Lord Jim/V

by Joseph Conrad

←IV

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

VI→

EPUB

VIIES PEATÜKK.

„OH jaa. Mina olin juurdlusel,“ ütles ta harilikult „ja kuni tänase päevani ei lakka ma imestamast, milleks ma sinna läksin. Olen valmis uskuma, meil kõigil on oma kaitseingel, kui möönate, et kõigil on samuti ka oma kurat. Mina vajan teie nõusolekut, sest ma ei taha end kuidagi erandina tunda, ja ometi tean ma, et minul ta on — see kurat nimelt. Muidugi pole ma teda näinud, kuid ma toetun kaudseile tõestusile. Tema on kindlasti olemas ja et ta on kuri, siis veab ta mu sellistesse asjadesse. Millistesse, küsite teie? Noh juurdlusasjasse, kollase koera asjasse — või ega te ometi arva, et kärnasel pärismaa-karjakrantsil peaks lubatud olema inimestele jalga ette panna kuski kohtukojas, või mis? — sellisesse asjasse, mis ajab mu nii või teisiti, ootamatult, otse saatanlikult inimestele otsa jooksma, kel on pehmed muhud, kõvad muhud, salajased katkumuhud, jumala eest! ja kes päästavad oma keelepaelad mind nähes põrgulikeks südamepuistamisiks, nagu poleks minul enesel iseendale midagi puistata ja — tulgu jumal appi! — nagu poleks ma iseendale juba küllalt oma südant puistanud, et piinata hinge minule määratud päevade lõpuni. Ja mis ma olen teinud, et mind nõnda soodustatakse, seda tahaksin teada. Mina kinnitan, et olen omi asju sama täis nagu iga teinegi inimene ja et mul on sama palju mälu kui igal teisel rändajal siin hädaorus, millest näete, et mina pole kuidagi eriliselt kohane pihtimuste vastuvõtmiseks. Miks siis ometi? Ei oska öelda, ehk olgu siis, et ajaviiteks pärast lõunasööki. Charley, mu kallis poiss, teie lõuna oli haruldaselt hea ja selle tagajärjel need inimesed siin näevad rahulikus kaardimänguski mürarikast tegevust. Nad pikutavad teie mõnusail toolidel ja mõtlevad endamisi: „Kuradile pingutus! Las Marlow jutustab.“

„Jutustada! Olgu siis pealegi. Ja isand Jimist on küllalt kerge jutustada pärast head kehakinnitust, kakssada jalga pealpool merepinda, karp häid sigareid põlvil, pealegi veel jumalikult jahedal ja tähisel õhtul, mis paneb isegi parimad meist unustama, et meid siin ainult sallitakse ja et peame otsima endile teed keset mitmele poole meelitavaid tulesid, pidades silmas iga kallist hetke, iga tagasivõtmatut sammu, lootuses jõuda välja viisakale lõpule — kuid selles siiski mitte nii väga kindlatena — ja pagana väheste väljavaadetega abile neilt, kes elavad meiega paremal ja pahemal külg külje kõrval. Muidugi leidub siin-seal inimesi, kellele kogu elu on ainult nagu pärastlõunane tund sigarit suitsetades: kerge. lõbus, tühine, virgutatud ehk ainult mõne põneva looga, mis unub enne, kui lõpp jutustatud — enne, kui lõpp jutustatud — isegi siis, kui tal üldse olemas mingisugune lõpp.

„Minu silmad kohtasid tema omi esimest korda sel juurdlusel. Te peate teadma, et seal olid kõik koos, kel oli vähegi tegemist merega, oli ju lugu varemalt päevade kaupa üldiselt teada Aadenist saadud saladusliku telegrammi tõttu, mis pani meid kõiki juttu vadistama. Ütlen, saladuslik, sest teatud mõttes see oli seda, kuigi see sisaldas alasti tõsiasja, nii alasti ja inetu, nagu seda tõsiasi üldse võib olla. Kogu rannal räägiti ainult sellest. Esimene asi hommikul, kui riietusin oma kajutis, oli läbi vaheseina kuulda minu tõlgi parsi lobisemist kokaga Patna’st, kui ta soodustusena jõi tassi teed söögiruumis. Vaevalt sain ma rannal mõnda oma tuttavat kohata, kui juba esimese märkusena kõlas: „Olete teie kunagi midagi selletaolist kuulnud?“ ja oma loomule vastavalt inimene kas naeratas ilgelt, vaatas nukralt või lausus paar vandesõna. Võhivõõrad jutlesid üksteisega koduselt, et aga asja suhtes oma südant kergendada: iga neetud hulgus oli valmis jootraha eest sellest loost jutustama; temast kuulsite sadamakontoris, iga laevamaakleri juures, oma agendilt, valgeilt, pärismaalasilt, segaverelisilt, — jumala eest, isegi paadimeestelt, kes teie möödumisel kükitasid poolalasti kivitreppidel! Vihastati, heideti nalja ja vaieldi lõpmatult selle üle, mis neist küll oli saanud. Nõnda kestis see paar nädalat või rohkem ja juba hakkas võidule pääsema arvamus, et selles asjas peituv saladuslikkus võib sama hästi muutuda traagilisuseks, kui ühel ilusal hommikul — ma seisin parajasti sadamakontorisse viiva trepi juures vilus — nägin nelja meest mööda kaid enda poole astuvat. Alguses imestasin, kust see imelik salk küll välja on karanud, kuid äkki nii-öelda hõigatasin iseendale: „Seal nad ongi!“

„Seal nad olidki, üsna kindlasti, kolm neist suured nagu elu ise ja üks kerest jämedam, kui kellelgi elaval inimesel õigus olla; just praegu olid nad maandunud hea einega kõhus mingilt väljapoole sõitvalt Dale Line’i aurikult, mis oli saabunud sadamasse tund aega parast päikesetõusu. Võimatu oli eksida; Patna toreda kapteni tundsin esimese pilguga: kõige paksem mees kogu õnnistatud palavas vöös ümber meie vana hea Maakera. Pealegi olin ma umbes üheksa kuud tagasi teda kohanud Samarangis. Tema aurik võttis sadamas koormat peale, kuna aga tema ise sõimas Saksa riigi vägivaldseid asutisi ja kaanis enda päev päeva järele De Jonghi poe tagaruumis õlut täis, kuni De Jongh, kes võttis silmi pilgutamata iga pudeli eest ühe kuldna, viipas minu kõrvale ja oma väikese nahkse, üleni kortsunud näoga ütles usaldavalt: „Äri on äri, kuid see mees, kapten, ajab mu südame läikima. Ptüi!“

„Ma vaatasin teda varjust. Tema oli teistest pisut ees ja temale langev päike laskis ta kehamüraka rabavalt silma torgata. Ta tuletas mulle meelde taltsutatud noort elevanti, kes kõnnib tagujalgel. Ka oli ta pillava hiilgusega riietatud — määrdinud heleroheline, tumekollaste triipudega ööülikond seljas, paljaste jalgade otsas katkised õlgtuhvlid, peas kellegi kõrvaleheidetud korkkübar, räpane ja kaks numbrit väiksem kui vaja ning tema suure pea nukile kinnitatud kanepipaelaga. Te ju mõistate, et temasugusel mehel pole tsipakestki lootust kelleltki rõivaid laenata. Tubli! Ta tõttas hea tuhinaga ligi, ilma et oleks vaadanud pahemale või paremale, läks minust kolme jala pealt mööda ja trepist üles sadamakontorisse, et oma südamesüütuses esitada teadaannet või raportit või ükskõik kuidas te seda tahate nimetada.

„Näib, et esimeseks ta pöördus lastimisosakonna juhataja poole. Archie Ruthvel oli aga parajasti sisse astunud ja, nagu kuuldub, tahtnud oma pingutavat päevatööd alata esikirjutaja peapesuga. Mõned teist on ehk teda tundnud — väikest, vastutulelikku portugali segaverelast haletsemisväärse peene kaelaga, kes oli alati valmis kaptenitelt midagi söödavat saama — tüki soolatud sealiha, kasti biskviiti, mõned kartulid või midagi muud. Ühel reisil, mäletan, ma andsin talle oma järelejäänud meretagavarast elava lamba: mitte et oleksin tahtnud temalt mingit abi meelitada— tema ju poleks suutnud seda anda — vaid tema lapselik usk, et tal on õigus midagi kõrvalt saada, liigutas minu südant. See usk oli nii tugev, et oli peaaegu ilus. Tõug — õigem kaks tõugu — ja ilmastik… Siiski, ükskõik. Igatahes tean ma, kus mul on eluaegne sõber.

„Noh, Ruthvel ütleb, tema lugenud parajasti kirjutajale rängasti leeviteid — arvatavasti ametlikust kõlblusest — kui kuulnud äkki oma selja taga mingit tumedat müra ja pead pöörates ta näinud — tema omad sõnad — midagi ümmarikku ja peletislikku, mis sarnanenud triibulisse flaneletti mässitud neljakümnepuudase suhkrutünniga ja olnud püsti aetud keset suurt kontoriruumi. Tema kinnitab, ta olnud sedavõrt jahmatunud, et hulk aega ei taibanud sedagi, et see asi on elav, ning istunud vagusi imestades, milleks ning mil viisil see asi küll oli tema puldi ette saanud. Esiruumi võlvikäik kubises lehvikutõmbajaist, tänavapühkijaist, kohtuteenreist, paadijuhtidest ja sadama auruvenemadrustest, kes kõik venitasid oma kaela ja ronisid peaaegu üksteisele selga. Päris rahvamurd kohe. Selle ajaga sai mehetünn lõpuks endal kübara peast maha kiskuda ja lähenes kergete kummardustega Ruthvelile, kelle see nägemus oli sedavõrt segi löönud, et ta mõni aeg kuulates kuidagi ei taibanud, mis see viirastus temast õieti tahab. Ta rääkis käreda ja haleda häälega, kuid kartmatult, ja vähehaaval hakkas Archiele pähe valguma, et siin oli tegemist Patna asja tagatipuga. Tema ütles, et niipea kui ta mõistnud, kes seisnud tema ees, hakanud tal kohe halb — Archie on nii tundlik ja satub ruttu ärevile — kuid ta võttis enda kokku ja hüüdis: „Pidage! Mina ei või teid kuulata. Teie peate minema sadamakapteni juurde. Mina ei tohi teid mingil tingimusel kuulata. Kapten Elliot on see mees, keda vajate. Siit, siit!“ Ta kargas üles, jooksis ümber pika laua, tõmbas, tõukas: teine laskis seda sündida, alguses pisut üllatatud, kuid sõnakuulelik, ainult erakontori uksel tõusis temas mingisugune loomalik instinkt, mis pani ta tagasi ajama ja puhutama otsekui hirmunud härg. „Näe siin! Mis on? Jätke mind! Kas kuulete?“ Archie viskas ukse ilma koputamata laialt. „Patna kapten, härra,“ hüüdis ta. „Astuge sisse, kapten!“ Ta nägi vanamehe oma pea tõstvat kirjutamiselt nii järsu nõksatusega, et näpits langes ninalt, siis tõmbas Archie ukse kinni ja tõttas tagasi oma puldi juurde, kus mõned paberid ootasid tema allkirja: kuid ta ütleb, et kära, mis pääses nüüd sees valla, oli nii hirmus, et ta ei suutnud oma mõtteid küllalt koguda isegi omi nime meeldetuletuseks. Archie on ju kõige tundlikum lastimisülem mõlemal maakerapoolel kokku. Ta kinnitab, et tema tundnud, nagu oleks ta elava inimese heitnud näljase lõvi ette. Kahtlemata müra oli suur. See kostis alla minugi juurde ja mul oli küllalt põhjust arvamiseks, et ta oli kuulda põiki üle esplanaadi kuni orkestri kõlakojani. Vanal Elliotil oli suur sõnatagavara ja ta võis karjuda — ega võtnud ka seda arvesse, kellega ta karjus. Tema oleks võinud asekuninga endagi peale karjuda. Sest ta armastas mulle ikka öelda: „Mina olen nii kõrgel, nagu ma üldse saada võin; minu paiuk on kindlustatud. Mõned naelad olen ka kõrvale pannud ja kui neile minu kohusemõisted ei meeldi, siis ei ole ju sellest lugu, kui nad saadavad mu koju. Mina olen vana mees ja olen alati oma arvamust avaldanud. Mul on ainult üks mure veel — enne surma oma tütred mehele panna.“ Selles suhtes oli ta pisut segane. Tema kolm tütart olid kõik kole kenad, kuigi nad sarnanesid hämmastavalt temaga, ja neil hommikuil, mil ta ärkas tumedate väljavaadetega nende abiellumise suhtes, võis kontor seda tema silmist lugeda ja värises, sest, nagu nad ütlesid, vanamees tahtis kindlasti kellegi endale hommikueineks. Ometi ei õginud ta sel hommikul seda saksa ülejooksikut, aga kui mulle lubatakse metafoori jätkata, siis — ta mugis tema nii-öelda peeneks ning ah! sülitas ta siis välja.

„Nõnda siis ma nägin mõne minuti pärast tema peletislikku kehamürakat kiirelt mööda treppi alla tulevat ja peatuvat alumisil astmeil. Sügavas mõttes oli ta minu kõrval seisma jäänud: tema paksud, sinipunerdavad palged värisesid. Ta näris oma pöialt ja natukese aja pärast riivas mind tusasel kõõrdi pilgul. Teised kolm, kes olid tulnud ühes temaga, seisid oodates natuke maad eemal. Üks oli kahvatu näoga väike, kõhn mehike, kel käsi kaela seotud; ja mingi pikk, sinises flanellkuues isik, kuiv kui laast ja mitte jämedam kui luuavars, rippuvate hallide vurrudega, lõbulev totrus ümbereksivas pilgus. Kolmas oli sirge, laiaõlaline noormees; see hoidis käed taskus, selg teiste poole, kes näisid üheskoos tõsiselt vestvat. Noormees vahtis ainiti tühjale esplanaadile. Logisev, tolmune reisivanker oma päratute tõsteluukidega peatus meestesalga läheduses ja kutsar, visates parema jala pahemale põlvele, süvenes oma varvaste arvustavasse vaatlusse. Noormees ei teinud ainustki liigutust, isegi peaga mitte, vaid vahtis päranisilmi päikesepaistesse. Seal nägin ma Jimi esimest korda. Ta tundus nii ükskõiksena ja ligipääsematuna, nagu seda võivad olla ainult noored. Nii ta seisis seal sirge koguga ja selge näoga, püsides kindlasti omil jalul, lootustäratavama noorukina siin päikese all; ja vaadates teda ning teades kõik, mis tema võis teada, ning pisut rohkemgi, olin vihane, nagu oleksin tema tabanud katselt, minult vale-ettekäändeil midagi välja meelitada. Tal polnud mingit õigust nii korralikuna paista. Mõtlesin endamisi — noh, kui juba selline kaldub nõnda eksiteele… ning tundsin, nagu võiksin oma mütsi maha visata ja paljast vihast tema otsas jaluli tantsida, nagu nägin seda tegevat kedagi itaalia kaptenit, sest tema juhm kaaslane sattus segadusse oma ankrutega, mis ta oli välja heitnud laevadega täidetud sadamas. Küsisin iseendalt, märgates teda seal nähtavasti nii heas meeleolus — on ta rumal? on ta tuim? Ta näis olevat valmis lauluviisi vilistama. Ja pidage silmas, teise kahe tegumood ei huvitanud mind põrmugi. Nende isikud vastasid kuidagi loole, mis oli sattunud avalikkuse kõneaineks ja kuulus ametliku juurdluse alla. „See vana hullumeelne kelm seal ülal nimetas mind koeraks,“ ütles Patna kapten. Ma ei tea, kas ta minu ära tundis või mitte — siiski arvan, et tundis; igatahes kohtusid meie pilgud. Tema jõllitas — mina naeratasin; koer oli kõige nõrgem neist sõnust, mis ulatusid läbi avatud akna minu kõrva. „Kas tõesti?“ ütlesin mina mingisuguse seletamatu võimetuse tõttu oma suud pidada. Tema nikutas pead, näris jällegi pöialt ja vandus tasakesi; siis tõstis ta pea, vaatas mulle otsa ja ütles tusase ning tigeda häbematusega: „Noh, Vaikne ookean on suur, mu sõber. Teie neetud inglased võite teha mis tahate, küll juba mina tean, kus leidub minusugusele rikkalikult ruumi: mina olen hästi tuntud Apias, Honolulus ja…“ Ta peatus mõtlikult, kuna mina võisin endale kergesti neid inimesi kujutleda, kes teda neis paigus tunnevad. Ma ei taha salata, et ka mina olen nii mõndagi selletaolist tundnud. On olemas ajad, kus inimene peab talitama, nagu oleks elu lõbus igasuguses seltskonnas. Mina olen tundnud sellist aega ja mis veel enam — ma ei mõtlegi selle hädavajalikkuse pärast nüüd pikka nägu teha, sest nii mõnigi sellest halvast seltskonnast oli oma puuduliku kõlblise — jah, või kuidas seda muidu nimetada? — kõlblise seisundi tõttu või mõnel muul sama sügaval põhjusel kaks korda nii õpetlik ja kakskümmend korda mõnusam, kui nood harilikud auväärsed ärikelmid, keda te kutsute oma lauda ilma olulise vajaduseta — ainult harjumusest, argusest, heasüdamlusest ja sajast roomavast ning tühisest põhjusest.

„„Teie inglased olete kõik kelmid,“ jätkas minu Flensburgi või Stettini austraallane. Tõepoolest ma ei mäleta enam, milline kena, väike sadamalinn Baltimere rannal oli rüvetatud seega, et oli saanud selle haruldase linnu pesaks. „Mis on teil karjumist? Mis? Midagi mulle öelda? Teie pole paremad kui teised ja see vana kelm tegi minuga ainult pöörast tühja müra.“ Tema jäme kere värises jalgadel, mis olid kui sambapaar; ta võbises üleni. „Seda teete teie inglased alati — teete kuradi tühja müra — iga väikese asja pärast, sest et mina pole teie neetud maal sündinud. Minult tunnistus ära võtta? Võtke! Ma ei vaja tunnistust. Minusugune mees ei vaja teie verfluchte tunnistust. Ma sülgan sellele.“ Ta sülitas. „Mina tahan saada Ameerika kodanikuks,“ ta karjus ägedas, tulises vihas, tammudes jalgel, nagu tahaks ta oma pahkluud vabastada mingist nägematust ja salapärasest haarangust, mis ei lasknud teda paigalt liikuda. Ta ajas enda nii kuumaks, et tema ümmarik pealagi otse suitses. Mingi salapärane võim ei takistanud minu minekut: uudishimu on kõige selgem tundmus, ja see hoidiski mind paigal, et saada lähemaid teateid noormehe kohta, kes seisis käed taskus, pöörates selja kõnnitee poole, ja vahtis üle muruplatside Malabar-hotelli kollasele sammaskäigule, tehes näo, nagu tahaks ta ühes sõbraga kõndima minna, niipea kui see saab omaga valmis. Nõnda paistis ta ja see oli vastik. Mina ootasin, et näha teda rusutuna, masendununa, läbipuurituna, visklevana nagu putukas nõela otsas — aga pooleldi ma ka kartsin seda — kui mõistate, mis ma mõtlen. Pole midagi koledamat, kui vaadelda inimest, keda on tabatud mitte kuriteolt, vaid enam kui kuriteoliselt nõrkuselt. Kõige harilikumat laadi tugevus hoiab meid saamast kurjategijaks seaduse mõttes; kuid nõrkuse vastu, mis tundmata või mida aimatakse, nagu mõnes maailmajaos peate igas põõsas aimama surmatoovat ussi — nõrkuse vastu, mis võib olla varjatud, tähele pandud või mitte tähele pandud, palvega maha surutud või mehiselt põlatud, maha tallatud või enam kui pool eluiga teadmata — selle nõrkuse vastu pole me ükski kindlustatud. Meid hukutatakse tegudele, mille eest saame sõimunimed või mille eest meid tõmmatakse võlla, kuid ometi võib vaim selle kõik üle elada — võib üle elada süüdimõistmise, võib üle elada ka silmuse, jumala eest! Ja on olemas asju — mõnikord nad paistavad küllaltki väikestena —, mille kaudu mõned meist hävivad täiesti ja põhjalikult. Ma vaatlesin seda noormeest seal. Mulle meeldis tema välimus; ma tundsin tema välimust; ta tuli õigelt paigalt; tema oli üks meist. Tema seisis seal kogu oma esivanemate eest, meeste ja naiste eest, kes polnud ehk sugugi targad ega huvitavad, kuid kelle elu oli rajatud ausale usule ja julguse instinktile. Ma ei mõtle sõdurlikku, kodanlikku ega üldse mingit erijulgust. Mina mõtlen seda sissesündinud võimet, mis laseb kiusatusile otseteed näkku vaadata — seda, taevas teab, ebamõistuslikku, kuid ilma poosita valmisolekut — vastupanujõudu, mõistate, mis on, kui tahate, ebameeldiv, kuid väärtuslik — mõtlematu ja õnnistatud kangus välimiste ja sisemiste hirmude, loodusejõudude ja inimeste ahvatleva rikkuvuse vastu — võimed, mille toeks usk, mida ei suuda kõigutada tõsiasjade võim, eeskuju nakkavus ega ideede kiusatus. Pagan võtku neid ideid! Nemad on hulgused, logardid, kes koputavad teie vaimu tagauksele; igaüks neist võtab pisut teie olemusest, igaüks neist kannab ära mõne põrmukese sellest usust vähestesse lihtsaisse põhimõisteisse, millest peate kinni pidama, kui tahate korralikult elada ja kergesti surra!

„Sel kõigel pole Jimiga otseteed midagi tegemist; tema oli ainult välimuselt nii tüüpiline kuju sellest heast, rumalast tõust, mida armastame elus sammumas oma paremal ja pahemal, tõust, mis on alles rikkumata mõistuse tujudest ja, ütleme, närvide isemeelikusest. Tema oli seda sorti poiss, et tema välimuse järgi annaksite kohe laevalae tema hooleks, kui rääkida piltlikult ja elukutseliselt. Mina ütlen, mina oleksin seda teinud, ja mina peaksin ometi võima otsustada. Kas ma pole omal ajal küllalt noormehi valmis muntserdanud Inglise lipu teenistuseks — merekutseks, kutseks, mille kogu saladuse võib väljendada ainsa öeldisega, kuid mida peab ometi igapäev uuesti noortele pähe taguma, kuni ta muutub iga nende valvsa mõtte peaosaks — kuni ta on olemas igas nende noore une nägemuses! Meri on olnud minu vastu hea, aga kui ma tuletan meelde kõiki neid poisse, kes läbi käinud minu kätest, mõned nüüd juba täiskasvanud, teised uppunud, kuid ometi kõik head meremehed, siis arvan ma, et ka mina pole oma kohuseid halvasti täitnud. Ma võin kihla vedada, et läheksin ma kas-või hommepäev koju, siis enne kahte päeva mõni päikesepõlenud noor esiohvitser peataks mu kuski sadamaväravas ja värske, madal hääl ütleks mulle: „Kas te mind ei mäleta enam, härra? Noh, väike see ja see. See või see laev. See oli minu esimene sõit.“ Ja mul tuleks meelde mõni väike, kohmetu poiss, pea mitte kõrgemal kui selle tooli tugi, ühes emaga ja võib-olla ka suure õega kail, kes on mõlemad üsna rahulikud, kuid ometi liiga erutatud, et lehvitada taskurätikuid, kui laev libiseb sadamatammide vahelt merele; või mõni auväärne keskealine isa, kes on tulnud juba varakult, et näha poisi ärasõitu, ja jääb kogu hommikuks, sest teda huvitab nähtavasti ankruvänt — ja lõpuks jääb liig kauaks ja peab laevalt lahkuma, ilma et oleks aega pojaga jumalagagi jätta. Loots oma hütist karjub mulle venitavalt: „Peatage silmapilguks veel köit, härra tüürimees. Keegi härra tahab maale… Katsuge, et saate minema, härra! Peaaegu oleks teid kaasa võetud Talcahuanosse, eks ole? Nüüd on aeg, ainult ettevaatlikult!… Valmis. Laske jällegi minna!“ Veopaadid, tossates põrgukoopana, hakkavad külge ja ajavad vana jõe vee mässama. Härra peksab kaldal püksipõlvilt tolmu — heatahtlik kokk on talle tema vihmavarju järele visanud. Kõik on korras. Tema on toonud merele oma väikese ohvri ja nüüd ta võib koju minna ja näo teha, nagu ei mõtleks ta sellest enam; ja väike vabatahtlik ohver jääb veel enne järgmist hommikut raskesti merehaigeks. Kuid pikkamisi, õppides tundma kõiki väikesi salapärasusi ja oma uue käsitöö ainust suurt saladust, ta kohaneb eluks ja surmaks, nagu meri seda nõuab; ja mees, kes sirutas oma abiandva käe selles hullumeelses mängus, milles meri võidab iga partii, on rõõmus, kui tunneb oma seljal rasket noormehe kätt ja kuuleb rõõmsat merejõnglase häält: „Kas mäletate mind veel, härra? Väike see ja see.“

„Ütlen teile, see on hea; see kinnitab teile, et vähemalt kord elus olete õigel viisil töötanud. Minule on nõnda selga koputatud ja ma olen nõksatanud, sest löök oli raske, ja ma rõõmutsesin kogu päeva peale seda ja läksin õhtul voodisse vähem üksildasena maailmas selle südamliku löögi tõttu. Või minul ei peaks olema meeles seda või teist väikest mehikest? Ütlen teile, minul peaks olema aimu inimeste õigest välimusest. Oleksin usaldanud laevalae selle noormehe hooleks ainsa pilguheite mõjul ning oleksin seepeale maganud nagu Abrahami süles — ja jumala eest! see poleks olnud hädaohutu. Selles mõttes peitub koleduse kuristik. Tema näis ehtsana, nagu uus sovereign^[1], kuid tema metallis tundus mingisugust kuratlikku segu. Kui palju? Tsipakene — kõige tillukesem tilk midagi haruldast ja pöörast; kõige tillukesem tilk! — kuid nõnda oma jumala-ükskõikse näoga seal seistes, ajas ta teid küsima, kas ta ehk polnudki midagi muud, valgevasest haruldasemat.

„Mina ei suutnud seda uskuda. Ütlen teile, mina tahtsin teda näha valus visklemas oma elukutse au pärast. Teised kaks tähtsuseta meest märkasid oma kaptenit ja hakkasid pikkamisi liikuma meie poole. Tulles nad lobisesid isekeskis, kuid mina ei teinud neist väljagi, nagu oleksid nad paljale silmale nägematud. Nad irvitasid vastastikku, vististi heitsid nad nalja, ma arvan. Nägin ainult, et teisel neist oli murtud käsi; ja mis puutub sellesse pikasse hallide vurrudega isikusse, siis see oli peamasinist, mitutpidi üsna kurja kuulsusega mees. Nemad olid minule õhk. Nad lähenesid. Kapten vahtis elutult oma jalge vahele: tema näis olevat nii pööraselt laiaks pondunud mingi haiguse tõttu, mingi tundmata mürgi saladuslikul mõjul. Ta tõstis oma pea, nägi neid kahte enda ees ootavat, avas suu õudselt irvitava moonutusega tursunud näos, vististi et rääkida, aga siis näis talle mingisugune uus mõte pähe turgatavat. Tema paksud sinakaspunased huuled liitusid tummalt, ta läks otsustava tuigerdusega vankrilogu juurde ja hakkas selle uksekäerauda kiskuma niisuguse kuulmatu ja kärsitu jõhkrusega, et mina arvasin kogu kupatise, hobuse ja kõik, küljeli langevat. Kutsar, kes ärkas oma mõtiskelust jalapäkka vahtides, avaldas äärmise hirmu tunnuseid ja hoidis kahe käega end istmel kinni, vahtides ise seda päratut keremürakat, kes murdis endale teed tema sõidukisse. See võbises ja rappus kolinal ja mehe kallutatud kaela punane kukal, tema pingutavate reite jämedus, määrdinud ja rohelise- ning kollasetriibulise selja päratu paisumine, kogu selle kireva ja räpase müraka sissemurdev jõupingutus paiskasid vaatajas oma naljaka ja hirmutava mõjuga segi tõenäolikkusetunde, nagu teevad seda need veidrad ja selged nägemused, mis palaviku ajal kohutavad ja võluvad inimest. Ta kadus silmist. Ma peaaegu ootasin, et katus käriseb kaheks, et see väike kast ratastel pakatab nagu küps puuvillakaun — kuid ta ainult vajus kokkulitsutud vedrude kriiksudes madalamaks ja üks aken langes raginal maha. Mehe õlad tulid uuesti kitsasse avausse litsutuna nähtavale; tema pea rippus välja, täispuhutud ja kõikuv nagu õhupall nööri otsas — higine, tulivihane, märatsev. Ta sirutas kutsari poole vihase raputusega oma rusika, töntsaka ja punase, nagu tükk toorest liha. Ta karjus kutsarile, et see edasi sõidaks, minema läheks. Kuhu? Võib-olla Vaiksesse ookeani. Kutsar laksutas piitsa; hobune norskas, kargas korraks tagujalgele üles ja pistis siis nelja minema. Kuhu? Apiasse? Honolulusse? Tal seisis sõiduks ees kuus tuhat penikoormat sooja maavööd ja täpsat aadressi ma ei kuulnud. Norskav hobune viis ta ainsa silmapilguga in die Ewigkeit ja mina pole teda enam kunagi näinud; veel enam — ma ei tea ka kedagi teist, kes oleks teda kuski silmanud pärast seda, kui ta kadus minu vaatepiirilt, istudes väikeses sõidukilogus, mis vilksas valges tolmupilves ümber nurga. Tema sõitis ära, sai olematuks, kadus, põgenes; ja on pöörane mõelda, et ta oleks nagu endaga kaasa viinud isegi selle sõiduki, sest kunagi pole ma enam kohanud punakaskõrbi hobust, kel lõhkine kõrv ja keda juhib unistav katkise jalaga tamiillane. Vaikne ookean on tõepoolest suur; aga kas ta sealgi paiga leidis oma annete kasutamiseks, jääb teadmata. Kindel on, et ta kadus ruumi nagu nõid luuavarrel. See väike, kel käsi sidemega kaelas, jooksis vankrile järele, määgides: „Kapten! Kapten ae! Ae-e-e-e!“ kuid mõne sammu järele jäi ta seisma, laskis pea longu ja tuli pikkamisi tagasi. Vankrirataste valju mürina peale pöördus noormees kannal ringi. Ta ei teinud ühtegi teist liigutust ega märki ja jäi vahtima uues suunas ka pärast seda, kui vanker oli kadunud silmast.

„See kõik sündis rutemini kui rääkides, sest mina püüan aeglases kõnes teile seletada nägemismuljete silmapilkset mõju. Järgmisel hetkel ilmus näitelavale segavereline kirjutaja, kelle Archie saatis vaeseid Patna merehädalisi vaatama. Tema jooksis agaralt oma palja peaga, vahtides paremale ja pahemale, ning tal oli oma ülesandega väga tegemist. See paratamatult nurjus peaisiku suhtes, aga teistele ta lähenes ülespuhutud tähtsusega ja leidis enda kohe ägedas vaidluses mehega, kel käsi kaelas ja kel oli haruldaselt suur iha kakelda. Tema ei laskvat ennast ometi käsutada — ei, pagan võtku. Ja tema juba ei laskvat endale mõne väikese häbematu segaverelise paberimäärija poolt hirmu nahka ajada. Tema juba ei löövat ühegi „seda sorti mehikese“ pärast verest ära, olgugi asi „ei tea kui tõsi“. Ta lõugas kõigest kõrist oma soovi, iha, otsuse — minna voodi. „Kui te poleks mõni jumalast mahajäetud portugaallane,“ kuulsin teda karjuvat, „siis te teaksite, et minu õige paik on ravilas.“ Ta pistis oma terve käe rusika teisele nina alla; rahvast hakkas kokku voolama; segavereline kohmetus, kuid püüdis kõigest hingest oma väärikust alal hoida ja katsus oma kavatsust selgitada. Mina läksin minema, ilma et oleksin oodanud lõppu.

„Kuid see juhtus nõnda, et sel ajal oli üks minu mees ravilas ja kuna ma päev enne asjaharutamist teda vaatama läksin, siis nägin valgete osakonnas seda väikest mehikest päris arust segasena selili visklemas, käsi lahas. Minu suureks imestuseks oli ka teine, too pikk, sorakil valgete vurrudega mees, siia pugenud. Mulle tuli meelde, et nägin teda riiu ajal kõrvale hiilivat, pooleldi rinda ette ajades, pooleldi kössi tõmbudes, püüdes maksku mis maksab hoiduda end arana näitamast. Nagu näis, polnud ta siin mail võõras ja oma õnnetuses oli ta otseteed läinud Mariani turuäärsesse piljardiruumi ja joogilokaali. See sõnulseletamatu hulgus Mariani, kes tundis meest juba varem ja oli tema pahesid teeninud paaris teises paigas, suudles tema ees nii-öelda maad ja asetas ta oma kurikuulsa urka teisel korral ühes tarvilise hulga pudelitega kambrisse. Näib, nagu oleks see mees kannatanud mingisuguse segase hirmutunde all oma isiku suhtes ja püüdis ennast sellepärast varjata. Ometi Mariani rääkis mulle hulk aega hiljem (kui tuli laevale kokka kimbutama mõne sigari hinna pärast), et tema oleks ilma pikema jututa selle mehe heaks ka rohkem teinud, tasuks mingisuguse jultunud heateo eest, mille osaliseks ta saanud juba palju aastaid tagasi — niipalju kui mina asjast aru sain. Ta lõi kaks korda oma tugevale rinnale, pööritas oma ilmatu suuri must-valgeid silmi, milles hiilgasid pisarad, ja ütles: „Antonio ei unusta kunagi — Antonio ei unusta kunagi!“ Milline see kõlblusevastane kohustus just oli, seda ei saanud ma kunagi teada, kuid oli see mis oli, igatahes oli Mariani mehele andnud kõik võimalused tapi ja taba taha jäämiseks, ühte ruumi, mis sisaldas tooli, laua, madratsi ühes nurgas ja hulga laest langenud lupja põrandal ja kus ta kannatas meeletut hirmu, püüdes südant rinnas hoida nende abinõudega, mis olid Marianil käepärast. See kestis nõnda kolmanda päeva õhtuni, siis pidi ta mõne hirmsa karjatuse järele põgenedes varju otsima leegioni sadajalgiste eest. Ta murdis ukse lahti, kargas elu päästmiseks mööda nagisevat treppi alla, langedes otseteed Mariani kõhule, ajas enda uuesti püsti ja pistis jänesena tänavaile. Vara hommikul korjas politsei ta kustki prügihunnikult. Alguses oli ta arvanud, et politsei viib ta võllatõmbamiseks, ja võitles kangelasena oma vabaduse eest, aga kui mina tema aseme ette istusin, siis oli ta juba kaks päeva üsna rahulikult mööda saatnud. Tema kõhn pronksitaoline pea ühes valgete vurrudega paistis peenena ja rahulikuna padjal ja oleks tuletanud meelde sõjas kurnatud lapseliku hingega sõduri pead, kui tema pilgu sisutust helgist poleks piilunud tondilise hirmu vilgatus, mis sarnanes vaikselt akna taga luurava kirjeldamatu õudusekujuga. Tema oli nii äärmiselt rahulik, et hakkasin hellitama arutult lootust kuulda midagi selgitavat selle kurikuulsa asja kohta, muidugi tema seisukohalt. Ma ei suuda seletada, miks ihkasin tuhnida selle sündmuse kahetsusväärseis üksikasjus, mis ju puutus minusse ainult selles mõttes, et olin liige nende tundmatute inimeste ühingus, keda hoidis kokku ühine kuulsusttoomata töö ja truudus teatud üldisele aumõistele. Kui tahate, võite seda nimetada haiglaseks uudishimuks, kuid mul on kindel tundmus, et mina tahtsin millegi jälile jõuda. Võib-olla ma lootsin ebateadlikult, et leian mingi sügava ja heakstegeva põhjuse, mingi halastava seletuse, mingi vabanduse veenva varjugi. Praegu mõistan väga hästi, et lootsin võimatut — lootsin peletada inimloomuse kõige kangekaelsemat viirastust — piinavat kahtlust, mis tõuseb uduna, salajaselt purevana nagu uss; ägedamaid külmavärinaid peale ajavana kui surma kindel lähenemine — kahtlust tolle ülima võimu kohta, mille aujärjeks on kindlad käitumistraditsioonid. See on kõige kõvem kalju, kuhu vastu võib põrgata; see tekitab kisendavat kabuhirmu ja väikesi, vaikseid alatusi, see on õnnetuste tõeline vari. Uskusin ma imet? ja miks ihkasin teda nii tuliselt? Oli see minu enda pärast, et ma soovisin leida kas-või vabandusevarjugi selle noormehe jaoks, keda ma polnud kunagi varem näinud, kuid kelle välimus üksi andis isikliku värvingu mõtteile, mis olid tekkinud tema nõrkuse teadmisest, muutes selle salapäraseks ja hirmsaks asjaks, nagu oleks ta mõni näpunäide hävitavalt saatuselt, mis valmis meie kõigi tarvis, kelle noorus — omal ajal muidugi — sarnanes tema noorusega? Kardan, et selline oli minu juurdluse salajane põhjus. Ma lootsin kahtlemata mingit imet. Ainuke asi, mis mind selle pika aja tagant veel nüüdki imena rabab, on minu rumaluse ulatus. Mina lootsin tõepoolest sellelt nõdralt ja kahtlaselt põdejalt saada mingi nõiasõna kahtluseviirastuse vastu. Ma pidin küll olema väga meeltheitvas seisukorras, sest ajaviitmata, pärast väheseid ükskõikseid ja sõbralikke sõnu, millele tema vastas vastutulelikult, kuid väsinult, nagu seda oleks teinud iga viisakas haige, laususin ma sõna Patna, mille mässisin siidloorina õrnasse küsimusse. Õrnatundeline ma olin enesearmastusest; ma ei soovinud teda ehmatada; tema pärast polnud mul muret; mul polnud tema vastu ei viha ega kaastundmust: tema kannatused polnud mulle tähtsad, tema päästmine ei tulnud mul mõttesegi. Väikestes ilgustes oli ta vananenud ja nüüd ei suutnud ta enam sisendada ei jälkust ega kaastundmust. Ta kordas küsivalt: „Patna?“ näis üürikeseks pingutavat oma mälu ja ütles siis: „Üsna õige. Mina olen siin kaugel juba vana vilunud asjamees. Mina nägin tema põhja vajuvat.“ Olin just valmis selle ogara vale kohta oma pahameelt avaldama, kui ta lisas pehmelt: „Ta oli täis roomajaid.“

„See pani mu mõtlema. Mis ta sellega arvas? Püsimatu hirmuviirastus tema klaasiste silmade taga näis olevat vaik ja vaga ning näis vahtivat igatsevalt minule vastu. „Nad viskasid mu keskvalvekorral koikust välja, et näeksin tema põhjaminemist,“ jätkas ta mõtlikul toonil. Tema hääl kõlas äkki häirivalt tugevalt. Ma kahetsesin oma rumalust. Halastajaõe lumitiivulist tanu ei paistnud haigla silmapiiril kuski lendlemas; ent eemal tühjade raudvoodite rea keskel istus keegi kuski laeval sadamas õnnetult vigastatu pruunina ja kõhnana, valge side laaberdajalikult ümber otsaesise. Äkki viskas mu huvitav haige oma katsesarvena peene käsivarre sirgu ja haaras mul õlast kinni. „Ainult minu silmad olid küllalt head, et näha. Oma silmanägemise poolest olen ma kuulus. Sellepärast nad vist mind kutsusidki. Ükski neist polnud küllalt kärmas, et näha teda vajumas; nemad nägid ainult, et tema oli tõesti läinud, ja siis karjusid nad kõik üheskoos nõnda…“ Hundiulumine lõikas mul hingepõhjani. „Oo, tehke, et ta vait jääks,“ vingus vigastatu ärritatult. „Ma arvan, teie ei usu mind,“ jätkas teine kirjeldamatu enesearvamusega näos. „Kinnitan teile, siinpool Pärsia lahte pole kellelgi selliseid silmi nagu minu omad. Vaadake voodi alla!“

„Muidugi kummardusin ma kohe. Olen kindel, iga teine oleks minu asemel sedasama teinud. „Mida teie näete?“ küsis ta. „Ei midagi,“ ütlesin mina, tundes enda ees koledasti häbi. Tema vahtis mu nägu metsiku ja hävitava põlgusega. „Just nõnda,“ ütles ta, „aga kui mina vaataksin, siis mina näeksin — pole ju olemas silmi, nagu minu omad, ütlen ma.“ Jällegi haaras ta minust kinni ja tõmbas minu enda juurde alla, ihates oma südant kergendada usaldava vestlusega. „Miljonid roosasid kärnkonni. See on hullem, kui näha laeva vajumas. Ma võiksin vajuvaid laevu vaadeldes kogu päeva oma piipu suitsetada. Miks nad mulle mu piipu tagasi ei anna? Siis võiksin ka kärnkonni vaadeldes suitsu teha. Laev oli neid täis. Neid peab silmas pidama, teate.“ Ta pilgutas veidralt silmi. Higi tilkus minu otsaesiselt tema peale, minu toimne kuub kleepus märjale seljale: pärastlõunane tuul pühkis ägedalt üle vooditerea; eesriiete kõvad voldid liikusid püstloodis, klõbistades vaskvarbu, tühjade voodite vaibad lõid iili käes kuulmatult vastu põrandat ja mind läbis värin kuni üdini. Troopika pehme tuul teeskles selles tühjas ravilas kõledust, nagu oleks ta mõni talvetorm kuski tühjas kuuris kodumaal. „Ärge laske teda enam karjuma hakata, härra,“ hüüdis vigastatu eemalt abitus vihas häälitsedes, mis kõlas müüride vahel nagu põrisev hüüe kuhugi tunnelisse. Haarav käsi kiskus mind õlast; ta piilus mind kavalasti. „Laev oli neid täis, teate, ja meie pidime salaja sääred tegema,“ ta sosistas äärmise kiirusega. „Kõik roosad. Kõik roosad — suured nagu bulldogid, silm pealael ja küüned ümber inetu suu. Oeh! Oeh!“ Järsud tõmmutused lasksid elektrilöökidena lameda vaiba all aimata kõhnade jalgade joonestikku; ta vabastas mu õla ja kahmas millegi järgi õhku; tema keha võdises nagu lõtv kandlekeel; ja kuna mina vaatasin alla, tungis viirastuslik hirm läbi tema klaasiste silmade. Silmapilkselt moondus tema vana sõdurinägu oma peente ja rahulikkude piirjoontega minu pilgu ees kavala salalikkuse, vastiku ettevaatlikkuse ja meeleheitliku hirmu mõjul. Ta lämmatas esiletungiva karjatuse. „Ss! mis nad nüüd seal all teevad?“ küsis ta ja näitas põrandale fantastilise ettevaatusega hääles ning liigutusis, mille tähendus lõi mulle pähe õudse välgatusena ja tegi vastikuks mulle minu enda aru. „Nad magavad kõik,“ vastasin mina ja silmitsesin teda teravalt. See oligi, mida ta kuulda tahtis, just need sõnad suutsid teda rahustada. Ta tõmbas sügavalt hinge tagasi. „Ss! Tasa, rahu! Mina olen siin kaugel juba vana vilunud asjamees. Mina neid tõpraid tunnen. Kes liigutab, kohe pähe! Neid on seal liiga palju ja laev ujub ainult veel kümme minutit.“ Ta hingeldas jällegi. „Ruttu,“ ta kiljatas äkki ja jätkas karjudes: „Nad on juba kõik ülal — miljonid. Nad tallavad minu otsas! Oodake! Oo, oodake! Ma löön nad kui kärbsed maha — karjakaupa. Oodake! Appi, a-ppi!“ Lõpmatuseni venitatud ulgumine täiendas minu segaduse. Nägin, kuis vigastatu tõstis eemal oma käed kinnimässitud pea juurde, kurguni põlletatud haiglaassistent ilmus silmapiirile, paistes nagu läbi tagurpidise pikksilma vaadatuna. Tunnustasin enda lööduks ja ilma pikema arupidamiseta kargasin läbi pika akna välisrõdule. Ulgumine tõttas kui kättemaks minu kannul. Pöördusin kuhugi tühja koridori ja äkki muutus minu ümber sootu vaikseks ja rahulikuks ning mööda tühja ja heledat treppi alla astudes ma võisin rahus jällegi koguda oma hajunud mõtteid. All kohtasin asutise arsti, kes läks üle hoovi ja peatas mind. „Käisite oma meest vaatamas, kapten? Ma arvan, homme laseme ta välja. Neil hulludel pole ju vähimatki aimu oma hoidmisest. Meil on ka see palverändurite laeva peamasinist siin. Huvitav juhtum. Pahimat sorti delirium tremens. Ta on selle kreeklase või itaallase kõrtsis kolm päeva järgemööda joonud. Mis võib siin loota? Neli pudelit seda sorti konjakit päevas, öeldi mulle. Imeline, kui see tõsi on. Peab küll olema raudplaatidega seest vooderdatud. Pea, ah! pea, muidugi, läinud, kuid kõige huvitavam selles on teatud meetod märatsemises. Mina katsun seda selgitada. Väga imelik — see loogiline niit sellises deliiriumis. Traditsiooniliselt peaks ta nägema usse, aga tema ei näe. Vana hea traditsioon on tänapäev hävinemisel. Eeh! Tema nägemused keerlevad konnade ümber. Ha, ha! Ei, tõepoolest, kunagi varem ma pole tundnud nii suurt huvi joomahullustuse vastu. Õigupoolest ta peaks sellise rikkaliku katsetuse tagajärjel juba surnud olema, teate, aga mees elab. Oo, see on visa loom. Pealegi veel kakskümmend neli aastat siin lõunas. Te peaksite tingimata kordki talle pilgu heitma. Õilsa välimusega vana joodik. Kõige haruldasem inimene, keda ma kunagi kohanud — arstiliselt muidugi. Kas tahate?“

„Kogu aja püüdsin teeselda harilikku viisakat huvi, kuid nüüd pomisesin ettekäändeks kahetsevalt ajapuudusest ja andsin ruttu kätt. „Muidugi,“ hüüdis ta mulle järele, „kohtuistungist ta ei saa osa võtta. Mis te arvate, on tema tunnistus tähtis?“

„Mitte põrmugi,“ hüüdsin ma väravalt tagasi.

---

1. Kuldraha — naelsterling.