Lord Jim/VIII

by Joseph Conrad

←VII

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

IX→

EPUB

KAHEKSAS PEATÜKK.

„KUI kaua ta seal luugi juures vaikselt seisis, oodates iga silmapilk laeva oma jalge all vajuvat ja veevoolu teda laastuna oma turjale võtvat, seda ma ei tea öelda. Mitte väga kaua — võib-olla paar minutit. Paar meest, keda ta ei tundnud, hakkasid uniselt rääkima; samuti ta märkas imelikku jalgade kobinat, teadmata kus nimelt. Peale nende nõrkade kõlade valitses katastroofieelne kohutav vaikus, see piinav rahu, mis asub raksatuse eel; siis tuli tal mõte pähe, et tal ehk jätkub aega joosta ja paatide talid katki lõigata, nii et paadid oleksid sõiduvalmis, niipea kui laev vajub põhja.

„Patna’l oli pikk sild ja kõik paadid olid seal ülal, neli ühel ja kolm teisel pool — kõige väiksem neist oli pakpoordil, peaaegu tüüriseadeldise kõrval. Jim kinnitas mulle, ilmsesti innuka sooviga uskumist leida — tema olnud väga hooles, et nad oleksid silmapilkseks tarvitamiseks korras. Tema tundvat oma kohust. Küllap ta vist selliseis asjus oligi küllalt hea esiohvitser. „Uskusin alati, et kõige parem on, kui ollakse ette valmistatud kõige halvemale,“ seletas ta ja vahtis ainiti kartlikult mulle otsa. Mina nokutasin selle terve põhimõtte kohta nõusolevalt pead, püüdes mehe enda varjatud iseloomunõrkusest mööda vaadata.

„Ta hakkas kobavail sammudel jooksma. Ta pidi üle jalgade astuma, pidi hoiduma komistumast peadele. Äkki haaras keegi altpoolt tema kuuest kinni ja abitu hääl rääkis tema küünarnuki all. Tema lambi valgus langes ülespoole pöördunud tumedale näole, mille silmad palusid teda ühes kuuldava häälega. Ta oli juba niipalju nende keelt tundma õppinud, et mõista sõna „vesi“, mida korrati ikka ja jälle manguvalt, paluvalt, peaaegu meeleheitel. Ta katsus end lahti raputada, kuid tundis nüüd kätt ümber oma jala.

„„Paluja rippus minu küljes nagu uppuja,“ ütles ta toonitavalt. „Vesi, vesi! Mis vett ta mõtles? Mis ta teadis? nii rahulikult kui suutsin, käskisin mind lahti lasta. Tema pidas mind kinni, aeg oli kasin, teised hakkasid end liigutama; ma vajasin aega — aega paate vabaks lõigata. Ta sai nüüd mul käest kinni ja ma tundsin, et ta hakkab karjuma. Mul välgatas peas, et sellest jätkuks kabuhirmu sünnitamiseks, ning ma tõstsin oma vaba käe ja virutasin talle lambiga näkku. Klaas klirises, tuli kustus, kuid hoop sundis teda lahti laskma ja mina jooksin ära — ma tahtsin paatide juurde saada. Tema kargas mulle tagant järele. Ma pöördusin talle vastu. Ta ei tahtnud vaikida, ähvardas karjuda; ma olin ta juba peaaegu kägistanud, kui taipasin, mis ta õieti tahab. Tema tahtis vett — vett juua. Nemad said jaopärast vett, teate, ja temal oli kaasas noor poiss, nagu ma olin seda juba mitu korda tähele pannud. Tema laps oli haige ja — janus. Ta oli mind näinud, kui ma läksin mööda, ja palus nüüd pisut vett. See oli kõik. Me olime silla all pimedas. Ta hoidis mul käerandmest kinni; võimata oli temast lahti saada. Ma tormasin kajutisse, haarasin oma veepudeli ja viskasin selle talle kätte. Ta kadus. Alles nüüd märkasin, kui väga ise vajasin juua.“ Ta toetus küünarnukile, hoides käe silmil.

„Tundsin judinat mööda selga alla jooksvat; selles kõiges oli midagi erilist. Sõrmed, mis varjasid tema nägu, värisesid pisut. Ta katkestas lühikese vaikuse.

„„Sellised asjad juhtuvad inimesega ainult kord elus ja… Ah jaa! Kui ma viimaks sain sillale, päästsid mehed juba paate lahti. Paat! Ma jooksin parajasti mööda redelit üles, kui sain raske hoobi õlale, vaevalt et peast mööda. Ma ei peatunud, ja peamasinist — nemad olid ta siis juba asemelt välja tirinud — tõstis paadi põhjapuu uuesti. Millegi pärast polnud ma põrmugi üllatatud. See kõik tundus loomulikuna — ja kole — ja kole. Ma põiklesin selle viletsa hullu eest kõrvale, tõstsin ta nagu väikese lapse üles ja minu kätel ta sosistas: „Ärge tehke! Ärge tehke! Pidasin teid mõneks neegriks.“ Ma paiskasin ta kõrvale, tema lendas pikuti mööda silda ja rabas jalust tolle väikese mehikese — abimasinisti. Kapten, kes oli paadiga ametis, vaatas ümber ja tormas langetatud peal mulle vastu, urisedes nagu vihane metsloom. Ma olin kindel kui kalju. Seal seistes olin sama tugev nagu see siin,“ ta lõi sõrmenukkidega tasakesi enda kõrval olevale seinale. „Tundus, nagu oleksin ma seda kõike juba ammugi kuulnud, näinud ja korda kakskümmend läbi teinud. Ma ei kartnud neid. Ma tõmbasin oma rusika vinna ja tema peatus, pomisedes: „Ah! See olete teie. Pange käed külge, kähku!“

„„Nõnda ütles ta. Kähku! Nagu oleks suutnud keegi toimida küllalt kähku. „Kas te ei kavatse midagi ette võtta?“ ma küsisin. „Jah. Välja klaarida,“ urises ta üle õla.

„„Ma ei arva mitte, et ma siis oleksin mõistnud, mis ta mõtles. Teised kaks olid end seks ajaks jalule ajanud ja nad mõlemad tormasid paadi juurde. Nad trampisid, ähkisid, tõukasid, kirusid paati, laeva, teineteist — mind. Seda kõike tasakesi. Ma ei liigahtanud, ei lausunud sõnagi. Ma vaatlesin kallakil laeva. Ta oli vaikne, nagu seisaks ta kuivas tokis pakkudel — nõnda oli ta.“ Ta hoidis oma käe ülal, peo allapoole, sõrmeotsad maa sihis kõveras. „Nõnda,“ kordas ta. „Ma nägin üle esitäävi silmaringi joont selgena nagu kelluke; ma nägin eemal kaugel vett mustana ja sätendavana ning vaiksena — vaiksena nagu tiik, surmlikult vaiksena, vaiksemana, kui meri kunagi enne seda olnud — vaiksemana, kui et mina oleksin suutnud teda vaadelda. Olete teie kunagi vaadelnud laeva, mis triivib ulgumerel nina norgu vajunud ja mida takistab põhja minemast ainult leht vana roostetanud rauda, mis ei kannata enam palktugedega kindlustamist? Olete? Oh jaa, kindlustamist! Ma mõtlesin sellele — ma mõtlesin igale asjale, aga kuis kindlustada vaheseina viie minutiga — või isegi viiekümnega? Kust oleksin ma mehed võtnud, kes oleksid alla läinud? Ja puud — puud! Kas oleks teil julgust olnud esimesena vasarat tõsta, kui oleksite näinud seda vaheseina? Ärge öelge, et teil oleks olnud: te ei näinud teda; kellelgi poleks seda olnud. Pagan võtku — et midagi sellist teha, peab ometi uskuma tuhande seast kas või ühte õnnevõimalusse, vähemalt võimaluse viirastussegi, aga te poleks seal sedagi uskunud. Keegi poleks uskunud. Et ma nii seal seisin, siis peate mind koeraks, aga mida oleksite teinud ise? Mida?! Te ei tea seda öelda — keegi ei tea. Peab aega olema ümber vaadata. Mis ma oleksin pidanud tegema? Milline teene oleks olnud kõiki neid inimesi hirmuga hulluks ajada, kui ma ihuüksi ei suutnud neid päästa — kui miski ei suutnud? Kuulge mind ometi! Nii tõesti kui ma siin toolil teie ees praegu istun…“

„Ta hingeldas iga sõna juures ja heitis mulle vilksatavaid pilke, nagu jälgiks ta oma hingeahastuses sõnade mõju. Tema ei rääkinud minule, tema rääkis ainult minu juuresolekul, vaieldes kellegi nägematu isikuga, kes oli tema olendi lahutamatu, vaenuline kaaslane — tema hinge teine valdaja. On olemas vaidlusesemeid, mis ei kuulu kohtuliku juurdluse võimkonda: see oli keerukas ja tähtis küsimus, mis puutus elu tõsiolemust, ja see ei vajanud kohtunikku. Tema vajas endale pooldajat, avitajat, kaaslast. Ma tundsin varitsevat hädaohtu, lasta end petta, pimestada, sisse vedada, võib-olla isegi end sundida kindlat seisukohta võtma võitluses, mida võimata otsustada, arvestades kõiki võimul olevaid viirastusi — ausaid, mis tungisid peale oma nõuetega, ja nurjatuid, mis ründasid oma hädatarvetega. Teile, kes te pole teda näinud ja kes te kuulete tema sõnu teise suust, ma ei saa seletada oma tundmuste segast loomu. Mulle näis, nagu tuleks mul mõista midagi arusaamatut ja ma ei tea midagi, mida võrrelda selle tundmuse piinlikkusega. Mind sunniti pilku heitma konventsiooni, mis varjul iga tõe taga, ja vääruse olemuslikku avameelsusse. Ta mõjus korraga kõigisse pooltesse — sellesse poolde, mis seisab püsivalt vastu päevavalget, ja ka meie loomu sellesse poolde, mis, nagu kuu teine pool, asetseb salalikult alalises pimeduses, kuna ainult tema servale langeb aeg-ajalt õudne, tuhkjas helk. Ta valdas mu. Tunnustan seda, tunnustan täiesti. Asi ise oli tühine, tähtsuseta, kui tahate: kadunud poeg, üks miljoni hulgas — ainult, et ta oli üks meist; sündmus, millel puudus tähtsus, nagu mõne sipelgapesa üleujutamiselgi, aga ometi tema tegumoe salapärasus haaras minu nõnda, nagu kuuluks tema isik omasuguste esirinda ja nagu oleks tema loo varjatud tõde küllalt tähtis, et mõjutada inimsoo arusaamist iseendast…“

Marlow peatus, et uuesti elustada oma sigari kustuvat tuld; näis, nagu oleks ta oma loo juba unustanud, kuid järsku ta algas uuesti.

„Minu süü muidugi. Pole mingit mõtet olla huvitatud. See on minu nõrkus. Tema oma oli teist laadi. Minu nõrkus on selles, et mul pole teravat silma juhusliku jaoks — välispidise tarvis — pole silma kaltsukorjaja koti või ligimese peene pesu nägemiseks. Ligimene — see’p see on. Ma olen kohanud nii mõnegi inimese,“ jätkas ta äkilise nukrusega — „olen kohanud neid teatud — teatud — ütleme, hooga; nagu sedagi poissi, näiteks — ja alati nägin ma ikka ainult inimolendit, see on kõik. Neetud demokraatlik nägemisviis, mis on ehk parem kui täielik pimedus, kuid mis pole minule olnud kunagi kasuks, seda võin kinnitada. Inimesed ootavad, et arvestataks ka nende peent pesu. Kuid neist asjust ei võinud ma kunagi vaimustust ammutada. Oo! see on teatud puudus, see on puudus, kuid siis tuleb selline pehme õhtu, seltskond, kes whistiks liiga loid — ja lugu…“

Ta peatus jällegi, oodates ehk mõnda julgustavat märkust, kuid ükski ei öelnud midagi; ainult piduperemees, nagu vastu tahtmist oma kohust täites, pomises:

„Teie olete nii keerukas, Marlow.“

„Kes? Mina?“ küsis Marlow vaikselt. „Oh ei! Kuid tema oli; ja kuidas ma ka püüan oma loole menu saavutada, ometi jääb mul tabamata lugematuid varjundeid — nad on nii peened ja rasked väljendada värvivaeste sõnadega. Sest tema muutis asjad keerukaks oma lihtsusega — see lihtsaim vaene rott!… Jumala eest! Tema oli hämmastav. Seal ta nüüd istus ja jutustas mulle minu oma silme ees, et miski ei või talle hirmu nahka ajada — pealegi uskus ta ise seda. Ütlen teile, see sündis muinaslooliselt süütult ja see oli kuulmatu, kuulmatu! Ma vaatlesin teda salaja, nagu kahtlustaksin teda kavatsuses, mind ninapidi vedada. Tema oli veendunud, et kui mäng on aus — pidage meeles: kui mäng on aus — pole midagi olemas, millele tema ei julgeks vastu astuda. Isegi juba siis, kui ta oli „nii pikk“ — „üsna väike poisiklutt“, — oli ta ette valmistunud kõigile neile raskusile, mis võivad inimest tabada maal ja merel. Ta pihtis uhkusega selletaolisest ettenägevusest. Ta oli leiutanud hädaohte ja vastukaitseid, oletades kõige halvemat ja pannes mängu oma parema. Tema pidi elama väga ülevat elu. Võite seda kujutella? Seikluste rodu, niipalju kuulsust ja au, selline võidurikas elu! ja oma teravmeelsuse sügav aist, mis kroonib igapäev tema siseelu. Ta unustas enda, tema silmad särasid; ja iga sõnaga minu süda, mida läbis tema pöörasuse helk, muutus rinnas aina raskemaks ja raskemaks. Mul polnud vähimatki himu naermiseks ja et võimaliku naeratusegi eest hoiduda, tegin endale tuimtõsise näo ette. Tema avaldas ärrituse tunnuseid.

„„Harilikult sünnib ikka ootamatu,“ ütlesin lepitavalt. Minu tuimus kutsus tema huulile põlgliku: „Soo!“ Ma arvan, tema mõtles, et ootamatu ei võinud teda puutuda; ainult mõistusele kättesaamatu ise võis ületada tema täiusliku ettevalmistuse. Teda oli tabatud ootamatult — ja sosistades ta kirus iseennast, vett, taevast, laeva ja inimesi. Kõik olid ta ära andnud! Tema oli võrgutatud mingisse suuremeelsesse alistusse, mis takistas teda väikest sõrmegi liigutamast, kuna teised, kel selge arusaamine silmapilgu vajadusist, meeleheitlikult paadi kallal kohmitsesid, tõugeldes vastastikku. Neil oli läinud viimsel silmapilgul midagi segi. Selgus, et nad olid suure rutuga kuidagi salapärasel viisil osanud esimese paadikrambi lahtise poldi kõvasti kinni taguda ja selle õnnetuse saatuslikud tagajärjed röövisid neilt viimase säilinud arunatukese. Pidi küll kena pilt olema, see meeste hullumeelne rähklemine seal liikumatul laeval, mis triivis uinuva maailma vaikuses, meeste võitlemine ajaga, et vabastada paati, nende neljakäpukil ronimine, meeleheitel püstiajamine, sikutamine, tõukamine, üksteise peale kihvtiselt urisemine, kõik valmis tapma, valmis nutma, valmis üksteisele kõrri kargama, kui poleks takistajaks hirm surma pärast, mis seisis vaikselt nende selja taga, nagu halastamatu jäise pilguga kubjas. Oh jaa! See pidi olema kena pilt. Ta nägi seda kõike, ta võis sellest rääkida viha ja kibedusega; temal olid sellest üksikasjalised teadmised, nagu oleks ta need omandanud mingi kuuenda meele abil, sest ta kinnitas mulle vandega, tema seisnud kõrval, ilma et oleks ainustki pilku heitnud neile või paadile — ainustki pilku. Ja mina uskusin teda. Ma arvan, tal oli liiga palju tegemist, vahtides laeva ähvardavat kaldumist, sööstumisvalmis hädaohtu, mis oli avastunud keset kõige täiuslikumat julgeolekut — võlutuna mõõgast, mis rippus juuksekarva otsas tema kujutlusrikka pea kohal.

„Kogu maailmas jäi kõik tema silme ees seisma ja ta võis endale takistamatult kujutleda tumeda silmaringi äkilist kõrgele paiskumist, avara veepinna äkilist kerkimist, kiiret, vaikset tõusu, jõhkrat tõuget, kuristiku haaramist, lootusetut heitlemist, tähtede sära kustumist alatiseks tema pea kohal, nagu suletaks mõni hauakoobas — noore elu mässu — musta lõppu. Seda võis ta! Jumala eest! Aga kes poleks seda võinud? Ja te peate meeles pidama, et tema oli ju sel erialal täiuslik kunstnik, tema oli andekas vaene rott, kel elav ja etteruttav nägemusvõime. Pildid, mis see temale näitas, muutsid ta külmaks kiviks jalatallast kuni pealaeni; aga tema peas oli palav mõtete tants, rammetute, pimedate ja tummade mõtete tants — kohutavate vigaste möll. Eks ma öelnud teile, et tema pihtis minule, nagu oleks mul võim aheldada või vabastada? Tema puges sügavasse, sügavasse, lootes minult pattude andeksandmist, millest poleks olnud temal mingit tulu. See oli neid juhtumeid, kus mingi püha pettus ei või valu vaigistada ega ükski inimene aidata; kus Looja isegi näib patuse jätvat tema enda nõu ja otsuse hooleks.

„Ta seisis silla paremal poolel, võimalikult kaugel paadi ümber vältavast heitlemisest, mida jätkati hullumeelse ärevusega ja vandeseltsliku saladuslikkusega. Kaks malailast jäid kogu aja tüüriratta juurde. Kujutlege endale ometi seda — jumalale tänu! — ainulaadset meresündmust: neli metsikute ja salajaste pingutustega arutuina ja kolm pealt vaatamas täielises liikumatuses, nende all päikesepuri, mis katab sadade inimolendite sügava teadmatuse ühes nende hädade, unistuste ja lootustega ning kõiki hoiab peatavalt hukatuse äärel kellegi nägematu käsi. Et see oli nõnda, selles pole minul vähimatki kahtlust: arvestades laeva seisukorda, see oli kõige kohutavam õnnetus, mis võis juhtuda. Meestel paadi juures olid kõik põhjused selleks, et muutuda hirmust segaseks. Õigust öelda, kui mina oleksin seal olnud, siis poleks ma ainustki valepenni riskinud lootusele laeva järgmise hetke lõpuni vee peal hoida. Ja ometi ujus ta alles! Need uinuvad palverändurid olid määratud lõpuni sooritama oma teekonda mingi teissuguse raske eesmärgi saavutamiseks. Oli, nagu vajaks kõigeväeline, kelle armu nad tunnustasid, nende alandlikku tunnistust veel kauemaks siin maa peal ja nagu oleks ta pilgu alla heitnud, et anda ookeanile märku: „Sina ei pea mitte.“ Nende pääsemine häiriks mind seletamatu imesündmusena, kui ma ei teaks, milline sitkus võib olla vanal raual, sama sitkus mõnikord, nagu vaimul mõnes inimeses, keda kohtame ajuti juba varjuks muutununa, kuid kes siiski veel paneb eluraskustele vastu. Ka pole minu arvates vähem ime kahe tüürimehe talitusviis selle kahekümne minuti jooksul. Nad olid teiste pärismaalaste hulgas Adenist pärale toodud, et anda juurdlusel oma tunnistus. Üks neist, kes võitles suure pelglikkusega, oli alles sootuks noor ja paistis oma sileda kollase ja sõbraliku näoga tõelikkusest isegi nooremana. Ma mäletan veel väga hästi, kuidas Brierly temalt tõlgi abil küsis, mis ta küll tol korral mõtles, millele tõik lühikese kõnelemise järele vastas, pöördudes tähtsa näoga kohtukoja poole:

„„Tema ütleb, et tema ei mõelnud midagi.“

„Teine, kel kannatlikud pilgutavad silmad ja sinine puuvillane taskurätik, mis paljust pesemisest pleekinud ja toreda sõlmega tema hallidele juustele seotud, nägu koledalt lohku vajunud, pruun nahk kortsudevõrgu tõttu nagu tumedamaks tõmbunud — see teine seletas, et temal oli aimdus mingist halvast asjast, mis tabanud laeva, kuid polnud ju mingit käsku; tema ei mäletanud ühtegi käsku; miks pidi ta siis tüürirattalt lahkuma? Järgnevaile küsimusile vastates kehitas ta oma kõhnu õlgu ja kinnitas, temal polevat kunagi mõte tõusnud, et valged võiksid surmahirmu pärast laevalt lahkuda, ta ei uskuvat seda praegugi. Lahkumiseks pidid olema mingid salajased põhjused. Asjatundlikult raputas ta oma vana pead. Ahaa! salajased põhjused. Tema olevat mees, kel suured kogemused ja ta soovivat sellele valgele isandale teatada — ta pöördus Brierly poole, kes ei tõstnud pead — et tema on hulga aastate jooksul merel valgeid teenides omandanud teadmisi paljudest asjust — ja äkki külvas ta erutatult meie võlutud tähelepanule hulga imelikult kõlavaid nimesid, ammu surnud kaptenite, unustatud kohalikkude laevade nimesid, mis kõigile tuntud, kuid kõlaliselt moonutatud, nagu oleks tumm aeg nende kallal töötanud sadu aastaid. Lõpuks peatati teda. Kohtukojale langes vaikus — vaikus, mida ei segatud vähemalt minut aega ja mis muutus pikkamisi madalaks suminaks. See osa oli teisepäevase harutamise tulipunktiks, mis erutas kogu kuulajaskonda, erutas kõiki peale Jimi, kes istus tusaselt esimese pingi otsal ega tõstnud kordagi silmi sellele harukordsele ja hävitavale tunnistajale, keda näis valdavat mingisugune salapärane kaitsemisteooria.

„Nõnda siis need kaks madrust-pärismaalast hoidusid seisva laeva tüüriratta juurde ja oleksid seal ka surma leidnud, kui see oleks olnud nende saatus. Valged ei heitnud neile pooltki pilku ja olid nähtavasti nende olemasolu unustanud. Kindlasti ei tulnud nad Jimil pähe. Temal mõlkus ainult meeles, et tema ei saanud midagi parata; tema ei suutnud midagi, oli ta ju üksinda. Polnud muud teha, kui aga ühes laevaga põhja minna. Polnud mingit mõtet sellepärast lärmi lüüa. Või milleks? Ta ootas seistes ilma häält tegemata, olles tardunud mingisugusesse sangarlikku otsusesse. Esimasinist jooksis hiilivalt üle komandosilla, et teda tõmmata käisest.

„„Tulge appi! Jumala nimel, tulge appi!“

„Ta jooksis kikivarbail paadi juurde tagasi, tuli aga kohe uuesti Jimi juurde teda käisest kiskuma, ühtaegu teda paludes ja kirudes.

„„Ma arvan, ta oleks mul käsi suudelnud,“ ütles Jim metsikult, „aga järgmisel silmapilgul kargas ta mulle ähkivas vihas sosistades näkku: „Oleks mul aega, siis virutaksin teie pealuu sisse.“ Ma tõukasin ta eemale. Äkki kargas ta mul kaelast kinni. Pagan võtku! Ma lõin. Ma lõin pimesi. „Kas te siis iseenesegi elu ei taha päästa, te neetud argpüks?“ ähkis ta. Argpüks! Tema nimetas mind neetud argpüksiks! Ha, ha, ha, ha! Tema nimetas mind — ha, ha, ha!…“

„Ta viskus tagasi ja vabises naerust. Kunagi pole ma midagi nii kibedat kuulnud. See langes mürgipuhanguna kõigile noile naljatlusile eeslitest, püramiididest, basaaridest ja mine tea veel millest. Kogu tumeda rõdu pikkusel vaikisid hääled, kõik näod, nagu kahvatud laigud, pöördusid korraga meie poole ja vaikus muutus nii suureks, et ruudulisele põrandale langenud teelusika hele kõlin kostis peene ja hõbedase kiljatusena.

„„Teie ei peaks selle rahva keskel nõnda naerma, vaigistasin mina. „Neisse ei mõju see hästi, nagu teate.“

„Alguses oli, nagu poleks ta mu sõnu kuulnudki, kuid natukese aja pärast, silmis ainitine minust mööda suunduv pilk, mis näis uurivat mingi kohutava nägemuse südant, ta pomises hooletult: „Oo! Nad arvavad, et olen joobnud.“

„Ja peale seda näis, nagu ei võidaks selliselt välimuselt oodata enam kunagi mingit häält. Kuid asjata! Ta ei suutnud nüüd enam rääkimist jätta, samuti nagu ta poleks suutnud palja tahtepingutusega oma elu lõpetada.“