Lord Jim/I
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
II→
|
ESIMENE PEATÜKK.
TEMA oli tolli või ka kaks alla kuue jala pikk, võimsa kehaehitusega ja astus otseteed vastu, õlad pisut ripakil, pea ettepoole, silmis altkulmu ainitine ja pärani pilk, mis tõi meelde kallaletormava härja. Tema hääl oli madal ja vali ning tema kombed väljendasid teatud kangekaelset endatoonitust, milles polnud midagi pealetikkuvat. See tundus hädavajalikuna ja oli nähtavasti sihitud samal määral iseenda kui ka iga teise vastu. Ta oli täppeta puhas, kaetud lumivalgega kingast kuni kübarani, ja paljudes idamaa sadamais, kus ta vesisellina teenis endale ülalpidamist laevavarustajate juures, nähti teda väga meeleldi.
✻
Vesisellil pole eluilmas vaja sooritada mingit eksamit, kuid temal peab olema hakkamist abstraktses mõttes ja ta peab suutma seda tõestada tegelikult. Tema ülesanne seisab selles, et võita teised vesisellid, kihutades purjedel, aurul või aerudel igale laevale vastu, mis mõtleb ankrut heita, tervitada lõbusalt kaptenit ja pista talle nii või teisiti oma kaart — laevavarustaja ärikaart — pihku ning tüürida ta tema esimesel maandumisel kindlasti, kuid ilma silmatorkavuseta avara, koopataolise äri juurde, mis on täidetud laeval söömiseks ja joomiseks määratud asjadega ja kust võib saada kõike, et teha laev sõiduvalmis ning ilusaks, alates ketihaakidega ankruahelale ja lõpetades laevapära ehete lõigeteks määratud kuldlehtede kaustikuga ning kus laevajuht ise võetakse vastu kui vend laevavarustaja poolt, kuigi see näeb teda täna esimest korda. Seal leidub jahe elutuba, tugitoolid, pudelid, sigarid, kirjutustarbed, sadamamäärused ja võõruslahke soojus, mis sulatab meremehe südames kolmekuise reisi soola. Nõnda alustatud tutvuse peab vesisell alal hoidma oma igapäevaste külaskäikudega kogu selle aja, mil laev viibib sadamas. Kaptenile on ta ustav nagu sõber ja tähelepanelik kui poeg, omades Hiiobi kannatlikkuse, naise omakasutu andumuse ja joogisõbra lõbususe. Hiljem esitatakse arve. See on kena ja inimlik elukutse. Sellepärast on häid vesiselle vähe. Kui mõnel vesisellil, kes omab hakkamist abstraktses mõttes, on veel see eelis, et ta on saanud meremehe kasvatuse, siis on ta oma peremehele kullaväärt ja teda arvestatakse väga. Jim teenis alati head palka ja teda arvestati sel määral, et nõnda oleks võidud lunastada kas-või pahareti truuduse. Ometi võis ta äkki oma koha hoolimatu tänamatusega sinnapaika jätta ja ära minna. Esitatud põhjused ei tundunud tema peremeestele kuidagi mõõduandvaina. Niipea kui ta oli neile selja pööranud, nad ütlesid: „Pagana loll!“ See oli nende arvamus tema haruldase tundlikkuse kohta.
Valgetele rannakaubanduses ja laevakaptenitele oli ta ainult Jim — muud midagi. Muidugi oli tal veel teine nimi, aga ta valvas hirmuga, et seda ei nimetataks. Tema inkognito, mis oli auklik nagu sõel, polnud määratud varjama isikut, vaid teatud tõsiasja. Kui tõsiasi tungis läbi inkognito, lahkus ta silmapilk rannalinnast, kus ta sel hetkel juhtus olema, ja läks kuhugi teise paika — harilikult kaugemale idasse. Ta hoidus rannalinnadesse, sest ta oli ju maapaos viibiv meremees ja omas hakkamist abstraktses mõttes, mis ei kõlvanud millekski muuks, kui aga vesiselli elukutseks. Ta taganes heas korras tõusva päikese poole ja tõsiasi järgnes talle juhuslikult, kuid paratamatult. Nõnda siis tunti teda aastate jooksul järgemööda Bombays, Kalkuttas, Rangunis, Penangis, Bataavias — ja kõigis neis peatuspaikades ta oli lihtsalt vesisell Jim. Hiljem, kui tema terav väljakannatamatuse taju peletas ta alatiseks rannalinnadest ja valgete inimeste seltsist neitsilikku ürgmetsa, malailased džunglikülas, mille ta oli valinud oma kahetsusväärse kalduvuse varjamiseks, lisasid tema ainusilbilisele inkognitole juurde veel teise sõna. Nemad hüüdsid teda tuan Jim, mis sama hea kui lord[1] Jim.
Sünnilt oli ta pärit kirikumõisast. Paljudki heade kaubalaevade juhid tulevad neist vagaduse ja rahu sadamaist. Jimi isa omas kindlaid tunnetisi tunnetamatust, mis aitavad õiglaseks teha onnielanikke, ilma et rikuksid nende meeleolu, kel eksimatu Ettenägemus võimaldanud elada härrastemajades. Väike kirik mäekingul on sammaldunult hall nagu kalju, vilkudes läbi narmendava rohelise lehestiku. Ta on seal seisnud juba sajandeid, kuid puud tema ümber mäletavad ehk veel nurgakivi panekut. Alamal helkis kirikumõisa punane esikülg sooja varjundiga keset muruplatse, lillepeenraid, pedakaid, millest tagapool viljapuuaed, pahemal kivitatud karjaaed ja pikuti telliskivimüürile toetuv libamisi klaaskatusega taimehoone. Koht oli perekonnale kuulunud põlvedekaupa; ent Jim oli üks viiest pojast ja kui vabal ajal kerge ajaviite-kirjanduse lugemisega tema meremehe elukutse oli tulnud ilmsiks, saadeti ta kohe ,,merekaubanduse ohvitseride õppelaevale“.
Seal õppis ta pisut trigonomeetriat ja ronimist peamasti ülemisele raale. Teda armastati üldiselt. Laevasõiduteaduses oli ta kolmas ja esimeses kutteris esiaerutajaks. Kuna ta oli kehaliselt hästi arenenud ja pea ei kartnud ringikäimist, siis oli ta taklasis ronimisel väga tubli. Tema paik oli esimarsil ja sealt ta vahtis sagedasti põlgusega alla rahulikule katusterodule, mille lõikasid pooleks pruunid jõe vood, nagu oleks ta inimene, kes on määratud hiilgama keset hädaohte, kuna ümbritseva tasandiku serval laialipillatult tõusid ähmase taeva poole püstloodis tehaste korstnad saledaina nagu pliiatsid, sülitades vulkaanidena suitsu. Ta võis näha suurte laevade mereleminekut, jämedapalgiliste praamide alatist liikumist ja väikeste lootsikute libisemist kaugel sügaval jalge all ühes virvendava säraga eemal merel ja lootusega vahelduvaks eluks seiklus-maailmas.
Alumisel laevalael kahesaja hääle suminas sattus ta unistama ja maitses juba ette oma kujutluses ajaviite-kirjanduse meremehe-elu. Ta nägi end inimesi päästmas vajuvailt laevult, marutormis maste maha raiumas, nööriga läbi lainete ujumas või üksiku merehädalisena paljajalu poolalasti paljastel kaljudel kõndimas, et leida karpelajaid nälja peletuseks. Ta kohtas metslasi troopilistel randadel, rahustas mässajaid ulgumerel ja julgustas ookeanil väikeses paadis meeltheitnud inimeste südameid — alati eeskujuks kohusetruuduses ja kartmatu nagu mõni raamatukangelane.
„Midagi lahti! Tule alla!“
Ta kargas jalule. Poisid voolasid mööda redelit üles. Ülalt kostis suur jooksmine ja karjumine ning kui Jim jõudis läbi luugi, jäi ta paigale — nagu oleks puuga pähe saanud.
Oli talvise päeva videvik. Torm oli tugevnenud lõunast saadik, lõpetades liikumise jõel, ja praegu puhus ta maruna tujukais iilides, mis mürisesid nagu kahurite kogupaugud üle ookeani. Viltune vihm tuli sorudena, mis rabasid piitsana ja hääbusid, ja vahetevahel nägi Jim vilkeks ähvardavalt möllavaid vooge, väikesi sõiduriistu, mis karglesid ja hüplesid piki kallast, liikumatuid ehitisi voogavas udus, suuri ankrus seisvaid praame, mida pilluti raskelt siia-sinna, päratuid sadamasildu, mis tuiskava veega lämmatatuna tõusid ja vajusid. Järgmine marusööst näis kõik ära pühkivat. Õhk oli täis veetolmu. Tormis tundus nagu tigedat eesmärki, metsikut tõsidust tuulevingumises ja maa ning taeva jõhkras müras, mis oli nagu tema vastu sihitud ja ajas ta hirmul hinge kinni pidama. Ta seisis paigal. Talle näis, nagu oleks ta pandud virru lööma.
Teda tõugati. „Kutterisse!“ Poisid tormasid temast mööda. Mingi rannalaev, mis tuli sisse varju otsima, oli ankrus seisvale kuunarile otsa sõitnud ja keegi laevaõpetajaist oli õnnetust näinud. Poistekari ronis reelingile, seisis kobaras teevetite ümber. „Kokkupõrge. Just meie ees. Mr. Symons nägi.“ Tõuge pani ta komistuma vastu päramasti ja ta haaras köiest kinni. Vana õppelaev, mis aheldatud sadamaankrusse, värises üleni, pöörates nina kergesti vastu tuult, ja ümises oma kehva taklasiga madalal bassihäälel hingeldavalt laulda möödunud noorusest merel. „Paat alla!“ Ta nägi meestega täidetud paadi ruttu kaduvat reelingi taha ja tormas talle järele. Ta kuulis laksatust veel. „Las minna; köied lahti!“ Ta kummardus üle reelingi. Piki jõge keesid vahused joad. Tihenevas pimeduses võis näha kutterit voogude ja tuule nõiavõimus, mis silmapilguks hoidis ta laeva ees visklevana paigal. Temast tõusev lõikav hääl ulatus vaevalt Jimi kõrvu: „Korraga, te noored jõnglased, kui tahate kedagi päästa! Korraga!“ Ja äkki tõstis paat oma nina kõrgele ning karates tõstetud aerudel üle laine, murdis üürikese nõiavõimu, mille heitnud temale tuul ja veevood.
Jim tundis endal õlast kõvasti kinni võetavat. „Liig hilja, mu poiss!“ Laevakapten pani oma takistava käe noorukile, kes oli valmis üle parda hüppama, ja see tõstis silmad, kaotuse teadlik piin pilgus. Kapten naeratas kaastundlikult. „Järgmisel korral läheb paremini. See õpetab teid kärmas olema.“
Kutter võeti heleda hurraahüüdega vastu. Ta tuli tantsides tagasi, pooleni vett täis, kaks hingetut meest paadi põhjas lokslevas vees. Tuule ja mere müra ning ähvardused tundusid Jimile nüüd üsna põlgusväärsetena ja aina suurendasid tema kahetsust oma hirmu pärast nende tühiste koleduste puhul. Nüüd ta teadis, mis sellest arvata. Talle näis, nagu ei paneks ta tormi mikski. Tema võis veel suurematelegi hädaohtudele vastu astuda. Ta teeks seda paremini kui ükski teine. Temas polnud enam kartusepõrmugi. Ometi istus ta täna õhtul teistest eraldi mõttes, kuna aga kutteri ninamees — keegi neiu näoga ja suurte hallide silmadega poiss — oli alumise laevalae kangelaseks. Uudishimulikud küsitlejad piirasid teda suminas. Tema jutustas: „Nägin just ta pea tõusvat ja lõin oma pootshaagi vette. See hakkas ta pükstesse kinni ja ma pidin peaaegu üle parda sulpsatama, nagu ma juba ette arvasin, kuid vana Symons jättis tüüri sinna paika ja kahmas mul jalust kinni — paat pidi peaaegu põhja minema. Vana Symons on va tubli poiss. Sest pole midagi, et vahel meiega tõreleb. Ta sõimas kogu aja, kui ta mu jalga hoidis, kuid see oli tema viis öelda, et ma pootshaagist lahti ei laseks. Vana Symons on hirmus närviline — eks ole? Ei — mitte see väike valgevereline — teine, see suur habemik. Kui me ta sisse tõmbasime, oigas ta: „Oh, mu jalg! oh, mu jalg!“ ja ajas silmad pahupidi pähe. Mõelge ometi, selline mehekolakas ja minestub nagu mõni tüdruk. Poisid, kas langeks mõni teist minestusse pootshaagi täkke pärast? — Mina mitte. See läks tema jala sisse näe niipalju.“ Ta näitas pootshaaki, mille ta selleks otstarbeks oli alla toonud, ja saavutas mõjuva mulje. „Mitte, lollus! Mitte tema liha ei pidanud, vaid püksid. Verd muidugi palju.“
Jim pidas seda haletsemisväärseks edevuseavaldiseks. Torm oli aidanud ilmutada kangelasmeelt, mis sama petlik, nagu tema enda teeseldud jubedused. Ta vihastus maa ja taeva jõhkrale möllule, mis tabas teda ootamatult ja takistas ebaausalt tema suuremeelset valmisolekut oma elu kaalule panemiseks. Teisest küljest oli ta peaaegu rõõmus, et polnud kutterisse läinud, sest ta oli saavutanud oma eesmärgi vähema vaevaga. Tema oli oma teadmisi rohkem suurendanud kui need, kes olid töö teostanud. Kui kõik põrkasid tagasi, siis — ta tundis seda kindlasti — tema üksi oleks teadnud, kuis talitada tuule ja mere tühiste ähvardustega. Tema teadis, mis neist arvata. Kainelt vaadatuna need paistsid põlgusväärseina. Ta ei märganud endas erutusejälgegi ja hämmastava sündmuse lõpptulemuseks oli see, et tähelepanematuna ja lärmitsevast poistekarjast eraldatuna tema rõõmutses värske kindlusega oma seiklusihas ja mitmekülgse julguse teadvuses.
- ↑ Isand.