Lunastus/12
Kahesteistkümnes peatükk.
Wiimasel ajal oli Jensine Nielseni mõtteilm ja tundewald nii kitsaks kahanenud, et kumbki tema enese isikust kui objektist palju kaugemale ei küüninud. Mida ta aga oma isiku kohta mõtles ja tundis, oli ka wäga üksluine ja muutmatult korduw — kindel, seisew kujund. See oli seesama hommikul, seesama lõuna-ajal, seesama õhtul ja uneta öödel. Neiu Nielsen sarnastas ennast masinaga. Pane käima, ja käib! Käib ja soetab, ilma küsimata, ilma teadmata, miks ja milleks. Töölauas istudes, toas ja köögis talitades, tarbekäikusid uulitsale tehes — ikka teadis Jensine selle masinamõiste ja masinatunde enese truu kaasalise olewat. Kuid midagi oli tal selle masina kohta imeks panna. See, et ta liikus ja töötas, ilma et ta korras oleks olnud. Et ta mitte seisma ei jäänud, mitte kordagi, kuna ta seestpidi wigane oli. Esimest sisemist murdumist oli Jensine oma isiku-masinas tundnud, kui Hans Kaspar Jebbesen ta maha jättis. Üks ratas hakkas lonkama, kuni ta aegamööda seisma jäi. Sel äpardusepäewal nimelt oli Jensine oma apparati proowiwalt silmitsenud — peegli ees ja esimest korda oli mõiste „wananemine“ abstraktlise udu seest konkretlisel nähtawusel tema teadwuse piirkonda astunud. Jensine arwas kõik pahad märgid, mis talle peeglist wastu paistsiwad, summaks kokku, ja ratta murdumine oligi käes! See, kes läks, oli wist wiimane, ütles ta enesele, ja ratas käis longates. Siis kadus sõna „wist“ aastate jooksul tema lause seest, ja ratas jäi wäsinult hoopis seisma.
Sellele wäikesele äpardusele järgnes siis suurem õnnetus: see, kui ta oma lapse suust pidi kuulma, et tal enam last ei ole; et tal armastawa lapse asemel wihkaw waenlane kodakondseks. Siis lagunes ja purunes midagi suurt, midagi olluslist masina ratastikus. Ja Jensine arwas esimesel ehmatusel, et see nüüd jäädawalt rikkes on. Kõik tundus ju nii pude, nii pehtinud ja närbunud. Kuid masin töötas nüüdki weel edasi: keeras sigarisi, pühkis tuba, keetis süüa, paikas pesu. Ta töötas wähema jõuga ja laisema käiguga, aga ta töötas. Ja kui ta pudelist wahetewahel wõiet sai, töötas ta pealegi üsna wagusalt, nii et tema suured sisemised wigastused tundideks peaaegu ununema lõiwad. Seda pani neiu Nielsen igapäew uueste imeks ja jõudis targale otsusele, et inimlik masin wisa wastupidawuse poolest kõigist teistest ees on.
Mis wõidesse puutus, siis oli Jensine esimesel päewal pärast wiimast katastrofi temaga ennatanud tembu ära teinud. Ta oli akwawiti-pudeli kapist wõtnud ja ta solgiämbrisse puruks wisanud. „Ei ialgi enam!“ tõotas ta hambaid kiristades. Aga juba kolmandal wõi neljandal päewal selgus, et rattawärk ilma määrdeta liig waljuste koliseb ja kriunub. Ta ostis uue pudeli ja määris teda jälle, wõttis enesele aga kohuseks, seda „wõimalikult“ salaja ja „wõimalikult“ mõedukalt teha. Ja nõnda töötas puruwigane apparat halli niiske udu sees sumestatud healitsemisel edasi — päew päewa kõrwa.
Aga sisemise pudenemisega käis wälimine käsikäes. Jensine Nielsen lähenes alles neljakümnele, kuid ta oli wana naine. Kõik ümarused ja pehmused oliwad ta suurte luude ümbert kadunud, kõik suwisemad, wähegi rõesemad wärwid ta naha pealt kustunud. Wõimsate nurkadena, pika terawusega, tikkusiwad ta laiad puusad kaugele wälja, kondised käewarred ja käed oliwad ülemääraselt wäljaweninud ja lõppesiwad sõrmedega, mille liikmesõlmed kolletanud nahakortsude all kiwikerakesi meelde tuletasiwad; endine heljuwalt wõlwitud rind rippus kahe lõdwa, nartsuse woldina sissewajunud ülemkeha mööda alla, kaela mõlematel külgedel seisiwad jämedad muskuliworbid püsti, kõrisõlm, mille alt ja pealt kaks sügawat kortsu mööda käisiwad, tungis terawalt ette, niisama terawalt, nagu pikk, kitsas nina lohku kuiwanud ja äraluitunud näo seest. Ning silmad, need roheka mereläikega selged, südamlik-tõsised silmad, mis nooruses nii rahustawa soojendusega ilmasse waadanud, nad oliwad endile tuhmid, raswakad kaed peale tõmmanud ja punsund kulmukortsude wahele peitu pugenud. Ka polnud neiu Nielseni ilusatest juustest muud järele jäänud kui kurb pihuke lühikesi, õredaid jätiseid, mille haiglasest tuhatoonist juba hõbedased kiuded himukalt läbi pugesiwad. Mitte mõni kindlaste tuntaw, nimeliselt äratähendataw haigus wõi põdemine ei toimetanud seda kõdundamisetööd; Jensine ei wõinud öelda, et ja kus säärane waenlane tema ihu kallal näris. Ta närtsis ja kuiwas ainult ära nagu mõni haljas, tugew puu keset teisi sarnaseid, ilma et tema küllest silma paistaks, mida surma põhjuseks wõiks pidada.
Wahekord ema ja poja wahel oli kewadest saadik ainult wäliselt natuke muutunud. Suur õnnetundmus, millega noor, tuline armastus ta hinge üle ujutas ja läbi õhutas, tegi Jensi ema wastu heldemaks, suuremeelsemaks: tema sõnast ja healekõlast kadus senine turtsakas, hammustaw, nõelaw terawus, senine mahti ootaw ja parajal pilgul tigedalt salwaw hoolimatus, Kahel tugewal wastandtundel ei olnud noores põues hästi ruumi — üks pidi taganema ja ülemwalitsuse teise kätte andma. Aga hoolimata sellest salliwamast, õigem wiisakamast ja asjalikumast olekust, mida noormees ema wastu üles hakkas näitama, ei häwinenud sellepärast weel mitte selgeste tuntaw, kindlaste lahutaw wõeruseõhk nende wahelt. Jens lähenes emale ainult teatawa piirini, millest ta ka kõige rõemsamatel õnnetundidel üle ei suutnud astuda; oma lapselikku usaldust ei kinkinud ta temale mitte. Tema armastusest näituseks kuulis neiu Nielsen alles Rasmusseni mamma kaudu; Jens ise ei lausunud temale oma mõrsjast sõnagi, nagu talle ka meeldegi tulnud, tütarlast enda kodu kutsuda, et teda emale esiteleda, nõnda kui Holger seda oma ema auks Dagmariga oli teinud. Kostiline ja korteriperenaine — see oli mõlemate õigenimeline wahekord. Jens sõi Jensine Nielseni lauas, magas tema ulu all, maksis selle eest kindlat nädalahinda — muid sidemeid polnud neid ühendamas. Muudkui korralikumaks kaaselanikuks ja paremaks maksjaks oli noormees oma uue hingelise olukorra mõjul kewadest saadik saanud: ta ei tulnud enam joobnult koju, ei jäänud poolteks ja terweteks öödeks ära, ei pillanud oma palgakest endisel wiisil tuulde; palju enam laskis ta enesest kokkuhoidmise ja ema wastu kindla kohusetäitmise püüet märgata, mis teatawa mehisemaks küpsenud üleüldise olekuga ühenduses seisis, olekuga, mis muu seas ka tema sõnas ja kõnewiisis iseäralise kuiwa, tõsise, aeglase taktina ilmsiks sai. Selle olekuga tuletas ta Jensinele elawalt oma isa meelde, seda enam, et tal, anda wõi wõtta, Rasmus Jens Hanseni heal oli, mis peale murdumist emale nii puhtal sarnadusel kõrwu hakkas kostma, et wiimasele kadunu kuju ühtelugu kehalisel selgusel silma ette kerkis.
Jensi kõlblisel terwenemisel ja tema pisut kunstlikult taga aidatud mehinemisel oli aga ema kohta imelikul kombel koormaw, jah otse halwaw mõju. Jensine Nielsen hakkas poega kartma. Kartma, nagu ori peremeest kardab; kartma, nagu süüdlane karistajat kardab. Jensi lähenew samm ukse taga, tema wari läwel, tema ootamata healekõla, isegi tema wagune, kuiw köhatamine ja unes ümisemine öösel sängis, kui Jensine, nagu see sagedaste juhtus, weel ärkwel oli — kõik see kiskus neiu Nielseni erkudest kuuma juga läbi, pani ta südame ehmatusel tuksatama. Tema instinktline, kuju wõtmata, mõisteks saamata soow oli nüüd, pojast eemal olla, tema lähedust wõimalikult wähe tunda saada. Ta leidis alles siis rahu, kui ta teda kaugel teadis olewat ja kui tema jälleilmumiseni rohkeste aega oli. Umbuskliku, ärewa, wärisewa murega püüdis ta hoolt kanda, et majas kõik, mis poja tarwidustesse puutus, piinlikult korras oleks, ehk küll Jens, liiategi oma õnnepõlwes, wäiklane toriseja ei olnud. Lihtlabane soow, pisuke palwe poja suust omandas Jensine kõrwas karmi käsu, isegi torkawa nurina kõla, ja uisapäisa tõttas ta teda täitma. Seda orja- ja süüdlasekartust katsus ta hoolega peita, oma näolt rahu, oma liikumistest aeglast ühtlust, oma kõnest külmawerelist olekut paista lasta. Aga ta märkas oma pahanduseks sagedaste isegi, kui wähe see tal korda läks. Sellest alalisest ootawalt, waritsewalt kehkwel- ja hüppel-olemisest tülpis ta ärakurnatud ihu nii wäga ära, et ta hilisel õhtutunnil nagu tuim ja kuiw pundar lõdwalt kokkuseotud kontisid oma asemele wajus. Kuid niipea rahu ei saanud ta ajuergud nüüdki weel. Ta urgitses ja torgitses neid ikka edasi, sest homme oli jälle päew! Päratu tahwli täis praegu lõppenud ja mõne tunni pärast uueste algawaid kohustusi sigines ta püsimatalt otsiwa waimu ette ja pani selle nagu üleserutatud sipelgapesa kihama. Kohused täis pöörast wäiklust, aga armuheitmatalt, türanniliselt sundiwad, müödapeasemata siduwad. Häda, kui mõni ununes! Ta oli pimeduse all nägemata, see tumm käskija, aga tema andmata käsud lasusiwad muljuwalt kui suured tinased käed käsualuse rinna peal.
Nagu üksik waewleja endale oma orjalise kartuse üle intellektiselt selget aru ei suutnud anda, nii oli tema pea ka wõimetu midagi mõtlema, kawatsema, juurdlema, kindlaks waimliseks kujundiks tõstma, mis sellest stagneeriwast kohustemülkast kudagi üle oleks ulatanud. Ükski walgusekiir ei lõiganud mustast, hauduwast ööst läbi, ükski helkjam wirwe ei awanud pilgule teed. Eila ja täna ja homme — kõik oli üks ja jäi üheks piiramata teadmatuseni. Aga kui mitte maaliwa mõtte, siis ometi teatawa ihulik-instinktlise reflektsioni mõjul jõudis Jensine Nielsen wahel undamisi lootust sütitawa peasemiseihke juurde. Surra! Ära laguneda — täieste ära laguneda! — Magusal halwatusel nirises ta soontest puhkeõndsus läbi. Tinased käed ta rinna peal saiwad rahu koondawaks waibaks, muret haigutaw pimedus ta ümber pehmeteks, heljuwateks unustusepatjadeks. — Mitte enam ärgata, mitte enam halli, külma hommikut näha, mitte enam halastamata peremehele näkku waadata, tema hirmutawat lähedust tunda! Jeesus — aita — Jeesus — tule — — tule — — —
Aga miskit waenu- ja wihketaolist ei liikunud ta kõrbewas hinges selle isanda ja kohtumõistja wastu. Ei, waid ta oli walmis tema käsa lakkuma, mis teda praegu piitsutanud. Ta kerjas ja mangus alalisel nälgimisel tema palja armetuma rahulolemise järele, ja oli õnnelik tema kulmu kortsuta, tema palet pilweta nähes. Ja kui ta teda pärast seda augusti-kuu pühapäewa, mil Jens surija silmadega ja surnu näoga, lõug ja rind paatunud werega wärwitud, koju oli tulnud, soniwa palawikuhaigena mitu päewa põetas, nuttis ta süda wähem walu kui rõemu pärast. Vastupidise, juhmi rõemu pärast selle üle, et ta teda nüüd wõis kätega kallistades katsuda, suudelda, teda omaks pidada, kui ka ainult salaja. Ta warastas enesele selle õnne meelemõistuseta isanda käest, ja küll ühelegi wargale pole ta saak nii magus maitsenud. Ta istus tema sängi ääres, hoidis tema põlewaid käsa pihus, najatas oma põse tema õõguwa näo wastu ja laskis ebaloomulise ihke enesest läbi nõrguda: Oh, et see haigus iialgi ei paraneks! Et see wargaõnn kunagi ei lõpeks! Ainult surra ei tohiks ta mitte, see wali, aga kallis peremees, — ainult seda mitte!
Ja ta ei surnud, aga terwenes paraku ning kiskus saagi warga käest ära. Ta tõukas ümardaja ümardaja-põlwesse, ümardaja-hirmusse tagasi. Ja kõik hakkas jälle otsast peale, ja Jensine Nielseni kõdunewas ihus windus ööseti ebamäärane igatsus suure lõpetawa äralagunemise järele. Ikka suigutawamaks, udusulisemaks pehmenes pimedus tema ümber ja ikka rahutõotawama lämmatamisega rõhusiwad tinakoormad ta wäsinud rinda. — —
Aga ime seisis juba ukse taga.
Natukene aega weel, ja ta astus sisse.
Wiimased kuud oli noor Nielsen waikse mehena ära elanud. Kõik näis temas kustunud, külma tuhani mahapõlenud olewat. Tema walgest, wereta näost paistis pidemeta lõtwus, tema härmatanud silmadest hall osawõtmatus, ta kitsaste, kokkupigistatud huulte ümber uinus tuim, liisunud läilus. Tema armsamaks asupaigaks sai säng. Pühapäewased lõbusõidud, õhtused jalutused, kõik liikumine wäljas inimeste seas näis talle tüütawaks, tagasitõrjuwaks, mõttetaks saanud olewat. Kui ta pärast õhtusööki tummalt, käsipõsekil, silmakirjaks mõni pildileht ees, oma wäikese eralaua taga paar tundi oli istunud, puges ta juba kella üheksa paiku hiljukesi woodisse, peitis näo padja ja waiba wahele ning maitses rahustawat, suigutawat teadwust, kõigest lahus olla, mis tema meelte peale wõis mõjuda. Ema kuulis weel kaua tema kõrbew-kuiwa, korraldawat köhatamist teki alt, seda nii tuttawat köhatamist, ja niisama kaua luusis Rasmus Jens Hanseni otsiw wari toakeses ringi.
Aga noor Nielsen oli nende killast, kelle hing kuigi kaua tühi, kelle waim kuigi kaua tegewuseta ei püsi seista. Ja ta oli nende killast, kelle hing ja waim kunagi leigelt ei liigu, lodewalt ei tööta. Mida Jens sisemiselt käsitas, seda käsitas ta intensiteediga. Tema sügawale religiositeedile oli joowatsew armastus järgnenud, sellele armastusele järgnes nüüd, kolmandiku aasta pärast, uus kirg, — midagi, mille laadi ja wõimsa tüseduse ees Jensine Nielsen mõistmata imetelemisega seisis.
Jens läks jälle inimestesse.
Ja Jensi wabad päewad ja tunnid saiwad jälle tarbe.
Uueste tuli aeg, kus ema teda ühelgi laupäewaõhtul ega pühapäewa-pärastlõunal kodus ei näinud. Aga koht, kus ta käis, pidi endisest sootu teistsugune olema, sest õllelõhna ja tühja rahapunga ei toonud ta enam kaasa. Ta tuli näoga, mille peal mõtlemise warjud wehklesiwad, ta tuli pilguga, mille põhjas otsimise tulukene wilkus. Kuna ta oma uut ajawiidet noorte seltsimeeste kaasas maitses, kes temal õhtuti wahel külalisteks käisiwad, siis kuulis neiu Nielsen warsti nende jutust, missugune kogumisepaik neid teatud õhtutel ja õhtupoolikutel ühendas, missuguste ainetega nad seal oma päid tegewdasiwad. Isewärki hella ja rõemsa uhkusega kõnelesiwad nad „oma organisatsionist“, nimelt tööliste nooresoo-ühisusest, enda kõneõhtutest, kõnemeestest, diskussionidest ja kursustest, oma peakoosolekutest ja eestseisuse walimistest, oma raamatukogust ja lugemisetoast, oma teatri- ja muusika-etendustest. Nad nimetasiwad oma jutus asju ja awaldasiwad mõtteid, mis Nielseni emale wõerad wõi udused oliwad, aga nad nimetasiwad ja awaldasiwad neid tooniga, mis teda teadma pani: kõige juures ja kõige sees, millest nad räägiwad, elawad nad täie armastawa hingega.
Ja Jensi wäikese laua peale hakkas raamatuid koguma: suuri ja wäikeseid, köidetuid ja köitmataid, laenatuid ja ostetuid. Ta tõi neid ja wiis neid. Talle toodi neid ja temalt wiidi neid.
Ja waewalt oli ta õhtusöögi maldamatalt alla kugistanud, kui ta juba õnneõhinal oma uuele armastusele kaenlasse ruttas.
Ta ei lugenud lihtsalt — ta imes lugeda.
Tema olekus oli midagi warakaewaja ahnusest ja põnewusest. Ta ei kuulnud ega näinud enam, mis tema ümber sündis, ta oli nagu sügawate woode sisse wajunud.
Tema ees seisis uus, heledaste põlew lamp. Oma jalgratta oli ta ära müünud, et mõne ihaldatud raamatu kõrwal seda lampi enesele lugemise tarwis osta. Nagu suurtsugu külaline oli selle walgustajaga katusekambri murehalli, tubakalõhnase hämaruse sisse ilmunud, et tema elanikkudele hiilgawal palgel suurt rõemu kuulutada — päikeserõemu.
Ja noore töölise kõrwaäärsete ja kaelapealsete juuste sees siretas weel päewane metallitolm, hõbedane ja kuldne nagu hommikune kaste, ja ta silmi ümbritsesiwad metallitöölise ärapesemata nõerõngakesed, ta sõrmekortsusid ja küüneserwasid täitsiwad mustawad tahmawarjud. Ning tõmmult ja tätsakalt paistsiwad ta töökäed lambi eredal walgusel, terawalt püsti tikkusiwad ta õlad, warajaselt wimma ta noor kukal ning kitsalt sissepoole ta madal rind.
Ja istub ja loeb! Kella seitsmest kuni keskööni — pärast kümnetunnilist päewatööd! Loeb ja wõitleb wapraste waenlase wastu, kes talle kulmudele kipub, ta aju peale tikub.
Juhtus kord, et waenlane wõitis. Siis nägi ema wihapisaraid warakaewajal silma tungiwat. Ta kuulis teda hambaid kiristades ja rusikaga laua peale lüües hüüdwat: „Mitte neidki tundisid ei jäta nad terwelt minule!“ Ja kui ta enneaegu sängi pidi minema sest et silmad enam ei näinud ja aju enam ei töötanud, siis tegi ta seda wangimineja näoga. Selle näo wõttis ta unessegi kaasa — ema nägi teha magawat, wihkaw haledus suunurkades.
Raamatutes, mida ta luges, pidi midagi peituma, mis tema terwe sisemise olemise ümbert määratuma jõuga kinni haaras. Wahel jäi ta nagu nägija teadmata kaugustesse wahtima, teine kord plahwatas tal pilgust nagu püsimata rõem, siis jälle hüppas ta äkitselt istmelt, et ärewal sammul, pea uuriwalt norus, nurgast nurka kõndida. Ja mõni kord lõi ta omale laksti wastu otsaesist, nagu tahaks ta hüüda: Ja kõigest sellest ei teadnud ma midagi!
Aga ta ei lugenud mitte üksnes, waid kirjutas ka. Lugedes wiskas ta rutulisi ridasid oma taskuraamatusse, mõned õhtud pühendas ta täieste suletööle. Kentsakas oli sulge neis jämedates, tätsakates näppudes näha; pidi arwama, et nad kuigi palju ridasid walmis ei pusi. Aga ema Nielsen nägi raamatukest wäheste õhtutega täis saawat — üht ja teist ja aegamööda weel kolmat. Nooremehe kanget, kohmetut töökätt näis jõud liigutawat, mis tugewam oli ihulistest tõketest.
Ja Jensi laua kohta seina peale ilmusiwad kaks lithografeeritud näopilti lihtsates pruunides papiraamikestes. Kumbki kujutas walge peaga ja walge habemega auwäärt wanameest, kelle tõsistest nägudest mõttesügawad targad-silmad waatasiwad. Kui Holger Rasmussen esimest korda nende piltide ees seisis, tähendas noor Nielsen talle häälega, millest armuõrn uhkus ülesse kees: „Minu uued isad! Nende mõlemate suured asemikud, keda kool mulle kinkis!“ Ja kui ta nüüd oma laua taga luges ja kirjutas, siis waatasiwad ta uued isad tema metallitolmuse pea peale maha, ja wahetewahel tõstis noor tööline nõu küsides, tänades wõi imestades pilgu nende poole üles. Nad mõistsiwad üksteist — seda ilmutasiwad nende kokkusulawad waated. Ema Nielsen aga luges ühe pildi alt nime Charles Darwin, teise alt nime Karl Marx, ja kui ta poja kuuma waadet nende peale nägi tõuswat, hiilis ta hingest hiljukesi üks wari läbi, mida ta kadeduseks oleks kutsunud, kui ta teda ära oleks tundnud.
Kuid ime seisis ukse ees ja astus warsti sisse.
Jensine Nielsenile hakkas tundmus peale tükkima, kui poeks tema tolmutühise, põrmus wedelewa isiku sisse tähendus, mis pojale silma hakkas. Jensine meelest oli, kui pöörduks poja pilk raamatute pealt ikka sagedamine tema poole — mõttes, sügawas, wõitlewas mõttes. Ja wahel oli, kui ehmataks poeg selle üle, mida ta nägi. Ta pitsitas pead mõlemate käte wahele, lõi küüned juuste sisse, ning ohketaoline toon, mis tal rinnast tõusis, oli tasasele, mahalitsutud ägamisele sarnane. Siis tõusis ta kord äkki lugemiselauast, kõndis mõne käigu edasi-tagasi, peatas pisut aega oma mõlemate isade ees ja ilmus wiimaks tubakalauas töötaja selja taha.
„Ema, jää õhtale!“
Jensine kondilised õlad nõksatasiwad ülespoole.
Ta pikad, kiwinenud käed jäiwad lapiti laua peale. Ema-nimi sellel toonil wäljaöeldud, puutus paljude aastate pärast esimest korda temale kõrwu. Ta oli nii kohkunud, et ta sõna suust ei saanud, et ta peadki ei märganud pöörata. Nagu põnewalt kuulatades jäi ta pärani silmil laua peal haisewate tubakalademikkude sisse wahtima.
Aga weel teist korda tuksatas ta keha kramplikult kokku, sest tema õlade peale heitsiwad kerge wajutusega kaks kätt.
„Ma soowin, et sa oma tööpäewa märksa lühendad. Sinu terwis on otsas. Minu teenistus on paranenud — meie saame läbi.“
Kõneleja püüdis kergelt ja pealiskaudselt rääkida, aga tema häälel oli kuulataja kõrwus metalline kumin nagu kirikukellal.
„Ja weel üks asi kipitab mul südame peal. Sa oled organiseerimata, ema. Kui ma õieti mäletan, siis olid sa ainult sel wiimasel aastal, mis sa Skjoldbergi wabrikus töötasid, ametkondliselt organiseeritud. Ma tean ju, et naistöölised, iseäranis kodutöölised, paraku wäga suurel arwul weel organiseerimata on, ja ei tee sulle selle meeldetuletusega mitte etteheidet — (Jensine Nielsen oli nimelt kartlikult pead norutanud) — aga nüüd on aeg käes, sellele kahjulikule korratusele lõppu teha. Kas oled nõus, ema? Kõige pealt ametiühissusliselt, siis ka politiliselt —?“
„Ma teen kõik, mida sina tahad, Jens.“
„Mitte nii alandlikult, ema! Tahta ei ole minul midagi, ma wõin ainult soowida, ainult nõu anda. Meie oleme seltsimehed, ja seega täieste üheõiguslised. Meie kui palgatööliste tulud aga nõuawad, et meie soldatitena oma korraldatud wõitlusewäe ridades seisame. Kui sa oma õhtused ületunnid maha jätad, ema, siis tahan mu sinule heameelega õhtuti seletama hakkata, milleks meil wõitlust ja wõitluslist korraldust waja on, mida meie püüame ja mida meie loodame.“
„Sina, Jens, — sina tahaksid — —?“
„See on minu kohus! Seda kohust pole ma siiamaani täitnud!“ Karmilt lõpetas ta sõna, järsult pööras ta „seltsimehest“ ära. Ja kui ta longus peaga oma õpelaua ette, lahtise raamatu sisse, wahtima jäi, pitsitas ta puuriwate rusikatega oma rinnakülgesid, ja ta kulmude wahel mustas sügaw wagu täis tigedalt kaebawat walutuska.
Sel öösel heitles Jensine Nielsen kella neljani lahtiste silmadega sängis. Ta sasis mõlemate kätega oma mühawat pead, õerus oma õhetawat otsaesist, litsus oma waljuste tuksuwaid meelekohtasid, tõstis nerwliselt üht jalga teise peale. Ning kõige oma jõu ja mõistusega wõitles ta naerule wastu, mis tema waesest õnnestatud südamest laginal wallale püüdis peaseda.
Järgmisel päewal sai tema ärewus uut hoogu. See oli üks laupäew, ja Jens ütles õhtul, oma ühisusesse minnes:
„Ema, meie organisatsionil on homme pärast lõunat awalik koosolek; kõnet peab üks meie wanadest parteijuhtidest. Sa wõiksid minuga kaasa minna, kui sul himu oleks. Ehk mõtled järele.“
Ja tõeste — mis palju aastaid enam polnud sündinud, mille wiimane kord Jensi lapsepõlwesse tagasi ulatas, see sai nüüd korraga sündmuseks: noor Nielsen läks pühapäewal oma emaga wälja, sammus tema kõrwal kõigi nähes üle pereka õue, läbi tuttawate uulitsate, istus koosolekul temaga külg külje wastu, ja õhtul tuliwad nad ühes koju, sõbralikult juttu westes — ema ja poeg.
Kuid selge ei olnud nende wahekord weel mitte. Õhtutel, mil Jens emale oma raamatutest ette luges ja talle sotsialistlisi õpetusi seletas, ei istunud tema juures mitte ta ema ega ta „üheõigusline seltsimees,“ waid keegi sõnakuulelik käsualune. Käsualune pealegi, kes käskijale kõigest wäest ja igas asjas meeldida püüab ning seeläbi sagedaste silmateendriks saab. Kuna noormees wahel selgeste märkas, et ta ühest wõi teisest mõttekäigust põrmugi aru ei saanud, tõendas Jensine ometigi, et see talle selge olewat. Ja kui ta ettelugemist kuulatades tukkuma jäi, tegi ta üles ärgates hoolega, kui poleks seda sündinud. See oli seesama orjalik olek, mis teda wiinapudelit poja eest peitma sundis ja mis wiimasel ajal õnneks korda saatis, et ta pärast lõunat enam tilkagi ei joonud, kartes, et poeg õhtul, kus nad nüüd kaua ligistikku istusiwad, lõhna tunneb.
Seda armetumat usaldamatust katsus Jens temas waba, ladusa ja lõbusa meeleolu ning kõnetooniga häwitada. Ta hoidis kõigist eemale, mis nende endist wahekorda ja selle põhjuseid meelde tuletades oleks riiwanud, ta jättis kõik kõrwale, mis tema õpilasele mahti oleks andnud tõtt tema meeleheaks painutada. Tema waimust nürisust silmas pidades, walis ta ettelugemiseks ja läbirääkimiseks kõige kergemad, igapäewasemad ained, ja tema kehalikku nõrkust meeles pidades, ei wäsitanud ta teda kunagi kauemine, kui ta erksal olekul wastu suutis wõtta. Nõnda muretses ta temale seeläbi, et eideke käsitatawatest asjadest tõeste aru sai ja kerge waewaga õigetele wastustele jõudis, teatawa rõemsa, tagaerutawa tasutunde. Kuid mõjuwam, kui see tark taktika, oli üks tegu, milleks Jens juhtumisi mõtte oli saanud.
Ühel suwisel hommikul soowis ta emale sündimisepäewaks õnne ja kinkis talle paar wäikest tarbeasja. Eide rõem oli suur, sest ta ei mälestanudki enam, millal seda päewa wiimaks oli pühitsetud wõi meeldegi tuletatud. Kui ta köögist kohwi keetmast tuli, küsis Jens, kas temale kambris midagi silma ei hakkawat. Ema laskis pruukostilauast — nad sõiwad tema suure töölaua wälise otsa peal — pilgu ringi käia, kuni see wiimaks Jensi lugemiselaua kohal seina peal wäikest muudet märkas: seal rippusiwad nüüd kahe pildi asemel kolm. See kolmas, raami poolest teistele sarnane, oli Marxi ja Darwiniga kolmnurka seatud: ta seisis nende all ja wahekohal.
„Ma ei raatsinud ka iseennast sinu sündimisepäewaks ilma kingituseta jätta,“ naeratas Jens, kuna ema, kes lühikese nägemisega oli, pilti lähedalt waatama ruttas.
Wiimane oli kordaläinud koopialine suurendus sellest wanast, pisukesest päewapildist, mis neiu Nielseni mõrsjana ta peigmehe kõrwal kujutas. Pildikese ajutine äraolemine etasheri pealt oli Jensinele üsna tähelepanemata jäänud, seepärast kopsatas talle uus, märksa teisenenud üleswõte täielise ootamatuse mõjuga pead wastu. Ta suust tungis elaw, peaaegu kohkunud „aah!“ ja Jens nägi ta käsa lõua all risti minewat. Nõnda silmitses ta pilti pilguke aega, siis sähwatas mõistmise helk ta näo üle ja ta pööras poja poole:
„Kas sa siis tõeste enam — — kas sa siis tõeste sugugi enam — — ?“
Aga lõug hakkas tal tudisema, silmad imbisiwad märga täis, — ta kaotas sisemise tasakaalu, wajus Jensi istme kõrwale põlwili ja haaras tema parema käe mõlemasse pihku, et seda tänu tuliste, õnnekirgliste musudega katta.
Nii elawa ja wõimsa tundeplahwatuse wastu hoopis ettewalmistamata, ei märganud poeg esimesel jahmatusel muud teha, kui oma kätt tema huulte alt wabastada. Siis aga laenetas liigutus ka tema hingest wägewalt üle — ta tõstis põlwitaja oma kõrwale istuma, ja kuna tema halli, närtsinud pea oma noore põse wastu surus, kostis ta temale ta wiimase kahtlewa küsimise peale kõmisewast meherinnast:
„Ei, ema, minu ülekohtusest waenust pole midagi enam järele jäänud, ei sinu, ei isa, ei ka selle wõera kolmanda wastu, kes mulle kord lähedal seisis ja keda minu wariseerlik ülbus mitte wähem ei põlanud, kui sind, waene ema! Sest ma olin sõge, aga nüüd olen ma nägijaks saanud! Mitte enam korralageduse õnnetumaid ohwrid ei mõista ma hukka, waid korralagedust ennast ja tema walekeelsust, millega ta kõlwatusi neab, mida ta ise sünnitab. Sest mis sina ekslikku oled teinud, ema, seda oled sa sundusliselt teinud, seda oled sa teinud ühe ühiskonna liikmena, millel kõlblist jõudu ega tahtmist ei ole oma liikmete töötawat enamust nälja eest kaitsta, weel wähem hoolt kanda, et naine ja mees selles enamuses looduse poolt määratud ajaks ja otstarbeks sugulisesse ühendusesse wõiksiwad heita, nagu nende püha õigus on. Et sina seda õigust tarwitasid, ema, ja et sa oma last mitte ära ei kägistanud, waid ta oma äramüüdud ihu hinna eest üles kaswatasid ühiskonnale tululiseks tööjõuks, selles ei suuda ma enam süüd näha, waid minu pea ja pea käsul ka minu süda tunnistawad sinu puhtaks. Minu enda kõrwal, kes ma sugulise puhtuse wastu osalt üleannetuses olen patustanud, oled sina, ema, suur süüta kannataja.“ — —