Lord Jim/VI

←V

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

VII→

EPUB

KUUES PEATÜKK.

„AMETIVÕIMUDEL oli nähtavasti sama arvamus. Asjaharutamist edasi ei lükatud. Seaduse rahuldamiseks toimetati asja määratud päeval ja — kahtlemata tema inimliku huvipakkuvuse tõttu — pealtkuulajaid oli palju. Tõsiasjade suhtes polnud mingit kahtlust — nimelt ühe olulise tõsiasja suhtes. Kuidas Patna sai vigastuse, seda oli võimatu kindlaks teha; kohus igatahes ei lootnud seda teha võivat, ja kogu saalis polnud ühtegi inimest, kes oleks sellest hoolinud. Kuid nagu ma juba teile ütlesin, kohal olid kõik sadamas viibivad meremehed ja ranna ärirahvas. Kas nad ise seda teadsid või mitte, kuid huvi, mis neid siia ajas, oli puhtpsühholoogiline — lootus näha paljastatuna inimese meeleliigutuste tugevust, võimsust ja koledust. Loomulikult ei võidud midagi selletaolist paljastada. Selle ainsa mehe ülekuulamine, kes suutis ja tahtis vastata, piirles asjatult kõigile tuntud tõsiasja ümber ja temale sadavate küsimuste mäng oli sama õpetlik kui vasaraga tagumine raudkastile, et teada saada, mis tal sees. Siiski, ametlik juurdlus ei võinudki midagi muud olla. Tema esemeks ses asjas polnud mitte põhjalik miks, vaid pealiskaudne kuidas.

„Noormees oleks võinud siin selgitust tuua ja olgugi et just see oligi, mis pealtkuulajaid huvitas, kiskusid temale esitatud küsimused ta paratamatult sellest eemale, mis oli minu arvates ainus teadmisväärne tõde. Määratud ametivõimudelt ei või ometi loota, et nad tungiksid juurdlusel inimese hinge seisukorda — või on küsimuses ainult tema maksa seisund? Nende ülesandeks oli jõuda tagajärgede juurde ja õieti-öelda juhuslik politseikohtunik ja kaks kohtukaasistujat meremeest ei kõlbagi millekski muuks. Sellega ei taha ma tähendada, nagu oleksid need inimesed olnud rumalad. Politseikohtunik oli väga kannatlik. Üks kõrvalmeestest oli purjelaeva kapten, kel punane habe ja vagaduse kalduvused. Teine oli Brierly. Suur Brierly. Mõni teist on vististi kuulnud suurest Brierlyst — tolle Blue Star liini toreda laeva kaptenist. See oli tema.

„Brierly paistis temale osaks saanud aust väga tüdinud. Tema polnud kogu oma elus teinud ainustki eksisammu, teda polnud tabanud ükski õnnetus ega soovimatu juhtum, kunagi polnud ta tundnud oma vahetpidamatus tõusus ainsatki takistust ja tema näis olevat neid õnnelikke, kes ei tea midagi kõhklemisest, veel vähem eneseusalduse puudusest. Kolmekümnekaheselt oli tema käsutada juba üks parimaist laevust idamaises kaubanduses ja mis veel enam, tema ise oli sellest väga kõrges arvamuses. Tema meelest polnud midagi selletaolist maailmas olemas ja ma arvan, kui temalt oleks otseteed küsitud, siis oleks tema tunnustanud, et pole olemas teist temaväärilist kaptenit. Valik oli langenud õigele mehele. Ülejäänud inimsugu, kes polnud käsutanud kuueteistkümnesõlmelist terasaurikut Ossa, olid üsna viletsad olevused. Tema oli merel päästnud inimesi, oli aidanud hädalisi laevu; ta omas kuldse kronomeetri kinnitusseltside kingitisena ja merebinokli kohase sissekirjutisega mingilt välisriigi valitsuselt, mälestuseks tema teenete eest. Ta oli oma teenetes ja tasudes äärmiselt teadlik. Tema meeldis mulle väga, kuigi mõned — sealjuures lahked ja sõbralikud inimesed — ei võinud teda silmaotsaski kannatada. Mul pole vähimatki kahtlust, tema pidas ennast minust palju kõrgemaks — tõepoolest, kui oleksite olnud kas-või Ida- ja Lääne-India keiser, isegi siis oleksite end tema kõrval tundnud madalamana —, kuid ma ei olnud sellest põrmugi haavunud. Tema ei vihanud mind ei sellepärast, mis ma suutsin ega ka sellepärast, mis ma olin — kas mõistate mind? Olin mittearvestatav suurus lihtsalt sellel põhjusel, et ma polnud maailma ülim õnneseen Montague Brierly, Ossa käsutaja, ning et ma ei omanud sissekirjutusega varustatud kuldkronomeetrit ega hõberaamiga binoklit, mis oleksid tõestanud minu meremehelikku tublidust ja vääramatut julgust; liiatigi puudus mul terav teadlikkus mu teenetest ja tasudest ja ma ei omanud mind jumaldavat musta koera, kõige imelisemat oma laadis — sest veel kunagi polnud sellisele mehele saanud osaks nii suur armastus sellise koera poolt. Pole kahtlust, seda kõike alati oma nahal tunda, võib küllalt ärritada; aga kui mõtlesin, et selles saatuslikus hädas ühes minuga oli veel tuhat kakssada miljonit enam-vähem inimlikku olendit, siis leidsin, et võin saada oma osa tema healoomulisest ja põlglikust kaastundmusest mingi ebamäärase ligitõmbavuse pärast, mis peitus selles mehes. Ma pole kunagi endale selgitanud seda ligitõmbavust, kuid oli silmapilke, mil ma seda meest kadestasin. Eluokas ei suutnud tema rahuldunud hingele rohkem teha kui terav nõelaots siledale kaljule. See oli kadestatav. Kui vaatlesin teda tagasihoidliku ja kahvatu kohtuniku kõrval, kes asus eesistuja paigal, siis paistis tema eneserahuldus minule ja kogu maailmale kõvana nagu raudkivi. Varsti peale seda võttis ta endalt elu.

„Pole ime, et Jimi asja puhul hakkas tal igav, ja kuna mina millegi kartuse taolisega mõtlesin sellest määratust põlgusest, mis temal pidi olema kohtu ees seisva noormehe vastu, tema ise võib-olla toimetas vaikselt juurdlust omas asjas. Otsus pidi olema süüdimõistev ilma pehmendavate asjaoludeta, ja tõenduste saladuse võttis ta endaga merre hüpates kaasa. Kui ma üldse inimestest midagi taipan, siis pidi asi olema väga raske, üks neist pisiasjust, mis äratavad ideid — toovad ellu mingi mõtte, millega vilumatul inimesel on võimata üheskoos elada. Olen saanud teada, et see polnud ei raha, ei joomine ega naine. Ta hüppas merre ainult nädal aega pärast kohtuistungit ja vähem kui kolm päeva pärast väljasõitu sadamast, nagu oleks ta just seal keset veelagendikke märganud teise maailma väravaid pärani avanevat tema vastuvõtteks.

„Ometi polnud see äkiline aje. Tema halli peaga abiline, esimese klassi meremees ja võõrastega kena ning lahke, kuid suhtumises oma kaptenisse kõige käredam esiohvitser, keda ma kunagi näinud, jutustas mulle kogu loo pisarsilmil. Hommikul tema ilmudes laevalaele Brierly parajasti kirjutanud kaardiruumis. „Kell oli kümme minutit enne nelja,“ ütles ta, „ja keskvalve polnud muidugi veel vahetatud. Ta kuulis minu häält sillal rääkimas teise ohvitseriga ja kutsus mu sisse. Mina ei tahtnud minna, kapten Marlow, jumala tõsi, ei tahtnud — mina ei kannatanud vaest kaptenit Brierlyt, seda pean teile oma häbiks ütlema; me ei tea kunagi, missugusest materjalist keegi on tehtud. Teda oli ülendatud üle nii paljude peade, minu oma arvestamata, ja temal oli pagana hull nüke sind väikeseks teha ei millegi muuga, kui oma moega öelda „Tere hommikust!“ Mina, mu härra, ei rääkinud temaga kunagi muidu kui aga ametiasjus ja siiski pidin end kokku võtma, et mitte häbematuks muutuda.“ (Siin ta ütles iseendale meelitusi. Mina imestasin sagedasti, kuidas küll Brierly üle poole sõidu suutis tema käitlemist taluda.) „Mul on naine ja lapsed!“ jätkas ta, „ja ma olen juba kümme aastat seda laevaseltsi teeninud, alati oodates järgnevat kapteniksmääramist — selline loll olin ma. Nii siis ta ütles mulle otseteed: „Astuge sisse, mister Jones,“ ikka oma suurustava häälega — „Astuge siia, mr. Jones.“ Ma astusin. „Määrame laeva asukoha kindlaks,“ ütles ta ja kummardus kaardile, sirkel käes. Maksva korra järgi oleks pidanud ohvitser seda tegema oma valvekorra lõpul. Ometi ma ei lausunud midagi ja vaatasin pealt, kui tema märkis laeva asukoha tillukese ristiga ja kirjutas juurde kuupäeva ning kellaaja. Veel praegu võin ma teda näha kirjutamas oma puhtaid ilusaid numbreid: seitseteistkümmend, kaheksa, neli e. l. Aastaarv seisis punase tindiga kirjutatult ülal kaardinurgal. Tema ei tarvitanud oma kaarte kunagi üle aasta, seda kapten Brierly juba ei teinud. See kaart on nüüd minul. Kui see oli tehtud, siis ta seisis ja vaatas, mis ta teinud, ning naeratas endamisi, pärast vaatas ta mulle otsa. „Kolmkümmend kaks penikoormat veel otse edasi,“ ütles ta, „siis oleme klaarid ning võite kursi kakskümmend kraadi lõuna poole võtta.“

„„Sellel reisil sõitsime Hector Bank’ist põhja poolt mööda. Mina ütlesin: „Väga hea, härra,“ ja imestasin tema asjata jändamist, sest ma oleksin kursimuutmisest temale niikuinii enne teatanud. Just siis lõi kell kaheksa: me astusime välja sillale ja teine ohvitser ütles enne teenistusest lahkumist harilikul viisil: „Logil seitsekümmend üks.“ Kapten Brierly heidab pilgu kompassile ja siis ümber. Oli pime ja selge ning tähed paistsid heledasti nagu külmal ööl kuski kõrgeis laiuskraadides. Äkki ta ütleb nagu kerge ohkega: „Ma lähen pärasse ja panen ise logi nullile, nii et ei oleks eksitust. Kolmkümmend kaks penikoormat samas kursis edasi ja siis on hädaoht möödas. Pidage — parandus logil on kuus protsenti, nii siis kolmkümmend numbrilaual ja teie võite kohe võtta kakskümmend kraadi tüürpoordi poole. Pole ju mingit mõtet maad kaotada — eks?“ Ma polnud kunagi kuulnud teda nii palju ühe joonega rääkivat ja seegi oli asjata, nagu mulle siis näis. Ma ei öelnud midagi. Tema läks trepist alla ja koer, kes oli tal alati kannul, ükskõik kuhu ta öösel või päeval liikus, järgnes temale, nina maas. Kuulsin tema kontse komps, komps laevapäras, siis ta peatus ja ütles koerale: „Mine tagasi, Rover. Sillale, mu poiss! Mine — edasi!“ Siis hüüdis ta mulle pimedusest: „Pange koer kaardiruumi kinni, mr. Jones — eks ju?“

„„See oli viimne kord, kus kuulsin ta häält, kapten Marlow. Need olid viimsed sõnad, mis ta rääkis elava inimolevuse kõrvale, sir.“ Siin lõi vanamehe hääl ebakindlaks. „Tema kartis, et vaene loom võiks talle järele hüpata, mõistate?“ jätkas ta väriseval häälel. „Jah, kapten Marlow. Tema seadis logi minu tarvis; tema — suudate seda uskuda? — isegi õlitas teda. Õlikann seisis pärast sealsamas, kuhu ta tema jätnud. Abitüürimees tuli pool kuus voolikuga laevapära pesema, siis aga jättis kõik sinnasamasse ja jooksis sillale: „Palun, tulge laevapärasse, mr. Jones,“ ütles ta. „Seal on imelik asi. Mina ei taha sellesse puutuda.“ See oli kapten Brierly kuldkronomeeter, mis oli hoolsasti ketiga reelingi külge riputatud.

„Niipea kui minu silm langes sellele, käis minust kohe nõksatus läbi ja ma mõistsin kõik, härra. Minu jalad läksid all nõrgaks. Mul oli, nagu oleksin ma tema üle parda minemist näinud ja ma teadsin, kui kaugel ta meie selja taga juba oli. Päralogi näitas kaheksateistkümmend kolm neljandikku miili ja neli polti puudus peamastilt. Pistis need tasku, et oleks kergem põhja minna, arvan ma; kuid, Issand, mis tähendavad neli polti kapten Brierly taolisele mehele. Võibolla oli tema eneseusaldus lõpuks ometi pisut kõikuma löönud. See on ainus kõhklemismärk, mis ta kogu oma elus avaldanud, arvan ma; kuid ma võiksin tema eest vastutada, et niipea kui ta oli üle parda, siis ei teinud ta enam ainustki katset ujumiseks, nagu ta siis, kui oleks langenud merre juhuslikult, oleks võinud kas-või kogu päeva veepinnal püsides päästmist oodata. Ja muidugi, härra, Tema ei vandunud kellelegi alla — nagu ma kuulsin teda ennast kord ütlevat. Keskvalvel oli ta kirjutanud kaks kirja, ühe laevaseltsile, teise minule. Sõidu kohta andis ta mulle hulga juhatusi — ehk küll mina olin ametis juba siis, kui tema alles õppis — ja lõpmata palju näpunäiteid selle kohta, kuidas meestega talitada Šanghais, nii et mina saaksin jääda Ossa’t käsutama. Ta kirjutas, nagu kirjutaks isa oma lemmikpojale, kapten Marlow, ja ometi olin temast kakskümmend viis aastat vanem ning maitsesin meresoola juba siis, kui temal polnud veel õieti püksegi jalas. Oma kirjas laevaomanikele — kiri oli minu tarvis lahti jäetud — ta ütles, et olevat nende ees alati oma kohust täitnud — kuni käesoleva silmapilguni — ja isegi praegu ta ei tarvitavat nende usaldust kurjasti, sest tema jätvat laeva käsutuse meremehe hooleks, kellest asjatundlikumat ei olevat leida — mõeldes seega mind, härra, mõeldes mind! Ta ütles neile, et kui tema viimne samm ei röövivat viimast usaldusenatukest nende südamest tema vastu, siis pangu nad rõhku minu truule teenistusele ja tema soojale soovitusele, kui täidetavat tema surmaga vabanenud koht. Ja veel palju selletaolist, härra. Ma ei suutnud uskuda oma silmi. Ma olin üsna nõutu,“ jätkas vanamees suures segaduses, surudes pöidlaotsaga, mis lai nagu labidas, oma silmanurgas midagi puruks. „Oleks pidanud arvama, härra, et tema hüppas ainult selleks üle parda, et kellelegi õnnetule anda viimne võimalus edasipääsuks. Tema surm, mis sündis nii hirmus äkki, ja mõtted, et mina olen nüüd õnne otsas, ei jätnud mulle peaaegu meeletuhkagi pähe terveks nädalaks. Kuid asjata. Pelion’i kapten määrati Ossa’le — tuli Šanghais pardale — niisuke väike nähvits, härra, halliruuduline ülikond seljas, lauk keset lagipead. „Ä — mina olen — ä — uus kapten, mister — mister — ä — Jones.“ Ta oli lõhnaõlisse kastetud — haises hirmsasti, kapten Marlow. Küllap pilk, mis ma talle heitsin, oli see, mis pani ta võpatama. Ta pomises midagi minu loomulikust pettumusest — aga ma teadku, et tema esiohvitser saanud Pelion’il ametikõrgenduse — temal ei olevat sellega muidugi midagi tegemist — arvatavasti teab juhatus kõige paremini — kahju… Ma ütlesin: „Ärge muretsege vana Jones’i pärast, härra; pagan võtku teda, tema on ju sellega harjunud.“ Märkasin kohe, et olin riivanud tema õrnu kuulmeid, ja kui istusime oma esimesel einel, hakkas ta selle ja teise kohta laeval tegema nöritsevaid märkusi. Mina polnud kunagi varem kuulnud sellist tingeltangeli häält. Ma surusin hambad kokku ja litsusin silmad taldrikule, pidades rahu, kuni suutsin; kuid lõpuks ometi ma pidin midagi lausuma: tema kargas kohe kikivarbaile, ajades kõik oma suled kohevile, nagu väike riiukukk. „Te saate näha, et teil on teissuguse mehega tegemist, kui oli endine kapten Brierly.“ „Olen juba näinud,“ vastasin mina väga tõredalt, kuid teeseldes suurt huvi oma lihatüki vastu. „Teie olete suur lõuamees, mr. — ä — Jones, ja mis veel enam, te olete ka juhatuses suure lõuamehena tuntud,“ piiksus ta minule. Neetud pudelipesijad seisid sealsamas ja kuulasid kõik pealt, suud kõrvuni lahti. „Mina võin ju olla kõva pähkel,“ vastan ma, „kuid nii alla ma ei ole käinud, et rahulikult näha teid istumas kapten Brierly toolil.“ Seega panin oma noa ja kahvli lauale. „Teie ise tahaksite sellel istuda — sealt pitsitab king,“ irvitas tema. Mina lahkusin saalist, kahmisin oma kolud kokku ja olin sadamasillal kogu oma varanduse keskel, ennekui laeva täitmisega oli uuesti algust tehtud. Jah. Väljas — kaldal — pärast kümneaastast teenistust — kuus tuhat miili eemal vaene naine ja neli last, olenedes minu poolest palgast iga suutäiega, mis nad söövad. Ja muidugi, härra! Ennem neelasin ikkagi selle alla, kui kuulda kapten Brierlyt sõimatavat. Tema jättis mulle oma ööpikksilma — siin ta on; ja ta soovis, et võtaksin tema koera oma hoiule — see on siin. Halloo, Rover, mu vaene poiss! Kus on kapten, Rover?“ Koer vaatas üles ja haugatas korra, kollastes silmades nukker pilk, siis puges ta laua alla.

See kõik sündis aastat kaks hiljem laevavareme Fire-Queen pardal, kuhu Jones oli saanud käsutajaks — sinnagi mingi imeliku juhuse tõttu — Mathersoni läbi — hullu Mathersoni läbi, nagu kõik teda nimetasid — kes asus harilikult ikka Haifongis, ennekui see okupeeriti. Vanamees nohises edasi: „Jah, härra, kapten Brierly mälestus elab siin edasi, kuigi mitte kuski mujal kogu maailmas. Mina kirjutasin tema isale pikalt ja laialt ning ei saanud sõnagi vastuseks — ei „Tänan teid“ ega „Käige kuradile“ — mitte midagi! Vististi ei taha nad temast midagi teada.“

„See vesiste silmadega Jones, kes pühkis oma paljast pealage määrdinud puuvillase rätikuga, koera haletsev haugatus ja mustus kärbeste rüvetatud kajutis, mis oli tema mälestuse ainsaks pühakohaks, heitsid Brierly unustamatule kujule sõnulseletamatult labase traagika varju — saatuse hauataguse kättemaksuna tema usu eest oma hiilgusse, mis pidi elult petma tema õigustatud hirmud. Peaaegu! Võib-olla täiesti. Kes võib öelda, millisele meelitavale arvamusele ta oli jõudnud oma enesetapmise kohta?

„„Miks astus ta selle äkilise sammu, kapten Marlow — kas oskate arvata?“ küsis Jones oma peosid kokku surudes. „Miks? See rabab minu mõistuse. Miks?“ Ta lõi endale vastu kortsus otsaesist. „Kui ta oleks olnud vaene, vana ja võlgades — ilma igasuguse väljavaateta — või hullumeelne? Kuid tema juba polnud sedasorti inimene, kes läheb hulluks. Uskuge. Mida esiohvitser oma kaptenist ei tea, see pole teadmise vääriline. Noor, terve, jõukas, muredeta… Ma istun mõnikord siin ja mõtlen, mõtlen, kuni mu pea hakkab huugama. Pidi ju olema mingi põhjus.“

„Võite kindel olla, kapten Jones,“ ütlesin mina, „see oli midagi sellist, mis poleks meile kahele valmistanud kuigi palju meelehärmi.“ Ja siis, nagu oleks äkki valgus vilksatanud tema segasesse peaajju, vaene vana Jones leidis viimse, hämmastavalt sügava sõna. Ta nuuskas oma nina ja nikutas mulle valusalt pead: „Ja-jah! Ei mina ega teie ole kunagi endast nii suurt lugu pidanud.“

„Muidugi mõjutavad minu mälestust viimasest jutlemisest Brierlyga andmed tema eluotsa kohta, mis järgnes nii ruttu peale seda. Mina rääkisin temaga viimast korda protsessi ajal. See oli just siis, kui asjaharutamine oli esimest korda edasi lükatud — tema tuli minuga tänaval tükk maad kaasa. Ta oli ärritatud meeleolus, mida märkasin üllatusega, kuna ta ju harilikult inimesi käideldes oli täiesti külm, millesse segunes lõbusat kannatlikkust, nagu oleks tema kaaskõneleja olemasolu ainult hästiõnnestunud nali. „Nemad kiskusid minu sellesse protsessi, nagu näete,“ algas ta ja seletas tükk aega hädaldades pikalt ja laialt neist raskustest, mis toovad kaasa igapäevased kohtuistungid. „Ja jumal teab, kui kaua see võib kesta. Kolm päeva, ma arvan.“ Mina kuulasin teda vaikides; minu sellekordse arvamise järgi see oli sama hea võimalus ennast tähtsaks teha nagu iga teinegi. „Ja mis on sellest kasu? See on kõige lollem etendus, mida võib kujutella,“ jätkas ta vihaselt. Mina tähendasin, et pole ju mingit valikut. Tema katkestas mu sõnad tagasisurutud ägedusega: „Kogu aja tunnen end narrina.“ Ma vaatasin talle otsa. Asi läks juba üsna kaugele — Brierly kohta muidugi, kui ta rääkis Brierlyst. Ta jäi seisma, haaras minu kuue rapatist kinni ja sikutas korraks kergesti. „Milleks piiname seda noormeest?“ küsis ta. See küsimus kõlas nii hästi kokku ühe minu mõttehelinaga, et ma põgenenud kapteni kuju oma silmis tundes kohe vastasin: „Poodagu mind või üles, aga ma ei tea muud põhjust, kui et see noormees laseb seda enesega sündida.“ Hämmastusin, nähes, et Brierly jätkas nõusolevalt minu juttu, kuigi minu väljendis pidi olema kaunikesti tume. Ta ütles pahaselt : „Jah, muidugi. Kas ta siis ei näe, et tema kapteninäru on putku pistnud? Mida ta siis ootab? Teda ei või miski päästa. Tema laul on lauldud.“ Ta astus mõned sammud vaikides. „Milleks süüa kõike seda mustust?“ hüüdis ta idamaise energiaga väljendises — ainuke energia, mille jälgi võib leida ida pool viiekümnendat meridiaani. Ma imestasin väga tema mõtete suunda, aga nüüd olen kindel, et tema jäi oma iseloomule truuks: oma südamepõhjas vaene Brierly kahtlemata mõtles iseendast. Ma tähendasin sellele, et teatavasti on Patna kapten oma pesa sulgedega vooderdanud ja võib endale igalt poolt hankida kadumise võimalusi. Jimiga oli lugu teisiti: valitsus andis talle praegu meremeestekodus ulualust ja vististi polnud tal enesel ainustki penni taskus. Põgenemine maksab pisut raha? „Kas tõesti? Mitte alati,“ ütles ta kibeda naeruga ja lisas ühe minu hilisema märkuse kohta juurde : „Noh, siis las ta poeb kakskümmend jalga maa alla ja seisab seal! Jumala eest! Mina teeksin seda.“ Ma ei tea, miks tema toon mind nii ärritas, et ütlesin: „On omamoodi julgustegu asjadele nii näkku vaadata, nagu tema seda teeb, teades väga hästi, et kui ta põgeneks, ei võtaks keegi vaevaks teda taga ajada.“ „Ära neetud olgu julgus!“ urises Brierly. „Selline julgus ei aita inimest püsti hoida ja mina ei pane seda sorti julgust mikski. Iseasi, kui ütleksite, et see on mingi argus — hellitusest. Teate, mis ma teile ütlen: annan kakssada ruupiat, kui teie omapoolt lisate sada ja vaevaks võtate nii korraldada, et see vennike homme hommikul vara selle paiga klaariks teeb. Poiss on ju džentlmen, kuigi temaga ei taheta enam kokku puutuda — seda peaks ta ometi taipama. Tema peab seda! See põrgulik avalikkus on liig hirmus. Seal istuda, kuna kõik need neetud pärismaalased — madrused ja korterimeistrid — annavad tunnistusi, mis peaksid suutma inimest häbitulega tuhaks põletada. See on jäle. Marlow, kas teie siis ei arva, ei tunne, et see on jäle, kas te ei mõista seda — ütleme — meremehena? Kui tema läheks minema, siis oleks kõigel korraga lõpp.“ Brierly rääkis need sõnad harilikust suurema elavusega, tehes liigutuse, nagu tahaks ta oma taskuraamatu välja võtta. Mina takistasin teda, seletades külmalt, et selle nelja mehe argus ei tundu minule nii tähtsana. „Ja ometi, arvan ma, nimetate end meremeheks,“ lausus tema vihaselt. Mina ütlesin, et selleks ma pean end ja loodetavasti olengi ma seda. Tema kuulas mu ära ja tegi siis oma suure käega liigutuse, mis näis röövivat minult mu individuaalsuse ja suruvat mu hulga sekka. „Kõige halvem,“ ütles ta, „on see, et teil kellelgi pole auväärsusetunnet: teie ei mõtle küllalt sellele, mida teilt oodatakse.“

Me olime seni pikkamisi kõndinud ja peatusime nüüd sadamakontori vastas, sama koha ees, kust päratu Patna kapten oli nõnda kadunud, nagu oleks maru väikese udusule ära kandnud. Ma naeratasin. Brierly jätkas: „See on lihtsalt häbi. Meie seas on igasuguseid — ka patenditud kelme, kuid, pagan võtku, me peame alal hoidma oma ametiau või muidu pole me varsti paremad kui potipaikajad, kes kolavad mööda maailma ringi. Meid usaldatakse. Kas mõistate — usaldatakse! Õieti öelda, mulle ei tee mingit peavalu kõik need palverändurid, kes tulnud kunagi Aasiast, aga korralik mees poleks nõnda talitanud isegi kaltsupakkide koormaga. Meie pole organiseeritud kogu ja meid hoiab koos ainult selletaolise korralikkuse nimetus. Selline asi hävitab usalduse. Mõni mees võib kogu oma ea merel mööda saata, ilma et vaja oleks surmale silma vaadata, aga kui see silmapilk tuleb… Ahaa! Kui mina…“

„Ta katkestas ja jätkas siis muudetud toonil: „Mina annan teile kakssada ruupiat, Marlow, ja teie lähete räägite selle poisiga. Pagan võtku teda! Sooviksin, et ta poleks kunagi siia tulnud. Lugu on ju nii, et minu omastest mõned tunnevad teda. Vanamees on pastor ja mulle tuleb meelde, et ma puutusin temaga kokku, olles mineval aastal Essexis oma sugulaste juures. Kui ma ei eksi, siis oli vanamees oma meremehest poja peale väga uhke. Hirmus! Mina ise ei või seda teha, kuid teie…“

Nõnda siis Jimi tõttu oli mul võimalus pilku heita tõelisse Brierlysse ja seda just mõni päev varem, kui ta usaldas niihästi oma tõelise kui ka teeseldud osa merele. Muidugi loobusin mina asjasse segamast. Viimaste sõnade „kuid teie“ toon (vaene Brierly ei võinud teisiti) näis ilmutavat, et mina pole rohkem tähelepanu väärt kui mõni putukas, ja see ajas minu seda ettepanekut meelepahaga tagasi lükkama; selle ärrituse mõjul või mõnel muul põhjusel mina jõudsin otsusele, et kohtutoiming on Jimile raskeks karistuseks ja et selle väljakannatamine—tegelikult tema vabal tahtel — on kergendavaks asjaoluks tema vastikus loos. Enne ma polnud selles nii väga kindel. Brierly läks vihaselt minema. Sel korral oli tema meeleolu mulle suurem saladus kui praegu.

„Järgmisel päeval, jõudes hilja kohtukotta, istusin seal üksinda. Muidugi ei suutnud ma unustada oma kõnelust Brierlyga ja nüüd olid nad mõlemad mul silme ees. Ühe näoilme laskis oletada sünget häbematust, teise oma põlglikku tüdimust, kuid üks ilme ei tarvitsenud olla õigem kui teine ja nagu ma tähele panin, teine neist polnud mitte õige. Brierly polnud tüdinud, vaid vihane ja kui see oli nõnda, siis ehk ka Jim polnud häbematu. Minu arvates ta polnud seda mitte. Ma kujutlesin, et tema on meeleheitel. Siis meie pilgud kohtusidki. Nemad kohtusid ja tema silmist tulev vaade röövis mult igasuguse julguse teostada oma ebamäärast kavatsust, temaga rääkida. Mõlema oletuse — häbematuse või meeleheite — korral tundusin temale tarbetuna. See oli protsessi teine päev. Varsti peale meie pilkude kohtumist lükati asjaharutamine edasi järgmiseks päevaks. Valged inimesed läksid kohe välja. Jimi oli lastud juba pisut varem tagasi astuda ja nõnda oli tema lahkujate seas üks esimestest. Nägin tema laiade õlgade ja pea joonestikku uksevalguses ja kuna mina pikkamisi ukse poole astusin, kõneldes kellegagi — kellegi võõraga, kes oli juhuslikult minuga juttu teinud, — võisin ma seest näha, kuis ta oma mõlemad küünarnukid toetas rõdu käsipuile, pöörates selja kitsa rahvavoolu poole, mis igritses mööda mõneastmelist treppi alla. Kostis häältekõmin ja jalgade kobin.

„Järgmiseks asjaks, arvan, oli süüdistus vägivallas ja teoga haavamises, mis sihitud ühe laenuandja vastu, ja kaebealune, keegi pika valge habemega auväärt külaelanik, istus otseteed ukse taga matil ühes oma poegade, tütarde, väimeeste, miniate ja, peab arvama, poolte elanikkudega kogu külast, kes lobisesid või seisid muidu tema ümber. Keegi sale, tumedanahaline naine, osa musta selga ja teine must õlg paljas ning peenike kuldrõngas ninas, hakkas äkki heleda ja riiaka häälega rääkima. Minu kaaslane vaatas loomusunniliselt sinnapoole. Sel silmapilgul jõudsime uksest välja ja läksime Jimi laiast seljast mööda.

„Kas ehk need külaelanikud olid tolle kollase koera kaasa toonud, seda ma ei tea. Igatahes aga oli koer seal ja sõelus inimeste jalgade vahel edasi-tagasi — tummalt ja hiilivalt, nagu pärismaalaste koertel viisiks, ning minu kaaslane komistas tema otsa. Koer pistis häält tegemata minema, mees ütles pisut valjemal häälel naerdes: „Vaata nüüd seda viletsat koera,“ ja peale seda viis sissetungiv rahvavool meid kohe lahku. Mina tõmbusin silmapilguks vastu müüri tagasi, kuna võõras katsus trepist alla pääseda ja kadus. Nägin, kuis Jim ruttu ümber pöördus. Ta astus mulle sammu vastu ja sulges mul tee. Me olime üksinda; ta vahtis mulle kangekaelse kindlusega otsa. Märkasin, et mulle tungiti nii-öelda kallale, nagu oleksime kuski metsas. Rõdu oli siis tühi, müra ja liikumine kohturuumis oli lõppenud: suur vaikus valdas hoone, milles kuski kaugel kellegi hommikumaalase hääl hakkas armetult vinguma. Koer, kes juba pidi uksest sisse lipsama, istus äkki maha oma kirpe näksima.

„Kas rääkisite minuga?“ küsis Jim üsna vaikselt, kummardudes mitte niipalju minu poole kui minu vastu, kui mõistate, mis ma sellega mõtlen. „Ei,“ ütlesin ma kohe. Miski tema rahulikus toonis sundis mind ettevaatusele. Ma silmitsesin teda. See kõik oli väga metsas kallaletungimise moodi, ainult oma tulemuste poolest pisut ebamäärane, sest tema ei võinud ju vajada ei mu elu ega raha — mitte midagi, mille ma oleksin võinud puhta südametunnistusega ära anda või mida kaitsta. „Teie ütlete, et ei rääkinud,“ lausus Jim, „aga ma kuulsin ju.“ „Mingi eksitus,“ vaidlesin mina kohmetult vastu ega lasknud oma silmi temalt. Näha tema nägu oli nagu pimeneva taeva vaatlemine enne kõueraksatust: vari jooksis varju järel tähelepanematult sealt üle, pimedus muutus salapäraselt tihedaks valmiva vägivalla rahus.

„Niipalju kui mina tean, ma pole oma huuli avanud teie kuuldes,“ kinnitasin täiesti tõepäraselt. Ka mina muutusin selle kokkupõrke mõttetuse tõttu pisut pahaseks. Praegu mõistan, et kogu oma elus ma pole kunagi olnud nii lähedal peksasaamisele — mõtlen seda sõna-sõnalt — peksasaamisele rusikatega. Arvan, et mul oli mingisugune eeltundmus sellest õhusrippuvast võimalusest. Mitte et ta oleks mind tegelikult ähvardanud. Otse selle vastu, ta oli imelikult loid, mõistate? aga sünge ning kuigi ta polnud harukordselt suur, ometi tundus ta võimelisena purustama müüri. Kõige rahustavamaks tunnuseks minu silmis oli teatud aeglane ja mõtlik kõhklemine, milles nägin oma tooni ja käitumisviisi ilmse otsekohesuse mõju. Me vahtisime teineteisele otsa. Kohturuumis jätkati süüdistust vägivallas. Ma kuulsin sõnu: „Noh — pühvel — kepp oma suures hirmus…“

„Mis mõtlesite kogu hommiku mind üksisilmi vahtides?“ küsis Jim viimaks. Ta tõstis ja langetas oma pilgu jällegi. „Arvate siis teie, et meie kõik pidime teie tundlikkuse pärast mahalöödud silmadega istuma?“ vastasin teravalt. Ma polnud valmis end heidutada laskma tema mõttetusist. Ta tõstis jällegi oma silmad ja jäi mulle otsa vahtima. „Ei. Üsna õige,“ lausus ta sellisel näoilmel, nagu kaaluks ta endamisi minu seletuse tõepärasust, „Üsna õige. Saan juba sellega toime. Ainult“ — ja nüüd ta rääkis pisut kiiremini — „väljaspool seda kohtukoda ei lase ma end kellegi poolt sõimata. Keegi oli teiega kaasas. Teie rääkisite temaga — oh jaa — ma tean, see on nõnda. Teie rääkisite temaga ja teie tahtsite, et ma kuuleksin…“

„Mina kinnitasin temale, et ta on mingi harukordse eksituse paelus. Mul polnud vähimatki aimu, kuis see kõik tuli. „Teie arvasite, et mina kardan seda pahaks panna,“ ütles ta kerge kibeduse ilmega. Huviga ma märkisin ta ilme vähimagi varjundi, kuid ma ei saanud ometi mingit selgust; aga ma ei tea, mis oli neis sõnus või öeldise toonis, et ma äkki otsustasin temale võimalikult järele anda. Ma loobusin vihast selle ootamatu rünnaku puhul. Tema poolt oli see mingi arusaamatus; tema eksis ja see eksitus oli inetut ning õnnetut laadi. Viisakuse pärast ma püüdsin maksku mis maksab asja lõpetada, nagu püütakse lõpetada mõnd palumata ja vastikut pihtimust. Asja veidram külg oli see, et keset oma kõrgelennulisi arutlusi ma olin teadlik kartuses, et see kohtumine võis — ei, isegi tõenäoliselt pidi — lõppema häbistava kaklemisega, mida polnud võimalik seletada ja mis oleks teinud mu naeruväärseks. Ma ei tundnud igatsust kolmepäevase kuulsuse järgi mehena, kes on saanud Patna esiohvitserilt sinise silma või midagi selletaolist. Temale oli nähtavasti ükskõik, mis ta teeb, ja omis silmis tundus ta täiesti õigustatuna. Polnud vaja selgeltnägemist, et taibata, et tema oli millegi pärast hämmastavalt vihane, oma rahulikust ja isegi tardunud näoilmest hoolimata. Ma ei eita, et tahtsin teda maksku mis maksab rahustada, ainult kui ma oleksin teadnud, mis selleks teha. Aga ma ei teadnud ju, nagu võite väga hästi mõista. See oli pimedus ilma ühegi valguslaiguta. Tummalt seisime teineteise vastas. Ta kõhkles ehk viisteistkümmend sekundit, siis astus sammu lähemale ja mina valmistusin hoopi tagasi lööma, kuigi tean, et ma ei liigutanud ainustki lihast. „Kui oleksite kahe mehe suurune ja kuue mehe tugevune,“ ütles ta pehmelt, „ka siis ütleksin teile, mis ma teist arvan. Teie…“ „Pidage!“ hüüdsin mina. See peatas teda silmapilguks. „Enne kui ütlete, mis te minust arvate,“ jätkasin ma ruttu, „olete ehk nii lahke ja ütlete, mis olen mina öelnud või teinud?“ Sellele järgneval vaheajal ta vaatles mind vihaselt, kuna mina üliloomulikult oma mälu pingutasin, milles mind segas kohtukojast kostev idamaine hääl, tõrjudes kirgliku sõnakusega süüdistust pettuses. Siis rääkisime peaaegu ühekorraga. „Ma näitan teile peagi, et ma ei karda,“ ütles ta toonil, mis kuulutas tormi. „Kinnitan, mina ei tea sellest midagi,“ vaidlesin mina samal ajal vastu. Tema katsus mu lömastada oma pilgu põlgusega. „Nüüd, kus te näete, et mina ei karda, püüate teie kõrvale pugeda,“ ütles ta. „Kes on koer — ah?“ Nüüd lõpuks ma mõistsin.

„Ta oli minu näojooni uurinud, nagu otsiks ta paika, kuhu istutada oma rusikat. „Mina ei luba ühelgi inimesel,…“ pomises ta ähvardavalt. See oli tõepoolest inetu eksitus, ta oli endalt võtnud igasuguse kaitse. Ma ei suuda teile aimu anda, mil määral ma olin rabatud. Arvan, ta märkas mu tundmuste helki minu näol, sest tema näoilme muutus kohe pisut. „Armuline jumal!“ kogelesin mina, „ega te ometi arva, et mina…“ „Kuid ma olen kindel, et kuulsin,“ kinnitas tema, kõrgendades esimest korda kogu selle kahetsusväärse etenduse ajal oma häält. Ja siis lisas ta teatud halvakspanuga: „Siis polnud teie see? Väga hea; küllap ma juba selle teise leian.“ „Ärge olge ometi narr!“ karjusin ärritatult; „asi ei seisnud üldse selles.“ „Ma kuulsin,“ ütles tema jällegi kõigutamatu ja sünge visadusega.

„Mõned võib-olla naeravad tema kangekaelsust. Mina ei teinud seda. Oo, mina ei teinud seda mitte! Kunagi pole inimest olnud, kes oleks oma loomuliku aje kaudu nii halastamatult paljastunud. Ainuke sõna oli temalt röövinud otsustusvõime — selle otsustusvõime, mis on meie sisemisele korralikkusele vajalikum kui riietus meie ihu kombekusele. „Ärge olge narr,“ kordasin. „Kuid see teine mees ütles ju seda, ega te ometi seda eita?“ lausus ta teravalt ja vahtis silmi pilgutamata mulle otsa. „Ei, seda ma ei eita,“ ütlesin mina, vastates tema pilgule. Viimaks tema silmad järgisid minu allapoole näitavale sõrmele. Esiti paistis ta olevat nagu arusaamatuses, siis segaduses, viimaks hämmastunud ja hirmunud, nagu oleks koer mõni peletis, keda ta näeb esimest korda. „Kellelegi ei tulnud uneski meelde teid haavata,“ ütlesin ma.

Ta vaatles seda viletsat looma, kes oli liikumatu nagu kunstlik kuju: koer istus kikikõrvu ja tema terav nina oli pööratud ukse poole ning äkki napsas ta kärbse, nagu mõni masinavärk.

„Ma vaatlesin Jimi. Tema valgeverelise ja päikesekõrvetatud näo puna tihenes äkki palgeil kasvavate udemete all, ulatus otsaesisele, laienes tema kähardunud juuste juurteni. Tema kõrvad lõid punetuma ja isegi tema silmade hele sina tumenes mõne varjundi võrra pähe tõusnud vere tagajärjel. Tema huuled tõmbusid pisut mossi ja lõid värisema, nagu tahaksid pisarad tal pursata silmist. Ma märkasin, et ta oli võimetu väljendama ainustki sõna valdava häbitunde pärast. Võib-olla ka pettumusest, kes teab. Võib-olla ta ehk rõõmustas selle õpetuse üle, mis ta mõtles minule anda oma au päästmiseks, oma südame rahustuseks? Kes võib teada, millist rahuldust ta lootis sellisest kaklemisest? Tema oli küllalt naiivne, et loota kõike; kuid selles asjas ta oli enda jumalamuidu ära andnud. Iseendaga ta oli olnud avameelne — jäädes minuga üksinda — metsikus lootuses, nõnda saavutada mingisugune mõjuv vastuväide, kuid tähed olid olnud talle pilkavalt petlikud. Tema kurgust kostis segane korin nagu inimeselt, kes on uimastatud hoobiga pähe. See oli haletsusväärne.

„Mina ei lausunud talle enne sõnagi, kui olime väravast juba tükk maad väljas. Ma pidin lõpuks tema kannul pisut jooksmagi, aga kui ma lõõtsutades tema kõrval tähendasin, et tema tahaks nagu ära põgeneda, vastas ta: „Ei kunagi!“ ja jäi seisma. Ma seletasin, et ma pole kunagi mõelnud, nagu peaks ta minu eest põgenema. „Ei kellegi eest — ei ühegi inimese eest kogu maailmas,“ kordas ta kangekaelse näoilmega. Ma hoidusin tähendamast ainsale endastmõistetavale erandile, mis peaks lubatav olema ka kõige vahvamale meist; arvasin, et tema isegi satub varsti sellele mõttele. Kuna mõtlesin, mida öelda, vaatas tema minule rahulikult otsa, aga nii äkki ei tulnud mul midagi pähe ja tema hakkas edasi minema. Mina pidasin temaga sammu ja kartes teda kaotada, ütlesin talle ruttu, et ma ei suuda teda jätta valearvamusele oma — oma — Hakkasin kogelema. Öeldava juhmus rabas mind, kui katsusin oma sõnu lõpetada; aga ütluste jõul pole midagi tegemist nende sisu või nende loogilise ehitusega. Minu idiootne kogelemine näis temale meeldivat. Tema katkestas mu viisaka rahuga, mis rääkis endavalitsemise määratust jõust või vaimu imelisest painduvusest: „Täiesti minu eksitus.“ See väljendis pani mu suuresti imestama: ta oleks nagu mõnele tühisele juhtumusele tähendanud. Kas ta ehk ei taibanud tema haletsemisväärset mõtet? „Te võiksite mulle küll andestada,“ jätkas ta ja lisas siis pisut nagu pahaselt: „Kõik need vahtijad seal kohtukojas tundusid selliste lollidena, et — et see oleks võinud olla, nagu mina oletasin.“

„Minu imestuseks see avas temas äkki uue külje. Ma vaatasin talle uudishimulikult otsa ja kohtasin tema vastuvaatavaid ja läbitungimatuid silmi. „Mina ei saa sellise asjaga leppida,“ ütles ta lihtsalt, „ja ma ei mõtlegi seda teha. Kohtu ees on teine asi, seal peab välja kannatama — ja seal suudangi ma seda.“

„Ma ei kinnita, et oleksin teda mõistnud. Pilgud, mis ta laskis endasse heita, olid kui üürikesed piilumised läbi muutlikkude lõhede tihedas udus — osad elavaist ja kaduvaist üksikasjust, mis ei anna kogu maastiku üldpildist mingit aimu. Nemad äratavad uudishimu, ilma teda rahuldamata; orienteerumiseks polnud neist mingit kasu. Üldiselt tema viis vaatleja eksiteele. Selline oli minu üldkokkuvõte temast, kui ta minust lahkus hilja õhtul. Mina asusin mõned päevad Malabar House’is ja seal ta einetas ühes minuga minu tungival kutsel.“