Lord Jim/II

← I

Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare

III→

EPUB

TEINE PEATÜKK.

PEALE kaheaastast õppimist läks ta merele ja astudes oma kujutlusvõimele nii tuttavasse valdkonda, leidis selle imelikult kehvana seiklusist. Ta tegi palju reise. Ta tundis olemise maagilist monotoonsust taeva ja vee vahel: ta pidi kannatama inimeste arvustust, mere nõudlikkust ja proosalist valjust igapäevases töös, mis annab leiba, kuid mille ainsaks tõsiseks tasuks on täielik armastus töö enda vastu. See tasu jäi tal tulemata. Kuid ta ei saanud taganeda, sest pole ju midagi võluvamat, kainestavamat ja orjastavamat kui elu merel. Pealegi, tema väljavaated olid head. Ta oli heade kommetega, ustav, leplik ja oma kohustes läbi ja läbi teadlik; ja juba üsna noorena sai ta suurele laevale esimeseks ohvitseriks, ilma et kunagi oleks ennast merel maksma pannud neil juhtudel, mis tõestavad päevselgelt inimese sisemist väärtust, tema loomuse visadust ja olemuse tublidust; mis avastavad tema vastupidavuse määra ja tema pretensioonide salajase tõe mitte ainult teistele, vaid ka temale endale.

Ainult üks kord kogu selle aja jooksul võis ta jällegi pilgu heita mereviha tõsidusele. See tõde ei ilmutu mitte nii sagedasti kui arvatakse. Tormide ja seikluste hädaohtudel on palju varjundeid ja ainult ajuti ilmub tõsiasjade palgele vägivalla õudne eesmärk — see ebamäärane miski, mis surub inimese pähe ja südamesse aimu, et see juhtumuste keerukus või need loodusemöllud lähenevad temale kurja eesmärgiga, piiramata jõuga, taltsutamata julmusega, ähvardades tema rinnast kiskuda lootuse ja hirmu, väsimusepiina ja puhkusiha — ähvardades purustada, hävitada ja olematuks teha kõik, mis ta näinud, tundnud, armastanud, nautinud või vihanud — kõik, mis kallis ja hädavajalik — päikesepaiste, mälestused, tuleviku — ning ähvardades tema pilgust pühkida kogu välimise armastatud maailma lihtsa ja rabava teoga — eluvõtmisega.

Jim, kelle oli langev puu teinud töövõimetuks juba nädalat alustades — mille kohta tema šoti kapten hiljem armastas tähendada: „Inimene, see on otse ime, kuis küll seda üle elati!“ — kulutas nii mõnegi päeva uimasena, vigastatuna, lootusetult ja piinlevalt selili lamades nagu kuski kärsitusekuristiku põhjas. Tal oli ükskõik, milline oleks lõpp, ja oma selgeil hetkil liialdas ta oma ükskõiksust. Hädaohule, mis pole nähtav, on omane inimmõtte ebamäärane udusus. Hirm muutub varjusarnaseks ja kujutlusvõime, see inimeste vaenlane ja kõigi koleduste sigitaja, langeb, kui teda enam ei õhutata, väsinud erutuse tuimuses kokku. Jim ei näinud midagi muud, kui aga oma segipaisatud kajuti sisemust. Ta lamas kinnise luugi taga keset seda kitsast laastamist ja tundis salajast rõõmugi, et tal polnud vaja ilmuda laevalaele. Kuid ajuti valdas tema keha võitmatu valuhoog, pannes teda vaiba all hingeldama ja visklema ning siis selliste tundmuste agooniale alluva olemise meeletu jõhkrus täitis teda lootusetu ihaga maksku mis maksab pääseda. Ilus ilm saabus jällegi ja Jim ei mõelnud enam sellest.

Aga tema jõuetus kestis edasi ja kui laev jõudis kuhugi idamaisesse sadamasse, ta pidi minema haiglasse. Ta paranes pikkamisi ja jäeti siia maha.

Valgete ravilas oli ainult kaks teist haiget: kahurpaadi kassapidaja, kes oli murdnud jala luugist allakukkumisel, ja naabermaakonnast keegi raudtee-ettevõtja, keda oli tabanud mingisugune salapärane troopika-haigus ja kes pidas arsti eesliks ning priiskas neid salajasi arstimeid õgides, mida tema tamiili teener muretses talle salakaubana väsimatu truudusega. Nad jutustasid üksteisele oma elulugusid, mängisid pisut kaarte või lamesklesid haigutades päevad otsa sõnalausumata tugitoolis, püdžamad seljas. Ravila seisis mäekingul ja alati avatud akendest lehviv kerge tuul tõi paljasse tuppa taeva pehmust, maa uima ja idamaiste vete võluvat hingust. Selles olid lõhnad, lõpmatu rahu tõotused ja lakkamatute unistuste pant. Jim vahtis igapäev üle aiapõõsastiku sinnapoole linnamaju, sinnapoole rannal kasvavaid palmilehvikuid, ikka sadama poole, mis on läbisõiduks idasse — sadama poole, mida märkisid pidulikus päikesepaistes helkivad lillepärjas saarekesed, mängukannidena paistvad laevad, mille särav liikuvus sarnanes piduliku etendusega, idamaise taeva igavene selgus pea kohal ja kogu avar silmaring idamaise mere naeratava rahu võimuses.

Niipea kui ta võis juba kepiga käia, laskus ta kohe alla linna, et leida võimalust kojupääsemiseks. Aga praegu ei leidunud midagi selletaolist ja oodates seltsis ta sadamas loomulikult oma ametivendadega. Need olid kahte tõugu. Mõned, keda aga vähe ja harva näha, elasid salapäraselt; need olid ühes mereröövli loomu ja unistaja silmega alal hoidnud nõrkemata teguvõime. Nemad näisid elavat tsivilisatsiooni eelväena, kavatsuste, lootuste, hädaohtude ja ettevõtete hullumeelses segus, tumedais mereurgastes ja surm oli nende fantastilises olemises ainuke sündmus, mille saabumisele võis olla vähegi kindel. Suurem hulk olid inimesed, nagu tema isegi, kes juhu tõttu siia paisatud ja siinseil laevadel ohvitseriks hakanud. Kodune teenistus oma raskete tingimuste, valjude kohustusvaadete ja tormilise ookeani hädaohtudega ajas neile nüüd hirmu peale. Nemad olid juba kooskõlastatud idamaa taeva ja mere igavese rahuga. Nemad armastasid lühikesi sõite, häid laevalaetoole, suuri pärismaalaste meeskondi ja valge inimese lugupeetud seisukohta. Mõte raskele tööle pani nad värisema ja nad elasid ebakindlat mõnusat elu, alati valmis kohta kaotama, alati valmis uut kohta vastu võtma, teenides hiinlasi, araablasi, segaverelisi, — teenides kas-või vanakurja ennast, kui aga elu oleks küllalt mõnus. Lakkamatult nad kõnelesid õnnejuhustest: kuis see ja see saanud teenistuse Hiina rannas sõitvale laevale — pehme pesa; kuis kellelgi olevat kuski Jaapanis mõnus koht ja kuis kellelgi teisel vedavat Siiami laevastikus; ning kõiges, mis nad rääkisid — nende tegudes, pilkudes, kogu olemuses — võis avastada pehme täpi, kidevuse laigu, püüde elust ilma hädaohuta läbi logelda.

Jimile paistis see lobisev hulk meremeestena alguses ebareaalsemana kui varjude summ. Kuid pikkamisi hakkas ta leidma võlu nende inimeste vaates, nende nähtavas heaolus, mis saavutatud nii vähese hädaohu ja vaevaga. Esialgse põlguse kõrval tekkis aja jooksul pikkamisi teine tundmus ja äkki, loobudes kojusõidu mõttest, võttis ta esimese ohvitseri koha Patna’le.

Patna oli kohalik aurik ja igivana nagu põlised mäed, kõhn nagu hurdakoer ja roostest hullemini läbi söödud kui mõni surmale mõistetud veenõu. Tema omanikuks oli hiinlane, prahtijaks araablane, juhtijaks mingisugune New-South Walesi sakslasest ülejooksik, kes oma sünnimaad avalikult agarasti needis, kuid kes nähtavasti Bismarcki võidutseva politika mõjul kõiki neid jõhkralt käitles, keda ta ei kartnud, ning kes kandis „merimõrtsuka“ nägu ühes sinkja nina ja punaste vurrudega. Kui laev oli välimiselt üle värvitud ja sisemiselt valgeks lubjatud, aeti nii umbes kaheksasada palverändurit talle peate, kuna ta ise seisis puise sadamasilla ääres auru all.

Nad voolasid mööda kolme laudsilda laevalaele, nad voolasid usu ja paradiisi lootuse õhinal, nad voolasid, vahetpidamatult oma paljaste jalgega trampides ning kobistades, sõnalausumata, jutukõminata ja tagasi vaatamata, ja kui takistavad võred olid kõrvaldatud, levisid nad üle kogu laevalae, valgusid pärasse ja ninasse, voolasid haigutavatest luukidest alla ja täitsid sisemised laevaruumid, nagu vesi, mis täidab paagi ja tungib lõhedesse ning pragudesse, nagu vesi, mis tõuseb pikkamisi ääretasa. Kaheksasada meest ja naist oma usu ja lootustega, tundmuste ja mälestustega olid sinna kogunud, tulles põhjast ja lõunast ning idamaa servadest, olles tallanud ürgmetsa radu, laskudes mööda jõgesid alla, sõites paatidega pikuti mööda madalaid rannavesi, ujudes väikestes lootsikuis saarelt saarele, kannatades vaevu, nähes kummalisi nägemusi, elades läbi imelikke hirmusid, seistes jalul ainsa igatsuse tõttu. Nad tulid üksikuist metsahüttidest, rahvarikastest kampongidest, mereäärseist küladest. Ühe mõtte kutsel nad jätsid maha oma metsad, lagendikud, valitsejate kaitse, varanduse, vaesuse, oma nooruse ümbruskonna ja oma isade hauad. Nad olid tulles kaetud tolmu, higi, pori ja närudega — tugevad mehed oma perekondade eesotsas, kõhnad vanad tungides edasi ilma tagasipöördumise lootuseta; noored poisid uudishimulikkude pilkudega kartmatuis silmis, arad väikesed tüdrukud pikkade pulstunud juustega; kartlikud naised sissemähitult, surudes vastu oma rinda räpase peakatte otstesse seotud magavaid lapsi, neid nõudliku usu ebateadlikke palverändureid.

„Vaadake neid tõpraid,“ ütles saksa kapten oma uuele esiohvitserile.

Keegi araablane, selle vaga matka juht, tuli viimsena. Tema astus pikkamisi ilusana ja tõsisena laevale, kandes valget rüüd ja suurt turbanit. Kari teenreid järgnes temale, taludes tema reisipakke; Patna vabastati ja eemaldus sadamasillast.

Ta juhiti kahe saarekese vahele, läks viltamisi põiki üle purjekate ankruvete, tegi poolringi mingi mäe varjul ja sõitis siis pikuti mööda vahutavate karide äärt. Araablane, seistes päras, luges valju häälega merematkajate palvet. Ta palus Kõigekõrgemalt teekonnale kordaminekut ja inimeste vaevale ning nende südamete salajasele eesmärgile õnnistust; aurik murdis videvikus läbi merekitsuse vaikse vee; kaugel palverändurite laeva taga vilgutas tuletorn, mille uskmatud asetanud hädaohtlikule madalikule, oma loitvat silma, nagu tahaks ta tema usuretke üle irvitada.

Laev väljus merekitsusest, sõitis risti üle lahe ja jätkas oma teekonda, suundudes Punasesse merre, all pilvitult selge, rõõmsa ja kuumendava taeva, all taeva täis helget päikesepaistet, mis surmas igasuguse mõtte, masendas südant, närtsitas kõik jõu ja energia ajed. Ja selle taeva ähvardava helenduse all jäi meri vaikseks, siniseks ning sügavaks, ilma vähimagi liikumiseta, ilma laineta, ilma virvenduseta — hangunuks, tardunuks, surnuks. Patna läks kerge susinaga üle selle sileda ja särava tasandiku, rullis taevasse lahti musta suitsujoa, jättis enese taha veele valge vahulindi, mis kadus kohe jälje viirastusena, mille teinud elutule merepinnale viirastuslik aurik.

Igal hommikul tõusis päike oma vaikse valgusevalanguga täpsalt samas paigas laeva tagant, nagu tahaks ta oma ringjooksul palverändurite liikumisega sammu pidada, seisis lõunal otse laeva kohal, kallates oma kiirte keskendatud leegi inimeste vagadele eesmärkidele, libises langedes temast mööda ja vajus õhtu õhtu järele salapäraselt merre, hoidudes alatasa edasirühkivast laevaninast samas kauguses. Viis valget asusid keset laeva, olles eraldatud inimkoormast. Päikesepuri kattis laevalae valge katusena pärast kuni ninani ja vaikne sumin, nukrate häälte tasane kõma oli ainsaks tunnuseks inimhulga viibimisest avara ookeani lõõskaval pinnal. Sellised olid need päevad — vaiksed, kuumad, rõhuvad, kadudes üksteise järele minevikku, nagu langeksid nad kuristikku, mis on alatasa avatud laeva sõiduvees; ja laev, üksinda suitsujoa all, hoidis mustana ja leitsutavana vankumatult oma teest kinni selles säravas lõpmatuses, nagu kõrvetatuna leegist, mille saatis tema peale alla halastamatu taevas.

Ööd langesid temale nagu õnnistus.