Lord Jim/VII
←VI
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
VIII→
|
SEITSMES PEATÜKK.
„SEL pärastlõunal tuli väljapoole sõitev postilaev sisse ja võõrastemaja suur söögisaal oli üle poole täidetud inimestega, kel taskus sajanaelane ümberilma-sõidukaart. Seal olid abielupaarid, kes tundusid taltsatena ja üksteisest tüdinuna keset oma reisu; seal olid väikesed ja suured seltskonnad ning üksikud isikud, kes sõid pühalikult või pidutsesid kärarikkalt, kuid kõik mõeldes, kõneldes, naljatades või põrnitsedes nagu neil oli viisiks kodus, ja sealjuures kõik sama teraselt vastuvõtlikud uutele muljetele, nagu nende kohvridki ülal tubades. Siit peale nad kandsid plakateid, et on selles ja selles paigas käinud, ja samuti sündis ka nende pagasiga. Nemad pidasid seda oma isiku autunnust kalliks ja hoidsid kohvritel alal kleebitud sedelid kui ainukese jäädava jälje oma hariduslikust ettevõttest. Tumedanäolised teenrid tippisid kuulmatult üle avara, läikiva põranda; aeg-ajalt kõlas mõne tüdruku naer, mis sama süütu ja tühine nagu tema vaimgi, või äkilises riistade kõlina vaikimises kuuldusid kenitavalt venitatud sõnad mõnelt naljahambalt, kes irvitavale laudkonnale kaunistustega esitas viimase laevaskandaali veidra loo. Kaks surmlikult mukitud rändavat vanatüdrukut töötasid tigedalt läbi oma söögisedeli, sosistades vastastikku närtsinud huulil, näod puised ja veidrad, nagu kahel toredal hernehirmutisel. Pisut viina avas Jimi südame ja päästis tema keelepaelad. Ka oli tema söögiisu hea, nagu ma tähele panin. Näis, nagu oleks ta meie tutvuse avamängu kuhugi matnud. See tundus asjana, millest siinilmas ei või enam juttu olla. Ja kogu aja seisid minu ees need sinised, poisilikud silmad, mis vaatasid avameelselt minu omisse, see noor nägu, need võimekad õlad, vaba pronksine otsaesine, valge joonega kähardunud heledate juuste juurte all, kogu see kuju, mis võitis esimesest pilgust saadik terve minu sümpaatia: avameelne nägu, võltsimatu naer, nooruslik tõsidus. Tema oli õiget sorti; tema oli üks meist. Ta rääkis tagasihoidlikult mingi vagusa avalikkuse ja rahulikkusega, mis oli kas mehise enesevalitsuse, häbematuse, ükskõiksuse, ilmatu suure ebateadlikkuse või hiigla enesepettuse tulemuseks. Kes teab! Arvestades meie kõnetooni, meie nagu rääkisime kellestki kolmandast isikust, jalgpalli-võistlusest või läinud aasta ilmast. Minu pea kubises oletusist, kuni jutupööre mul võimaldas ilma haavamiseta tähendada, et kõike kokku võttes, see asjaharutamine peaks talle vist väga piinav olema. Ta sirutas oma käe üle laua ja haarates kinni minu omast, mis seisis taldriku kõrval, vaatas mulle teravalt silma. Ma võpatasin. „See peab küll hirmus raske olema,“ kogelesin mina selle sõnatu tundmuseavalduse puhul segaselt. „See on põrgu,“ purskas ta surutud häälel.
„Selle liigutuse ja nende sõnade tõttu kergitasid kaks elegantset mees-ilmarändurit kõrvalseisva laua ääres oma häiritud pilgu jääpudingilt. Ma tõusin toolilt ja me läksime esirõdule kohvi jooma ja sigareid suitsetama.
„Väikestel kaheksanurgelistel laudadel põlesid küünlad klaaskuulides; kõvaleheliste taimede puhmadega olid mõnusate korvtoolide rühmad üksteisest eraldatud; ja sammaste vahel, mis kogusid pikas reas asudes oma punakatele tüvedele kõrgeist aknaist langeva helgi, näis suurepärase eesriidena rippuvat särav ja sünge öö. Laevade liikuvad tuled vilkusid eemalt nagu loojenevad tähed ja mäed sealpool sadamat paistsid ümmarikkude, mustade, paigalpüsivate kõuepilvedena.
„„Ma ei võinud põgeneda,“ algas Jim. „Kapten põgenes — temale hakkab see. Mina ei võinud ja ma ei tahtnudki. Nemad kõik pääsevad sellest nii või teisiti, kuid minule see ei kõlba.“
„Ma kuulasin koondatud tähelepanuga, ilma et oleksin julgenud oma toolil liigutadagi; mina tahtsin teada — aga tänase päevani ma ei tea, võin ainult aimata. Samal silmapilgul ta oli niihästi usaldav kui ka tagasihoidlik, nagu oleks sees heitlevale tõele iga silmapilk takistusi teinud mingi päritud süütuse veene. Ta algas sellega, et inimese toonil, kes tunnustab, et ei suuda kahekümnejalasest müürist üle hüpata, kinnitas— tema ei võivat nüüd enam kunagi koju minna; ning see seletus tuletas mulle meelde, mis Brierly oli öelnud, et: „vana pastor Essexis näis oma meremehest poega mitte vähe armastavat.“
„Ma ei või teile öelda, kas Jim teadis, et teda „armastati“ eriliselt, aga see viis, kuidas ta „oma taadist“ rääkis, oli otsekui selleks arvestatud, et mind aimata lasta, see vana hea külapastor olevat kõige toredam inimene, keda suure perekonna mured kunagi siinilmas rõhunud. Kuigi seda ei avaldatud sõnades, vihjati ometi püüdega igasugune kahtlus selles asjas hävima, mis oli tõepoolest väga südamlik ja võluv joon, kuid lisas jutustava loo muile sugemeile juurde veel terava tundmuse kaugel elavate inimeste saatusest. „Ta on nüüd seda kõike juba lehtedest lugenud,“ ütles Jim. „Ma ei suuda enam kunagi vaesele vanamehele silma vaadata.“ Mina ei julgenud oma pilku enne tõsta, kui kuulsin ta lisavat: „Ma ei suudaks seda kunagi seletada. Tema ei mõistaks mind.“ Nüüd ma tõstsin silmad. Ta suitsetas mõtlikult ja natukese aja pärast hakkas toolilt tõustes uuesti rääkima. Ta osutas alguses kohe soovi, et mina teda ei segaks tema kaaslastega selles, ütleme — ütleme, kuriteos. Tema ei olnud üks neist, tema oli sootuks teist tõugu. Mina ei avaldanud kuidagi lahkarvamist. Palja tõe pärast polnud mul mingit kavatsust temalt röövida pisemgi tsipakene päästvast armust, mis langeks tema eluteele. Ma ei tea, kui palju ta ise sellest uskus. Ma ei tea, mida ta sellega püüdis saavutada — kui ta üldse püüdis sellega midagi saavutada — ja ma arvan, tema ise ka ei teadnud; sest mina usun, et ükski inimene ei tunne õieti omi kavalaid nükkeid, millega ta püüab pääseda enesetunnetamise vihasest varjust. Ma ei niitsatanudki kogu selle aja, kus ta arutas, mis oleks temal kõige parem peale hakata pärast „seda lolli juurdlust“.
„Tema nähtavasti jagas Brierly põlglikku arvamust seaduse poolt määratud juurdluse suhtes. Ta pihtis, enam valjult mõeldes kui minule kõneldes, et tema ei tea, kuhu pöörduda. Dokumendid läinud, karjäär purustatud, raha ei ole, et ära sõita, ja ei mingit tööd, mida tema võiks saada, niipalju kui tema taipab. Kodus võiks ta ehk midagi leida, aga see tähendab omastelt minna abi saama, ja seda ei tahtnud ta teha. Ta ei näinud muud võimalust, kui hakata lihtsaks madruseks — saaks ehk kuski aurikul kortermeistriks. Selleks kõlbaks ta veel… „Arvate tõesti seda?“ küsisin halastamatult. Ta kargas üles, astus kivibarjääri äärde ja vahtis ööpimedusse. Järgmisel silmapilgul oli ta tagasi ja seisis minu tooli taga, nooruslik nägu alles varjutatud võidetud meeleliigutuse piinast. Ta mõistis väga hästi, et ma ei kahelnud tema võimes laeva tüürida. Pisut väriseval häälel ta küsis: „Miks ütlesin ma seda temale? Ma olin ju olnud temale „lõpmata kena“. Ma polnud isegi naernud teda, kui“ — siin hakkas ta kogelema — „see eksitus, te teate ju, tegi minust neetud eesli.“ Ma rääkisin vahele, öeldes üsna soojalt, et minule ei või selline eksitus olla naeru põhjuseks. Ta istus ja jõi mõttes kohvi, tühjendades väikese tassi viimse tilgani. „See ei tähenda siiski, et peaksin selle märkuse kohaseks,“ ütles ta selgesti. „Kas tõesti?“ vastasin mina. „Ei,“ kinnitas ta rahuliku otsustavusega. „Kas te teate, mis teie oleksite teinud? Kas teate? Ja ometi ei pea teie end…“ ta kugistas midagi alla… „ei pea ennast — koeraks?“
„Ja sellega — ausõna! — vaatas ta mulle uurivalt näkku. Nagu näis, oli see küsimus — bona-fide küsimus. Ometi ei jäänud ta vastust ootama. Ennekui suutsin end koguda, jätkas ta, pilk tardunult enda ette sihitud, nagu loeks ta öö kehalt mingit kirja. „Kõik oleneb sellest, kas oled valmis. Mina ei olnud, ei — tol korral mitte. Ma ei taha ennast vabandada, kuid ma tahaksin seletada — tahaksin, et mõni mõistaks — mõni — vähemalt ükski! Teie! Miks mitte teie?“
„See oli pühalik ja pisut ka naeruväärne, nagu on seda isiklikud pingutused alati, kui püütakse tulest päästa oma kõlblise mina ideed, seda kallist kombepärast mõistet, mis on ainult üks mängu juhtnööre, ei midagi rohkem, kuid mis on ometi kohutavalt mõjurikas niihästi oma piiramatu võimu tõttu loomusundide üle kui hirmsate karistuste tagajärjel tema vastu eksimise puhul. Tema algas oma lugu küllaltki rahulikult. Dale Line’i auriku pardal, kuhu neid koristati merel ujuvast lootsikust vaikse päikeseloojaku helgil, hakati nende peale pärast esimest päeva kohe viltu vaatama. Paks kapten jutustas mingisuguse loo, teised vaikisid, ja alguses lepiti sellega. Ei hakata ometi vaeseid merehädalisi, keda päästetud kui mitte julmast surmast, siis vähemalt julmast kannatusest, vaevama juurdlevate küsimustega. Pärast aga, kui oli aega järele mõelda, pidi küll Avondale’i ohvitsere tabama mõte, et asjas on „midagi poolvillast“; aga muidugi nad hoidsid oma kahtlused iseendale. Nemad olid merest korjanud auriku Patna kapteni, esiohvitseri ja kaks masinisti ja sellest jätkus neile, õigust öelda. Ma ei pannud Jimilt tema tundmusi selle kümne päeva jooksul, kus nad viibisid Avondale’il. Sellest viisist aga, kuidas ta oma loo seda osa jutustas, võisin vabalt oletada, et tema oli avastusest, mis ta teinud — iseenda kohta teinud — osalt uimaseks rabatud ja katsus nüüd kahtlemata sellest vabaneda seletustega ainukesele inimesele, kes suutis õieti hinnata selle hirmsat suurust. Pidage silmas, ta ei püüdnud selle tähtsust kuidagi vähendada. Selles olen kindel ja selles peitubki tema erinevus. Mis aga puutub tema tundmustesse maandumisel, mil ta kuulis selle loo ootamatu lõpu, milles tema oli mänginud nii haletsemisväärset osa, siis neist ei lausunud ta mulle sõnagi ja ongi raske neid kujutella. Küsin endalt, kas ta ei tundnud maapinda oma jalge alt kaduvat? Kuid kahtlemata katsus ta peagi leida uue pinna. Ta oli tervelt kaks nädalat maal ja ootas meremeestekodus, ja kuna seal oli tol ajal kuus või seitse meest, siis kuulsin ma temast pisut. Nende pealiskaudne arvamine näis olevat, et oma teiste vigade kõrval ta oli veel sünge jõhkard. Tema oli need päevad veetnud rõdul, pikal lamamistoolil, ja oli oma peiduurkast lahkunud ainult söögiajal või hilja öösel, kui ta kõndis ainuüksi sadamasillal, oma ümbrusest eraldunult, kõhklev ja vaikne, nagu mõni hulkuv tont, kel pole peavarju. „Ma ei usu, et oleksin tol ajal kolmegi sõna rääkinud mõne elava olevusega,“ ütles ta ja tegi minu meele tema pärast haledaks; siis aga lisas ta kohe juurde: „Mõni neist meestest oleks tingimata midagi välja pahvatanud, millega mina olin otsustanud mitte leppida, aga ma ei tahtnud riidu. Ei! Siis mitte. Ma olin liig… liig… Mul polnud selleks südant.“ „Nii et see vahesein pidas lõpuks ometi vastu,“ tähendasin mina kergelt. „Jah,“ pomises ta, „see pidas vastu. Aga ometi ma vannun teile, et tundsin käega tema punnitust.“ „See on imelik, kui vastupidav on mõnikord vana raud,“ ütlesin mina. Seljakil toolil, jalad siruli ja käed ripakil nokutas ta mõne korra pead. Te ei või kujutella kurvemat vaatepilti. Äkki tõstis ta pea; ta ajas enda üles ja lõi põlvele. „Ah! millise hea juhuse ma mööda lasksin! Mu jumal! Milline juhus mööda lastud!“ tungis tal rinnast ja sõnad „mööda lastud“ kõlasid kui valukarjatus.
„Ta vaikis jällegi, kaugusse kadunud pilgus metsik unelev iha kaotatud kangelasteo järgi, ahmides üürikeseks laialipuhutud ninasõõrmetega raisatud juhuse uimastavat hingust. Kui arvate, et mina olin üllatatud või riivatud, siis teete mulle ülekohut enam kui ühes mõttes! Ah, tema oli kujutlusvõimeline vennas! Ta andis välja oma saladusi; ta andis unistustele oma hinge. Nägin tema pilgus, mis heidetud ööpimedusse, kogu tema sisemise olemuse, mis üle pea-kaela suundunud hulljulgete sangarlikkude ihade fantastilisse maailma. Temal polnud aega selle kahetsemiseks, mis ta kaotanud, teda valdas tervena ja loomulikult see, mida ta polnud osanud saavutada. Tema viibis kaugel minust, kes ma vaatlesin teda kolme sammu tagant. Iga silmapilguga süvenes ta ikka enam ja enam romantiliste kangelastegude võimatusse maailma. Lõpuks jõudis ta selle südameni! Tema näojoonile valgus imelik õndsusehelk, tema silmad sätendasid meie vahel põleva küünla valgusel; ta naeratas veendunult! Ta oli tunginud südameni — südameni. See oli ekstaatiline naeratus, mis ei tõuse teie — ega ka minu näole kunagi, mu armsad kaaslased. Mina tõmbasin ta siia ilma tagasi, öeldes: „Kui oleksite jäänud laevale, arvate!“
„Ta pöördus minu poole metsiku, heidutatud ja kannatava näoga, silmis äkki hämmastus ja piin, nagu oleks ta kustki tähelt maha langenud. Ei teie ega mina vaata kunagi nõnda kellelegi otsa. Ta võpatas tugevasti, nagu oleks mõni külm sõrmeots puutunud tema südant. Lõpuks ta ohkas.
„Ma polnud halastavas meeleolus. Tema mõjus ärritavalt oma vasturääkivate enesepaljastustega. „Õnnetus, et te ei teadnud seda ette!“ ütlesin ma sootuks ebasõbraliku eesmärgiga, kuid õel nool ei tabanud märki — ta langes asjatult raisatuna maha ja Jim ei mõelnudki teda üles võtta. Võib olla, ta polnud teda tähelegi pannud. Ennast mõnusalt välja sirutades ta ütles: „Pagan võtku seda kõike! Ütlen teile, ta punnitas. Ma hoidsin parajasti vahetekil lampi nurgaraudade juures, kui plaadilt langes peosuurune roostetükk lihtsalt iseenesest.“ Ta laskis käe üle otsaesise käia. „Ta ju liikus ning kargas nagu mõni elav asi, kui mina teda silmitsesin.“ „See tegi muidugi teie meele hapuks,“ tähendasin ma nagu möödaminnes. „Arvate teie,“ vastas tema, „et mina mõtlesin iseendale, kuna minu selja taga asus sada kuuskümmend inimest, kõik raskes unes siinsamas esivahetekil — ja veel enam neid päras; veel enam laevalael — kõik magamas — ei tea midagi — kolm korda rohkem, kui jätkub paate, kuigi oleks aega nende kasutamiseks? Seal seistes ootasin iga silmapilk, et raud murdub ja vesi kargab üle kõigi lamajate… Mis võisin ma teha — mis?“
„Võin teda väga hästi kujutella rahvaga täidetud koopataolise ruumi pimeduses, kus lambivalgus langeb vaheseina väikesele osale, mida rõhub teiselt poolt ookeani raskus, teadmatute magajate hingamine kõrvus. Näen teda rauda silmitsemas, rabatuna langevast roostest, masendununa ähvardava surma teadmisest. Nagu ma mõistsin, see oli siis, kui kapten saatis ta teist korda laevaninasse, sest tema püüdis teda minu arvates sillalt eemale hoida. Ta ütles mulle, et tema esimeseks ajeks oli karjuda ja lasta kõik need inimesed karata unest otseteed hirmu, kuid teda valdas selline abitusetunne, et ta ei suutnud teha vähimatki häält. See ongi, mida inimesed arvavad öeldes, et keel hakkab suulakke. „Liiga kuiv,“ nii oli tema sõnaaher väljendis oma tollekordse seisundi kirjeldamiseks. Nõnda siis ronis ta tummalt läbi luugi nr. üks laevalaele. Mingi tuulepuri lendas talle juhuslikult vastu ja ta mäletas, et riide kerge näkkulöömine pidi ta peaaegu luugiredelist alla paiskama.
„Ta tunnustas, et tema põlved võdisesid tublisti, kui ta vaatles seda teist magavat hulka siin esitekil. Sel ajal masinad juba seisid ja aur voolas välja. Tema madalast mühast värises kogu öö jämeda passikeelena. Laev võbises.
„Siin-seal nägi ta mõne pea matilt tõusvat, mõni ebamäärane kuju ajas enda istukile, et uniselt silmapilguks kuulatada ja siis tagasi langeda kastide, aurukraanide ja ventilaatorite üldisse voogavasse segadusse. Ta taipas, et kõik need inimesed teadsid liiga vähe, et mõista selle imeliku müra tähendust. Rauast laev, valgete nägudega inimesed, kõik nägemused, kõik kõlad, iga ese laeval oli sellele teadmatule ja vagale hulgale sama imelik kui usaldusväärnegi, jäädes seejuures igavesti arusaamatuks. Tal turgatas pähe, et see asjaolu oli õnneks. Kuid mõte sellele oli lihtsalt jube.
„Te peate meeles pidama: tema uskus, nagu oleks seda teinud iga teinegi tema asemel, et laev pidi iga silmapilk põhja minema; punnitavad, roostetanud plaadid, mis hoidsid ookeani tagasi, pidid paratamatult järele andma, nagu mõni õõnistatud tamm, ja järsku sisse laskma masendava voolu. Ta vaatles vaikides neid lamavaid kehi — hukkamõistetud inimesena, kes mõistab oma saatust ja laseb silmad ringi käia vaikse surma riigis. Need inimesed olid juba surnud! Miski ei võinud neid päästa! Lootsikuid jätkus ehk pooltele, aga puudus aeg. Puudus aeg! Puudus aeg! Polnud nähtavasti mingit mõtet avada oma huuli, liigutada kätt või jalga. Ennekui ta suutis rääkida kolm sõna või astuda kolm sammu, pidi ta langema voogudesse, mis vahutasid hirmsasti inimolendite meeleheitlikust võitlusest, kes karjusid hingehädas appi. Kuid polnud mingit abi. Ta kujutles täpsalt, mis oleks tõepoolest sündinud; ta elas kõik läbi, seistes liikumatult luugi juures, lamp käes — elas läbi kuni viimse kohutava üksikasjani. Ma arvan, ta elas kõige selle veelkord läbi, kui ta jutustas mulle seda, millest ta pidi kohtu ees vaikima.
„„Ma nägin sama selgesti, nagu näen praegu teid, et ma ei võinud midagi teha. See näis röövivat elu kõigist mu liikmeist: ma mõtlesin, et on sama hea, kui ma seisan seal, kus ma olen, ja ootan. Ma ei uskunud, et oleks palju sekundeid aega…“ Äkki lakkas auru väljapuhumine. Nüüd märkas ta, et aurumühin oli nagu tähelepanu kõrvale juhtinud, kuna aga vaikus muutus kohe väljakannatamatult rusuvaks.
„„Ma arvasin, et lämbun enne, kui jõuan uppuda,“ ütles ta.
„Tema vaidles sellele vastu, nagu oleks tema mõelnud oma päästmisele. Ainuke selge mõte, mis omandas tema peas kuju, kadus ja tõusis uuesti, oli: kaheksasada inimest ja seitse paati, kaheksasada inimest ja seitse paati!
„„Keegi rääkis valjusti minu peas,“ ütles ta pisut metsikult. „Kaheksasada inimest ja seitse paati — ja mitte põrmugi aega! Mõtelge ometi!“ Ta kummardus üle väikese laua minu poole ja mina katsusin tema pilgust kõrvale hoida. „Arvate teie, et ma kartsin surma?“ ta küsis kirglikult, kuid tasa. Ta lõi labakäega lauale, nii et kohvitassid hüppasid. „Olen valmis vanduma, seda ei teinud ma mitte — mitte … Jumala eest — seda mitte!“ Ta lõi enese sirgu ja pani käed ristamisi kokku; tema lõug langes rinnale.
„Riistade kõlin tungis läbi kõrgete akende nõrgalt meieni. Kuuldus mingisugune häälte pahvatus ja rühm inimesi tuli kõige paremas meeleolus välja rõdule. Nemad jagasid oma naljakaid mälestusi eeslitest Kairos. Kedagi kahvatut, kartlikku noormeest, kes tippis ettevaatlikult oma pikkadel jalgadel, pilkas suurustav ja punane ümberilma-rändur tema ostude pärast basaaril. „Kas tõesti — arvate teie, et mind löödi sel määral üle?“ küsis noormees väga tõsiselt ja mõtlikult. Inimesed eemaldusid ja laskusid toolidele; tuletikud süttisid, valgustades silmapilguks ilmetuid nägusid ja valgelt helkivaid rinnaesiseid; pidutujuliselt elavate kõneluste sumin kõlas mulle mõttetuna ja lõpmatult kaugena.
„„Osa laevamehi magas nr. üks luugi juures, nii et mina oleksin küündinud neid käega puutuma,“ algas Jim jällegi.
„Te peate nimelt teadma, neil oli sel laeval selline valve, et kõik magasid öö läbi ja ainult kortermeistreid ning mastivalvureid vahetati. Jim tahtis lähima madruse õlast kinni haarata ja teda raputada, kuid ometi ei teinud ta seda. Miski hoidis tema käed lõdvalt kõrval. Ta ei kartnud — oh ei! ta lihtsalt ei suutnud — see oli kõik. Tema võib-olla ei kartnud surma, vaid seda, mis käis paratamatult surma ees. Tema neetud kujutlusvõime oli talle välja kutsunud kõik pöörase hirmu koledused — trampiva rüselemise, hädaldavad karjumised, põhjavajumiseni täidetud paadid — kõik need koledad mereõnnetuste lisanähtused, millest ta varemalt kuulnud. Tema võib-olla alistus suremiseks, kuid, ma arvan, ta tahtis seda ilma igasuguse koleduseta, rahulikult, mingis vaikses ekstaasis. Teatud valmisolek hukkumiseks polegi nii haruldane nähtus, kuid harva kohtate inimesi, kelle hinged, varustatuna tahtejõu võitmatu kilbiga, on valmis kaotatud lahingus võitlema lõpuni; rahuiha kasvab rutemini kui langeb lootus, kuni ta lõpuks võidab eluiha enda. Kes meist poleks seda tähele pannud või kes poleks tundnud midagi selletaolist iseendas — seda äärmist tüdimust meeleliigutusist, seda pingutuse tühisust, rahuigatsust? Need, kes on pidanud võitlema arutute võimudega, tunnevad seda väga hästi, — nii näiteks merehädalised paatides, rändurid kõrves, inimesed, kes võitlevad loodusejõududega või inimhulga jõhkra rumalusega.“