Lord Jim/Tõlkijalt

Lord Jim
Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare
I

Tõlkijalt.

Joseph Conrad on haruldasemaid nähte maailmakirjanduses: olles poolakas temast sai inglise kirjanik, nagu Chamissogi, kes prantslasena oli saksa kirjanik. Loomulikum oleks Conradil olnud kirjutada prantsuse keeles, sest seda valdas ta juba lapsepõlvest saadik, kuna ta inglise keelt, milles ta pidi pärast saama meistriks, hakkas õppima alles kahekümneaastase noormehena. Tema enda tõendust mööda pole ta kunagi avanud inglise keele grammatikat; selle asemel kuulanud ta kalamehi ja meremehi — üldse elavat kõnet. Paari aasta pärast oli ta niikaugel, et võis sooritada ohvitserieksami kaubalaevanduse alal. Ilukirjanduse põllule asus ta umbes kümme aastat pärast seda, kui oli astunud teenistusse inglise laevale ja hakanud õppima inglise keelt.

Tema tõeline nimi oli Teodor Jozef Konrad Korzeniowski. Ta sündis Ukrainas (Lõuna-Poolas) mõisniku pojana 6. dets. 1857. Isagi teotses tal kirjandusega, tõlkides Shakespeare’i ja Hugo’d poola keelde Vologdas, kuhu oli saadetud asumisele, sest teda süüdistati Poola mässust osavõtmises 1863. a. Naisel lubati sellekohase palve tõttu ühes viieaastase poja Konradiga kaasa minna. Kahe aasta pärast suri poisil ema ja viis aastat hiljem oli isagi tervis niikaugel, et ei peetud enam tarvilikuks teda Vologdas hoida. Talle anti luba välismaale minna ja nõnda asusid Korzeniowskid Krakausse, kus isa varsti suri (a. 1870). Joseph Conrad kasvas onu hoolitsusel, kes laskis teda ülikooli tarvis ette valmistada, kuid poiss tahtis maksku mis maksab merele, arvestamata onu või õpetajate vastupidiseid manitsusi. Nõnda sõidabki ta lõpuks 1874. a. Marseille’sse ja astub prantsuse laevale teenistusse, sõites Vahemerel ja Lõuna-Ameerika randadel. 1878. a. lahkub ta prantsuse laevalt, et asuda alatiseks inglise lipu alla, millele ta mõne aasta pärast vannub truudust täieõigusliku kodanikuna. Paarkümmend aastat sõidab ta — esiti madrusena, siis ohvitserina, lõpuks kaptenina — mööda maailmameresid ümber, eriti Kaug-Ida vetes, ja selle aja jooksul korjab ta selle rikkaliku materjali, millest ta pärast, tervise halvenedes ja teenistusest lahkunud 1894. a., Kentis asudes vormib oma teosed. Temal on haruldane mälu nähtut ja kuuldut meeles pidada kas või aastakümned. Selle tõttu võibki ta oma teosed teha nii elavaks, eluliseks ja kaasakiskuvaks, sest nagu nõialaternaga ta valgustab kord ühte, kord teist pisiasja, mis viskab omakorda helgi kogu ümbrusele, tehes ta eredaks ja andes talle nagu sümboolse tähendusrikkuse. Heast mälust oleneb teatud määral ka see, et Conrad meeleldi ja sagedasti võtab oma romaanidele ja novellidele aluseks tõestisündinud loo, nagu näiteks käesolevaski raamatus, ja elustab nad kuski nähtud kujudega Aga muidugi, sündinud lood ja elavad isikud on talle ainult lähtekohaks. Kõige rabavamalt tõendab seda üks tema paremaid teoseid Nostromo, kus lihtsast, labasest tõsiasjast on kasvanud terve maa, riik ühes looduse, inimeste ja asutistega, kõik ümbritsetud eredate värvidega, usutavalt elulise õhustikuga.

Conradi esikteoseks oli Almayer’s Folly (1895), mida ta kirjutab vaheaegadega neli, viis aastat. Ka hiljem ei muutunud tema sulg kunagi nobedaks. Selle poolest sarnanes ta Flaubert’iga, keda ta hindas üle kõige ja keda ei lakanud kunagi lugemast ikka ja jälle uuesti. Vene kirjanikest armastas ta eriti Turgenjev’it. Need kaks — prantslane ja venelane — ongi ehk kõige rohkem mõjutanud Conradit väljendusvormilt. Esimesest teosest peale leidis Conrad kohe arvustuse poolt sooja, otse vaimustava vastuvõtte, kuid lai lugejasringkond jäi talle kauaks, kauaks üsna ükskõikseks. Veel siis, kui tal oli juba ilmunud tervelt tosin raamatuid, ta kirjutab meilegi tuttava Galsworthy („Valge ahvi“ autori) abikaasale:… „sain kõigilt oma kirjastajailt aasta-aruanded ja neist selgub, et kõik minu surematud teosed (arvult 13) on läinud aasta jooksul mulle sisse toonud pisut alla viie naela,“ mis meie rahas tähendaks — alla saja krooni. Igatahes väga ja väga ebakadestatav summa meiegi oludes. Selline majanduslik seisukord ajas ta mõttele, uuesti merele minna, kuid väike paiuk päästis ta sellest vajadusest. Alles hiljem, kui Conradil arvustajate silmis iseloomulikum loomingujärk juba selja taga, kui ta nii-öelda loovast luuletajast-kunstnikust muutus tootvaks kirjanikuks, jooksis ka lai lugejaskond tema ümber kokku, tuues tehtud töö eest väärika tasu. Samuti on käinud käsi ka paljudel teistel. Kui kellelgi on midagi uut öelda või kui ta teeb seda uuel kujul, siis peab hulk kaua harjuma, ennekui suudab üksikuile järele astuda.

Conradi loomingut on hakatud jagama kahte või kolme järku. Kui kinni pidada kolmest järgust, siis kuuluksid esimesse need teosed (An Outcast of the Islands — 1896, The Nigger of the „Narcissus“ — 1897, Tales of Unrest — 1898 ja Lord Jim — 1900), kus ta veel teatud määral heitleb keeleliste raskustega. Slaavlase purskuv temperament näib tahtvat purustada võõra keele pitsitavad ahelad. Lause on raske, kuhjatud kõrvalöeldistega, sagedasti peaaegu segane, kuid sealjuures sügavasse sööbiv, ilme- ja varjundirikas. Maailm on siin alles värviküllane, inimestes möllavad pöörased kired, mis tõukavad neid muinasjuttu, fantastikasse, romantikasse, olgu maal või merel. Nende jutustiste asukoht on enamasti ikka kaugel idas palava päikese all, jumaliku vaikuse, põrgulikkude tormide ja neitsiliku looduse keskel. Siin tundub kõiges midagi ürgset, püsimatut-taltsutamatut.

Teise loomingujärku (The Inheritors — 1901, Youth — 1902, Typhoon — 1903, Nostromo — 1904) kuuluksid need teosed, milles on säilinud endine ürgne jõud ja võlu looduses kui ka inimestes, aga loov vaim on juba sobinud väljendusvahendiga — keelega ja tõuseb vabalt, kergelt ja laulvalt kõrgesse lüürikasse.

Kolmas järk algab raamatuga (The Secret Agent — 1907), mis näitab Conradi loomingus sootuks uut palet. Kadunud on sajakordselt ilmekas meri ja neitsilik loodus, asemele on astunud suurlinna umbsed tänavad ja siluettidena vilksatavad inimkujud. Kuid ka siin avab kirjanik lõpuks midagi ürgjõulist ja taltsutamatut. Võtkem või see silmapilk, kus naine tapab noaga oma mehe — salaagendi. See on üks neid stseene, mis ajab Conradis otsima Dostojevski’ mõjutusi, ehk ta küll ise ei võinud teda kui kirjanikku kannatada, kui uskuda Galsworthy tõendust.

Olgu Dostojevski mõjutusega kuis on, aga ühest tundmusest ei saa neid kahte kirjanikku võrreldes lahti: Dostojevski armastab, imetleb ja usub inimest, Conrad ironiseerib tema üle ja kahtleb temas. See paistab silma juba tema esimesel loomingujärgul, eriti aga kolmandal (Under Western Eyes — 1911, ’Twixt Land and Sea — 1913, Chance — 1914). Chance on kui mitte igapidi Conradi tippsaavutis, siis ometi parimaid kogu tema toodangus. Ja ometi lehvib temas igalpool iroonia ja kahtlus. Juba tema pealkiri: chance — juhus! Ja sellest juhusest on mitmel ja mitmel korral juttu, näiteks: „Ja kui te mult küsite, kuidas, milleks, mil põhjusel, siis vastan teile: Noh, juhuslikult! Lihtsalt juhuslikult, nagu asjad üldse sünnivad, olgu nad õnnelikud või õnnetud, hirmsad või armsad, tähtsad või tähtsusetud, või olgu nad koguni sellised, mis ei kuulu kuhugi kilda ja mis on oma iseloomult nii täiuslikult ükskõiksed, et ajaksid küsima, milleks nad üldse sünnivad, kui te ei teaks, et nemad kannavad oma üsas tulevate arvestamatute juhuste seemet.“ Teises paigas: „Eluteadus seisab selles, et tabada iga parajat juhust. Usute seda ?“ „Evangeeliline tõde,“ vastab teine süütult. Ja raamatu lõpus seisavad sõnad: „Pagan võtku, hoolimata kogu minu usust juhusesse pole ma ometi päris pagan.“ Seesama pime juhus etendab peaosa ka Lord Jim’is ja Nostromo’s, mida loetakse Chance’i kõrval Conradi tippsaavutiste hulka. Jim määrib juhuslikult oma au ja otsib kogu oma eluaja uut juhust, et teda puhtaks pesta. Nostromo hukatus saab alguse sellest, et tema õnnetu kaaslane võtab peidetud hõbedast mõned kangid oma uputamiseks, ja kuna nende kadu võidaks tema, Nostromo arvele panna, siis jätab ta parem kogu hõbeda endale ja langeb selle tõttu pimeda juhuse ohvrina. Aga ka Narcissus’e neeger igatseb oma õnnelikku juhust, mille osaliseks nii mõnedki Conradi kangelased elus saavad. Kuna õnnelikul või õnnetul juhusel on Conradi teostes nii suur tähendus, siis on loomulik, et tema peab otsima erakordseid juhte (exceptional case). Neid leidubki hulgana tema raamatuid lugedes. Selle poolest ta tuletaks nagu meelde Leonid Andrejev’it, kelle kohta Leo Tolstoi kord öelnud: „Tema hirmutab, aga ma ei karda.“ Tolstoil oli nimelt püüe leida hirmuäratavus ja koledus kõige igapäevsemas — selles, mis meie kõigi silme ees. Conrad näib taotlevat otse vastupidist. Sellest siis ehk osagi seletust, miks ta ei võinud Tolstoid kannatada. Aga kui juhusel on inimese elus nii suur tähendus, mis maksab siis teadmine, mõistus, voorused? Mitte palju. Sellepärast lasebki Conrad ühte oma kangelast öelda: „Minu arvates on kõik inimesed pisut hullumeelsed.“ „Eranditult?“ küsib teine. „Muidugi,“ vastab esimene, kes lausub kuski teisal: „Midagi ei pea siin ilmas nii väga tähtsaks pidama, ei head ega kurja.“

Aga ometi on Conradil midagi, mida kõik tema kangelased, peavad ülitähtsaks, nimelt truudus, ustavus iseendale, oma püüetele enda peale võetud kohustustele. See paratamatu tundmus ja veendumus ongi, mis laseb tõusta lugematu hulga selgeid, raudseid kaljuseid kujusid, olgu maal või merel, eriti viimasel, sest siin tuleb inimesel sagedamini silm silma vastas seista õnnega, juhusega, loodusejõudude tujukusega.

Chance oli see teos, mis sulatas ükskõiksuse jää laia lugejaskonna südames. Siitpeale (Within the Tides, Victory —1915, A Personal Record — 1916, The Arrow of Gold — 1919, The Rescue — 1920, The Rover — 1923, Notes of Life and Letters — 1924; peale surma: pooleli jäänud Suspense — 1925 ja Last Essays — 1926; algas nii-öelda rahva soojenemine ja arvustajate jahenemine. Aga sellest polnud nii väga lugu, sest Conrad oli neile küllalt andnud, mille üle nad võisid ikka ja jälle vaimustusse sattuda. Mis aga puutub nähusse, et lai lugejaskond nii kaua eemal püsis, siis aitas selleks vististi teatud määral kaasa Conradi omapärane jutustuse tehnika, mida õpime küllaldaselt tundma käesolevaski raamatus. See iseärasus leidis tarvitamist juba enne Conraditki, kuid tema arendas ta täiuseni. Jutustusega ei alata loo eesotsast, vaid kustki keskelt või lõpust ning lugejat pannakse ühes kirjanikuga kogu möödunud sündmustikku tagurpidi lahti rullima. Seda viimast toimetab keegi kirjaniku usaldusmees (käesolevas raamatus — aga ka nii mõneski teises — Marlow). Asi muutub veel keerukamaks selle tõttu, et jutustaja ei räägi mitte ainult seda, mis ta ise näinud ja kuulnud; tema ei avalda sündmuse või isiku kohta ainult oma isiklikke muljeid, arvamusi, arusaamisi ja veendumusi, vaid ka paljude teiste isikute omi, mille tagajärjel on tundmus, nagu valgustataks asja mitmest valguseallikast vaheldumisi, lastes teda paista kord heledana, kord tumedana, kord ükskõik misvärvilisena. Mida sagedamini ja kiiremini toimub see värvide vaheldus, seda rohkem paneb ta lugeja silmad virvendama ja katkestab jutustuselõnga, raiub ta tükkideks, mida sagedasti raske kokku sõlmida.

Seda jutustuse tehnilist külge pidagu lugeja silmas, kui ta asub käesoleva raamatu kallale, ja ärgu lasku end juhuslikest raskusist peletada, sest lõpuks tasutakse kõik raskused rikkalikult. Vaevalt leidub kogu Conradi loomingus ühtki teist teost, kus üksik seik noormehe elus muutub nii traagiliselt saatuslikuks kui käesolevas raamatus. Pisitilluke juhus hakkab veerema ja muutub peagi mingisuguseks pööraseks laviiniks, mis lõpeb nagu särava, värviküllase, igatsetud maailma hävinguga. Jäävad järele ainult noore naise tardunud silmad. Selles oleks nagu midagi moiralist, ainult et see halastamatu moira ei asu väljaspool inimest, vaid temas endas. Ja see ongi see kõige hirmsam ning paratamatum.

Mõnele kujule (Cornelius, Brown) on heidetud ehk liig palju romantilist varju, mispärast valgusel pole enam paika, kuhu langeda. Nende kahe tumeda kuju kaudu sünnib kõik, mis sündima peab. Kõlvatu ja alatu võidutsevad heade ja tublide üle. Kui see ehk mõne õiglusetunnet riivab, siis peab meeles pidama, et tegelikus elus sünnivad sellised asjad veel sagedamini kui raamatuis. Pealegi selgitab see kirjaniku vaadet loomingu ülesannete kohta, mille suhtes ta kuski ütleb: „Arvan, et loomingu eesmärk ei või üldse olla eetiline. Usun kindlasti, et tema ese on puhas näidendiline — näidend hirmust, armastusest, jumaldamisest või vihkamisest, kui tahate, aga ei kunagi meeleheitest. Need kujutlused, olgu nad meeldivad või kibedad, on iseenesest juba moraalsed tulemused.“

Ja ometi loob selle raamatu lõpp peaaegu meeleheite õhustiku ning seda õhustikku immitseks nagu kogu Conradi toodangus, kõige jõu- ja värvikülluse peale vaatamata. Põhjuseks on eespoolnimetatud chance — juhus ja sellega käsikäes käiv exceptional case — erakordne juht. Inimene muutub mingisuguste taltsutamatute ja arvestamatute tujukate jõudude mängukanniks. Pealegi asub osa neid jõude inimeses endas ja nõnda ei pääse nende eest kuhugi. Inimene võitleb, peab võitlema ja selles võitluses omandab ta Conradi teostes otse eepilise suuruse. Suureks ja elavaks saavad ühes temaga selles võitluses ta kätetöödki, näiteks laevad. Seda eepilist suurust leidub käesolevaski raamatus — tema esimesel poolel, kus on jutt palverändurite laevast.

Käesolevat raamatut on hakatud pidama Conradi lemmikteoseks. Nagu lugeja näeb autori eessõnast, püüab see sellelt arvamuselt võtta aluse. Kuigi nõnda, ometi leidub Conradil vaevalt mõni teine teos, milles tunduks sel määral isiklikku palava vere tuikamist, kui just siin. Seda tõendab omal viisil seegi, mis autor ise kirjutab (Galsworthy’le) romaani lõpetamise kohta, nimelt: „Lord Jim’i lõpetamine venis mitmesuguste takistuste tõttu tervelt kakskümmend neli tundi. Saatsin naise ja lapse Londoni ja istusin kell üheksa hommikul meeleheitliku otsusega lauda, et valmis saada. Aeg-ajalt tegin ringi ümber maja, ühest uksest välja, teisest sisse. Kümme minutit einetamiseks — suur vaikus… Kuu tõusis üle kuurikatuse, vaatas läbi akna sisse ja kadus silmist. Algas hämarik, ilm läks valgeks. Ma kustutasin lambi ja kirjutasin edasi hommikutuules, mis puhus käsikirjalehed mööda tervet tuba laiali. Päike tõusis kõrgele. Kirjutasin viimse sõna. Läksin kell kuus söögituppa ja jagasin külma kana Escamilloga (koeraga).“

Just selle Escamillo ulgumist kostaks nagu selle raamatu lõpus, kuigi tema aset täidavad Tamb Itam ja Kalliskivi, kes taipavad oma isandast mitte rohkem kui mõni neljajalgne.

Joseph Conrad suri Bishopbourne’is Canterbury lähedal 3. aug. 1924. Noores eas ta oli nii väga igatsenud merele, aga hiljem hoidus ta temast meelega eemale, sest meri erutas teda liiga. Laev seob meremehe tegelikult kitsale pinnale — kajuti külge. Et pääseda meremehe kajutitundest, pidas Conrad endal maal kuus asukohta ja linnas veel kaks korterit, et oleks võimalik vabalt ja mugavalt paigast paika asuda. Ise ütles ta selle kohta: „Majad on oma olemuselt mässulised ja inimesele vaenlikud.“ Loodetavasti puuduvad Inglise maamullal need häirivad omadused. Siiski kes-teab, sest enne surma igatsenud Conrad oma sünnimaale — Poolasse.

A. H. T.