üles ja läks.
Lähemal pühapäewal tuli ta kolmat korda. Nüüd wabastas ta enese jälle saabastest kui ka kuuest, ehk küll esimesed märjad ei olnud. Ta ajas juttu, jõi, suitsetas, jäi magama, ärkas üles ja läks.
Kui ema, kes teda wööruse-ukseni saatma läinud, tagasi tuli, seisis Jens parajaste sohwa ees, ringutas wägewaste ja haigutas pika lõbusa laulujoruga.
Ema hakkas laginal naerma, „Justament nõnda! Aga sa pead ka juurde lisama: ‚Ja, ja, inimesel peab lahedust olema, lahedus on pool elu! — Mmhh!‘“
Nüüd naersiwad mõlemad, misjuures ema käed poja kaela ümber lõi ja põse tema põse wastu surus.
„Aga ta on hea mees, see onu Jebbesen,“ ütles Jensine tõsisemaks saades, „ta tuleb meile kosti peale.“
„Kudas kosti peale?“
„Noh, meie juurde elama.“
„Elama — siia?“ Ja Jens waatas üle toa ringi.
„Ei, meie wõtame natuke suurema korteri — meie peal on Larsenite korter saada, — köögiga.“
Jens jäi mõtlema. Ta seisis ema ees, kes sohwa serwale istunud, ja ema käed puhkasiwad ta õladel.
„Magab ta ööseti ka meil?“
„No muidugi.“
„Kas sinu juures?“
„Ei, herra Jebbesenil on omal woodi.“
„Aga sinuga ühes toas?“
„Kas tahaksid siis, et ta sinuga ühes toas magaks?“
„Ei — ei!“ Jens tõstis tõrjudes kätt.
Ema naeratas. „Sa ei salli wist Hans Kasparit hästi?“
Jens pidas aru. „Ma ei tea,“ ütles ta tasakeste ja maalis näpuga ema põlwe peale midagi. Siis ärkas ta äkki ja küsis pooljahmatult: „Ja ta on igapäew meil — ööd ja päewad?“
„Noh, päewal on ta ju ametis.“
„Aga iga õhtu ajab ta sinuga juttu ja kõik pühapäewad?“
„Aga selle eest olen mina päewad otsa kodus, Jens! Wabrikusse ma enam ei lähe. Sinu juures olen, Jens!“
„Wabrikusse ei lähe?“ Poisikese näol heitles kiire kuma. „Aga mis sa siis hakkad tegema?“
„Kodus teen tööd, aina kodus, ja Hans Kasparile pean ju süüa keetma.“
Jens ei jõudnud sel õhtul uudise kohta kindlamale seisukohale. Asi erutas teda, seda oli näha, aga ta ei ilmutanud selgel sõnal oma poolt- ega wastuolemist ja jättis ka pärimised warsti katki. Kuid teisel õhtul oli ta ema plaani wastane.
„Ma ei taha, et see Jebbesen meile elama tuleb!“ Ta jumend awaldas trotslikku leina.
„Aga miks siis?“
„Ma ei salli teda!“
„Rumal poiss, sa saad ju palju paremine süüa!“
„Süüa? — Soo? — — Ma ei tahagi paremine süüa!“
„Aga kui ma sulle igapäew rhabarberikörti, wõi kreegileent rosinatega, wõi riisijahuputru magusa õllega — — mis, Jens?“
Jensi suu läks wesiseks, ta kindlus lõi kõikuma. Kuid nagu wihastaks ta enese lihaliku nõtruse üle, tikkusiwad tal pisarad silma, ja lämbuwa healega, kätt näo ette hoides, seletas ta: „Ma ei taha sinu körti — ma ei taha sinu putru — ma ei taha sinu Hans Kaspar Jebbeseni.“
„Aga uut ülikonda, uut mütsi, uusi saapaid tahaksid küll?“
„Kas tema mulle siis ostab?“
„Ega tea, kui sa kuku poiss oled.“
„Pean teisel wist iga õhtu saapaid jalast tõmmama!“ pomises Jens.
See wagusalt mõnaw toon sisaldas juba tema allaheitmise algust. Et rauda taguda, niikaua kui ta kuum on, kaapas ema Jebbeseni onu wastase oma kaenlasse ja ütles talle saladuslise tähtsusega pool sosinal kõrwa sisse:
„Sa ära nii togu ole, laps! Ega tea, ehk saad Hans Kaspari omale isaks, kui Jumal aitab. Siis on sul isa nagu teistelgi lastel.“
See oli nüüd jälle hoopis uus mõiste, mis nagu tundmata lind Jensi mõttewalda lendas. Jens ei mõistnud endale isa nime all küll midagi kindlakujulist ette seada, aga kas see siis Hans Kaspar Jebbesen wõis olla, kellele see nimi sünnis oli! Selle sõlme tallal nabistades, ei lausunud poisike enam musta ega walget.
„Sa ju isa tahaksid saada?“ urgitses neiu Nielsen edasi.
„Tahaksin küll.“
„No, siis ole mõistlik ja ära punni Hans Kasparile wastu! Ta on tubli mees, sa wõtaksid ta wististe heameelega isaks — mõtle aga järele!“
„Aga kas sina ta meheks wõtaksid?“ purtsas poisil suust, ja laia isuga jäi ta ema huultelt wastust ootama.
„Mina nüüd,“ ütles Jensine Nielsen, „mina lepin kõigega.“
Jens weeretas, pilk maha löödud, jala otsaga tühja niidirulli põrandal. Läks weel natuke aega, enne kui ta wanainimese toonil ja lühikese ohkamisega tähendas:
„Noh, kui sa ise temaga lepid, eks mina pea siis ka leppima.“
Seega oli Hans Kaspar Jebbeseni asi otsustatud.
Ta käis neil paar korda nädalas juttu ajamas, joomas ja magamas, kuna ema, nagu Jens nende jutust mõistis, ka temal külaliseks käis; siis kolis Hans Kaspar Nielsenite juurde sisse — päew pärast seda, kui wiimased ülemise suurema korteri kätte saanud.
Jebbeseni onul oli tõeste oma woodi — tugew ja lai nagu laew. Ja muidki majariistu — laua, suure nahkse tugitooli ja riidekapi — tõi ta kaasa. Asjade seas leidus ka üks riistapuu, mis Jensile ootamata tröösti pakkus: puust saapasulane. Hans Kaspari kui õige Daani onu uhkus ja õrnus aga oliwad ta wiis pikawarrelist portsellanpiipu, mis musta poleeritud tahwli peal rippusiwad, walged kolud kõiksugu wärwiliste maalitustega kaunistatud. Ja ka pikakoiwaline suitsetamiselaud mitme sügawa tuhatoosiga ei puudunud. Piibutahwli naelutas onu ise sedamaid seina peale, suurema toa kõige „lahedamasse“ nurka, kuhu ta ka auwäärt nahktooli suitsetamiselauaga paigutas. Nielsenite sohwa peal, mis, kui ta üles tõusta, tema istmelihale ikka weerand tundi järgi laulda, ei lubanud Hans Kaspar enam istuda.
Esimene päew uut elu läks üsna lõbusaste mööda. Ema walmistas suurepäralise lõunasöögi mitmesuguste Daani maiustega, mille eest ta oma suurelt kostilapselt plotsatawa musu põse peale, wäikeselt aga särawad silmad tasuks sai. Siis järgnes niisama maitsew ja rikkalik õhtusöök, mis Jensi meelest wäikese pettumuse ruttu ära kustutas, mis tal sellega oli, et ta Jebbeseni onu saapad jalast pidi tõmbama, hoolimata sellest, et nüüd puust saapatõmbaja majas ei puudunud. Nõnda olewat lahedam, kuulis ta Hans Kaspari tähendawat.
Pärast õhtusööki kordus tuntud „Jebbeseni-õhtu“, ainult selle wahega, et onu külma punschi asemel kuuma grog’i jõi, sigari asemel pikka piipu põletas ja mitte enam tagant järgi laulwa sohwa peal ei istunud, waid oma mittemuusikalises wanataaditoolis. Muidu etendles kõik endiselt. Ta ajas emaga juttu, jõi, suitsetas ja jäi norinal magama. Kahe tunni pärast hakkas ta nurgast jälle rääkima, ja ta esimene sõna oli: „Ja, ja, inimesel peab lahedust olema, lahedus on pool elu!“ mispeale ta wägewa ringutamisega üles tõusis, pika laulujoruga haigutas ja westi seljast ning püksid jalast ajas, et nohisedes sängi pugeda.
Ka uues korteris magas Jens üksipäine wäiksemas kambris, mis siin suuremaga kõrwuti oli. Uudislise ärewuse pärast, mida kolmanda kaaselaniku ligiolek ja harinemata ümbrus talle sünnitasiwad, ei uinunud ta täna õhtul niipea magama. Ta kuulis ema ja Hans Kaspari seina taga pominal kõnelewat ning esimest wahel edwistawalt naerwat; põntuwad sammud käisiwad paar korda üle põranda. Siis rauges jutusumin sosinaks, sosin sai waikuseks, ja Jensi silmad wajusiwad kinni.
Korraga äratas teda suur mürin ja kärin. Unega wõideldes ei saanud poisike esiotsa aru, kust see tuli, aga kohutawalt, ihukarwu püstiajawalt kostis see läbi pimeduse ja ööwaikuse. Millegagi, mida ta kõrw enne kuulnud, ei mõistnud ta seda korrapäraliselt hoogawat, nagu sügawusest ülespumbatawat möirgamist wõrrelda. Poolhalwatult, waljuste põksuwal südamel, pealetikkuwad hirmukujutused silma ees, jäi Jens kuulatama. Aegamööda, sel määral, kuda ta meeled uneköitest wabanesiwad, selgus talle, et mürin teisest kambrist tuli ja et see muud ei wõinud olla kui Jebbeseni norskamine. Hirm astus ta hinges nüüd tagasi, ilma täieste kadumata, ja imelik õudne walu sigines asemele. Istukile tõustes kuulatas ta weel natuke aega; mürin jäi kõrisse wahel peatama, lõi raugema, paar lühikest lämbunud niuksatust käisiwad; siis aga peases uus seda koledam hoog wallale ja jäle muusik kestis endisel määral edasi.
Kauemine ei kannatanud Jens põues puuriwat walu wälja, ta hüüdis waljuste ema järele. Ja kui ema ei tulnud, hüppas ta woodist wälja ja kobas seina kaudu ukse juurde. Aga uks oli lukus. Ta hakkas linki lõgistama ja hüüdis weel paar korda. Nüüd tuli ema, wõti käis ringi, uks läks lahti. Jensi kahmawatesse kätesse hakkas ema nõrgalt walendaw särk.
„Kas kardad wõi?“ küsis ema sosinal.
„Ja!“ wastas Jens wärisedes.
„Mine ikka — ise suur poiss! — Ma unustasin sulle ütlemata, et Hans Kaspar norskab, kui ta selili magab, ja ta magab enamiste ikka selili.“
„Siis ärata ta üles!“
„Rumal laps — sellepärast teist üles äratama! Mine aga sängi ja tõmma waip üle pea!“
„Kas sina siis magada saad?“
„Eks ma ikka saa — mis nüüd minust! — Poe aga sängi, Jens, ja jää ilusti tuttu!“
Ta tõmmas ukse kinni, ei keeranud aga lukku, ja Jens ronis woodisse tagasi. —
Hans Kaspar norskas edasi.
Ta norskas esimesel ööl, norskas teisel ja kolmandal ööl, ta norskas igal ööl, kui ta selili magas, ja ta magas enamiste ikka selili.