Lunastus/9
← 8
|
Lunastus Eduard Vilde |
10→
|
Üheksas peatükk.
Neiu Nielsen laskis poega heameelega teist leiba katsuda ja rõemustas tõsiselt, kui Jens ühisuse poolt wastu wõeti. Mõjuwatel põhjustel muidugi, millede seas pisut parem palk mitte esimeses reas ei seisnud: poisi kahwatus ja kõhnus tegiwad Jensinele emalikku muret. Uues ametis sai ta piima juua, ning liikumine wärskes õhus pidi teda karastama ja ta puudulikku isu elustama. Aga ka Jensi meeleolule lootis ta muutusest head, ja seda mitte ainult tema, waid ka iseenese tulul. Emale oli wiimasel ajal juba päris piinlikuks läinud, selle alati waikiwa, mõtetes hauduwa, wastates ninasse kargawa inimeselapse kõrwal hommikust õhtuni istuda, ning aimdus, et see olek ebaloomulik on, iseäralisest hingelisest juurest wõrsub, kaswas tema peas ikka toekamaks, küpses kindlale teadmisele wastu. Juba lõi talle poja waen tuntawa kõrwetusega wastu, ja ta püüe, paha asemel paremat uskuda, ei tahtnud enam pidet leida. Selle waenu põhjuste pärast ei wõinud tal liig palju peamurdmist olla, kui ta ka oma õnnetuma nõrkuse pudeli kohta etteotsa nihutas. Saab inimestesse, leiab seltsi ja lõbu, see pöörab ta meeled-mõtted mujale — selle trööstiwa lootusega saatis ta poja uude töösse. Ja Jensine põues poleks emasüda tuksunud, kui ta lootuse täideminekule wärisewa ootega wastu poleks hakanud wahtima. Sellele südamele oli küll paks koor peale kaswanud, aga tema tuum oli weel sula ja soe. —
Nõnda siis algas noor Nielsen oma lootusrikkaid piimasõitusid mööda elatanud Köbenhavni tumehallisid tänawaid. Ta armastas seda linna, millest ta wäikekodanlise daanlase patriotliku naiviteediga arwas, et ilmas teist nii ilust ja uhket naljalt enam ei ole, linna, mille pudukaupmehe ja talupoja ülendatud maitse kukrukasulises kasarmulaadis üles on ehitanud, pealegi jumeta soomadaliku peale, mille rõskus mereniiskusega wõidu ka uute ehituste helkjasrõemsa näo lühikese ajaga tumetusaseks waapab. Aga see halli sisse ehitatud hall linn oma kitsaste keerduulitsatega, oma mudaste järwekestega ja oma määratuma sadamaga kihiseb elust, kubiseb kauplustest, särab õhtul elektripäikestest, ja nõnda wõidab temast ka wõeras waatleja parandatud, rahuldatud mõjundi, nagu määrdunud mööblitega lepitakse, kui neile puhtad katted peale on tõmmatud. Ja see mõjund täieneb weel, mida kauemine sa inimestele, kes seda uduhalli, auruniisket hiiglakaubaladu perendab, nägudesse wahid. Sest daanlane kannab oma südant silmades, ja see süda on lahke ja rõemus lapsesüda täis soojendawat headust.
Osast, mida ta pealinna uulitsaelus oma läikiwa kappwankriga, habemiku kutsariga ja rammusa ruunaga nüüd mängis, polnud Jens Nielsenil, iseäranis esimesel ajal, mitte just wähene arwamine, kuigi ta ainult hobusejuhi kui wanema ametiwenna abiline oli, kellele ta wastuwõetud rahad ära andma ja kelle juhatusi ta täitma pidi. Lõbusa uhkusega troonis ta tema kõrwal kõrges pukis ja waatas kirju kribina peale maha, millest piimapudelitega täidetud tõld neid äritõsise näoga jaam-jaamalt läbi kandis. Pukki ja pukist maha, tõllauks lahti ja jälle kinni, trepist ülesse ja trepist alla — see oli nüüd Nielseni igapäewane teenistus. Kõiksugu köökisid sai ta näha — proletarlase poolpimedast keedu-urkast peale, kus haisud nina hammustasiwad, kuni miljonäri kumendawa toidutehaseni, kus lõhnad suu wett jooksma paniwad. Ja kõiksugu köögitüdrukuid nägi ta — noori ja nägusaid, wanu ja inetuid, neid, kes talle wastu naeratasiwad, ja neid, kes teda tähelegi ei pannud. Ja kõiksugu majaemandaid leidis ta — tööliste kuiwetanud kaasaid, kolm-neli winguwat lapsukest sabas ja üksainus nael liha pajas, naisi, kelle näpud murelikult wärisesiwad, kui nad pudeli piima wälja maksiwad, ning siidis kahisewaid lihawaid wabrikandi- ja kaupmeheprouasid, kes köögiläwele ilmusiwad, et ülemkokale käsku anda, wiiekäigulisele lõunasöögile weel paar käiku juurde lisada. Ja isegi üht krahwiprouad, ja kaht paruniprouad, ja üht leske ministriprouad wõis Jens Nielsen oma kaubatarwitajate hulka lugeda, ning ühel ja teisel kõigist neist prouadest juhtus ka ilus noor tütrekene olema, kes kogemata nina köögiuksest sisse pistis, mil puhul piimapoisi ootawast ja otsiwast hingest läbi kähwas: Ehk ometi! — Aga wõta näpust! Waewalt, et nende pilk tema kahwatanud nägu riiwas; enamiste oli ta neile õhk, niihästi prouadele kui preilidele. Kümme ööri jootraha wahete-wahel — see jäi ainumaks sidemeks tema ja nende wahel. Oh, et mu wanaisal ka kuradikarwa isa oleks olnud! tõukas Jensi rinnast sagedaste ülesse. —
Aga ka õnnelikum Holger hakkas halbade aegade üle kaebama. Välguta silmi kui palju tahad — platonilisi imestajaid leidus, aga mitte enam kullatud musude jägajaid. Ja ta nägi uuest wõi niihästi kui uuest jalgrattast und, milleks peale saja krooni ära kulus!
„Wist on sügisene külm süüdi,“ ütles ta Nielsenile, „naised näikse ainult soojaga maiad olewat.“
Kuid Holgeril poleks Holgeri nupp otsas olnud, kui ta halwa ärikäigu wastu abi poleks leidnud. Ta hakkas kaardi- ja biljardimänguga õnne katsuma.
Nõnda sai ta paaris kõrtsis, kus rohkeste mängiti ja kuhu ta päewal piima wiis, õhtuti ja pühapäiwiti sagedaseks külaliseks. Ja et ta kade ei olnud, siis soowitas ta uut sissetulekuhallikat ka sõbra Nielsenile. See ei tõrkunud kaua wastu. Küll ei tundnud ta mängu kohta suuremat kirge, aga Holgeri sagenewad wõidud meelitasiwad ometi, ja mis peaasi: restauratsionis oli lõbus olla, iseäranis Hannibal Laurseni juures.
See oli üks neist Köbenhavni alewitrahteritest, mis suwel aiaga ja läbi aasta muusikaga ka õrna sugu ligi meelitawad. Laurseni aias kaswas küll ainult kolm kidurat puukest, ta polnud midagi muud kui toasuurune tükk kruusatud õue, mis raudseid joogilaudu täis tuubitud; aga puukesed oliwad haljad, nende wahelt wõis taewast näha, ja sellest on suurlinna müürielanikkudele küllalt. Sellewastu käis Hannibali papa muusik paljude wõistlejate omadest kaugelt üle. Mitte tawalik wiiuliwingutaja healest ära raiutud klaweri kõrwal, mitte susisew ja kähisew grammofon, paukuw ja pragisew orkestrion wõi mõni muu automatline mürakapp, — ei, waid muusikakoor, elaw orkester, ja terwelt wiis meest tugew! Wäljamaalased pealegi — täiswerd preislased. Ja et daanlane, nagu wist iga muugi mitte-preislane, endale preislast ikka ainult soldatimundris ette oskab kujutada, siis oli Hannibal Laurseni muusik ka ilusti preisiliselt mundris: kõik wiis kunstnikku ilutsesiwad tulipunases, sest trahteri aiawärawa ja aknate peale ülespandud kuulutuselehtede, papa Hannibali ausõna ja helinikkude enese tunnistuse järele oliwad nad endised Preisi punased husarid, mida nad kahtlewatele ka oma werewate mütside seest walmis oliwad näitama: polgu nimemärgid seisiwad suure musta trükiga woodrite peal ülewal. Daani publikumi patriotlise waenu pärast wõisiwad nad mureta olla. Kes daanlasele muusikat teeb, pealegi nii mürisewat, et wiiemehelist orkestrit wiiekümneliseks wõiks pidada, see on tema sõber, sellega jagab ta oma südame, oma toddy ja oma porteri. Pealegi oli suur osa isa Laurseni külalistest töölised, kellel tuttawaste isamaad ja seega isamaalist waenu ei ole.
See „kuninglik-Preisi ihuhusaripolgu muusikakoor“ asus suwel ja talwel restauratsioni keskmises ruumis, neljanurgelisel, kaunis kõrgel lawal, kust helinikkude leegitsewad kuued kollaste rinnanööridega lahtiste uste ja aknate kaudu teistesse tubadesse — neid oli weel kaks — ning aeda ja isegi uulitsale ära paistsiwad. Herrade töö, mis pühapäiwiti juba kella neljast, muidu õhtu kella kaheksast algas ja wäikeste puhkeaegadega kuni keskööni kestis, ei seisnud aga mitte üksnes pillimängimises, waid ka wilistamises ja laulmises. Nende repertuar sisaldas alati mõned tooded wahelepaigutatud mokawile- ja vokalkohtadega, mida siis terwe publikum — naisterahwad mitte wäljaarwatud — neil wõimalikult mõjuwalt kuuldawale aitas tuua.
Tawalist muusikakawa rikastasiwad enamiste weel herra Hannibal Laurseni tormilise kiitusega wastuwõetawad naljalaulud, mida ta, pühkerätt kaenla all, põll ees, wõistlemata miimikaga ette kandis. See miimik oli kõik, sest tema laulmine oli ainult heatahtline ja truusüdamline röigamine, ja ta kupleede seas polnud ainust, mida publikum mitte ka, ja juba pool inimeseiga, peast poleks mõistnud. Nimetatud tormiline kiitus mürisewa naeru näol algas juba, kui papa Hannibal oma kõwerate koiwakestega alles lawale oli ronimas. Ja kui ta ülewal seisis — oma suure, läikiw-lageda koluga härjapõlwlase keha otsas ja oma maheda täiskuunäoga, millest tore sinine nina ja paar pärani aetud sõstrasilma nii wõidurikkalt ilmasse wahtisiwad — siis ei tarwitsenud ta miimikat suurt teha, et kõige tugewamaid kiiduawaldusi wälja kutsuda, waid omale näosse loodud miimikat ainult näidata.
Laurseni restauratsion seisis päewal kaunis tühi, sest ta paiknes kitsas põikuulitsas, ehk küll suurest Vesterbrogadest mitte kaugel. Aga õhtupoolikul, juba paar tundi enne muusikat, hakkas sinna „tüwiwõeraid“ koguma: ausaid „spiesserisi“, kellele kellner küsimata tassi teed, klaasikese napsi ja mängu kaarta nina alla sigitas, sest need kolm asja käisiwad niisama lahutamata kokku, nagu Köbenhavni papade jalad ja jookswahaigus; siis wäsinud uulitsa-proowireisijaid käsikohwritega, kes wäikese sooja portsjoniga nälga ja pudeli porteriga jänu tuliwad kustutama; siis wabriku- ja käsitöölisi, kes õlle ümber asusiwad ja kellest nooremad warsti biljardipallid weerema paniwad; lõpeks naistöölisi igast wanadusest ja tööliigist, wabrikutüdrukuid, kellel päewane töötolm alles juukstes, ja õmblusemamslisi, kellel niidiotsad weel sabas; hiljem põlledega köögitüdrukuid ja walgete pitsitanukestega toapiigasid, kes wargsi sisse lipsasiwad, et paari õhtust priitundi Wieni waltside helinal mööda saata. Naiste, aga ka paljude meeste laudadelt keerlesiwad kohwi aururõngakesed üles, sest kohwijoomises ei anna daanlane türklasele ja saksilasele suurt järele, ta joob kohwi himu mööda palju kordasid päewas, ja naistöölistel täidab see jook sagedaste lõunase leeme ning wähese saiakõrwasega õhtusöögi aset. Wahe pühapäewase ja selle argipäewase publikumi wahel oli ainult riideline, seisis aga ka selles, et naisemeestel pühapäiwiti kaasad ja suuremad lapsed ühes oliwad.
Töötawate naisterahwaste hulgas, kes siin kõhtu täitsiwad ja meelt lahutasiwad, leidus ikka neid, kellele ulatamata tööpalk wõi ajutine teenistusetus sunduseks tegiwad, ainelisel eesmärgil meesterahwalisi tutwusi wastu wõtta. Hiljematel õhtutundidel ilmus siia ka lihtsamat liiki kutselisi lõbutüdrukuid. Aga ühed kui teised ei paistnud oma olekuga wõi wälimusega muude külaliste seast kõlbliselt kuidagi haawawal wõi pahandawal kombel wälja. Daani naisterahwas ei ole pirtsakas; ta westab ka wõera meesterahwaga juhtuwal puhul waba ladususega juttu, naerab täiest suust, naljatab rõemsast südamest ja suitsetab restoranis — tawaliselt üksnes siin — teatawa kokettlise iseteadwusega paberossi. Ja kaugemale ei läinud ka need täieste wõi pooleldi prostitutsioni küüsi langenud naisterahwad. Nad hoidsiwad endid harilikult kained ja oma jutu nilbustest puhta. Kulturalisemad olud soetawad wastupidawama kõlbluse- ja taktitunde, panewad toorusele piirid, wähemast awalikkuse kriitiklise silma all. Niisama wähe hüppasiwad need naisterahwad ehtemaitseliselt haiget-tegewa püüdesihiga üleüldsuse raamist wälja. Mida nad ihu peal kandsiwad, wõis ehk teatawa määrani kutsuw olla, aga jämedalt wäljakutsuw, kisendaw ei olnud see mitte, ning märgatawalt maalitud nägusid oli ainult arukordadel näha.
Kuni kella kümne, üheteistkümneni näis Hannibal Laurseni elawalt lõbutsew külalistekogu üksainus suur tutwuskond olewat — ühetaoline ja ühewääriline; siis sai trahter sõelaks, millest seemned läbi pudenesiwad, kuna wardjad sisse jäiwad. Kasinad ja karsked, kõik, kes korralikumatel oludel elasiwad, kes mõistlikult öösese puhkuse, järgnewa tööpäewa ja oma wäikese punga peale mõtlesiwad, tegiwad minekut: laudkond laudkonna järgi lagunes ja häwines, tühje nurke ja seinaääri märgade laudadega maha jättes. Paigale jäiwad salgakesed joojaid, kellele salakawal alkohol ülearu maitsma hakanud, üksikud joodikud, kes oma märatsewaid erkusid une tarwis halwasiwad, mänguõhinas punetawad kaardi- ja biljardilööjad, kes kaotust tagasi wõita wõi wõitu suurendada ahnitsesiwad, ning, peale mõne tõsise armupaari, kes weel lahku ei raatsinud minna, need naisterahwad oma kawaleridega, keda ülespidamisemure koduse rahu ja puhke peale ei lasknud mõelda. Nüüd tekkis küll säherduste laudadel mõnikord joogipidu, mis kõigi osaliste joobnuksjäämiseni ulatas; üleüldiselt peeti aga ka siin seda wõrt korda, et jultunud alatusi sõnas wõi teos ilmsile ei tulnud, ja korrapidajad ei olnud mitte üksnes naiste-, waid ka meesterahwad. Wiimaste olek lõbuneiude wastu, ehk küll waba ja julge, oli otse rüütlilik selle toore ülespidamisega wõrreldes, millega mehed, kõige pealt herrad, muudes maades, iseäranis Ida-Europas, awalikkudele naisterahwastele wastu astuwad. Ja ka Daanis on need enamiste wäljamaalased wõi liialise klassiteadwusega täispuhutud oma herrad, kes nende kõige õnnetumatega taewa all brutalselt ümber käiwad. —
See oli nüüd ilmake, mille läwe üle Jens Nielsen sõbra pahatahtmata awatelemisel jalad tõstis.
Tema esimene tundmus oli hirm. See aimduserikas, kahekeelne, iseendaga riius waakuw hirm, mis hoiatab ja ühtlasi meelitab, mis põgeneda ja ühtlast paigale jääda käsib. Jensi põlwed wärisesiwad, ta selgroogu mööda jooksis palaw hoog ülesse, külm alla, kui ta pilk esimest korda — see oli ühel pühapäewa-õhtul — sumisewatest, heledaste walgustatud lõburuumidest üle rändas, kus nii palju rõemsaid, maitswaid inimesi, nii palju pidulises ehtes ilutsewaid, suude ja silmadega naerwaid noori neiusid koos istus — muusikahelinal, mis joowastas ja uimastas nagu kewadene kange õilmelõhn. Enthusiasmus, salamagus ja salawalus, lõi talle weresse, tuiskas pöörisena südamest ja kõigist soontest läbi. Ta armastas neid neiusid seal — kõiki, kõiki korraga! Ükskõik, missugune neist temale oleks lähenenud, Jens oleks ta wastu wõtnud ja tema orjaks heitnud, ja kui neid kaks wõi kolm oleks olnud, Jens oleks ennast nende wahel jaganud! Ta tundis kaugelt eemalt nende hingeõhku ja ihusoojust, ja nende silmasära ja huultepuna ajasiwad talle kõrbewa janu peale, janu, mis talle ihuliseltki tuntawaks sai, nii et ta tuhinaga klaasi järele kahmas.
Muusik, mida ta siin kuulis, see sädendaw ja pärlendaw tantsumuusik, witsutas ta põuest wiimase kui rahu wälja. Wäikse, pühalikult ülendatud sisemise kogutuse asemel, mida ta oreli harmoniatel laenetusel kirikus maitses, täitis teda siin torkiw ja wõbistaw ärewus, mis nagu tugew elektriwool ta erkudest läbi jõgines. Ja ometi poleks ta seda tundmust kiriklise rahutunde wastu ära andnud. See oli lust, noor ja wärske, himukas ja ablas, mille kergetiiwuline, kiimaline helidelend ta neitsilises meeltewallas põlema sütitas. Tema ärganud meelte ees sulasiwad kõik wärwitoonid, mida lõburuumid sisaldasiwad, nende wallatult hüplewate, kirgliselt keksiwate, tiiraselt hälliwate muusikatoonidega ühiseks lõõskawaks lustituleks kokku: muusikantide punawad kuued ja läikiwad pillid, naisterahwaste kirjud kübarad ja wärwikad kleidid, uste ja akende kahekarwalised dekoratsionid, isegi inimliste jumede ja juukste mitmeliigilised warjundid kuni klaasides ja pudelites siretawate wärwiliste jookideni. Kõik oli muusik ja kõik oli wärw.
Aga noor Nielsen oli üks neist sügawaste helide mõju alla sattuwatest inimestest, kelle kõige lõbusamad tundeakkordid ilma tasase leinawa kaastoonita ei ole. Ta lõbutses kannatades. Ta tilgutas oma rõemukarikasse sapitilkasid. Tema luulewõim, toonide läbi erutatud, paiskas ta mõtte sagedaste asjade peale, mis lustitundlusele otse wastu seisiwad. Keset kõdistawat, naerwat polkat kargas talle ta ema meelde ja emaga mõni episod, mõni inetu üksind ta suurest kodusest wiletsusest. Neis laudades siin, sarnaste meeste killas, niisuguste pudelite taga istus wististe ka Jensine Nielsen neil õhtutel ja öödel, kui ta wiinastanud kaasalisega koju tuli, kus tema hulguw laps lukustatud ukse taga pimedusekollidega meeletumal hirmul wõitles — see mõte wingerdas Jensi peast muu seas esimesel ja paljudel järgmistel muusikaõhtutel nagu nilbe madukene läbi. Ja sedamaid muutus ta hingeline ja meeleline olukord. Midagi magedat, läilat puges talle põue. Heli- ja wärwitoonide helkja wirwenduse üle heitsiwad wõidunud loorid. Õhk hingas wänget haisu wälja. Lõburuumidest, lõbutsejate peadest üle, lendas nägemata ja kuulmata tiiwalöökidel patt läbi. Jens Nielsen tuksatas walusa kartuse kägistusel kokku.
See kartus oli kartus iseenese eest ja iseenese pärast. Sest selles muusikas peitus kiusatus, millest Jens aimas, ei see temast üle käib. Ta imes selle muusika seest aimduse sisse, et patt magus peab olema, kui ta ka inetu on, ja et see magusus tema inetuse ära wõib warjata, ei, koguni iluks pöörata. Sellest muusikast wälja sulaw kiusatus oli sarnane sellele, mida ta klaasist sisse rüüpas. Mõlemad kuumendasiwad ta sisemust naisterahwale wastu, naisterahwale ilma walikuta, igale naisterahwale — nägusale ja näotule, puhtale ja puhtusetale. Millega lõppes see maru, — millega wõis ta lõppeda?
Mängijate kilda ei maldanud Nielsen kauaks jääda. Esiteks ei tundnud ta jalgratta kohta liialist õhinat — see oli tal soowitaw, kuid mitte kirgliselt ihaldataw nagu Holgeril. Teiseks puudus tal kaardilauas mängupea, biljardil mängukäsi, kui et ta wõitmise tõttu tuhinasse oleks wõinud sattuda. Ta kaotas enamiste, ja rahaga kaotas ta warsti mängutahtmise. Holgeri pani ta imeks. See elaw ja põlew inimene püsis paljude tundide kaupa mängu orjata, ilma nägemata ja kuulmata, mis ta ümber sündis, ilma söögi wõi joogi peale mõtlemata, ilma et tal muusika ja naisterahwa kohta, kellest ta muidu lugu oskas pidada, meelt ja mõtet oleks olnud. Kaotused, millest ta ajuti tabamata ei jäänud, õhutasiwad teda ainult weel taga. Seda kuldsemas lõbutujus oli ta wahel pärast wõidukalt lõppenud mängu. Siis laskis ta hea osa wõidetust — aga mitte kõik, oma eesmärki ei kaotanud ta silmast — joogilauas lahtisel käel lendu ja woolas ülemeelsest naljast üle.
Mängust wõerdunud Nielsenile hakkas jook aegamööda maitsema. Talle sai nüüd mõistetawalt tuntawaks, mispärast inimesed neid enamiste mõruda maiguga ja wastiku lõhnaga wedelikka nii himustasiwad. Neis peitus midagi, mis harilise haruldaseks, igapäewase pidupäewaks, kaine ja labase tundeliseks ja luuleliseks moondas. Alkohol oli ainus nõiajook, mis tõeste nõidus. Ta nõidus inimesele uue aju pähe ja uue südame põue. Ta nõidus talle terwe uue ilma sisse ja ümber. Jens tundis oma keha maapinnast wabanewat ja oma waimu aimamata kõrgustele ja kaugustele lendawat, kui ta seda nõiarohtu teatawa jao sisse oli wõtnud. Ta oli korraga suur ja tugew ja õnnelik — õnnelik oma õnnetuses. See õnnetus wõis talle pisarad silma ajada, aga need oliwad nüüd waluta liigutusepisarad, see oli isesugune luulemagus haledus, milles ta ennast kui kannatawat kangelast kumardades kahetses. Alkohol teeb inimese näitlejaks iseenese ja teiste wastu.
Kuna Rasmussen biljarditoas, kuhu muusika-ajal ka kaardimängijad kogusiwad, oma jalgratta pärast higistas, istus Jens suures keskmises ruumis õllepudeli taga ja maitses oma noort elu. Naisterahwaste wastu oli ta kaua häbelik ja arg. Süda tõusis tal kurku mõtte juures, nendega juttu teha. Ta kadestas Holgeri selle hundijulguse pärast, millega wiimane neiude seas tutwusi tegi: nägi — tuli — ja oli tuttaw! Ta hakkas wõeraga lihtsalt nagu tuttawaga kõnelema, ja mõni minut hiljem wõis neid ammusteks sõpradeks pidada. See anne puudus Nielsenil. Aga aegamööda kogus ta südidust ja alkohol aitas taga. Ta hakkas laudades aset wõtma, kus tüdrukuid istus, ja kui ta ootawas kohmetuses mõne aja wärisenud, leidus wiimaks ometi paras pilk, mil ta algatawa sõna sai pillata. Säärasel puhul wõis weriwaene Nielsen rikkaks priiskajaks minna. Et tal uuele tutwusele jutulist seltsi suurt pakkuda ei olnud, siis pakkus ta temale seda ohtramalt juua. Ja jõi ka ise wirgemalt kui muidu. Osalt ülendas ta seega oma õnnetunnet, osalt wõitles ta ärewuse wastu, mis teda palawikusarnaselt wapustas. Tema organismus pidas tawalikult määra, milleni ta waenlikku ollust wastu wõttis: jook ei maitsenud joojale äkitsel enam. Niisugusel hingelisel olukorral aga häwines see määr ja Nielsen jõi enese joobnuks. Ta kulutas kõik oma raha ära ja laenas Holgeri käest weel lisa. Ning mitte üksnes oma taskuraha, mis osalt jootrahadest, osalt õhtusest tasutööst, sigaritegemisest, kogunes, ei andnud ta wälja, waid juhtus laupäewa-õhtuid, kus ta poole ja isegi terwe nädalapalga, millega ta Laurseni juurde läinud, ilma enne kodus käimata, jootrahadele järgi saatis.
Ühel niisugusel laupnewa-õhtul oli ta kedagi wanadlast, üsna jumetumat lõbutüdrukut terwe muusika-aja jootnud. Magneediline wõim liitis teda selle paksu, ülbelt naeratawa inimese külge, kelle ärikawalad silmad teda kõigi kunstidega wõrgutasiwad. Kui nad restauratsionist pärast muusika lõppu lahkusiwad, — Holger jäi weel mängima —, asus Nielsen poolpimedas aiakeses, kust teine kõrwalisem wäljakäik läbi wiis, tüdruku lihawa käewarre ümbert kinni ja küsis, seestpidi lõdisedes, kas ta temaga kaasa wõiwat minna.
Paks Kirstine naeris wabisewal rinnal niisuguse lapsikuse üle. Määratuma musuga mattis ta küsija suu kinni. Uimaselt, nõtkuwate põlwedega järgnes Jens temale alewiuulitsate hauduwasse tumedusesse.
See oli esimene kord. Teised korrad ei jäänud tulemata. Jens Nielsen püherdas poris. Seesama Jens Nielsen, kes oma emale nii wali kohtumõistja oli.
Õige küll, pärast esimest ööd tundis ta midagi, mis kahetsemisele sarnane oli — tundmus, mille puudust ta emale nii leppimatalt etteheiteks tegi. Jens wiis oma kipitawa hinge äramuritud ihus kirikusse. Seal wagatses ta paar tundi, et tülitawast tusast, mille juures õllepohmelus ja kahju ärapriisatud raha järele wast mitte wähem süüdi ei olnud kui kõlbline õud, taewaisa abiga hõlpsamalt lahti saada. Aga pärast järgnewaid langemisi ei läinud ta enam kirikussegi. Ta sai oma kahetsusega, selle tusatundega, mis kui loomulik reaktsion igal lustimäratsemisel kannul käib, isegi walmis.
Esiteks hoidis ta oma südametunnistusele na mehe eesõigused wastu: ta tegi ju ainult, mida teised mehed karistuseta ka tegiwad; oli see patt, siis igatahes andeksantaw patt. Teiseks filosofeeris ta oma isikule iseäralise eramorali kokku: ta maksis oma langenud ja patukahetsemata emale kätte, karistas teda, sai, nõnda öelda, tööriistaks nuhtlewa Jumala käes.
Oli Jens ennemalt ema wiinaklaasi tagasi tõuganud, et teda oma kõlblise kõrgusega haawata, siis tahtis ta teda nüüd oma kõlblise alatusega pureda. Niisugune ema ei ole wäärt, et tal poeg on, kelle peale ta uhke wõib olla — seletas ta enesele. Metsa seepärast kõik kainus, karskus ja wagadus — ta peab minu pärast kannatama, nagu mina tema pärast kannatan! Tema nuttu tahan ma näha, tema ohkimist kuulda, ainult tema walu warjus wõin ma kauemine temaga koos elada! Ta peab oma süüde suurust tundma, nende tagajärgesid maitsma õppima!
Selle sofistlise moralitarkusega soomustatud, arwas Jens enesel õiguse olewat, emale nüüd ka otsekohesel, hoolimata sõnal oma wihkawat põlastust näkku paisata. Ema polnud teda ta kahtlastes meelelahutustes, nii suurt muret kui need talle ka tegema hakkasiwad, sügise jooksul kordagi etteheidetega tülitanud. Ennem kandis ta hõlma all midagi pandimajasse, kui et ta pojalt wõlgu jäetud kostiraha taga oleks nõudnud ja teda ta raiskamise pärast wastutusele wõtnud. Ta tahtis teda ju emaliku headusega enda poole tõmmata, osalt hoidis teda ka trööstiw lootus tagasi, et tema senine pailaps, kelle hukkamineku sisse ta uskuda ei suutnud, ise warsti meelemõistusele tagasi pöörab, kui ta sarwed esimeses noorusetuhinas ära on jooksnud. Kui aga lugu nädal-nädalalt kaugele talwe sisse edasi kestis, kui puudus ikka ahnemalt majasse asus ja nooremehe õrnawõitu terwiski läbiprassitud õhtute ja ööde mõjul kannatama hakkas — Jens köhis kestwalt ja oli korratuma kõhuga hädas — siis ei jaksanud Jensine Nielsen ennast manitsewast waheleastumisest kauemine tagasi hoida.
„Pojuke, sa ei taha enam ainust laupäewa-õhtutki kodus seista,“ ütles ta temale kord, kui Jens kella kolme eel öösel, nokastanud nagu kunagi, nohisewa waikimisega uksest sisse oli astunud.
„Mis ma siin kodus teen!“
„No, mis teised lapsed kodus teewad!“
„Neil on wanemad.“
„Sul ju ka ema —“
„Ja, aga missugune! Just selle ema pärast ei taha ma kodus seista. Ma ei wõi tema nägu, tema paljast warju näha!“
„Jens!“
Aga see hüüe läbipistetud südamest, see toon täis hirmunud armupalumist ei peatanud kättemaksjat juurde lisamast:
,Ja misüle sa õieti pahandad? Ma teen ju ainult järele, mis ema eluaja eel on teinud! Ega käbi kännust kaugele kuku.“
Neiu Nielsen ei lausunud enam musta ega walget.
Jens, kes warsti rasket õlleund magas, ei teadnud, kuda haawatu öö mööda saatis.
Aga hommikul märkas ta, et ema näost wäga kõhnaks oli läinud. Ta põsed oliwad lihast ja werest nagu kuiwaks imetud. Ning silmad waatasiwad suurelt nagu kauasel põdejal.
Ja — kas ta seda siis ammugi ei teadnud? küsis Jens eneselt.