Lunastus/13
Kolmasteistkümnes peatükk.
See hommik jättis Jensine Nielseni silma- ja suunurkadesse õilmitsewa naeratamise maha, mis sealt enam kaduda ei tahtnud. Ja kui see wahel pisut ununes, siis tarwitses eidekese pilk ainult teatud päewapilti riiwata, ja naeratus oli jälle priskelt oma paigal. Ühtlasi tundis neiu Nielsen midagi oma soontesse ja luudesse woolanud olewat, mis tema liigetele töös ja talituses haruldast kergust laenas. Tema pudenew isik näis hingeliselt ja ihuliselt suure lonksu nõidlist eluwett joonud olewat.
Esimesel päewal oli tema õnnetunne nii üleküllaline, et ta kõrtki rahalist tööd ei läbenud teha. Ta oli lapseks saanud, kes terwe ennelõuna oma kingitustega mängides mööda saatis. Mitu ja mitu korda wõttis ta pildi seina pealt, et teda uues kohas ja uuel walgustusel waadelda, akna all ja köögis, oma põlwe pealt ja etasherilt. Ning uue põlle pani ta enesele ühtelugu ette ja wõttis eest ära, ilma temale ka mujal kestwalt meeldiwat paika leidmata. Kolmas kingitus oli midagi söödawat, kuid mitte toorelt söödawat: kilogramm saagot. Aga et see poja, jälleleitud poja kingitus oli, siis ei jätnud Jensine teda silmade kõrwal ka suuga sedamaid põhjalikult maitsemata. Jumal teab, kudas ta lõunasöögi õigeks ajaks ilma suurema rikketa walmis sai, aga niipea kui Jens jälle töösse oli läinud, ei püsinud emake oma kepsutawa südamega enam üksinda olla, ta kutsus kapist pudeli omale lõbuülendawaks seltsiliseks. Jooma hakkas ta pühaliku ettemäärusega, ainult wähe juua, olgugi, et sündimisepäew oli. Aga see ettemäärus õrenes iga lonksukesega ikka udusemaks, kuni ta nägemata gaasina meelest kadus. Naeratades, naerdes, iseenesega juttu westes jõi neiu Nielsen nii kaua, kui ta waaruwalt jalalt sängi warises. Seal puhkis ta weel rõemsaste magada, kui poeg õhtul kella tõmmas, mida Jens mitu korda pidi tegema, enne kui ta sisse sai.
Sellest õnnepalangust jäi Jensine hingesse pärast esimese leegitsemise alanemist õhkuwa tuumana piirita õrnus poja wastu järgi. Selles õrnuses, mis mitte üksnes armastatud olewuse käte peal kandmisena, hellitamise ja poputamisena, nähtawale ei tulnud, waid ka selles, et see olewus nüüd päewadeks ja öödeks Jensine ainumaks mõtteaineks sai, et tema enese terwe kehatu isik selle teise sisse täieste ära lahtus, — selles õrnuses oli sagedaste midagi weidrat ja haiglast. Nüüd, kus iga wõersusewari nende wahelt kadunud, kus ema ja poja wahe nende wahel tawaliseks hakkas harinema, ei hoidnud ema Nielseni enam midagi tagasi, oma tundmusi poja wastu sõnas ja teos awalikuks tegemast. Nõnda wõttis ta omale pähe, et tema Jens äraarwamata tark ja õpetatud on, et ta oma mõistuse ja teadmisega nii umbes professorite kilda ulatab, ja ta ei jätnud pojale kõige tõsiduse ja tüsedusega nõu andmata, tööliseseisusele selga pöörata, et omale mõnda „kõrgemat ja kergemat“ ametit nõutada, näituseks „ülemkooliõpetajaks wõi millegiks sellesarnaseks“ hakata.
Igakord, kui ta Jensi nooresoo-ühisuse üleüldistel koosolekutel diskussioni-kõnelejana oli kuulnud — noor Nielsen kõneles ladusaste, see oli õige — kahetses eideke südame põhjast, enesel waimustuse-sära silmas, et seesugune suurwaim, seesugune imeolewus ainult wabrikutööline pidi olema, kuna ta õige ase inimesesoo hiilgawatel tippudel oleks. Neiu Nielseni meelest oli peaaegu, kui heidaks tema poeg oma pärlid sigade ette, säherduses poisikesteseltsis kõneledes, millega ta aga Jensi seltsimehi mitte madalamast ei hinnanud, kui iseennast, sest neil armsatel kodustel õhtutel, mil ta poja õpilane oli, tundis ta tõsist kahju tema suurest waewanägemisest ühe inimese kallal, kellele kõigest õpetatud tarkusest waewalt wiies osa pisut helkjamal selgusel pähe jäi: „Sa ära raiska minusuguse töbitädi kallal oma õhtut, pai pojake, waid püüa parem puhkamisega oma keha kosutada, palus ta enam kui ühel õhtul, ja et Jens, kes enesest suurt ei hoolinud, õpetunni waremini lõpetaks, tarwitas eit kelmust, ennast enneaegu uniseks teha ja oma suurte haigutustega teda raamatu kallalt ära peletada. Otse tülitawaks ja tüütawaks sai ta pojale oma weidralt liialdatud hoolitsemisega tema ihulise tulu eest: iga wähegi parema suutäie hoidis ta temale, ise kas wõi tühja kõhtu kannatades, ning söögilauas oleks ta wist heameelega ise temale suhutoppijaks hakanud, nii wäsimatalt sundis ta teda taga — meelitades ja tihti ärdaste paludes. Siis tuli talwe ja tõi Jensile uue emaliku armupainawuse. Nüüd algas kalli poja kaitsmine, see on kinnimähkimine külma eest. See sündis kõiksugu erakorraliste hilpudega, willastest aluspükstest ja kamsikutest peale kuni soojade sallikeste, käerummikute ja kõrwakateteni. Nende pealetuupimistega oli eit nii alaliselt ja nii wisalt tegew, et Jensile sagedaste meeleheitmine waraks jäi, seda enam, et ta nägema pidi, kuda ema iseenese ihukatteliselt, niihästi soojuse kui nägususe mõttes, hoopis hooletusesse jättis.
Seal sündis ühel sügisesel õhtul midagi, mis selle emaõrnuse piirita hirmu näol wiimasele tipule õhutas.
Kui nad jälle kord ühemeeleliselt wäikese „õpelaua“ ääres istusiwad ja poeg emale parteilehest ette luges, tuli Jensile äkki kõwem köhahoog peale. Ta kahwatas ära ja wajutas käe suu peale, kuid sõrmede wahelt purtskas weri wälja ja sadas punase wihmana „Sozial-Demokrateni“ weergudele ja lambi piimawalge kupli peale.
See ei olnud pärast teatud sündmust Söndemarkeni puiestikus mitte järgmine kord, et noore Nielseni rind werd wälja heitis, waid wabrikus töö juures oli seda paar korda kergel määral juba enne juhtunud, ilma et Jens sellest kodus emale oleks kõnelenud, kelle liialdawat muremeelt ta erutada ei tahtnud. Aga ta oli ka arsti juurde minemata jätnud, igakord leidis ta, et haigusline nähtus sedamaid möödaminew kui ka täieste ilma walusaateta oli, kuna teda ühtlasi loomusundline kartus, et ta tohtrilt midagi halba wõiks kuulda saada, tagasi oli hoidnud. Palawik pealegi, mis esimese wereköhimise kannul käinud, oli järgnewatel kordadel sootuks ära jäänud, ja et Jensil oma kõhu korratusega, mis talle kestwalt külge jäänud ja millele ajutised südamepööritused juurde seltsisiwad, just nii palju tegemist oli, kui ta oma ihule enda praeguse waimlise õhina puhul tähelepanemist raatsis kinkida, siis ununesiwad weresülgamised tal paari kartliku päewa järgi jälle ära.
On ehmatusi, millede halwaw mõju alles aegamööda inimese peale heidab. Jensine silmitses punaseid pritseid laua ja lambi peal ning poja werist kätt ja lõuga esiotsa täielise rahuga. Lähem kehaline liigutus, mida ta ilmutas, oli istmelt üles tõusmine ja poja sängi pealt teki tagasilükkamine. Siis haaras ta tema käiksest kinni, et tal kuube seljast tõmmata, jättis seda aga katki ja ruttas „wett! wett!“ ümisedes kööki, kust ta kaunis pika pilgu pärast ääreni täidetud weewaagnaga tagasi ilmus. See kõik sündis ilma märgatawa ärewuseta ja iseäralise rututa. Wärisema, igast liikmest wabisema hakkas Jensine alles, kui ta selget wett waagnas, poja loputatawa suu all, kiireste punawaks wereks nägi muutuwat. Waade paiskas talle niisuguse ahastuse hingesse, et ta karjatades poja piha ümbert kinni kahmas, ta kaela oma suudlemiste alla mattis ja temast alles lahti laskis, kui Jens, et teda waigistada, naerma hakkas. Käterätikuga suud kuiwatades, lisas noormees kerge muretusega juurde, lugu olewat wist jällegi üsna ilmsüüta: mingi weresoonekese rebenemine kõris wõi kopsus tugewa köhimise tõttu.
Öö tõi Jensile kerge palawiku, ja kui see hommiku eel taganes, roidunud uimasust maha jättes, järgnes pisut hiljem läilus, mis oksendamisega lõppes. Sel lool ei läinud Nielsen täna mitte töösse, waid ema palwel ja iseenese otsustusel kassatohtri juurde. Sealt tuli ta alles lõunaks tagasi, ja wäga kahwatanult. Ta püüdis oma rõhutust küll kõigest wäest warjata ning kohmas emale midagi külmetamise läbi tekkinud kergest kroonikalisest kopsukatarrhist, mis hoolsal rawitsemisel peatselt mööda minewat. Kuid tema sisemine tasakaal näis nii wääratanud olewat, et ta oma osa, wähemast emasilma ja emakõrwa kohta, liig halwasti mängis. Jensine kuulatas teda terasel silmitsemisel natuke aega, siis hüüdis ta nagu äkilise walgustuse helgil:
„Sinu haigus on raskem, Jens! — Sul on Rasmus Jensi haigus — ära salga!“
Nielsenil oli korraga laua alt midagi otsida, ja sealt küsis ta:
„Miks sa seda arwad, ema?“
„Ka Rasmus Jens oksendas, enne kui ta mäda hakkas sülgama, ehk ta küll werd ei köhinud, ja siis — — sa wärised ju, Jens! Waata, kuda sa wärised!“
Kui noormees pea laua alt üles tõstis, oli ta jume tuhakarwaline, ta suu sinine, ja ta kõrwalestad kollendasiwad nagu wahu. Lõdisedes tõmbas ta enese tooli sisse kössi, kuna ta põgenew pilk põrandal ümber eksis. See sisemine purustus, mida ta wälimus peegeldas, lubas teda, ehk küll kõlata healel, siiski kuiwa rahuga kosta:
„Ja, ema, mul on tiisikus, tuttaw proletarlaste haigus, milleks ma wist isalt wastuwõtliku kopsu olin pärinud. Nõnda oli tohtri arwamine, ehk ta küll haiguse kohta seniste tundemärkide järele weel mitte lõpulikule otsusele ei jõudnud. Igatahes peame mõttega harjuda püüdma, et mina — —“
Ta jättis sõna pooleli, sest ema liikumine äratas tema tähelepanekut. Mahasirutatud käed alaspidi pihupesadega põlle peal ristis, oli Jensine keset tuba ühe paiga peal ringi hakanud tammuma. Üksainus kõikewalitsew mõte näis ta pakitsewat aju täitwat, seda ilmutasiwad tema angunud waatega silmad pahema õla poole löngu wajunud peas. Ainust sõna, ainust wiiksatust ei tulnud tal poja ilmutuse kohta üle huulte.
„Aga meie ei tarwitse weel julgust ega lootust kaotada,“ kõneles Jens edasi, kuna ta enesest äkitselt nagu midagi tülitawat maha raputas. „Haigus, mida mina arwatawaste põen, ei tapa ju igaühte selsamal wiisil. Kuna ühed põdejad mõne nädalaga hauda lähewad, elawad teised palju aastaid, ja nii mõnedki saawad, kas arstimisest wõi koguni iseenesest, täieste terweks. Tohter kinnitas mulle kõige rõhuga — ma räägin tõtt, ema, et wiimane wõimalus sugugi nii haruldane pole. Hoolsal rawitsemisel ja enda hoidmisel, ütles ta — —“
Kuid sel lausel oli töölise suus nii ironialine kõla, et Jens ta lõpetamata jättis. Pealegi poleks ema kohta praegu küll ühelgi rahustawal sõnal mõju olnud, sest liig selgeste oli tema hirmu sisse äratardunud näost lugeda: Ma tean, mis ma tean! Sõnalausumata kõndis ta ringi ja ringi, siis puudutas ta pilk Rasmus Jensi kuju seinapildil, mis peale ta põgenedes kööki kadus. —
Nüüd algas Jensine Nielsenil meeleheitline, ihu ja hinge kurnaw walwewõitlus poja elu järele waritseea nägemata waenlase wastu. Seda majas ringi hiiliwat ja parajat pilku piiluwat waenlast hakkas ta aegamööda peaaegu kehalikult nägema, kuna Jensi warstine surm talle seiswaks ideeks ajusse kinni kaswas.
Alaline kartuserahutus ei andnud talle päewal ega öösel asu. Ta wõis üksinda olles, töölauast äkitselt üles hüpata ja mitu tundi järgemööda põrandal ringi rännata, külm higi otsaesisel. Wahel wajus ta käte peale toetatud peaga otseti tubaka sisse ja oigas nagu ihuliku walu käes. Mõnikord oli pealetikkuw wapustus nii rabaw, et ta põlwili maha wajus, kus ta ringutawatel kätel Jumala ning ühtlasi Darwini ja Marxi piltide poole palwesõnu ümises. Säherdusel tujul tegi ta kadunud Rasmus Jens Hansenile niisama mõrudaid, kui meeletuid etteheiteid, miks see oma õnnetuse pojale pärandanud! Sagedaste kippus waesekesele hirmutunnetega ühes õhupuudus, lämmastus peale; hingeldades, käsa lahutades jooksis ta kõiki uksi ja aknaid kambris ja köögis awama, hoolimata sissewoolawast talwisest külmast. Oleks wõinud arwata, et ta niisugusel hingeolul iseäranis himukas on pudelist uimastust otsima, kuid lugu oli wastupidine. Küll märkas poeg temast ka nüüd joomisemärkisid, aga arwemine ja kergemaid kui muidu, ning raskest wiinaunest oli tal teda talwe jooksul ainult üks kord äratada. Nähtus põhjenes osalt selle peal, et Jensine sisekond enam naljalt suuremat alkoholi-kwantumi korraga wastu ei wõtnud, waid säärasest end wägiwaldse wäljaheitmisega püüdis wabastada, mis seda sagedamine juhtus, et neiu Nielsen toiduwõtmise peaaegu ära oli unustanud.
Poja kodusolemisel näis ta ülemääraste hingeliste raputuste eest hoitud olewat. Niipea kui Jens lõunale wõi õhtule tulles, jala üle läwe oli tõstnud, heitis ema oleku üle warjawa kattena teataw rahukord. Kuid selle katte all edasi õhkuw rahutus tuli ainult teisel näol nähtawale. Jensine murepõdur pilk wilkus alalise uuriwa luuramisega poja kogu ümber, järgnes igale tema liigutamisele, pani tähele iga tema silmapilgutamist ja suumuigutamist, hindas iga jumewarjutust ta põskede peal. See waritsew walwamine kestis isegi ööseti edasi. Tawaliselt magas Jensine kindlamalt und ainult paar tundi enne koitu; muidu oli ta ärkwil wõi kiratses sondunud poolunes. Oma asemelt kuulatas ta põnewalt iga kõbinat ja sahinat, mis Jensi sängi poolt tuli, luges tema köhahoogusid ja mõistatas tema unes ägatud segaseid sõnu. Ja nagu ta põdejale lõuna- ja õhtulauas kõiksugu rohitsewate rinnatheedega ei wäsinud peale käimast, nii ei wäsinud ta teda ööseti kõiksugu erakorraliste waipadega wõimalikult soojalt kinni katmast, ning mille Jens õhtul kui üleliigse tagasi oli lükanud, leidis ta hommikul siiski enese pealt ning külmematel öödel wõis see kas wõi ema enese ainus willane tekk olla.
Jensine hirmule poja elu eest andis hoogu weel üks ebausklist laadi mõttemõlgend. See sarnanes tuttawale emalikule wäärarwamisele, et liig terased lapsukesed waratselt ära surewat. Nielseni emale ei mahtunud nimelt pähe, kudas inimene, kellel elu kallale kippuw tõbi külles, ise weel nii rõemus wõis olla, jah, enda isikust eemal seiswate asjade üle koguni waimustusesse ja õnnetuhinasse suutis sattuda. Ainult mõne päewa oli Jensi rõhutud olek kestnud pärast seda, kui ta arstilt hädaohu kohta, mis teda waritses, esimest korda teatust oli saanud, ja ainult mõne tunni wältas see olek, kui tohter kewade poole mädase röga järele, mida noormees köhides wälja hakanud heitma, tema haiguse kohta lõpukindlale diagnosele jõudis. Oli Jens esimesel puhul weel ahastuslise ohke wälja tõuganud: „Ja just nüüd, kus mu elu eesmärgi ja wäärtuse on saanud, tahtsin ma kaua, kaua elada!“ siis ümises ta teisel puhul ainult: „Noh, siis waja ruttu, wõimalikult ruttu elada!“ ning õhtul läks lustilikult wilistades oma organisatsioni koosolekule, kus teda nagu ta aimanud, Vesterbro osakonna esimeheks waliti. „Ruttu elada“ tähendas Jensi keeles palju lugeda, palju õppida, ühisuses wabrikus, igalpool ametiwendade ja klassiosaliste seas peaga ja suuga palju tööd teha. Nõnda elades ei unustanud ta mitte üksnes oma haigust ja selle taga waritsewat surma ära, waid ilmutas pealegi päris haruldast elulusti, mis ühtelugu näis kaswawat — kaswawat sel määral, kuda töölistepartei wõitluses märgatawaid edusammusid astus. Wõidurikkad folkethingi-walimised ja mõni aeg hiljem nii sama õnnelikud wolikoguwalimised pealinnas, millede puhul Nielsen Holgeri ja teiste alaealiste seltsimeestega lendlehtede ja walimisesedelite wäljalaotajana tüdimatalt tegew olnud, tõiwad talle peaaegu joowastuseni ulatawa õnnetuju. Üht suuremat solidariteedistreiki, mis mõne wabrikandi poolt puutööstuses toime pandud wäljakutsuwa lockouti tõttu wälja kuulutati, teretas Jens kui esimest säärast jõukatset, millest ka tema osa wõis wõtta, enthusiastlise rõemuga. Selle nelja nädala jooksul, mis seisak kestis, sai ta emaga, sest et streigikassa kasinalt täidetud oli, pitsitawat puudust kannatada, kuid see ei kahandanud tema õhinat: tühja kõhuga, aga hea humoriga käis ta sõbra Holgeri seltsis päew päewa kõrwa streigi wahil. Ja kui wõitlus wiimaks tööliste täielise wõiduga lõppes, nägi ema Nielsen oma tasast ja tagasihoidlikku poega seltsimehele kaela langewat ja teda tormilikult suudlewat, enesel ujuw sära silmades.
See kõik jäi Jensine Nielsenile, kelle hääbunud waim poja ewangeliumi tuumasse ei suutnud tungida, noohästi kui arusaamataks, mispärast ta mõistatusele ebaloomuliku seletuse leidis. „Ta näeb kadu — warstist kadu!“ — see usk juurdus ta haigesse hingesse nii kõwaste kinni, et ta peaaegu imeks pani, poega päewast päewa ikka weel elusalt enda ees nähes, kuna ta tema surma eelpäewal selgeste ette oli tundnud. Oma põduras kartuses läks Jensine nii kaugele, et poeg teda ööseti, ja öö jooksul enam kui üks kord, hiljukesi enda woodi ette kuulis hiiliwat, et kummarkülle, hinge kinni pidades, kuulatada, kas poja rind weel tõuseb ja suu õhku tõmbab.
Wõib olla, et Jensi haiguse aeglane ja kergelaadiline käik ema peale pikkamööda weidi rahustawalt oleks mõjuma hakanud, kui mitte üks wäline sündmus keelates wahele poleks astunud.
Ühel päewal, mil Jens külmetamise tõttu raskemaks läinud köha ja pistjate pärast tööst kodus oli, tuli neile kella nelja ümber pärast lõunat üks sel tunnil üsna ootamata külaline: Holger Rasmussen.
Pealt näha üsna rahuline, äratas ta oma olekuga siiski Jensi tähelepanemist, ja nimelt seeläbi, et ta ema kui ka poega ainult tumma käeandmisega, teretas ning istetki wõttes weel edasi waikis.
„Sa näikse ju ka täna püha pidawat?“
„Ja, lõunast saadik.“
„Põhjus?“
Rasmussen wiiwitas wastusega. Tõmmu nahk tema muidu üsna rahulise näo peal seisis isewärki pingul ja ta kokkupigistatud huultest noore läikiw-musta habemeorase all jooksis midagi tuksatawat wargsi läbi.
„Ma näen, et teie Arnoldseni trikoowabrikus sündinud õnnetusest weel midagi ei tea,“ algas ta siis mahalöödud pilgul ja kuiwal toonil. „Täna kell pool üksteistkümmend enne lõunat on wabriku uues osakonnas, mille hoone paari nädala eest walmis sai, üks majakord sisse langenud. Surnuid kolm, wigastatuid wiis. Surnute seas on ka Dagmar Spreckelsen.“
Teade kopsatas mõlemale pealtkuulajale nii järsult pähe, et neil ainult silmadest ehmatusehüüe tungis.
„Töölised pannud juba tunaeila ja eila tähele, et lakke kahtlasi praokesi tekkinud ning siit ja sealt pisut krohwi maha pudenenud“, jutustas Holger edasi. „Keegi neist teatanud seda kontoris, kuid herra Marten Arnoldsen wastanud talle: Waadaku aga järele, kas ta oma ülemine kord mitte pudenema ei hakka! Ikka ja alati see erutaw tondinägemine tööliste poolt! Hoonega olewat tarwilised raskuseproowid ära tehtud, enne kui ta kõlbulisena ametlikult tarwitusele wõetud — jäetagu teda siis niisuguste ilmatarkustega tülitamata! — Kakskümmend tundi hiljem kukkus lagi sisse.“
„Dagmar! Wäike naerja Dagmar!“ sosistas Jens Nielsen, aineti õhku wahtides.
„Ma käisin teda waatamas. — Ei ma tundnud teda ära. — Tal ei olnud enam silmnägu! — —“
Holger Rasmussen oli üles tõusnud ja kõndis korra edasi-tagasi. Äkitselt wiskas ta enese selili Jensi sängi, ja nüüd järgnes midagi kohutawat. Krambid kiskusiwad ta keha kokku, ta käed rusikasse. Silmamunad tikkusiwad tal walendades pealuu seest wälja ja suuäärtele ilmus werine waht. Siis hakkas ta lõõtsutama. Ta lõõtsutas nagu wihane wõitleja liig tugewa waenlase küüsis. Ja metsik lõõsk, mis ta hinges mässas, pani ta wabisema pealaest jala-warwasteni. See kestis mõne minuti, siis hüppas ta üles ja läks jumalaga jätmata minema, nägu rohekashall, silmawalged weripunased. — — —
Sellest tunnist peale hakkas Jensine Nielsen kartma, et tema poeg mõne õnnetuse läbi wabrikus weel waremine otsa wõiks leida, kui tiisikuse läbi. Nii lapsik, kui see mõte ka oli, ta kaswas tema peas kõikumata kindlaks usuks, mille eest ta endine hirm üsna tagaseina nihkus. Kui ta ka mitte just ei arwanud, et Ruprecht & Adamseni juures nüüd ka majakord sisse langeb ja Jens Nielseni enese alla matab, siis harutas ta omale siiski sada muud wõimalust ette, kuda jookswate masinate wahel liikuw tööline, pealegi põdur ja nerwlik tööline, elu wõib kaotada. Jensine silma ette sigines piinapilt, mis temast enam ei taganenud, mis teda ööd ja päewad taga kihutas — pilt, kuda talle ta poeg purustatud liigetega ja äratundmata silmanäoga elutalt kodu kantakse. Selle wiirastuse kohutusel kähwas ta ööseti unest karjatades ülesse ning päewal jooksis ta tema piitsutusel mitu ja mitu korda aknast alla wahtima. Oma töö ja talituse jättis ta hooletusesse, söögid laskis käest rikkesse minna, mõni lõuna polnud ülepea midagi laual — — Jensine Nielseni üle walitses ainult weel poja surm.
Ühel õhtul, kui Jens paari ametiwenna seltsis töölt tuli, puutus ta Helgolandi uulitsas emaga kokku, kes temale nähtawaste wastu oli tulemas.
Ema oli wiinastanud. Ta tuikus kergeste. Juba kilkas tal mitu last sabas ja möödaminejad jäiwad seisatama. Jens nägi teda pikema aja takka nõnda, ning uulitsal esimest korda. Kuna ta temaga, teda käewarrest hoides, kodu poole sammus, ümises õnnetu ühte soodu: „Ma nägin sind werise peaga! Ma nägin sind werise peaga!“ Trepist wiis poeg ta pool kandes ülesse. Toas sängitas ta tema kohe magama.
Kui noor Nielsen järgmise päewa lõunaks koju tuli, leidis ta ema ootamata kombel lugemiselauas istumast. Tema tulekut ta ei kuulnud, tema kõne peale ta ei kostnud,
Jensine Nielsen wahtis kustunud silmadega nagu põnewalt oodates poja kolme isa poole üles, kuna ta ristis käed äkitselt seisma jäänud südame wastu oliwad surutud.