Lunastus/7
← 6
|
Lunastus Eduard Vilde |
8→
|
Seitsmes peatükk.
Teades, et tal neile midagi wastata ei ole, wale wastu loomusundlist waenu tundes ning oma lootust puhastawa ja lepitawa tulewiku peale pannes, laskis Jens Nielsen pilkajate torkimised ja õrretamised koolis oma kitsast, aga wisa selga mööda stoiklise rahuga maha weereda. Ta ei soowinud, et ema kooliülemuse juurde kaebama läheb — sest kuda tahtis Jensine Nielsen seal põhjendada, et temale ja ta lapsele ülekohut tehtakse? — seepärast jättis Jens kodus ka kurtmata, et tagakiusamine edasi kestis ja äranäritud kont: „Jens, mitu isa sul on?“ nädalate ja kuude kaupa ikka edasi suust suhu käis. Ainult wahel, kui haukujad talle käsitsi külge tikkusiwad, kargas ta piinatud süda sappi täis, ja siis reageeris ta mõne meeleheitlise wastuhoobiga, mis wastastele nii ootamata tuliwad ja enamiste ka nii walusad oliwad, et nad ta mõneks ajaks rahule jätsiwad. Kord katkus ta ühel pilkajal hea tuti juukseid peast, nii et werine ase maha jäi, teisele andis ta põlwega wastu kõhtu, nii et waene pealetikkuja poolhingetult maha siputama jäi, ja Kai Mölleril, oma õelamal waenlasel, hammustas ta kõrwalesta küllest tüki ära. Jensi käsi oleks säärastel kordadel wahel halwaste käinud, kui mitte Holger Rasmussen, nagu kunagi, temale abiks poleks heitnud — see haruldane poiss, kelle sõprus seda ustawam oli, et see ühisest saatusest tekkiwa ühistunde peal põhjenes, sest oma tõmmu were pärast oli ka temal kooliwendade lapseliku hirwitamise- ja nöökamisehimu all kannatada. Kuid daanlaste kaastundlikule, heasüdamlisele, õiglasele iseloomule sünniks ülekohut, kui tähendamata jääks, et mõlemad sõbrad endi solidarlises kaitsmises poolegi üksi ei seisnud, nagu haukujate ja hammustajate arw ka ainult pisukest osa nende kaasõpilaste kogust esitas. Kuna Holgerile, kes oma naljajantidega ja kehaliste osawustega imponeerida oskas, juba ammugi teataw erakond oli siginenud, kes mearkassitajatele sagedastegi kardetawaks sai, hakkas ka Jens Nielsen warsti teokaid ja toekaid poolehoidjaid wõitma, kooliwendasid, kellele lihtsalt liiaks läks, et wagusat, kasinajõulist poissi, kes kellegi peale ei tikkunud, waid kõigile isesuguse ara, aga truusüdamlise lahkusega wastu astus, rumala sõnakõlksuga kadaliputati. Mõlemate poolehoidjate hulgas ei puudunud ka mitte ärksamad waimud, kelle õiglusetundelistest lapsehingedest selge äratunne ülesse kees: Mida wõib Holger parata, et tema esiisa must oli, mida Jens, et tema ema must on?
Nende kaitsjate mõjul leidsiwad tagakiusatud aegamööda kauniste rahu. Semestrist semestrini kahanes teotajate kildkond, nende pisted saiwad haruldasemaks ja tagasihoidlikumaks, ning paari aasta pärast oli neid, kes wahel Jensi isade järele pärisiwad, ainult weel paar Danebrogi uulitsa riiukukke, kes Holgeri ning Jensi teiste sõprade käest saadud karistusi ära ei suutnud unustada. Wiimases kooliklassis, suuremate kaasõpilaste keskel, pidi Jens Nielsen juba ise kudagi asja andma, enne kui kellegi äritatud suust tema südamehaawa poole sihtiw sõna kukkus, kuna Holger Rasmussen, kes pilke all oma kerge, rõõmsa iseloomu tõttu ülepea wähem kannatas, kawala taktikaga enda wiimastele ja wisamatele hammustajatele suukorwid pähe pani.
Ta hakkas oma tõmmu nahaga nende ees kiitlema ja uhkustama, seda kangelaselaadi mehisuse märgiks ja iluks tunnistades, ning see ei wõinud noorte romantikuste kohta, kelle pead maa- ja mererööwlitest, indianlastest ja tsuulukahwritest kihisesiwad, ilma sügawa mõjuta jääda. Wäga wõimalik, et nad põlatud mearkassi peale ta musta esiisa pärast nüüd kadedad oliwad.
Wõidetud rahu aga oli Jens Nielsenile paraku ainult wäline. Tema haige hing tõendas talle: Mida nad sulle enam suu sisse ei ütle, seda ütlewad nad tagaselja, ja mida nad ütlemata jätawad, seda mõtlewad nad wähemast. See aga tähendas tema kannatamise sisemist edasikestmist. Põdur umbusaldus täitis teda kõigi, ka osawõtmatalt eemalseisjate wastu. See sundis teda waritsema, salaja kuulatama ja kõiksugu haiglasi keerduurimisi ette wõtma, et teada saada, mis temast ja ta õnnetusest arwati. Et see, mida tal korda läheks wälja nuhkida, talle ainult kaswatatud piina wõis tuua, ilma piina põhjusest midagi ära wõtmata, see teadwus ei hoidnud teda tagasi, sest enesepiinamine on hingeliselt põdejatele omane, jah sagedaste nende tegude sihilik otstarb. Koolist kandis Jens oma nuuskimise koju, laiendas selle kõigi majas elawate ja hoowis liikuwate inimeste peale kuni üle uulitsa ulatawa naabruseni. Ta kõrw ja silm heitsiwad alatasa õnge wälja, et nende isikute suust ja näost nende tundmusi Jensine Nielseni ja tema poja kohta kinni püüda, ja selle õnge eest ei peasenud naljalt ükski wiiksatus, ükski mokamuigutus, mis wähegi sinnapoole sihitis. Niisuguse kuulatamisega õppis Jens rohkem kuulma, kui kuulda oli, niisuguse wahtimisega rohkem nägema, kui näha oli: ta õppis kõrwa ja silma kaudu õhus lendlewaid kiukesi sisse hingama, mis ta aju mõisteliseks ja mõtteliseks lõngaks eietas — ta õppis imepeenelt kombineerima, imeterawalt järjeldama. Warsti teadis ta kõik. Ja nüüd tundis ta ema ja enda peal lasuwat ühiskondikku wannet peaaegu ihuliselt, intensiteediga, milleks ainult lapsehing wõimuline on.
Sest saadik, kui ta wiimasel ajal suguelu kohta selgusele jõudnud — ka selle selguse oli ta kiudude kaupa õhust omandanud, ilma kellegi poole otsekohese pärimisega pööramata — sest saadik, kui ta teadis, missugune sügawam peidetud lahendus mehe ja naise koosmagamisel ja armukaelustustel on, wõitis ema süü ta silmas weel palju tumedama karwa, sai tema mõttes kõrwalmaigu, mille wõõrast läilust ta enesele põhjendada ei mõistnud. See läilus oli, sest et Jens ise sugulisele küpsusele weel edenemata, ainult midagi aimatawat, midagi salajast tõuswat, aga sellepärast mitte nõrgem kui mõni põhjusliselt mõistetaw tunne. Jensi põue täitis, kui ta ema endise ja praeguse ööelu peale mõtles, rudjuwa häbiga ühendatud mõistatusline hirm — hirm millegi reenawa ja rüwetawa eest, millegi eest, mida silm iganes näha ei tahaks. Õhtuti woodisse heites, püüdis ta seda läilusetundmust, seda pakitsewat häbihirmu, mis talle mõttega, et Hans Kaspar ka täna jälle ema sängi wõiks minna, peale tikkus, enesest ära tõrjuda, aga see ei läinud tal korda. Ta wõitles oma räpase waenlasega, kuni armuheitlik uni ta meeled ära uimastas. Ja kui päewal kellegi majalise pilk ta näo peale heitis — nagu sisemine pump hoowas talle hirmsa eluka kohe kurku, weri tikkus talle pähe ja silmad lõiwad kirjuks. Ta häbenes emaga üle õue minna, temaga tuttawates uulitsates kõndida; ta lõi pilgu kortsus kulmul maha, kui ema teda aknast hüüdis wõi temale teiste nähes emalikult wastu naeratas. Sedasama piitsutawat häbi tundis ta ka ema ja Jebbeseni awaliku seltsimise üle: kui ta neid koos wälja nägi minewat, kui nad talle kahekesi wäljas wastu juhtusiwad tulema. Maa alla oleks ta wajunud säärasel puhul, mõte, pakku jooksta, tikkus talle wägise peale.
Suguline saladus oleks Jensile pärast seda, kui ema talle oma pruudipõlwise patu üles tunnistanud, wist juba peatselt ilmsiks saanud, kui teda ta järelmõtlemises kogutud kuulduste üle üks tume punkt poleks eksitanud. On meeste- ja naisterahwa öössese läbikäimise tagajärjeks lapsuke — miks pole minu emal rohkem lapsi kui üksnes mina? pidi ta eneselt küsima. See küsimus, mille peale ta wastust ei leidnud, pidas teda kauemat aega kahewahel, kuni üks tähendus Hans Kaspari suust sõlme lahti peastis. See naljakooreline, aga tõetuumaline tähendus oli Jensile ka weel muul mõttel tähtjas. Ta ilmutas temale esiteks, et Jensine Nielsen ka Jebbeseni, oma kaassüüdlase, silmas kõlbliselt madalas wäärtuses seisis, ning teiseks, et sel mehel nähtawaste mõtetki ei olnud, neid peastelootusi, mis ema ja poeg tema peale paniwad, täide wiia.
Kuis oliwad nad mõlemad, ema ja Jens, aastast aastani selle eesmärgi poole tüürinud! Kuis oli ema teda orjanud ja ümardanud, hellitanud ja meelitanud, tema häid ja halbu tujusid täita püüdnud! Ja kuis oli Jens kõige eest hoidnud, mis teda wõis pahandada, mis tema rahu ja lahedust nende juures elades oleks puudutanud! Kõige hoolsama majatalituse kõrwal, millest daanilik-piinlik puhtusepidamine üksi juba tähtsa osa wälja tegi, leidis neiu Nielsen ikka weel aega, ka rohkeste rahalist tööd teha, täis hirmu mõtte eest, Hans Kaspari ette astuda ja temalt kõrgemat kostiraha nõuda. Ei, wanapoiss pidi ära nägema, kui wäheseks koormaks talle naine ja laps oleksiwad, kui odawaste ta elulaheduse, mida ta praegu maitses, omale jäädawaks wõis teha. Ema raugemata rühkimine ajas Jensile sagedaste liigutuse peale; tumestamata armastuses, milles ka aupakkumine ei puudunud, sulas ta süda temale säherdustel silmapilkudel wastu; südilt heitis ta temale sigaritöös abiks ja aitas ka kostilist warmalt ümardada, nii suurt sisemist tõrget, kui ta selle inimese wastu, kes temale nuumlooma meelde tuletas, ka tundis. See aga, kes kumbagi kohta liigutust ei tundnud, wähemast mitte sel määral, et neid igatsetud eesmärgile aidata, oli Hans Kaspar Jebbesen.
Südame poolest mitte paha, tigedusest, kiusust, wihahoogudest üsna waba, ka mitte tänutundmata oma rawitsejate ja poputajate wastu, kandis see hea isuga ja suure jänuga Daani onu ainult üht musta tunnet põues: loomusundlist, ärawõitmata waenu kõige wastu, mis teda ta harjunud ja lahedaks leitud elamiselaadis, ta elurahus, wähegi ähwardas heidutada, mis tema kätele, jalgadele, peale, suule ülesannetega lähenes, mille täitmisest nad seni wabad olnud ja ka edaspidi ilma hädata wabad wõisiwad olla. Jebbesen ei luisanud ega liialdanud mitte, kui ta tõendas, tema olewat ainult sellepärast wanakspoisiks jäänud, et ta pruudi järele ümber waadata ei olla wiitsinud, ja Jensine Nielsen ei olnud mitte eksituses, kui ta arwas, et Hans Kaspar temaga juba ammugi seaduslikult abielusse oleks heitnud, kui seks mitte käikusid perekonnakohusse poleks tarwis olnud. See arwamine leidis Hans Kaspari suust wiimaks kinnitust. Kui aasta aasta järgi mööda läks, ilma et Jebbesen laulatust jutussegi oleks wõtnud, ehk ta oma eeskujulisele perenaisele küll kindlaid poolehoidmise-märkisid ilmutas, hakkas neiu Nielsen talle parajatel pilkudel ääri-weeri mööda õrnalt peale käima. See sündis, kui onu klaasikese juures lõbusal tujul oli, nokkiwal naljatamisel, millele Jensine meelitawaid lõuapaitusi ja kurgukõdistusi juurde ei unustanud lisamata. Wiimaseid armastas onuke. Ta reageeris nende peale sügatud sea kombel röhitsedes, misüle ta siis kaua tasase kõhuwabinaga naerda kiskus.
Kord, kui Jensine talle asja jälle säärasel peidetud kombel — nagu lapsele rohtu sisse antakse — meelde tuletas, läks Jebbesen üsna tõsiseks ja hüüdis wähe warjatud hirmuga:
„Jumal hoidku — kus selle tüli ots! Esite mine üles andma, siis otsi tunnistajaid, siis mine trobikonnaga weel kord! — Mis sedawiisi wiga elada?“
„Eks ta ole nagu näotu teiste inimeste ees.“
„Seni polnud näotu, nüüd korraga näotu! — Wõi mis meil teiste inimestega tegemist! Ega teised inimesed meid toida!“
Nüüd tähendas ema midagi, mida Jens teise tuppa hästi ei kuulnud. Selle peale ütles Hans Kaspar naerdes:
„Tühja kah! — Ja oleks sul minust lapski, kelle õigusi waja kirja panna — ei seda ka. Sul on enne mind nii palju mehi olnud, et sa enam last ei saa — milleks siis see komet — —“
Waheuks, mis praokile seisnud, lükati äkitselt kinni. Kuid Jens teadis küllalt. Nüüd ei puudunud tal ema elusse puutuwate asjade mõistmiseks enam ükski wõti. Ja ühtlasi lõi talle hingesse: sellest mehest seal, kellel süda oli emale niisugust pistet anda, kui ka naerwa suuga — sellest mehest ei saa teile seda, mida teie loodate!
Jens surus kõrwa ukse wastu. Klaasid kõlisesiwad kokku. Suudlemist oli kuulda. Ema sosistas kuumalt. Hans Kaspar naeris ja ütles: „No ja, no ja — eks me edaspidi näe! Ega sellega tuld ole! — Kalla sisse, mamma!“
Hommikul oliwad emal nutuniisked silmad kahwatanud, kolkunud näos. Kaastundmus nirises Jensi südamesoontest läbi.
„Ma kuulsin kõik — ta ei wõta sind,“ ütles ta temale murelikult.
Jensine äigas kähku silmi, tehes, nagu nuuskaks ta nina; siis tõmmas ta suu naerule.
„Küll ta ikka wõtab, mingu aega mis läheb! Küll ma ta laiskusest wiimaks Jumala abiga wõitu saan!“
„Kas oled siis Jumalat palunud?“
„Muidugi, ja eks ma palu weel.“
Jens ei öelnud midagi, aga mõtles: Wist ei wõta Jumal nii patuse inimese palweid kuulda, sina ise peaksid paluma! Ja nüüd hakkas ta öösseti ägedaste taewaisa helde südame pihta koputama. Kuna Hans Kaspar Jebbesen teises toas aimamata rahus wägewaste norskas, nõudis Jens teda Jumalalt kirglise õhinaga emale meheks, endale isaks — inimest, keda ema ei armastanud, keda ta ise ei sallinud, inimest, kelle lähedusest nad mõlemad ennem täna kui homme kaugel eemal oleksiwad olnud. Palwesõnad kippusiwad tal wahel kurku kinni jääma, kui selle norskamise, selle loomajõulise ja loomataolise eluawalduse seest põlatud isik täiel kujul palwetaja waimlise waate ette kehanes, see raswa ja suhkru, õli ja alkoholi, laiskuse ja tuimuse sees ölliw isik! Aga Jens läkastas kurgu lahti ja palwetas wägise edasi, higistades ja wõitlewaid pisaraid walades. Ta palwetas edasi, et armuline isa kõrges selle ilge isiku temale ja ta patusele emale lunastajaks määraks, peastjaks karistuse alt, mida teised lapsed neile mõlematele peale pannud. Ja kui ta nägi, et tema kodused palwed mõjuta jäiwad, hakkas Jens pühapäiwiti kirikus palwetama, kõigesuuremates kirikutes, kus orelitel wägew heal oli palwet kõrgele kandma, kus altaripiltidelt kõigeheldemad Õnnistegijad maha waatasiwad, palwet wana Jumala ees toetama.
Aga kuud kadusiwad, aasta lõppes — taewas jäi kurdiks, Jebbesen laisaks.
Nüüd kippus ka ema lootuselõng nähtawaste katkema. Jens luges ta näost muret ja kurbtust ning kuulis teda töö kallal raskeste ohkawat. Ellen Knudsenile, kes neid wanas sõpruses wahel waatamas, käis, oli tal asju sosistada, mis ta silmad niiskeks wõtsiwad. Sel lool pidas Jens tarwilikuks, emale nõu anda, et ta Hans Kasparist lahti lööks.
„Meie ootamisest ei tule midagi wälja,“ seletas ta, „seepärast ütle temale üles ja elame jälle kahekesi.“
„Ma peaksin jälle wabrikusse minema?“ hüüdis ema üsna ehmatusega.
„Kas sul siis kodus kergem töö on?“
„Kergem mitte — ei, palju raskem — aga ma olen kodus — mõtle, laps — kodus!“
„Siis teeme kodus tööd — ma tahan sind ööd ja päewad aidata —“
Neiu Nielsen wäristas pead. „Meie jääme hädasse, Jens! Nad maksawad ju nii wähe, iseäranis koduse tubakatöö eest! Ja sul on weel enam kui aasta koolis käia.“
„Katsume siiski!“ palus poeg kuuma tungiga. „Ma tean, et meie läbi saame, — Jumal ise aitab —“
Jensine sattus, nagu see wiimasel ajal haruldane ei olnud, otse wärisewasse ärewusesse. Tal polnud ka enam lapsega tegemist, waid kolmeteistkümneaastase nooremehega, kelle pilgud talle südameni küünisiwad.
„Ei, see wiiks meid õnnetusesse“, ägas ta, „suuremasse õnnetusesse, kui —“ ta hüppas istmelt ja püüdis jalutades rahu koguda. „Jens, mõtle ometi wähegi järele, mis sa soowid! Sa sööd palju rohkem, kui sa nelja, wiie aasta eest sõid, — sa tarwitad palju rohkem riiet, — kool teeb suuremat kulu — oota ometi iseenese pärast, kuni sa kooli läbi saad ja õpipoisigi palka hakkad teenima!“
„Ema, ma ei wõi —!“
„Sa pead wõima!“ Neiu Nielseni kärgatus oli karm, ta head silmad kiirgasiwad. „Mis on siis sellest ühest aastast weel kõigi teiste aastate wastu! — Ma ei taha näljale ust awada —“
„Meid pole ju Jebbeseni raha toitnud!“
„Aga toita aidanud! Mis meil nüüd on, seda me teame, — mis meil siis oleks, seda meie ei tea! Hans Kaspar on meile mõndagi kinkinud, mida meie lugemata jätame; küllap see meile meelde tuleks, kui kinkijat enam ei oleks.“
„Ma tahan ennem nälgida, kui sedawiisi elada!“
„Aga mina ei taha sinu nälgimist näha!“
„Ema, ma palun sind — — palun sind — —“ Jensi suu wärises, kurk kugistas pisaraid; ta tegi liigutuse, nagu tahaks ta palutawa ette põlwili lasta. Aga ta käest hakati räpakalt kinni, ja nagu tuline ora tungis talle kõrwa:
„Tahad sa mind ööseti jälle uulitsale ajada?“
Ei, seda Jens ei tahtnud! Surnukahwatult pööras ta emast ära. Ainust wiiksatust ei tulnud tal enam suust. Hans Kaspar Jebbesen wõis nende juures endises laheduses edasi elada. —
Aga mõne kuu pärast sündis, mida kumbki ette ei wõinud arwata: Hans Kaspar ütles neile korteri ja kosti ise üles.
Taewataat kinkis talle nimelt weelgi lahedama elu, kui tal siiamaani olnud. Ta kutsus tema wana lelle, kes lasteta lesena ühes Jüllandi linnakeses päiwi surma poole saatnud, enda juurde, ja see hea mees jättis oma kolmekordse maja Köbenhavni sugulasele pärida. Nüüd wõis Jebbeseni onu, kellel ka endal wäike hoiukapital pangas oli, teenistuse warna riputada, et wagusas ja odawas Nykjöbingis mureta oma kättesaadud paleusele elada.
Lahkumisetunnil selgus, et Hans Kaspar oma seniste eluhõlbustajate wastu mitte tänamata ei olnud. Ta surus emale sada, pojale kümme krooni pihku ja kuulutas neile pühalikult, et kõik tema kaasatoodud wara, wäljaarwatud wiis portsellani-piipu ja kaks uuemat ülikonda, neile jäädawaks ja wastuwaidlemata omanduseks on määratud. Siis andis ta mõlematele lahkeste naeratades kätt, suudles ema kergeste põse peale, nagu tuleks ta kolme päewa pärast tagasi, ja reisis oma wiie piibu ja kahe ülikonnaga ära.