Lunastus/10

← 9

Lunastus Eduard Vilde

11→

EPUB

Kümnes peatükk.

Nende esimene armastus.

Wete lagunemise ajal, mil surmakrampides rabelew talwe Daani õhu nii kalki hingetossu täis ähib, et waesed köbenhavnlased oma willase aluspesu sees enam lõdisewad, kui jaanuaris mõnegraadilise külmaga, leidis Jens Nielsen sõbra Holgeri ühel pühapäewal Laurseni muusikasaalis joogilauast, aga mitte biljarditoas istumast. See oli imekspandaw, leidis aga rutulise seletuse, sest kui Jens teretades ta juurde astus, tõusis Holger Rasmussen üles ja ütles wormilikult:

,Minu sõber Jens Nielsen — minu pruut Dagmar Spreckelsen!“

Mispeale wäike walgehambuline sõstrasilm ta kõrwal käekese lipsti Jensi kohmetanud pihku ulatas ja temale enda pahemal küljel aset hakkas tegema.

„Aga minewal pühapäewal ei olnud sul weel pruuti,“ tähendas Nielsen, kui ta istme wastu wõtnud, häbeliku kitsikusega wõideldes, mis talle kerge puna palge ajas.

„Aga nüüd on,“ wastas Holger uhkelt.

„Ja missugune weel!“ lisas pruut juurde.

Nad waatasiwad seejuures üksteise otsa ja puhkesiwad nagu ühest suust naerma. See waade ja see naermine kinnitasiwad Nielsenile, et temaga mitte nalja ei heidetud: ta nägi ja kuulis midagi otsustatut, kokkuliitunut. Tundus, kui oleks mõlemate ühendus juba ammune.

„Ja, weli, seitsme päewaga wõib suuri asju sündida,“ sõnas Rasmussen siretawal silmal edasi, kuna ta pahem käsi Dagmari sõrmedega mängis, „ja kui sa oma jahmatusest wõitu oled saanud, siis wõiksid meile ka õnne soowida, nagu kord ja kohus on, iseäranis sellele wäikesele pärdikule siin, kes, nagu sa näed, suurepäralise püügi on teinud.“

„Päh, niisugune mustlasepoiss!“

„Just sellepärast! Mis niisugune mustlasepoiss tundjate silmas wäärt on, seda peaksid Nielseni suust kuulda saama — ma ei salli enesekiitust, nagu teate. Ütle talle ometi, et seesama mustlasepoiss praegu ministri wäimees wõiks olla —“

„Õueministri —?“ Ja Dagmar näitles luuaga pühkimist.

„Ohoo — ei! Näe, selle“ — Rasmussen nibistas kolme näpuotsa kokku — „selle ministri, tõsise, elawa kuningliku ekstsellentsi wäimees. Aga tulise pihta, Jens, kuda sa saad mu pärdikule õnne soowida, kui sul midagi kokku lüüa ei ole! — — Ei, luba, — täna olen mina tellija ja kulukandja! Kellner!“

Holger ja neiu Spreckelsen jõiwad kohwi. Esimene laskis ka Nielsenile kohwi ja igaühele klaasi kakao-liköri tuua. Löödi kokku ja joodi, kui Jens lühikese õnnesoowi kuuldawale oli toonud. Lähemad lauanaabrid naeratasiwad osawõtlikult. Preislased paniwad parajaste lõbusa marsi ürgama.

Mängu-ajal oli Nielsenil mahti, sõbra mõrsjakest silma wõtta. Wäike, elaw, naeruhimuline piiga, mitte just ilus, aga soojendaw mõnus. Ruuged salgurõngakesed madala otsaesise peal, mille alt kaks naljanoriwat pruuni silma wälja waritsesiwad. Suu natukene lai, alla kiskuwate nurkadega, aga siniwalgete laitmata hammaste läbi, mida ülemine lüheldane huul kunagi ära ei katnud, märksa kaunistatud. Iseloomulik omadus oli Dagmari ninatargal töntsninal; see oli juureni liigutataw. Nagu kohendaks ta ennast näos, tegi ta wahete-wahel elawa wintawänta ja jäi siis paariks minutiks jälle rahule. Oma olekus tuletas neiu noort mänguhimulist kassi meelde. Teataw intimne sarnadus tema ja Holgeri wahel sai Jensile märgatawaks.

„Õiguse pärast peaks meie pärdik kui wõitja tänased liigud maksma,“ algas Rasmussen, kui lärmaw marss lõpule jõudnud. .Aga ma olen julge, et tal punast öörigi pungas ei ole. Sa pead nimelt teadma, Jens, minu tulewasel on toredad passionid: oma taskurahaga nuumab ta taewaisa kajakaid! Kui sa lõuna kella ühe ajal üle Kuninganna Luise silla lähed, siis leiad teiste preilide ja prouade seast julgeste ka preili Dagmar Spreckelseni praakkalu pildumast.“

Holger sihtis loo peale, mis Jensile, nagu igale köbenhavnlasele, tuttaw küllalt oli. Pealinna praegusest keskpaigast, lõunast põhja-ida poole, käib pikk, kiwikallastega palistatud weewööt läbi, mida kolm temast üle wiiwat silda neljaks pikerguse neljanurga kujuliseks järweks jaotawad. Talwel, kui kalad meres pealmistest weekihtidest põhja ligemale poewad ja kajakatel toit selle tõttu kasinaks läheb, kogub must tuhat neid sihwakaid, gratsialisi lindusid Köbenhavni jäätanud järwekeste peale, et endid hellasüdamliste pealinnalaste armuandidest elatada. Iseäranis sildade ümber surub neid pilwena, sest siin on nende söötmine korraldatud. Sildadel, kust rahwast ränka üle woorib, müüwad eidekesed-taadikesed käsiwankritelt pisikeste portsjonite kaupa wanaks läinud kalu, portsjonid müügilaudadel paberilehekeste peal juba meelitawalt walmis. See on nüüd talwel Köbenhavni publikumi traditsionline lõbu, sildadel kalu osta ja näljastele, ärewalt kisawatele kajakatele sööta, wõi, kui kukkur sõna ei kuula, elurikast waatemängu wähemalt pealt waadata. Linnud on osawad ülespoole pillutud kalu õhust kinni püüdma ja nii julged, et nad lastel räimekesed peaaegu käest ära nähwawad, mis wäikestele heategijatele muidugi ärahindamata rõemu teeb.

„Tänamata teotaja!“ hüüdis Dagmar, ja ta käsi salwas nagu kassikäpake poisi suu poole. „Sa tead wäga hästi: kui mul kajakasöötmise passioni ei oleks, siis poleks sul mind, ja mida oleksid sa ilma minuta? Tühja hingega must poiss, kellel muud meeles ei ole kui külm, eluta ratas! Ratas pealegi,“ — neiu mõlemad hambaread tuliwad kumawalt nähtawale, ta ninake tegi wintawänta — „mis alles kaupluse akna peal ilutseb!“

Holger, kes märkas, et tema pärdik sõbrale meeldib, toetas pea allaheitliku naeratamisega käe najale, kuna ta pilgu Nielseni peale heitis.

„Na ja, niipalju on tal ju õigust, et ma ta natist Luise sillal kinni sain. See oli minewal teisipäewal. — Sa tead, Jens, et ma juba ammugi sihukese loomakese järele ringi waatan. Nii ajawiiteks üsna hea teine. Hing sees — ega maksa waleks ajada. — Tulen parajaste lõunalt ja lähen piimawankrile silla juurde wastu. Wahin kajakaid ja nende toitjaid — silla kõnniweered mustawad kõiksugu wehklewatest herrastest. Korraga silman mulina seas pruuni peaga plikakest, kes, hambad irewel, lõug taewa poole, rõemsaste nina liputab. Sa oled muidugi juba tähele pannud, Jens, et tal nina asemel jupike tallesaba näos on —“

Nielsen hakkas naerma, aga mitte Holgeri wõrdluse, waid selle kentsaka nähtuse üle, kuda Dagmar praegu kõõrdsilmal iseenda nina püüdis näha saada — tõsiselt ja asjalikult.

„See wäntaw ninake oli mulle nii huwitaw uudis, et ma teda enam silmast ei lasknud. Pugesin üsna ligidale ja wahtisin ammuli suuga. Sedamaid huwitas mind ka plika ise. Ühes ninaga oliwad ta silmad, käed, jalad, terwe ta pisike keha nii liikwel, et ma enesele ütlesin: „Waata, siin ta on, keda sa otsid! Selle orawaga, selle pärdikuga oleks sul pagana lõbus hullata! Aga mine tea, mäherdune süda tal pihikus põksub! Kuid juba langes otsus ka selle kohta.

Siiamaani on ta kalasöötmist ainult pealt waadanud, korraga ei suuda ta enam wastu panna — astub külanaise juurde ja kisub pungakese taskust. Pungakese, Jens — ma ütlen sulle, pungakese — — Dagmar, kas sa ei tahaks Nielseni onule oma rahapunga näidata?“

„Miks mitte!“

Kotikene, mis Jensi arwustuse ette ilmus, waakus tõepoolest hinge. Rauad kõwerad, lukk ära, sopid läbi kulunud, naha karw mõistatusline.

„Waadake aga hoolega,“ muigas selle kurwa katkendi omanik, „ega see nüüd enam minu häbi ole!“

„Kui ma seda kotti nägin,“ kõneles Rasmussen edasi, „ja kui ma nägin, et selle koti peremees kolm kamalutäit kalu kajakatele söötis, enesel silmad õnne täis, siis mõtlesin: On ta wõeraste lindude wastu nii helde, siis ei wõi ta oma wanamehe wastu ka mitte liiga õel olla — ära enam oota ühtigi! — Astungi, käsi aupaklikult kõrwa ääres, teise ette ja ütlen: „Kui preilil weel õiget ei ole, siis wõiksite minuga õnne katsuda; nagu näete, olen ma esimese numbri poiss!“ — Muidugi polnud tal midagi wastu waielda —“

„Ohoo, kas ma ei öelnud, et ma walgemat soowiksin!“

„Ah — noh, pisut pidid ju silmakirjaks ikka puiklema, tuttaw tüdrukute trik! Seda õiglasem oli su näolapikene: see punas nagu koit. — Ja siis see õrn mure, millega sa ütlesid: ‚Aga mul käib wärawas kaks teist — kuda Te nendega aega saate?‘ — Ja kui ma kostsin: ‚Need peksan Teie lahke lubaga weel täna õhtu waese omaks‘, — siis, minu pai pärdik, siis olid sa pehme nagu siidikinnas, ja sul polnud enam muud hingata kui (sosistades): ‚Eks katsume siis pealegi! Ma nägin säherdustest silmadest, nagu Teil on, und!‘“

„Waletad! Midagi sellesarnast ütlesin alles kolmandal õhtal, ja kaugeltki mitte nii mesise sosinaga!“

Sel nääklewal ja nöökawal toonil, millest aga sügaw õnnehelin hõbedasel selgusel wälja wärises, kestis mõlemate kaksikõne edasi. Jens naeratas ühtesoodu, ilma ise sõna wõtmata; see naeratamine oli talle suu ja silmade ümber nagu seiswalt naha sisse kooldunud, ta ei muutunud ka siis, kui naerataja pilgust selgeste märgata oli, et ta mõtted jutuainest kõrwale oliwad kaldunud. Nielseni käsi mängis erkwalt liköriklaasikesega, ta kitsale walgete näole oli õre puna ilmunud ja mõlemad helkjasruuged kähersalgukesed, mis laugu hakatusest obaduste kujul alla otsaesise poole kippusiwad, rudisesiwad tasakeste nagu kerge tõmbetuule liigutamisel. Eemal paaris paigas istus tal tuttawaid tüdrukuid: need püüdsiwad temaga waatetraadil ühendusesse astuda. Jens hoidis aga pilgu hoolega mujal; wahel äigas ta näost nagu ämblikuwõrku ära ja ta naeratamisest murdus wälgukestwusel wargne pilwitus läbi.

Holger jõudis oma plaanide juurde. Neid oli tal suuri ja wäikeseid. Ja kõik oliwad kawajaod ehitatawa hoone tarwis, mis kahele oli määratud, ühendatud kahele. Piimapoisiametit mõtlewat ta peatselt maha jätta ja wabrikusse töösse astuda. Waja tõsiselt tulewiku peale mõelda. Elektrotehnika huwitawat teda kõige enam. Olewat palka ja elukindlust tõotaw tulewikutööstus ka Daanis. Ruprecht & Adamsen laiendawat praegu oma ettewõtet, sinna wõetawat warsti rohkeste uusi töölisi juurde — ega muud, kui kah pakkuma. — See pagana wäeteenistus! Tahad waremine naist wõtta — hakka asemiku tarwis juba warmalt kroonikesi korjama. Sugu lootust olla tal ühe tädi käest Aarhus’is nekrutiraha saada — kingitusena, wõi, kui Jumal tahab, pärandusena. Aga mine tea, kuda läheb! Parem enda kui Jumala ja teiste inimeste peale loota. Olewat ju mõrsjaid, kes peigmehe oma rahaga wälja ostwat (kentsaka põlgepilguga Dagmari õla poole), aga temale juhtunud paraku rotikene pihku, kellel ainult soe hing sees. Lubada küll ka hoidma hakata, kuid mis siis sihukese wabrikuplika palgakesest hoida jääwat, liiategi, kui Luise silla kajakad toita ja endal maias suu põigiti nina all.

„Noh, sa wõiksid rattast ka wäga hästi ilma jääda,“ heitis neiu wahele, suure suuga kooki kohwi juurde süües.

„Rattast ma ilma ei jää! Kus selle kahju ots! Mõtle nende taewalikkude sõitude peale, mida mõne nädala pärast Öresundi äärde, Fure järwele, Hillerödisse ja Fredensborgisse wõime teha! Taewale tänu, et sul juba rattaloks on — (Jensi poole) wanema õe kingitus, seitse aastat wana, aga eks ta plikale käi, kui üles lasen kohendada. Minu brennabor, wõite julged olla, ei jää enam kaua kaupluse waateaknale; ainult krooni kümme puudub weel, ja need tulewad maikuuni jootrahadestki kokku, sest mängu peale pole nüüd enam“ — ta müksas küünarnukiga mõrsjat — „palju mõelda. — Aga Jens, kuda siis sinu rattaga jääb? Sa pead meiega tingimata kaasas olema!“

Nielsen püüdis rahuliseks jääda, punastas aga juuksejuurteni ära. Ehk küll Dagmar seda häbenemist ei mõistnud, riiwas ta Holgeri siiski etteheitliku pilguga, ja see ruttas oma wiga heaks tegema, nii wähe kui ta ka isegi sõbra kena oleku üle selgusel oli.

„Ma tean, sa ei ole nii suur rattanarr kui mina,“ naeris ta julgustades ja Jensi poole poolikut klaasi tõstes, „seepärast pole sa öörinorimisega wist palju tegemist teinud. Aga kas tead, ma wõin muist raha sulle laenata, siis wõime mõlemad järelmaksu peale rattad wõtta.“

Nielsen hakkas oma suure punasekirju taskurätiku sisse nina nuuskama, et neile mitte oma liigutust näidata, sügawat, ärewat liigutust, mis tal märjad kaed silmade ette tõmmas.

„Eks näe, on ju weel aega,“ ütles ta tüki aja pärast. „Aga mis ma sinult paluda tahtsin, Holger: Kui sa kuuled, et Ruprecht & Adamseni juurde töölisi hakatakse wõtma, siis ütle mulle ka. Ma tahaksin edaspidigi sinu ametiwennaks jääda. Susi söögu piima — see ometigi kauaks kõhtu ei täida!“

„Braawo, Jens, jääme ametiwendadeks!“

Teenija oli tassid ja klaasid Holgeri käsul uueste täitnud; wiimased kõlisesiwad rõemsalt kokku, ja Dagmari preili nina tegi paar imeilusat ja ülilõbusat wändakut. Noor armupaar sattus nüüd, osalt Nielseni jutuahtruse tõttu, isekeskes kudistama, mis aga enam senisel nalja sisse kastetud kujul ei sündinud, waid sel tõekal, sõbralik-ühistundlisel toonil, millel, kui mõlemad weel wäga noored ja nende tutwus lühike, pealtnägija meelest ikka nii weider-naljakas abieluline maik ja lõhn juures on. Ninad koos, pilgud koos, käed koos, ja arupidamisel midagi wäga tõsist ja tähtsat: üürihind, köögikapp, lapsewanker wõi midagi muud sellesarnast. —

Jens Nielsenile oli õnneks, et nad ta pisut rahule jätsiwad, ja weel suuremaks õnneks oli talle, kui warsti biljarditoast paar Holgeri mängusõpra ilmusiwad, mõlemate wastas istet wõtsiwad ja nendega suurt wadinat alustasiwad. Jens markeeris oma osawõtmist endise stereotüüplise naeratamisega, ta ise wiibis neist ja nende jutust aga kaugel eemal.

Ta istus jumalaüksinda kuskil ääretumal lagendikul, põhjatumalt sinawa taewa all, ja nägemata lõo lõõris wirwendawa sina sees, ja Jensi süda tahtis lõhkeda janunewa igatsuse ja leinawa mahajäetuse käes.

Mitte uus ei olnud talle see tunne, ainult kangem, muljuwam kui kunagi enne. Kui ta küpsemas lapseeas linnast wälja oli jooksnud, mitte mere poole, mida ta ennem kartis kui armastas, waid lääne poole, haljendawatele aasadele ja nurmedele sülle, sellele meretasasele madalikule, mille smaragdine lagedus muud piiri ei tundnud kui see ilmatu wõrujoon, millega sinine hiiglakaas end tema üle hakkas kummima, — ja kui selle kaane all, teadmata, kus kohas, lõoke oma õiskawa kaebe helisema pani — juba siis oli Jensi rinda see ihaldaw igawus, see imelik üksinduse-tühjus piinanud. Aga mitte ainult tugewam ei olnud see praegu, waid warem tundmata lisandustega segatud; endine selge üksihääl harunes mitmeks ja kaotas puhta kõlawuse. Asjata püüdis ta esiotsa neid wõeraid kõrwalhelisid eraldada, et neid ära tunda; see läks tal alles korda, kui ta mõistatusele, miks tema „lõowalu“ talle siin lärmitsewas, tubakasuitsuga täidetud söögimajas külge hakanud, wõtme oli leidnud.

Nielsen tabas enese õõguwa kadeduse pealt Holgeri wastu. See ei olnud aga mitte kadedus, mis teisele enda poolt ihaldatawat ei soowi, waid kadedus, mis kadestaja iseenda üle kurtma ja kaebama paneb. Jens, mäherdune wilets poiss oled sa Holgeri kõrwal! kuuldus talle ta hingehelinast selgeste kõrwu. Holger saab kõik, sina ei midagi! Millest sina salaja und näed, peaaegu kui kättesaamata imeasjast, see on temal naerpilkel krapsti käes! Tema teab, mida ta teeb, sina kobad alati pimedas, sul pole millegi kohta nõu ega sihti. Kas näed, kes Holgeri kõrwal istub, talle silma wahib, talle suhu naeratab? Aima ometi, mida Holgeri süda ütleb, kui need maasikahuuled teda suudlewad, see soe ümarik rind tema põue wastu rõhub! Mis on sinul selle määratuma wara wastu? Mitte midagi! Sest see, mis sul on, mis sul ajuti, wargsi juhtub olema, see on, õigust öelda — ptüi kurat!

Sellele otsusele enda seniste „armastuste“ üle ei jõudnud Jens mitte alles täna. Täna ütles ta seda ainult selge sõnaga wälja, täna teadis ta, et see wääramata õige oli. Ta oli põue põhjast weel liig terwe ja karge, kui et talle aegamööda mitte kahtlus niisuguse ostetud õnne kohta pähe poleks pugenud. Ta sai walele ikka enam jälgile, sellele kolmekordsele walele, millega ta ennast ise ja millega teda see igakordne teine tüssas. Kas ta ei sundinud ennast poolwägise igakord uskuma, et tema see ainus on, kelle wastu niisugune neiu midagi tunneb, wähemalt selsamal korral, ja et ta ka ise teatawast puhtamast tundmusest tema wastu ilma ei ole? Ja kas ei püüdnud naisterahwas temale oma iseäralisest õrnusest kõigiti märku anda, kui mitte sõnaga, siis ometi olekuga? Aga ikka tuli wälja, et see paljas petlik aur oli — ühelt kui teiselt poolt. Seda andis Jensile juba see leage rahuldamatus aimata, millega ta säärase kallikese kaenlast lahkus, ja kui ta kainel meelel asja üle järele mõtles, tõusis talle ülbus kurku ja ta naeris enese wälja. Mis aga mitte ei keelanud, et ta järgmisel parajal puhul, nõrk nagu ta oli, ennast jälle pettis ja petta laskis.

Aga mitte ainult see wale ei hakanud Nielsenile hinge peale käima, waid ka muu kõlbline mustus, mis säärasest ulaarmastusest lahutamata ja mille juured iseäranis alkoholi-rabast omale rammusat toitu ammutawad. Esimene tugewam wapustus tabas Nielseni ühe kutselise lõbuneiu korteris. Sealt leidis ta umbes kuue­kümne­aastase walge peaga rauga eest — tüdruku lihase ema. Põdur, nagu eideke oli — ta suud ja terwet lõuga wõntsutas üsna kohutawalt üks närwihaigus — pidi ta siiski tütart ja tema külalist ümardama. Ta tõi neile õlut lauale ja kohendas nende sängi üles. Ja selle auwäärt wanakese teades, kelle kannatajanäost kaks kurba silma nende peale waatasiwad, saatis pooljoobnud paar öö ühises woodis mööda, kuna emakese köhimine ja hingeldamine neile õhukese waheseina tagant selgeste kõrwu kostis. Alles hommikul, selginud peaga, tundis Nielsen häbi. Ta puges, raugakese eest nägu warjates, nagu löödud koer minema, ja terwe päewa wõitles ta limase, pööritawa tunde wastu.

Sel päewal mõistis ta Holger Rasmusseni. See poiss oli talwe jooksul ainult ühe korra niisuguse tüdrukuga kaasa läinud, ühel oma wõiduõhtul, mil liialt joodud munatoddy talle pähe oli hakanud, äpardus, mis talle muidu naljalt kunagi ei juhtunud. Kui ta Nielseniga teisel hommikul piimaladus kokku puutus, kirus ta peaaegu pisarsilmil oma rumalust. Ööst enesest ei lausunud ta sõnagi; kui Jens selle järele küsis, hoidis ta käe suu ette ja pööras näo nurka; muudkui wandus ja sülitas aga nagu wihane madrus.

Ärganud igatsuse puhtuse ja õnne järele õhutas tänane õhtu Jensi südames suureks ja wõimsaks. Mida wäetima ja wiletsama ta enese sõbra kõrwal tundis olewat, mida kauemine ta tema mõrsja kastewärsket lapsenägu nägi, seda ihaldawamalt tõusis ta süda madalusemudast lõõriwale lõokesele sinawa eeteri sisse järele. Äkitselt tõusis ta üles, wabandas ennast peawaluga ja läks. Nii warasel tunnil polnud Jens Nielsen Laurseni juurest weel kunagi lahkunud.

Aga ta ei läinud mitte koju, waid algas pikka, sihita teekonda läbi uulitsate. Külm udu, milles laternate tuled nagu unised kollased silmad wilkusiwad, jahutas mõnusalt ta kuumawat pead, ja talwises õhus wargsi töötawad kewadewaimud pugesiwad talle suust ja ninast põue, et järele waadata, kas sinna ka midagi ei sünniks ehitama hatata. Pimedikust, mis wõbisewale, rulliwale udule ikka paksemalt peale waipnes, kostsiwad terased helid, mis pragunemist, murdumist, awanemist kuulutasiwad, ülewal kõrguses aga tegiwad tuuled oma uute tiibadega lennuproowisid, seal wihises ja sahises nii salaliselt ja paljutõotawalt, et Nielsen ajuti seisma ja kuulatama jäi.

Ning korraga jahmatas ta lõbusalt. Ühe kiriku massivline, murdjooneline kerestik tumestas ta teed. Goothi uksewõlwik waatas warjust nagu luuraw nägu talle otsa. Sedamaid seisis kiriku sisemus täiel walgustustel Jensi waate ees ja ühtlasi kaks suurt taewakarwa silma.

Kuis oli ta neid ometi unustada wõinud!

Wist juba kolmat kuud polnud nad temale enam meelde tulnud.

Ja kord oli ta nädalate kaupa, päewal ja öösel, nende peale mõelnud, neid uulitsaid ja majasid mööda taga otsinud!

Need silmad elasiwad näo sees, mille Jens enesele iluduslise paleusena piltide pealt kokku oli soninud. Tal oli kodus üks pildipostkaart noore neiu peaga, mille sarnadus sellega, mida ta äkitselt elawalt enda kõrwal nägi — siinsamas kirikus — kuni karjatama panemiseni ulatas. Ainult wanaduses oli wahet — elaw koopia näis rohkeste noorem olewat, — ja wiimase juuksed oliwad walkjamad, ka teisiti kammitud. Aga seesama suu, ülemine paksem huul wibukalt wõlwitud, seesama lõug, kahekordse imearmsa lotikesega, peaaegu seesama õigejooneliselt allajooksew nina, muudkui siin pisut laiema ja lihawama otsaga, ning, mis peaasi — needsamad tõsiselt, natuke aralt, natuke umbusklikult, aga liigutawa süütausega waatawad silmad keset walget, jumekat palgelist priskust. Tütarlapse ihukatted ilmutasiwad kehwust, nähtus, mis Nielsenile ebateadlist rõemu tegi.

Nad istusiwad teineteise kõrwal pingis, Jens oli hiljem tulnud. Neiu wahtis esiotsa mõttes ja pead liigutamata altari poole; suur pühalik rahu, mis teda näis täitwat, laskis ta wanemana paista kui ta oli. Siis, nagu torgiks teda naabri tunnistaw pilk, lõi ta korraks silmad tema peale, selle laia julgusega, mis argadele wahel nagu kogemata omaks saab. See waade, mis õiguse pärast mitte midagi ei öelnud, mõjus Jensi kohta nii elustawalt, et tal silmapilguks himu peale tuli, oma leitud paleusega wäikest paigakohast sõnelemist alustada, sest õpetaja oli altari eest ära astunud ja orel helises tasasel unenewal eelmängul. Korraga märkas Nielsen, et ta ilma lauluraamatuta kirikusse tulnud, põnewusega jäi ta ootama, kas piigakene oma raamatut temaga jagab. Õige! Orel algas jutluse-eelset korali, neiu nihkus naabrile ligemale ja hoidis raamatu kristlikult pooleks. Kestis natuke aega, enne kui Jens ärewa sisemise kõdi pärast laulmise joonde sai. „Ma tänan!“ sosistas ta pärast korali lõppu nii raske rõhuga, et neiukese suunupu ümber kerge liikumine nähtawaks sai.

See suur rahu, mis tütarlapse olemist täitis ja ta täidlase, munaja näo üle wiludust laotas, katkes äkki, kui waimulik mees kantslisse ilmus — keegi teine kui see, kes liturgiat toimetanud. Neiu näosse tekkis ühes wärwjama kumaga teataw isukas maldamatus, ta pikad, kõwerotslised ripsmed tegiwad elawaid tuksatusi, ja silmad nende all wõitsiwad sügawama, ablama läike. Kõik see läige, pingule tõmmatud tähelpanemisega ühendatud, koondus õpetaja näo peale, näis tema pea sisse pugeda püüdwat. Oleks jutlustaja noorem mees olnud, Jens oleks kadedale kahtlusele maad andnud, aga ta oli hallpea, kui ka üsna sümpathiline hallpea; nägu, mis laia, lumiwalge, wolditud kaelawõru^[1] peal elawal kõnewoolul ringi liikus, oli nagu mõne wana apostlimaali seest wälja lõigatud. Aga mitte üksnes wõera neiu himupõnew jutluse-kuulamine ei äratanud Nielseni huwitust, waid ka see nii noore inimese kohta haruldane sügaw mõjund, mis kuuldud sõnal tema peale oli. Jens luges tema palgelt ajuti waimustuse-kihawust, mis tema terwet näomudelit muutis, ja ta ripsmetel siretasiwad jutluse lõpu poole suured wärisewad piisad.

Jens oli selle liigutuse üle liigutatud.

„Herra Ole Christensen jutlustab ilusaste!“

Muud ei märganud ta oma wagale naabrile sosistada, aga tal oli tung, temale midagi öelda, midagi meeldiwat.

„Wäga ilusaste!“ kostis neiu pikkamisi ja palawa tagatõukega, aga mitte enne, kui kantslist lahkuwa õpetaja Pauluse-pea räästooli kullatud serwa alla oli wajunud.

Waheaja järgi:

„Teie käite sagedaste siin Lunastajakirikus?“

„Iga pühapäew.“

Kuna Nielsen ärewalt aru pidas, mida ta temalt weel peaks küsima, tõusis tütarlaps, ilma et ta Jensi teades isameiet oleks palwetanud, äkitselt üles, nokutas tema poole kergelt pead ja sammus minema. See tuli poisile nii ootewastaselt, et ta nõuta waakuma jäi, kas sünnis oleks temale järele minna wõi mitte, ja kui ta otsusele jõudis seda teha, oli see juba hilja: wälja rutates ei leidnud ta kiriku ligikonnast enam neiukese warjugi.

Järgmisel pühapäewal oli kirik haruldaselt täis. Jens leidis ainult wiimastel pinkidel, orelikoori all, istet, ja siit oli wõimata ära näha, kus tema postkaardi-iludus, kes tal terwe nädala luulelise kuma sees meeles mõlkunud, istub. Seepärast puges ta jutluse ajal juba kirikust wälja, et tema tulekut peaukse ees ära oodata. Mõtles ta temale läheneda — tema oma argtuses? Ta ei teadnud seda isegi. Seda jättis ta silmapilgu otsustada. Kuid Jensi lootus langes wette: neiu jäi tulemata; wist oli ta kantsli ligemat kõrwalist wäljakäiku tarwitanud, kui ta üleüldse kirikus oli olnud.

Nädal hiljem, mil kirik wäga õredalt täidetud oli, wõis Nielsen konstateerida, et otsitaw koguduse seast puudus. Ta jõudis ka kindlale arwamisele, mispärast: jutlust ei teinud pastor Ole Christensen. Wiimane oli, nagu Jens küsimise peale kuulis, minewal pühapäewal Lunastaja koguduse jumalaga jätnud; ta asuda ümber ühe prowintsilinna kiriku peale.

Jensi postkaart, mida ta päewal põues, öösel padja all pidas ja ärdatel pilkudel rohkeste suudles, määrdus mustaks ja kulus katki — kadunu jäi kadunuks. Kõik otsimine kirikutes, kõik ümberwaatamine majades ja majaõuedes, uulitsatel ja platside peal lõppes ikka sellesama eitawa tagajärjega. Siis wajutas tohtrike aeg piimapoisi kurbtuse peale plaastri ja murdis rahurikkuwa postkaardi ta taskus kildudeks. —

Jens ohkas, pööras Lunastaja kirikule selja ja jalutas kaugel ringteel koju poole. Kui ta mulle korraga wastu tuleks! mõtles ta. Aga ei. Seda tuleb ju ainult juturaamatutes ette!

Sellepärast ei tahtnud ta kolm nädalat hiljem oma häid silmi uskuda, kui piigakene, kes tema meeles juba wiirastusekujuks oli moondumas, äkitselt tema ees seisis. Jensi käest pidi piimapudel maha kukkuma, nii äge jolgatus käis ta liigetest läbi, ja tema lähem impuls sundis teda mütsi järele kahmama, nii suur aupaklikkus tikkus talle peale.

Ja seejuures ei leidnud ta oma paleust midagi wähem kui luulelisel situatsionil ja wälimusel eest. Körtsikud ülesseotud, porised puutuhwlid jalas, paljad käewarred sopaselt märjad, suur nuustik käes — nõnda küürutas ta aurawa mustawee-ämbri kõrwal ja küüris köögikese põrandat, kui Jens sisse astus. Ruttu kähwas ta sirgeks, laskis põlle alamale, häigas käewarrega salkusid näost ja ulatas punase, tilkuwa käe piima järele. Sel silmapilgul tundis Nielsen ta ära. Neiu aga waatas talle wõeralt ja pisut wõõrastawalt wastu, mida Jens wäga hästi mõistis: piimatooja oli uus. Nielsen oli nimelt täna paar uulitsat, mis teisele wankrile liiaks läinud, juurde saanud, ning tema siinsete kaubatellijate hulgas leidus nüüd kogemata ka tema waga tutwus Lunastaja kirikust!

„Teie ei tunne mind wist enam?“ kogeles Jens, kui ta laua peale walmis pandud raha wastu oli wõtnud, ilma et ta minna oleks raatsinud.

Kollakate salgukeste warjust, pikkade ripsmete peidust wilkus talle kaks täppi taewasina wastu. Oli, kui warineks neiu näo üle kerge mälestamiseudu, aga — pead wäristati.

„Meie laulsime kord ühest raamatust.“ Jens naeratas. ja mitte wäga waimurikalt. „Teil oli raamat, mul ei olnud raamatut — nõnda laulsime ühest raamatust.“

„Kus?“

„Noh, Lunastaja kirikus.“

„Ja soo, ma mäletan wist natuke: kas Teie ei kiitnud õpetaja Christenseni jutlust?“

Jens nokutas rõemsalt peaga. „Ja Teie weel enam!“

Tütarlaps laskis nüüd ka körtsikud, millede alt pükside pitsiotsad wälja paistnud, põllele järgi madalamale. Tema pisut pelglik, pisut peitu pugew, aga siiski üsna rahulik pilk libises Jensi piimapoisiriietest üle. Käed puusas, paar jakinööpi ohtrate rindade pealt lahti, madalawõitu, aga laitmata kaswuga pehme keha sirge, nii seisis ta isesuguse tõeka lahkusega jutunorija ees, kelle palgel kõiksugu häbelikud ja õnnelikud helgid heitlesiwad. Kerge, üsna kerge pettumus, mida Jens neiu korratuma wälimuse tõttu korraks tundnud, oli kadunud nagu wari heleda paiste eest.

„Teie ei käi enam Lunastaja kirikus?“

„Ei, sest saadik, kui minu kallis leeritaja sealt ära on.“

„Aa, Teie leeritaja! — Ja kus kirikus Te’ nüüd käite?“

„Kus juhtub. Ma käin ka harwemine kirikus kui enne. Pole ju kuskilt kantslist Ole Christenseni kuulda. Mitte ligigi!“

Neiu weidike pehme keel, mis tema sõnale, ta terwele healekõlale isewärki willase wõi sulise toonimõnu andis, meeldis Nielsenile nii wäga, et ta kõnelejale sammukese ligemale nihkus ja pea ettepoole ulatas, kui püüaks ta ennast paitada lasta.

„Herra Christenseni lahkumisepühal olite muidugi kirikus?“

„Iseenesest mõista! Ma käisin ka käärkambris teda jumalaga jätmas. Ta ütles mulle armsaid sõnu ja õnnistas mind.“ Neiu käsi tähendas lipsti pealae poole, nagu peaksiwad seal weel õnnistamisemärgid järel olema.

Kui jumalakartlik ta on! käis Jensi rinnast sooja hooga läbi, kuna ta suu naeratas. Ta pidas parajaste aru, kas temale ilmutada, et ta teda kirikus otsinud ja portali ees nii kaua asjata oodanud, kui terwe intimne tujundipildike äkitselt katki käristati.

Kõrwal olewas eluruumis tõusis müdin, — präuskawad lastehealed saiwad kuuldawaks, — midagi kukkus mütsudes ümber, — üks kisakõri pistis kiljuwalt nutma, — „Karen! Karen!“ kriiskasiwad teised läbisegi. Siis kisti uks ristseliti lahti ja kitsasse wahekotta, mis kööki korterist lahutas, wupsas särgiwäel pisike tüdruk, keda pisut suurem poiss löömiseks ülestõstetud padjaga naerdes taga ajas. Läbi awatud uste — ka köögiuks seisis lahti — nägi Nielsen kaunis awarasse, aga waest laadi kambrisse, mis pereka magamisetoa hommikust olukorda näitas: ärasasitud sängid seinte ääres, kõik kohad riidehilpusid täis, sukki ja saapaid maas laiali. Keset põrandat istus wadistaw plikakene, suurem kui see, keda wend padjaga peksis, walge potikese peal; mitte kaugel temast, käed ukse poole nirisewa ojakese sees, kõtutas röökides ja siputades kõige wäiksem põnderjas. Kõik särgini paljad.

Jens nägi muidugi ära, et tema siin mässupesas üleliigseks oli saanud. Kuna neiu Karen wabandawa naeratamisega: „Minu sõjawägi on üles ärganud!“ temast mööda wolksas, jättis ta jumalaga ja läks, ilma häbelikkude saladustega täidetud tuppa enam pilku heitmata.

Karen — Karen, — mõtles ta üle õue rutates, — kui ta nende laste õde on ja mitte teenija, siis on ta nimi Karen Kaar! Minu neiu nimi on Karen Kaar! — Ning terwe päewa oliwad ta kõrwad seda ilusat nime, ta sisemised silmad jälleleitud nägu täis, ja öö saatis ta täielises joowastuses mööda, sest uinudeski oli ta Karen Kaari juures ja oma asjaga pealegi palju kaugemal kui ilmsi: Karen Kaar oli talle taewaliku punastamisega oma südame kinkinud, ja tema tormilisel suudlemisel ärkas ta hommiku üles. Ja nüüd tänas ta wagast hingest Jumalat (ja selle kõrwal ka Holger Rasmusseni) oma kalli piimapoisi-ameti eest, ilma milleta ta oma postkaardi-neidu küll kunagi üles poleks leidnud.

Sel hommikul presenteeris ennast Karen Kaar temale puhtamas riides ja paremine friseritult. See oli süüdi, et Jensile peaaegu midagi meelde ei tulnud talle ütelda. Jens sai hädawaewalt teada, et Karen Kaari nimi tõeste Karen Kaar oli ja et need neli mudilast tema õed ja wennad on, kuid wõerad õed ja wõerad wennad. Muidu kulus lühike jutt Kareni musta kassi peale ära, kelle sabaots kogemata piimapoisi saapa alla sattunud. Aga ühe tähtsa nähtusega rikastatult pööras Nielsen oma wankri juurde tagasi: Karenil oliwad imearmsad lohukesed põskedes, kui ta naeratas, ja täna oli ta esimest korda nõnda naeratanud, et nad mõjuwalt nähtawale tuliwad. Sellele leidusele järgnes paar päewa hiljem teine niisama õnnestaw. Nielsen tabas oma neiu lahtiste juukstega. Need ulatasiwad tal paksul, toore siidi karwalisel woolul peaaegu kuni põlwekõwerdusteni üle selja. Jens jahmatas üsna seda ilu nähes. Oli nagu liig palju temakese kohta. Heameelega oleks ta käe sisse löönud ja pihutäie oma huulte wastu tõstnud. Aga nii kaugel ei olnud nende tutwus weel.

Siis tuli hommik, kus ta neiu suures nutuhaleduses eest leidis.

Mis tal wiga olewat?

Saanud ema käest lüüa. Karen tunnistas seda üsna otsekoheselt.

Kudas wõidawat niisugust täiskaswanud inimest weel lüüa! Jensi hääl oli hurjutaw, ta kulm tusaselt kortsus.

„Jah, nõnda on see elu!“ ohkas Karen. Piimapoisi kaastunne aitas ta pisaraid peatada.

„Teil on tige wõerasema, neiu Karen?“

„Enam äkiline. Eks ta ole ta tööst ja murest tüdinenud! Peab meid kõiki ju praegu üksina toitma. Ta on ühes pesuäris triikijaks.“

„Aga Teie isa?“ —

Karen hammustas alumist huult ja lõi pilgu maha. „Isast ei taha ma rääkida.“

Selle asemel hakkas neiuke õhinal oma tööpaljusest rääkima. Terwe majapidamine ja lastekaswatamine seista tema õladel. Küüri ja pese, keeda, õmble ja nõelu hommikust õhtuni, pooled pühapäewad kaasa arwatud! „Waadake, missugused käed mul otsas on!“

Jens wõttis käed ja tunnistas neid kaua ja tõsiselt.

„Mis liig, on liig! — Kas teate, neiu Karen, ma toon teile homme waselini kaasa.“

Aga sellepärast ei lasknud ta käsa, neid waeseid, äratöötatud käsa, weel mitte lahti. Ta waatles neid seest ja wäljast ikka weel terasemalt, ja arwas, et waselini kõrwal ka coldcream neile head teeks. Ta lubas mõlemaid tuua.

„Kas tulewal pühapäewal prii olete, neiu Kaar?“

„Mis siis?“

„Ehk oleksite nii lahke — — ehk wõtaksite heaks — —“ Nielsen kaotas korraga oma meherahu, oma tohtri-iseteadwuse, ja punastas ära — — „ma mõtlen, meie wõiksime kahekesi bioskopi wõi kontserti minna, — wõi ka mõlemasse — nii ajawiiteks — —“

Nüüd awanesiwad Kaieni silmad jälle selleks suureks, awalikuks pealewaateks, mis nii lahku läks tema tawalisest nurgatagusest pilgust. Jens wõttis waate hüppawa aimdusega wastu.

„Ma saaksin wist mõneks tunniks ära tulla, herra Nielsen,“ ütles neiu.

„Käsi selle peale, preili Karen!“ Jens oli korraga julge nagu lõwi.

Ja weel korraks libises see kallis kare perenaisekäsi tema pihku, seekord sooja pigistamisega. Kuid sealtsamast tekkis tütarlapse kulmude wahele wäikene wari.

„Aga sinna mindakse wist wäga heas riides?“

„Selle poolest olge üsna mureta! Meie lähme riides, mis meil just on, sest meiega pole kellegil midagi pistmist. See pole ju ka päris teater ega suur kontsert, kus uhkust käidakse tegemas.“

„Well, herra Nielsen, ma tulen!“

Ja Kareni kurblise rahu sees lõi midagi elama ja põlema, ning wiimane kui pisaramärk oli ta palgelt ära pühitud. „Herra Nielseni“ wastu sai ta nii wiisakaks, nii aupaklikuks, et ta teda, kui kokkusaamise koht ja aeg laupäewaks ära määrata oli jäetud, trepist alla läks saatma. Wärawa juurest waatas Jens ümber: neiu Kaar nokutas talle kojaukselt terwiseid järgi. —

Kui nad pühapäewal kinematografi-teatrist lahkusiwad ja sammud Hannibal Laurseni kontserdimaja poole pöörasiwad, ütles Jens Nielsen Karen Kaarile, kelle silmades ja põskedel etenduse-ärewus edasi kumendas:

„Neiu Karen! Restauratsionis, kuhu meie praegu läheme, istus mõne nädala eest minu sõber Holger Rasmussen. Tal oli naisterahwas kaasas, keda mina esimest ja tema ise kuuet korda nägi, pühapäewal enne seda ei teadnud ta weel, et niisugune naisterahwas ilmas on. Sellest hoolimata esiteles ta, kui mina tema juurde astusin: ‚Minu pruut Dagmar Spreckelsen!‘ Lugu meeldis mulle hullupööra. Meie leiame Holgeri ja ta pruudi eest. Teist ei tea nad weel midagi. Kas lubate, et ma Teid neile niisamati esitelen: ‚Hm, minu pruut Karen Kaar!‘“

„Ja — ja!“ rõemustas tütarlaps, ja elawad lohud ilmusiwad tal põskedesse,

Jens pakkus talle käewart.

See wõeti wiiwitamata wastu.

1. Daani pastorid ei kanna nn. pehwisid, waid kirjeldatud wõrukujulist pitsikraed.