Lunastus/11
Ühesteistkümnes peatükk.
Midagi ei torka Daani pealinna uulitsaelust nii iseloomulikult silma, kui rattasõitjate päratu paljus. Sest naljalt üheski Europa suurlinnas ei teeni jalgratas spordi kõrwal nii suurel määral praktilist tarbet kui siin. Eeldused selleks on Köbenhavni uulitsate lauataolise tasasuse, sileda asfaldiprügituse ning talwel lume puudumise näol kõige sündsamalt antud. Iseseiswad ühiskondlased niihästi kui palgalised mõlemast soost, äripidajad, ametnikud, iga laadi töölised ja teenijad, nad kõik on wäleda kaksiratta oma sõiduriistaks teinud, see on neile ülitarbeliseks saanud nagu kasakale hobune, samojedlasele põhjapõder ja eskimole sõidukoer. Perekamaid uulitsaid mööda hoowab alatasa peaaegu katketa ahelal kaks wastamisi liikuwat rattaliste-woori üles ja alla, iseäranis laialt ja tihedalt päewaaegadel, mil töösse mindakse ja tööst tuldakse — hommiku-, lõuna- ja õhtutundidel. Mida kaugemale kerkiwad üürihinnad teeniwaid rahwakihtisid pesalinnast elama tõrjuwad, seda arwukamalt sigineb sõiduratas läbikäimise abinõude hulka, hoolimata elektri-uulitsateest, mille sõiduhind Köbenhavnis wõrdlemisi odaw on.
Pühapäiwiti aga saab igapäewasest tarberiistast rahwalik spordiriist, iseäranis muidugi suwel. Saare üpris tasane pind, mida rikas wõrk eeskujulisi kiwi- ja maanteesid katab, pakub sõidulõbule kõige kohasema tallermaa ja eduwälja, mille juurde weel hõlbustawalt Daani suwine jahedus tuleb. Waewalt on Sjaellandi murud ja metsad kewadel haljendama löönud, kui tema hall metropolis oma weerewaid lapsi määratumate sületäite kaupa iga ilmakaare poole rüpest hakkab puistama. Kõige wägewamad woolud jõginewad Öresundi kallast mööda põhja poole, sellele mere- ja metsaparadiisikesele wastu, mis Klampenborgist Skodsborgini ulatab ja kuhu pealinna rahaline hiilgus omale toredate villade näol suurepäraliste suwise pesastiku on asutanud. Sel laial rannateel paisub automobilidega, hobutõldadega, elektriwagunitega segatud rattaliste-woog pühapäiwiti nii paksuks, nii kokkuliitunuks, et üle tee peasemine wõimataks saab; ainult Boulogne puiestiku poole suunewad Parisi avenüüd ilmutawad ilusa kewade-ilmaga sarnast sõidukihawust, ehk küll enam motoriwankrite kui rattasõitjate paljuse tõttu.
Kõik inimlikud wanaduseliigid kümne ja kuuekümne eluaasta wahel ja kõik inimlikud suuruse- ja raskusemõedud istuwad siin terashobu sadulas ja lasewad jalad ketrada, wallalistest üksiklastest, üksikutest paaridest ja tutwuskondadest peale kuni terwete pere- ja sugukondadeni. Hallid wanapapad, kelle kuiwetanud koiwad maad näikse kaapiwat, wäntawad liblikataoliste plikakeste seas; kuuepuudalised mammad, kelle laia lainetuse all kidur rattake kokku ähwardab murduda, sõuawad konnasarnaselt küürutawate poisikeste hulgas; õllekõhuga onud, wardakujulised tädid, noored neiud igasuguse piha- ja puusalaiusega, noored peiud kõiksugu pikkuse ja paksusega treiwad, higistawad, puhiwad, lobisewad, naerawad selles mulinas läbisegi. Aga mitte nii rohkeastmelised wanadusejärgud üksi ei anna walkjate tolmulooride sees liikuwale ilmatumale woorile teatawat perekondlikku laadi, waid niisama hästi naisterahwad: ühelt poolt kõik kokku oma suure hulgaga ja teiselt poolt noored tüdrukud iseäraliselt oma jume- ja kaswukarakteriga. Daani piiga tüüpuses on midagi emalikku, õigemine — midagi mammalikku. Sellega kokku käib tema oleku loomus, tema wiis rääkida, waadata, liikuda. Need weel maakese suurlinnaski rohke külawerega turrutatud, luhtawate kehawormidega õnnistatud neiud, enam masajad kui saledad, enam wäiklased kui suured, laotawad juba plikaeas seda mahetõsist, kannatlik-mõistlikku, aeglast-wanatarka mõnu wälja, mis emaks loodud individuumitele algoluliselt omane, mille aga kulturaline raffinement mujal paiguti, iseäranis suurte kapitalistliste maade hiiglalinnades, enam wõi wähem ära on moonutanud wõi maha on woolinud. Näed sa neid ümarik-pehmeid, lottlõualisi, heldenäolisi ja lahkesilmalisi isikukesi oma istmeliha haruldase küllaga naivlisel lõbul ratta peal trooniwat, wõi mööda uulitsat jalutawat, wõi majawärawas nooremehega lobisewat, wõi nobeda töö juures istuwat — ikka torkab waatlejale, kellel rahwusi üksteisega wõrrelda on, see Köbenhavni tütre pentsik „mammalikkus“ humoristliselt silma.
Kuid ka üks sündinud köbenhavnlane, kelle jalg Sjaellandi saare rannawiirudest weel kordagi üle polnud saanud, leidis selle armsa laadijoone kätte, ehk küll üksnes oma mõrsja küljest: Jens Nielsen. See oli aga ka iseäranis drastiliste olukordade najal sündinud ja sündida wõinud. Paljudel hommikutel, kui ta piimaga Kaaride korterisse ilmus, nägi Nielsen neiu Kareni täielises mamma-tegewuses: ta pani oma wäikeseid õdesid-wendasid riidesse, pesi nende silmi, suges nende päid, tõreles neid wõi jagas neile emalikka õpetusi. Naerukõdi tikkus Jensile peale, seda autoriteetlist iseteadwust, seda wastutusrikast tõsidust ja asjalikkust ning kõige seas seda murelik-hella pehmust nähes, mis tütarlapse näost, kehaseisust, käteliigutustest ja tema kõnetoonist harmonialisel segul nähtawale ja kuuldawale tuli.
Midagi ei seisnud lähemal, kui et Jens talle „mammi“ naljanimeks pani, nimeks, mille sisse ta kõik oma magusa õrnuse tema kandja wastu paigutas. Ja kui Nielsen teda nüüd jalgrattal enda eel wõi kõrwal nägi — nad ei puudunud Holgeri ja Dagmari seltsis ühelgi sündsa ilmaga pühapäewal kirjeldatud kihina seast — siis oli talle, iseäranis esiotsa, pisut wõeras mammikest selles uues olekus ja ümbruses näha, wäljakistud tema igapäewasest ja nii „loomulikust“ ema- ja perenaiseosast. Seda kohasemalt ja „kodusemalt“ ühines Dagmar Spreckelsen, see kerge ja wäle lõbukass, rattaga; paistis peaaegu, kui oleksiwad need kaks wurawat metalliwõru tema witsjalt paenduwate liikmete all kui loomulised liikumiseriistad talle keha külge kaswanud, nähtus, mis Holgeri juures, kes lühikese ajaga päris sõidukunstnikuks oli wilunud, weel täielisemal määral märgatawaks sai, kuna Dagmaril paraku, kelle kehajõud just rohke polnud, oma wanalaadi masina liia raskusega wõidelda oli. Igatahes pakkusiwad mõlemad sõitjad, iseäranis kiiremal ajamisel mööda waba teed, üpris ilurikast kehalise wäleduse waadet. Karen ja Jens ei wõinud endid nendega säärasest küljest poolegi mõeta, kuigi esimene oma kaswulise kaunidusega neiu Spreckelsenist, kelle ülemine kehajagu alumise kohta weidi liig pikk oli, märksa üle käis.
Kuna Karen Kaar oma ema wana töölkäimise-ratast tarwitas, mis Dagmari masinast ennem pahem kui parem oli, wõis Nielsen ennast enda ratta omanikuks nimetada. Küll oli tal selle hind Rasmussenile weel täieste wõlgu, aga sõber ütles tal maksmisega terwe aasta aega olewat. Jensi ratas oli ühe laenukassa oksjonilt wäga odawaste — ainult kolmekümnewiie krooni eest — omandatud, sest Holgeri ettepaneku, mõlematele uusi masinaid järelmaksu peale wõtta, lükkas Jens otsustawal ajal kindlaste tagasi. Nõnda ostis Holger enesele üksi päris uue sõiduriista, mille hinnast tal nii palju, kui ta Nielsenile laenanud, osade kaupa tagajärgi tasuda jäi. „Küll ma selle raha wõiduajamisel warsti sisse wõtan,“ julgustas ta Nielseni, kui see laenule esiotsa argselt wastu seisis, „sest sel sihil ma uut ja head ratast tahangi.“ Ja tõepoolest — juba esimesel suwepoolel pistis ta ühe teise auhinna, mis suurem oli kui Nielseni laen, taskusse ja esimese aumärgi rinda.
Need kaks lapselikku armupaari maitsesiwad nüüd puhta lapseliku õnneküllaga kõik seda nõidust, millega suwine loodus nende ühendust õnnistas. Saare põhjapoolne osa, madalmaa iluga — metsade ja järwedega, hiite ja saludega, nurmede ja aasadega — kosutawal waheldusel rikkaste ehitud, awas neile iga halli töönädala järgi ikka jälle uue ilma täis elustawat ja õnnestawat wärskust. Wäsimata oli Holger Rasmussen, nende hakkaja pionier, ennenägemata maastikka, enneaimamata idüllilisi paikasid mere ääres kui ka sisemaal wälja nuhkima. Saare põhjarand Helsingörist Gillelejeni oma walgete liiwajoomedega ja rõemusroheliste metsatukkadega; Esromi järwe ligem ja kaugem ümbrus, ühel pool Fredensborgi kuningalossiga ja selle kuulsa ilupuiestikuga, teisel poolt mühawa Gribskovi laanega; Frederiksborgi järw kolme saarekese peal seiswa sellesama nimelise lossimürakaga, mille renaissance-ruumides muu seas Daani ajalooline museum asub, ning Hillerödi linnale järwe läänekaldal nõidlik-armsa waatega järwe ja lossi poole — need oliwad wäikese seltskonna kaugemate sõitude paljupakkuwad eesmärgid. Mida see suurem ringkond laiemas raamis sisaldab, seesama leidub kitsamalt, nõnda öelda kuhja aetult, ka pealinna ligemas põhjapoolses ümbruses — kolmnurgas, mis ranna äärt mööda Charlottenlundist umbes Vedbaekini ja sealt maad mööda Sorgenfri, Lyngby ja Gjentofte kaudu jälle Charlottenlundini ulatab, ehk olgu siis, et me kolmnurka enam lääne pool asuwa Fure järwe madala, sügawrohelise kallastikuga weel pisut suurendame. Selle ringkonna ilu ja elu keskpaigad ongi nimetatud mereäärsed suwituskohad Klampenborg, Taarbaek ja Skodsborg, paari kilomeetri pikune wööt hiilgawaid suwemajasid sanatoriumite, hotellide ja supelusmajadega helkjasrohelise sanglepametsa serwal, frontidega Örensundi poole, mille woodewälja mõne kilomeetri kaugusel Rootsi rand oma walge liiwapalistusega piirab. Waade kaldakõrgendikkudelt merele, mille rohekashalli, siretawat peeglit wäledad aurulaewad ja luigewalged purjupaadid kriimustawad, on üks iluwõimsamatest, hingeköitwamatest, mida luulejumal loodus wälja on mõelnud. Aga ka maali maapoolne külg, see õrnrohelise rõemu seest wälja naerataw sanglepamets, wäike jäänus ennemuistsest Daani laanetoredusest, on loodusline luulepärli isesuguse hella, puhkawa, unelewa tundetooniga, mis nagu õhus ujuw, poolsurew kandlekõla rahustawalt meelte peale heidab. Paiguti tamme-, pärna- ja wahtrasalkudele maad andes ning harwaste ka üksikute kaskede ja okaspuudega segatud, awab see nuumatud lopsakuses hauduw wana mets oma rüpe keskpaigas korraga awara rohulagendiku madalate wõsatihnikutega, milledest karjakesed teraseid sihwakaid hirwesid ja põtru silmapilguks punawalt nähtawale tulewad, et jalutajate ja sõitjate lähenemisel oma kroonitud peadega ja kepisarnaste jalgadega rohelise sisse kähku jälle kaduda — nagu armas suwine wiirastus. Siin on Eremitageni loomaaed, mida kauges ringis läbi metsa minew kõrge plankaed sisse piirab.
See sanglepamets oma naeratawa rahuga wõerustas mõlemat paarikest suwe jooksul kõige sagedamine. Kui nad ristlewatel ja looklewatel liiwateedel, millede peal läbi leppade lehewõrgu langewad päikesekiired imeõrnal lillakal kumal wirwendasiwad, oma sõiduhimu oliwad kustutanud, waliti muruhaljas ja samblapehme puhkepaik wälja, seati rattad puude najale ja hakati õigel Daani lõbumeelel pillkaari lööma. Maadeldi, tantsiti, aeti üksteist taga ja kukutati maha, roniti puude otsa ja löödi hundiratast. Holger andis oma kolmele kiidulustilisele pealtwaatajale täielised akrobatlised etendused kätel käimisest peale kuni kõige julgemate saltomortaledeni. Tüdimata agarusega püüdis ta Dagmarile mõnda oma kunsti kätte õpetada, milleks ta tema sabad nõelte abil suure osawusega püksteks kokku pistis, mis aga sagedaste tühiseks tööks jäi, sest siputawa naeru pärast oli neiul wõimata midagi korda saata. See hull naermine, mis Dagmaril, nagu ülepaisunud oja, pahinal kurgust jooksis, hakkas warsti ka teistele külge, kuni nad kõik, ei asja ees, teist taga, krampide käes wingerdasiwad ja silmi pühkisiwad.
Wäsiti hullamisest ära, siis heideti rohu peale sirakile ja hakati lobisema, wõi söödi kaasa wõetud wõileibasid, millele hiljem mõnes odawamas metsarestoranis, õigem selle ees, puude all seiswatel lihtsatel aialaudadel, kohwi või piima peale joodi, et siis ruttu jälle tihniku wilusse tagasi pöörata. Kuna Dagmar Spreckelsen oma ärawalitud tulewasest akrobatliste annete poolest kaugele maha jäi, pidas ta temaga, mis naljaga soolatud lobisemisesse puutus, täieste sammu. Mida üks ei mõistnud, seda mõistis teine, ja Jens ning Karen ei tarwitsenud tundide kaupa muuks kui naermiseks suud lahti teha. Käed ristamisi pea all, pruunid kelmisilmad otsiwalt rändamas, kitsa, weidi wibuka suu ümber kuiw, sarkastline joon, nõnda saatis Dagmar, kas Holgeri pisteid wastates wõi talle peale tikkudes, ühe märki minewa noolekese teise järele lendu, kuna ninatark nöbininake ta roosiliste põskede wahel ajuti kohendawaid wändakuid tegi. Wiimasega oldi juba nii harjunud, et seda enam tähelegi ei pandud. Iseäranis sütitaw oli wäikese wabrikuneiu humor parodistlisest küljest. Mida ta teisi isikuid rääkida laskis — ja tal oli hea tagawara säherdusi kõnekentsakusi — see kõik õnnestas tooni, murraku, kõnewiisi ja kõige mimikalise ehte poolest nii wäga, et kuulajate ette üsna kujukalt parodeeritud ja karrikeeritud isik ilmus. Herra Morten Arnoldseni, kelle trikoowabrikus Dagmar esimest aastat töötas, ja ühte sealset ülemmeistrit oskas neiu nii wapustawalt kõneleda lasta, et ta etendust üleüldisel tungiwal nõudmisel igal koosolemisel kordama pidi, kuni mõni uuem asi jälle rohkem tõmbama hakkas.
Oli aga ka tundisid, kus need neli last tõsisematele mõtetele maad andsiwad, mis muidugi enamaste nende isikliste asjade ümber keerlesiwad. Kewadel kõnelesiwad mõlemad peigmehed niikaua oma ametiwahetusest, kuni see juunikuu lõpul õnnelikult teoks sai, mispeale uus töö, uued palgaolud, uued peremehed ja muud ülemad, ametkondlised kohustused jne. arutamiseks asja andsiwad. Holgeri ja Jensi rääkimistest kõige selle üle kuuldus tuntaw tähtsus, tuntaw uhkus wälja, mida mõlemad neiukesed, pöörde tähendusest täieste aru saades, endamisi jägasiwad. Neil oli ja nüüd meestega tegemist, mitte enam poistega: sõnal „piimapoiss“ oli nii kentsakas kõla, iseäranis ühenduses sõnaga „peigmees“. Mitte weel nii wäga nende eneste, kui wanemate inimeste kõrwus. Oli ju waesele Holgerile wõinud juhtuda, et ema ta wälja naeris, kui ta temale oma soowi teatas, juba piimapoisipõlwes Dagmariga wormilikku kihlust ära pidada — sõrmustega ja pidulise jooduga. Ning midagi sellesarnast oli piimapoisi nime pärast ka pruudile kodus juhtunud. Nüüd aga, sest saadik, kui peigmees Ruprecht & Adamseni wabrikuwärawast sisse ja wälja käis, ei seisnud tähtsale sündmusele, mis jõulu esimese püha peale oli määratud, enam midagi alandawat ja haawawat wastu. Ja sellesama iseteadlise mehelikkusega, millega mõlemad peiud oma tähtsustatud ja tõsistatud tööoludest jutustasiwad, sõnelesiwad nad ka kumbagi paari eelseiswast kihlusest ja isegi pulmadest, mida muidugi ühel ja selsamal päewal — wiimaseid koguni ühises pidukorteris — toime otsustati panna. Kuut wõi seitset aastakest, mis neid pulmadest kõige paremal puhul weel lahutasiwad, ei wõetud suurt arwesse; sellest „praost“ arwati wastastikusel trööstil ja truudusel kergeste üle saawat. Mitmeaastased pruutpõlwed polnud Köbenhavnis midagi haruldast, ja mida teised wõisiwad, seda wõisiwad nemad ka.
Naeru ja asjaliku jutu tujust sattusiwad Jens ja Karen ajuti weel ühele meeleolu-astmele, niis teisel paaril tundmata näis olewat: haledusesse. Kuid seks pidiwad nad üksinda olema, mis wahel ka juhtus, kui Holger ja Dagmar mõne eratuuri tegiwad, millest nemad osa ei wiitsinud wõtta. Esimest korda tikkus säärane sügaw, kuni pisarateni ulataw sentimentaliteet nende peale kewade algul ühel pühapäewal, mil nad mõlematest sõpradest, kes Helsingöri sõitsiwad, Raavadi lähedale metsa maha jäiwad, kus nad hiljem nendega jälle kokku pidiwad saama. Siin hakkas Karen oma kurwast elupõlwest rääkima. Selgus, et mõlemad perekondliste olude poolest üheraskust risti kandsiwad, millel ainult wäike wäline wahe oli.
„Sa oled minu wastu nii hea, Jens,“ algas tütarlaps korraga, kuna nad praegu weel kahe mängiwa orawa üle täiest suust naernud, tõsiselt ja nagu willase waiba alt tulewal poolkustunud helitoonil, „ja ma olen enesele etteheiteid teinud, miks ma sind mitte kohe nagu wenda ei usaldanud. Sa küsisid kord minu isa järele, ja ma jätsin sulle wastuse andmata. Minu isa on wangis, Jens, — nüüd juba wiiet kuud.“
Nad istusiwad kahe noore, ühisest juurest kaswawa sanglepa all, millede hõbehallid, siledad, paiguti roheka wärwitooniga heitlewad tüwid kokkupõimitud kuplikujulist oksastikku kandsiwad; wiimast ehtis imeõrn, siidipehme, kerge tuulekese käes kollakalt wärisew leheloor, mis nagu õnnelik naeratamine nende peale maha waatas. Selle naeratamise sees kiljatas wahetewahel üks nägemata linnuke, jämedad põrnikad surusiwad nagu tulekuma ümber, ja walgus, mis loorist läbi istujate peale langes, oli waewalt märgatawa lillaka kahwatusega läbi koetud. Jensi käewars neiu piha ümber tegi kaisutawa liigutuse.
„Oo — oo mammi,“ ütles ta pool kartlikul kahetsemisel, „kui see sulle piina teeb, siis ära räägi nüüdki.“
„Ei, ma pean rääkima, muidu ei ole mul hea olla,“ tähendas Karen, ja tema warjatud waade oli mõistatuslisem kui kunagi enne. Ning rahulikult ja asjalikult, pealt näha ilma wähema kui wastiku ja walusa tundeta, jutustas tütarlaps oma lihtsa lookese ära.
Karen oli ainus laps oma isa esimesest abielust. Wiie aastasena kaotas ta oma lihase ema ja sai juba mõne kuu pärast praeguse wõerasema asemele, kes perekonda aastate jooksul mitte wähem kui kuue lapsega rohkendas, kellest nüüd neli, kaks poega ja kaks tütart, weel alles oliwad. Wõerasema, rahwuse poolest norralane, Christianiast pärit, oli tüdrukuna juba pesija ja triikija olnud ning ühes siinses hotellis teeninud, kui kellner Anders Kaar teda tundma õppis. Kellneri ja piduteendri ametit pidas Kareni isa ka praegugi, see tähendab, kui ta wangis ei istunud, õnnetus, mis teda minewal talwel Kareni teada juba kolmat korda oli tabanud, sest saadik kui tal nii suur perekond toita oli. Anders Kaar warastas. Wiimasel korral oli ta pulmast, kus ta palgatud teendrina tegewuses olnud, mõned hõbelusikad kaasa wõtnud ja ära müünud, mis talle kaheksa kuud wangistust tõi. Karen ei jätnud tähendamata, et wõerasema selle ja ka endiste süütegude juures kaudselt ja kõlbliselt mitte süüta ei olewat, sest ta olla paraku naine, kes meest alaliste kurtmiste ja hädaldamistega wähese sissetuleku pärast piinata. „Siis katsu ometi, et sa kudagi lisa saaksid, muidu sureme nälga!“ oli Karen ise teda kord kuulnud hüüdwat.
Mis Nielsenile neiu jutust iseäralikult teadwusesse torkas, oli lugu, et Karen wanemaid omalt poolt hukka ei mõistnud, ei, waid mõlematele hoolega wabandawaid wõi wähemast pehmendawaid põhjuseid püüdis leida. Isa nimetas ta mitu korda niihästi „õnnetumaks“ ja „heaks“ kui ka kõige rõhuga „korralikuks“ meheks, kes ainult „kitsikuses“ kergeste pea kaotawat, ning wõerasemal, sel „raske töö ja murega koormatud inimesel“, arwas ta haiglase, tujuti peal käiwa hirmu nälja ja häda eest olewat, mis iseäranis ägedal määral pärast wiimase kahe lapse sünnitamist nähtawale tulewat. Kuuldus õkwa, nagu kurdaks neiu paratamata õnnetust, millel ainult kahetsetawaid ohwrid on, mitte aga wastutawaid süükandjaid. Ja ometi kannatas ta, nagu tema jutu lõpust nii liigutawalt selgus, raskeste nende olude all, mille loojatena ta peale isa ja ema ometi kedagi muud ei teadnud nimetada. Mitte ainult, et ta kurjategija tütrena kaasinimeste põlgtust sai maitsta, et ta isa wangisistumise ajal, mil ema üksi teenis, liialise töö juures isegi toidupuudust kannatas, et ta äkilise ema käest — wahel päris toorel kombel — pealegi lüüa sai; waid tal polnud ka — see oli nimelt Kareni meelest tema wiletsuse tipp — tal polnud midagi selga, pähe ja jalga panna! „Kõik ikka pestud, paigatud, nõelutud — millal mina ka midagi uut näen!“ Ja ta kõwerjate ripsmete wahelt tikkusiwad jämedad piisad wälja, mis palgeid mööda alla weeredes paaris kohas, nagu teed küsides, peatasiwad.
Need pisarad läksiwad Jensile südamesse. Tal polnud mitte tähelepanemata jäänud, mäherdusi pilkusid Karen igal pool, kus nad publikumi seas liikusiwad, teiste naisterahwaste riidelisele ehtewärgile osaks laskis saada, kuda ta, kui Dagmar Spreckelsen oma uue, moodilise, ehk küll odawa suwekleidiga esimest korda rattal istus, paariks tunniks jutuhimu kaotas ja missugust ülemäärast rõemu ta wäikese poolteisekroonise hõbebroshi üle tundnud, mille Jens talle ta kuueteistkümneaastaseks sünnipäewaks, 21. märtsil, oli kinkinud. Jens märkas ka, kuda ta oma pestud õlgkübarale uue wärwielawa garniturikesega, pestud pluusikesele ja bentsinist lehkawale körtsikule uute ja wast natuke üleliigsete lindikeste ja paelakestega wärskust püüdis anda. Ka kandis ta oma frisuri eest moodikohaselt hoolt — see ei maksnud ju midagi —, ja ta paigatud saapad oliwad eeskujuliselt wiksitud — see ei nõudnud ka suuremat kulu. — — Jens mõistis tema kurbtust. Niisugune ilus, niisugune piltilus tüdruk! — Ja et teda mõistis, siis kukutas kaastundmus ta niisama suure haleduse sisse, ning sellel wedelal, nõrguwal südameolul ei saanud ta teisiti, kui maksis usaldust usaldusega ning paljastas mõrsja ees ka oma perekondlise saladuse, kuna tal endamisi sugu häbi oli, et nõrk naisterahwas kõlblise julguse poolest temast ette jõudnud.
Teadmataks jäi nüüd, kui palju Karen tema walu, tema tragiklist seisukorda mõistis, aga kindel on, et nad lõpuks teineteise kaela langesiwad, põse põse wastu surusiwad ning tüki aega wõidu pisaraid walasiwad. Ja Jens nuuksus Kareni pehme, walge kaela peale, mida ta nii wäga armastas:
„Meie kaks õnnetumat tahame surmani kokku hoida!“
Ja Karen kinnitas Jensi karmide, pisut käheras juukste sisse:
„Surmani, jah surmani tahame kokku hoida!“
Ning midagi sarnast tõotasiwad nad endile ikka, kui nad üksinda olles, oma koduse wiletsuse üle pehmeks saiwad, mis suwe jooksul mõndagi korda juhtus ette tulema, sest selles ärduses peitus, hoolimata kõigest mõrudusest, ka midagi saladuslik-magusat.
Pärast säherdust rasket, raputawat haledust sattus Karen Kaar enamaste isesugusesse kinnisesse, jutuwastasesse, mõtetega koormatud olekusse, mis ka siis weel edasi wõis kesta, kui Holger ja Dagmar nendega jälle ühinenud ja seljatäied rõemust tuju kaasa toonud. Jah, seda enda sisse pugemist, mis teatawa hingelise lõtwusega ühenduses näis seiswat, oli Kareni juures ka kehaliku wäsimuse tagajärjena märgata — peale pikemaid ja rängemaid sõitusid. Siis pikutas ta liikumata rohu peal, waikis ja laskis kulmude ja pikkade ripsmete warjus hoitud silmad piiluwalt salateesid mööda ringi rännata. Jensil oli sagedaste tundmus, et need silmad tema näo ja kehalise kuju peal salaja ringi uitawad, ja ta hüüdis kord naljatawa järskusega:
„Mammi, mis sa waritsed minust?“
Alles pikema aja takka wastas neid: „Et sa mulle meelde jääksid.“
Misüle kõik naerma hakkasiwad, peale Karen Kaari enese. —
Õnn, mida Jens Nielsen Kareni kõrwal maitses, oli see, mida ta mõne kuu eest taga igatsenud. Tema armastus oli puhas, wõi, nagu ta teda enthusiastliselt iseenesele seletas: ta oli püha. Sest tundmustel, mis tema terwet elulist olemist nüüd täitsiwad, oli suur sarnadus selle pühaduses joowatsewa hingeoluga, mis teda waremalt kirikus wärisema ja „püha! püha!“ hõiskama pannud.
See oli wägew, ülemõtteline wägew rõem, ilma millegi eksitawa, warjutawa, moonutawa lisamaitseta. Selle rõemu sisse suri, nagu puhastawa tule sisse, kõik sedamaid ära, mis jämemeelelise, madalhimulise iduna üles püüdis tärgata. Tütarlapse ihulik lähedus, tema kaisutaw käewars, tema suudlewad huuled, tema paisuwa rinna rõhumine sel puhul — kõik see erutas ja äritas Nielseni, sütitas ta ergukiud õõguma, aga selle ärewuse sees peitus tugew korraldaw jõud, mis kaisutaja ihulise isiku kindlast piirist peale puutumatuks tegi. Püha oli Jensi armastus, püha oli isik, keda ta armastas, püha iga liige selle isiku külles. Ta tunnistas seda kord põlewal silmal Holgerile, ja Holger nokutas naeratades pead, kuna ta weidi isalikult tema põske paitas. Ja kumbki ei aimanud, mäherdune saatus seda pühadust juba waritses. —
Lõikusekuu algul wabanes Kareni isa wangist ja hakkas jälle teenima. Pisut hiljem pidi emand Kaar paistetanud jalgade pärast töökoha käest andma, ja nüüd sai tarwilikuks täiskaswanud tütre tööjõudu wälja üürida. Weel selsamal kuul wõeti Karen Kaar Jonas Fjeldbergi kindawabrikusse wastu.
Noor neiu, kodusest tröökamisest hulga laste wirinas tüdinenud, oli wahetusega üsna rahul. Kui ta ka ette teadis, et ta oma palgast, mis esiotsa pealegi naeruwäärt wäikene oli, teadmata aegadeni ise mingit maiku ei saaks tunda — pidi see ju ema senise teenistuse aset täitma — siis oli talle ometi meelelahutuseks, rohkem kui kahesaja omataolise ametiõe hulgas rahulist ja nooruslise lobisemisega lõbustatud tööd teha, tuua ta kodus tüdimuse kõrwal ka igawust oli kannatanud. Tööjuhatajatest ja peremehest rääkis ta sõpradele kiitusega; iseäranis wiimane olewat mõnus, lahke sõnaga inimene; ka tuletawat ka näo ja hääle poolest pisut pastor Ole Christenseni meelde. Misüle Holger, Dagmar ja Jens naeratasiwad, mitte aga Karen Kaar ise.
Jens Nielsen sai oma neiuga ka nädala sees paar korda kokku, igal teisipäewal ja reedel, ja nimelt wiimase õuewärawas. Jensi poolest oleksiwad need kooskäimised sagedamad, kas wõi igaõhtused, wõinud olla, pika tee peale waatamata, sest neiu elas teisel linnaserwal, Österbro jaoskonnas. Aga Karenil oli ju nii wähe aega — õhtuti niisama hästi kui üle päewa —, kuna ju töölt tulnud puruwäsinud emagi tema ümardamist tarwitses. Enamaste saiwad armastajad wärawas endid waewalt näha ja mõne pealiskaudse sõna wahetada, kui juba Kareni wäike õde wõi wend teda ema käsul otsima tuli. See sündis iseäranis tülikalt wiimastel nädalatel, kus ema oma haigete jalgadega hädas oli. Muidugi oleks Nielsen oma kallima lähedust ka tema korteris wõinud maitsta — emand Kaariga oli ta mõne esialgse külaskäigu kaudu tuttawaks ja üsua sõbralisele jalale saanud —, aga see ei meeldinud kumbagile: neil puudus seal arusaadawal kombel tarwiline lahedus ja waba isekesksus. Nielsenile puges pealegi teataw arglik-tusane heidutus põue selle suure ja laia kondiga ning pika, kõhna hobusenäoga Norra naise juuresolekul, kelle pisikesed punakaspruunid silmad nagu kaks rahutumat putukat otsides ringi rändasiwad ja kelle ettepoole tikkuw tugew suu, mis päratu kõrged sinakad igemed katmata jättis, kentsaka laulwa kaebehäälega wahetpidamata nurisewaid, sõitlewaid, wahel ka hapukalt pilkawaid sõnu wälja puistas.
Teisel teisipäewal peale seda esmaspäewa, mil Karen Fjeldbergi kindawabrikus töösse hakanud, ootas Nielsen hoowiwärawas asjata mõrsja ilmumist. Ta ootas kannatlikult nagu kunagi, teades, et Karen kord ikka silmapilgu leiab wähemast ütlema jooksta, et tal täna sel wõi teisel põhjusel aega ei ole temaga muud kui „tere ja jumalaga“ wahetada. Aga kell sai üheksa, sai roomawal sammul kümme, wenis poole üheteistkümne peale — Kareni hallakaskollane pea ei tulnud nurklise hoowi tihenewast pimedikust ikka weel nähtawale. Ilm oli wilu ja wihmane, winge tuul puhus, wist sellepärast polnud ka tema wanemat wenda ja mõlemat õde terwel õhtul wäljas näha. Jens oli uulitsal, wärawast mööda, mõne pikema käigu edasi ja tagasi teinud — ega neiu ometi selle aja sees teda otsimas käinud ja petetult tagasi läinud? Kell üksteistkümmend pandi wäraw lukku, ja Nielsen läks nukralt ja rahutumalt koju.
Järgmisel õhtul mõtles ta erakorraliselt, hea õnne peale, wärawasse minna. Aga lõunatunnil leidis ta kodus Kareni kirjekese eest, milles seisis: „Pai Jens! Ma ootan Sind pühapäew kell 11 e. l. Frederiksbergi puiestikus, sõjawäekooli ees. Enne pühapäewa pole meil wõimalik kokku saada. Wabanda lahkeste minu eilaõhtust mitteilmumist.“
Kiri pani Nielseni mõtlema. Küsimised tärkasiwad, mille peale ta wastust ei leidnud. Neil oli pühapäewaks kaugem rattatuur kawatsetud, mis hommiku kell üheksa Pika Liini pealt, nende harilikust kokkutulekupaigast, pidi algama, ja nüüd kutsus Karen teda kaks tundi hiljemaks ajaks hoopis teise kohta! Ja mis keelas teda reedel wõi mõnel muul selle nädala päewal wärawasse tulemast? Ka pani Jens imeks, et kiri, nagu postimärk näitas, Frederiksbergist ära oli saadetud, sellest Köbenhavni lääneserwaga täieste kokkukaswanud linnast, mis neiu korterist kui ka töökohast nii kaugel oli. Kas ehk Kaari perekond korterit oli wahetanud? Ei; säärasest nõust oleks neiu, kui mitte waremalt, siis läinud pühapäewal midagi kõnelenud. Ja lõpeks: kiri oli kella üheksa ja kümne wahel posti pandud, tunnil, mil Karen wabrikus tööl pidi olema. Missugune teine inimene, kui seda oletada, wõis tema kirja eemal Frederiksbergis sel ajal postikasti pistnud olla? — —
Kuid Jens jäi paha arwamata, ehk küll weidi läbematalt, pühapäewa ootama. Minuti peal õigeks tunniks sõitis ta rattal puiestikku, kuhu Helgolands Gadest kuigi palju maad ei ole, kuna ta Holgerile juba kesknädalal teada oli andnud, et tema ja Karen nõusolewast wäljasõidust maha jääwat.
Endine kuninglik suwipalee, nüüdne sõjawäekool, weidi hooletusesse jäetud keskajaline ehitus tihedate wäikeruuduliste aknate ja helekollaste müüridega, kumendas laial päikesepaistel elatanud puiestiku lõunapoolses otsas. Awar äratallatud murulagendik tema põhjafassadi ees, kuhu lahedad kiwitrepid kruusatud terrasselt alla wiiwad ja mis pärastlõunastel tundidel mängiwatest lastest ja nende hoidjatest kubises, oli praegu weel wähe elustatud. Jens najatas oma ratta ühe pingi seljataguse wastu terrasse jalal ja hakkas alla puiestiku poole ringi waataina. Laiadel kõnniteedel liikus aina õredalt mõlemast soost jalutajaid ja pinkidel istujaid wõis kaunis kaugele üle silmata — weel ei hakanud Karen talle kumbagite seast pilku. Kuid korraga kuulis ta selja tagast oma nime hüütawat. Ümber waadates nägi ta lossikingu lähema trepi poolt, mõne sammu kauguselt, endale üht naisterahwast lähenewat, kelle roosasiidi päewawari talle lossi idapoolselt esiselt paari minuti eest nähtawaks saanud, kelle pealt ta aga tähelepanemise kohe ära oli pööranud, sest neiu Kaaril ei olnud päewawarju.
Lähemal pilgul seisis tema ees inimene, keda ta tundis ja keda ta ometi mitte ei tundnud. Tema ees seisis noor preili pitsiriidest walges kleidis, millest roosasiidi aluskleit läbi siretas ja mille pahemat külge mööda sellesamakarwalise atlaswöö laiad otsad kleidi pikkuseni maha woolasiwad. Kõrge, natuke julge, eest lainekujuliselt käherdatud frisuri peal istus koketliselt lai walge õlgkübar suure, lumiselt kumendawa jaanalinnusulega ja roosatoonilise paelaehtega. Preili kandis kollaseid saapaid ja walgeid glasseekindaid; ta roosa päewawarju hõbedane käepide kujutas madupead awatud suu ja kaheharulise keelega. Jens Nielseni ees seisis nagu roosiõilme seest wäljahüpanud noor iludus, silmadega, suuga, kaelaga, kaswuga, mille koidukaunis, kastewärske armsus alles nüüd, sel riidelisel ümbritsusel, täielikult makswusele tuli.
Jens Nielsen oli keeletu. Ta käewarred rippusiwad lõdwalt alla.
Waewalt märgataw naeratamine wilkus neiu suunurkades. Muidu peegeldas ta nägu, ta waade, ta kehaline seis resigneeritud rahu ja tõsidust, ehk olgu siis, et warjuke roosakat helki ta põskedel wirgema werejooksu peale tähendas. Ilma Nielsenile kätt pakkumata — see walgekindaline, weidi jämedasõrmline töökäsi keerutas aeglaselt õla peale toetatud päewawarju wart —, aga kerge kumardamisega, milledeks teda ta riideline elegants näis kohustawat, teretas ta noortmeest lühidelt, ja algas sedamaid häälega, mille willakast mahedusest salaja midagi winget, kaledat läbi puhus:
„Jens, mida sa minu ümber näed, on herra Fjeldbergi, minu peremehe, kingitus. Ma elan nüüd tema rahast, üsna ilma tööta, ja mul on siin Frederiksbergis ilus, imeilus aiakorter kahe kambriga. Mida ma iganes tarwitan, seda saan ma herra Fjeldbergi, oma senise peremehe, käest, ja ma tohin nii palju raha küsida, et ma sellest ka oma wanemaid wõin aidata — nõnda on mulle mõista antud. — — Minewal esmaspäewal, Jens, — minewal esmaspäewal sündis nimelt ime, mis minu jõust ja minu mõistusest üle käis: ka olin ma liig palju sekti joonud. Herra Fjeldberg — herra wabrikant Fjeldberg, minu senine peremees, tunnistas mulle oma armastust, Jens, ja — ehk ta küll naisemees on ja kolme lapse isa — — —“
Kareni suud peatas noore töölise nägu. See nägu oli kuiwaks nõrgunud, halli kahwatuse sisse ära angunud. Ainult liigetes oli Nielsenil weel nii palju elu, et ta pingi najalt ratta käekõrwale wõttis ja minekut tegi — sõnalausumata, tagasiwaatamata.
„Jens!“ hüüti talle järgi, aga ta oli kurt.
Lähemal sõiduteel hüppas ta rattale. Taaruwal looklemisel peasis ta puiestiku lõunapoolsest suust wälja. Siin algas, ainult Roskilde maantee läbi senisest lahutatud, Söndermarkeni puiestik. Kawatsemata, masinlikul põgenemisehool, käänas ta wärawast sisse. Ta wõis minutit kolm sõitnud olla, kui ta masina murule juhtis, maha hüppas ja läkastawalt köhides rohu peale põlwili langes. Käsa pea ümber hoides wõitles ta ühtlasi uimastuse ja pöörituse wastu. Siis tõusis suu tal sooja ja soolast täis: ta sülitas, ja mis ta sülitas, see oli tumepunane weri.