Lord Jim/III
←II
|
Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
IV→
|
KOLMAS PEATÜKK.
IMELINE vaikus läbis maailma ja tähed ühes oma kiirte säravusega näisid maapinnale kallavat igavestikestva julgeoleku kindlustuse. Noor kõverdatud kuu, paistes madalalt läänest, tundus õhukese laastuna, mis kullakangilt üles visatud, ja Araabia meri, silmale jäise pinnana sile ja külm, küünitas oma täiusliku tasandiku kuni tumeda silmaringi täiusliku sõõrini. Kruvi keerles takistamatult, nagu kuuluksid tema löögid vääramatu maailma süsteemi, ja mõlemal pool Patnat kaks sügavat veevagu, mis eraldusid ümbritsevast virvenduseta särast püsivaina ja mustadena, surusid oma sirgete ja laiali kalduvate harjade vahele pisut valget keerlevat, tasakesi kihisevat vahtu, pisut lainetust, pisut virvendust ja pisut voogamist, mis mahajäänult elustas üürikeseks pärast laeva möödumist veepinda, siis vaikselt vulisedes mõõnas ja lõpuks rahunes sõõrikujulise vee ja taeva vaikusse, mille keskele jäi alatiseks liikuva laevakere must laik.
Käsklussillal täitus Jim tolle suure veendumusega piiramatust julgeolekust ja rahust, mille võis lugeda looduse vaikselt palgelt, nagu võib lugeda hoolitseva armastuse kindlust ema näo rahulikust õrnusest. Andudes valgete inimeste tarkuse ja julguse hooleks, usaldades nende uskmatuse võimu ja nende tulelaeva raudset kesta, magasid nõudliku usu palverändurid purikatuse all mattidel, vaipadel, paljastel plankudel, kõigil lagedel, kõigis pimedais nurkades, olles mässunud värvilistesse riietesse, määrdinud närudesse, pea all väikesed kimbud, näod vastu käsivart surutud: mehed, naised, lapsed; vanad noortega, nõdrad tiirastega, kõik ühesugused surma venna — une — ees.
Tuuleõhk, mida lehvitas eestpoolt laeva kiirus, läbis alatiselt pika pimeduse kõrgete reelingite vahel ja vuhises üle ridastikku lamavate kehade; vähesed tumedad keralambid olid siin-seal lühikeselt riputatud katuse põiktugede külge ja segastes valgusringides, mis langesid alla ja värisesid kergelt kaasa laeva nõrgale võdisemisele, paistis ülespoole pööratud lõug, kaks suletud silmalaugu, tume käsi hõbesõrmustega, kärisenud rõivasse mässitud kõhn käsivars, tagasipööratud pea, katteta jalg, paljas kõri, mis välja venitatud, nagu pakuks ta end noale. Jõukamad olid valmistanud oma perekondadele varju raskeist kastidest ja tolmustest mattidest; vaesed lamasid külg külje ääres ühes kõigega, mis neil hinge taga ja mis köidetud närudesse ning pandud pea alla; üksikud vanad magasid könksutõmmatud jalgega oma palvevaipadel, käed kõrvul, üks küünarnukk ühel, teine teisel pool nägu; keegi isa, õlad püsti ja põlved lõua all, uinus nukralt poisi kõrval, kes lamas selili, juuksed sassis ja teine käsi käskivalt välja sirutatud; keegi naine, kes laibana mässitud pealaest kuni jalatallani valgesse, hoidis kummalgi käsivarrel alasti last; araablase varandus, mis paremale poole laevapärasse kuhjatud, sünnitas murdliku joonestikuga raske mäe, mille tipul laevalatern ja mille taga ebamääraste kujude suur segadus: maokate messingkannude läige, laevalaetooli jalapink, piigiterad, vana mõõga sirge tupp padjahunniku najal, tinast kohvikannu kael. Patenditud logi laevapäras andis üksiku heliseva löögi igal miilil, mis usuretkel läbi sõidetud. Magajate rodu kohal heljus aegajalt nõrk ja kannatlik ohe — piinavast unest pääsemise hingus; ja laeva sügavuses pahvatasid äkki jõhkrad metallised löögid, kühvli lõikav kaapimine, ahjuukse vali kolin, nagu oleks inimestel, kes talitavad all salapäraste asjadega, südamed täis ägedat viha, kuna aga samal ajal sale ja kõrge aurikukere libises rahulikult edasi paljaste mastide vähemagi kõikumiseta, lõhkudes lakkamatult vee sügavat rahu ligipääsematult selge taeva all.
Jim kõndis edasi-tagasi põiki laeva ja ta sammud kõlasid tema enda kõrvus selles piiramatus vaikuses valjult, nagu kajaksid nad valvavailt tähtedelt vastu: tema silmad, liikudes horisondi piiril, näisid tahtvat ahnelt tungida tolleni, mis ligipääsematu, kuid ei suutnud samal ajal seletada läheneva sündmuse varjugi. Ainsa varju merel tekitas must suits, mis raskelt tossas korstnast määratu lipuna ja mille lõpp haihtus alatasa õhku. Kaks vaikset ja peaaegu liikumatut malailast tüürisid, seistes üks ühel, teine teisel pool ratast, mille messingist serv ajuti lõi helkima kompassimajakesest langevas ovaalses valguses. Vahetevahel ilmus mustasõrmine käsi ratta valgustatud osal, vaheldumisi lastes kodarad vabaks ja haarates nad siis uuesti; rattaahela lülid ragisesid raskelt trumli rennis. Jim heitis pilgu kompassile, vaatas ümbritsevale piiramatule silmaringile ja ringutas end suurimal mõnutundel, nii et venitatud kehaliikmed naksusid; ja nagu oleks see võitmatu rahu andnud talle julgust, ta tundis, et tema ei hooli millestki, sündigu temaga ta elupäevil ükskõik mis. Aeg-ajalt ta heitis hooletu pilgu kaardile, mis oli teisel pool tüüriratta varju nelja paberinaelaga kinnitatud madalale kolmejalgsele lauale. Paberileht meresügavuste andmetega paistis posti külge kinnitatud helgilaterna valgusel hiilgava pinnana, mis sama tasane ja sile nagu särav veepindki. Roobasjoonlauad ühes sirkliga seisid tema peal; laeva seisukoht oli möödunud lõunal märgitud väikese musta ristiga, ja kindlal käel tõmmatud sirge pliiatsijoon kuni Perimini tähendas laeva kurssi — hingede teed pühapaiga, õndsuse tõotuse ja igavese elu poole, — kuna aga pliiats, puutudes oma terava otsaga Somali randa, lamas ümmarikuna ja vaiksena, nagu paljas laeva-piirepuu, mis ujub varjatud sadama vees. „Kui ühetasaselt ta sõidab,“ mõtles Jim imestades ja tundis nagu tänu taeva ja mere sügava rahu vastu. Niisuguseil korril olid tema mõtted täis vägevaid tegusid: ta armastas neid unistusi ja oma kujutletud saavutusi. Nemad olid tema elu parim osa, selle salajane tõde, varjatud reaalsus. Neis oli määratu mehisus ja ebamäärasuse võluvus, nad möödusid temast sangarlikul sammul: nad kandsid tema hinge endaga kaasa ja joovastasid ta piiramatu eneseusalduse jumaliku nõiajoogiga. Polnud midagi olemas, millele tema poleks söandanud silma vaadata. Talle meeldis see mõte sel määral, et ta naeratas endamisi, pilk hooletult ettepoole pööratud; ja kui ta juhtus tagasi vaatama, siis nägi ta sõiduvee valendavat juga, mille laevakiil vedas merele sama sirgelt, nagu pliiats oma musta joone kaardile.
Tuhaämbrid kolisesid, liikudes kütteruumi ventilaatoreid mööda raginal üles ja alla, ja nende plekkriistade plärin ennustas talle tema valveaja peatset lõppu. Ta ohkas rahuldunult, samuti aga ka kahetsevalt, et peab lahkuma sellest imelisest rahust, mis turgutas tema mõtete seiklevat vabadust. Ta oli ka pisut unine ja tundis mõnusat uima läbi liikmete valguvat, nagu oleks veri kogu tema kehas muutunud soojaks piimaks. Kapten oli tasakesi üles tulnud, püdžama seljas ja ööjaki hõlmad pärani lahti. Näost punane, ainult pooleldi ärkvel, pahem silm pilukil, parem jõllitades arutult ja klaasiselt, nõnda ulatas ta oma suure pea kaardi kohta ja kratsis uniselt oma küljekonte. Tema paljas ihus tundus midagi nilbet. Tema katmata rind läikis pehmelt ja võitult, nagu oleks ta magades oma rasva välja higistanud. Ta tegi mingi elukutselise märkuse karedal, elutul häälel, mis sarnanes puuviili kähiseva kõlaga kuski lauaserval; lott tema kahekordse lõua all rippus, nagu oleks ta mõni lõuapärade külge seotud kott. Jim kargas üles ja tema vastus kõlas täis aupakkumust; kuid see vastik ja lihav kuju, ilmudes talle nagu esimest korda avastaval silmapilgul, sööbus alatiseks tema mälestusse igasuguse alatuse ja labasuse kehastusena, mis varitseb maailmas, mida armastame: varitseb meie eneste südames, millele usaldame oma lunastuse; varitseb inimesis, kes ümbritsevad meid; nägemusis, mis täidavad meie silmi; helides, mis täidavad meie kõrvu, ja õhus, mis täidab meie kopsu.
Kuldne kitsas kuusirp, ujudes pikkamisi allapoole, oli kadunud tumedale veepinnale ja taeva taga peituv igavik näis lähenevat maale, kuna tähtede suurenev sära ühes süveneva süngusega poolläbipaistva taevakummi hiilges kattis läbipaistmatu mere lamedat ketast. Laev liikus nii libedalt, et inimese meeled tema edasirühkimist ei tajunud, nagu oleks ta mõni kubinal täis planeet, mis ruttab päikesterodu kannul läbi pimeda eeterruumi, oodates õudses ja vaikses üksinduses tuleva loomise hingust
„Kuum pole kohane sõna selle kohta, mis all,“ ütles kellegi hääl.
Jim naeratas ilma ümber vaatamata. Kapten näitas ainult oma liikumatu tagupoole laiust: see oli selle renegaadi harilik nüke — teeselda tähelepanematust sinu olemasolu suhtes, kuni tema eesmärgile tundus kohasena oma õgiv pilk sinu poole pöörata ja sind üle kallata kobrutava sõimuvalinguga, mis tuli nagu pursates reoveetorust. Praegu laskis ta ainult pahast urinat kuulda; teine masinist, kes seisis sillaredeli ülemise otsa juures, mätsides märgade kätega määrdinud higilappi, jätkas heidutamatult oma hädaldamist. Madrustel olla siin ülal hea ja pagan võtku, kui tema suudaks taibata, milleks neid üldse vaja. Vaesed masinistid peavad laeva kuidagi edasi toimetama ja ka ülejäänud töö võiksid nad väga hästi teha; tont võtku, nemad… „Vait,“ urises sakslane laisalt. „Ja muidugi! Vait — ja kui midagi on viltu, siis lendate meile kaela, eks ju?“ jätkas teine. Ta olevat enam kui pooleldi keedetud; kuid igatahes ta nüüd enam ei hoolivat oma pattudest, sest jumala eest, kolme viimase päevaga ta olevat sooritanud õppekursuse tolle paiga tarvis, kuhu lähevad pärast surma kõik halvad poisid, ja selle neetud kolinaga seal all ta olevat tehtud peaaegu kurdiks. See vilets, vana mädanud loguhunnik ragisevat ja paukuvat seal all nagu mõni vana laevalae tõstekraan, ainult veel hullemini; ja mis teda ajab iga jumala-päev ja -öö keset seda viiekümne seitsme ringiga edasi logisevat kolukambrit oma elu kaalule panema, see käivat tema mõistusest üle. Küllap ta vist olevat hulljulgeks sündinud, pagan võtku. Tema… „Kust saite juua?“ päris sakslane väga vihaselt, kuid liikumatuna kompassimajakese valguses, nagu oleks ta mõni pekirahnust voolitud kohmakas inimkuju. Jim naeratas ikka veel tagasitõmbuvale silmaringile; tema südant täitsid suuremeelsed tungid ja tema mõte vaatles iseenda üleolevuse. „Juua!“ kordas masinist sõbraliku pilkega: ta rippus mõlema käega reelingi küljes varjukujuna, millel nõtked jalad. „Mitte teilt, kapten. Teie olete selleks liiga kitsi, pagan võtku. Ennem lasete hea mehe kärvata, kui annate talle tilga keelele. Seda nimetate teie sakslased kokkuhoidmiseks. Peidate penni, pillate naelu.“ Ta muutus sentimentaalseks. Peamasinist andnud talle kella kümne paiku lonksu õlut — „ainult ühe lonksu, jumala eest mitte rohkem!“— vana hea peamees; kuid et seda vana kelmi tema unekastist välja vinnata, isegi viietonniline kraan ei suudaks seda. Seda mitte. Igatahes mitte täna öösel. Ta magas magusasti nagu väike laps, — pudel priima konjakit padja all. Patna kapteni jämedast kaelast kostis madal kurin, mille pinnal sõna Schwein kõla lipendas üles ja alla, nagu oleks ta mõni tujukas sulg nõrgas tuuleõhus. Tema ja vanem masinist olid nii mõnegi hea aasta olnud kaaslased, teenides sama joviaalset, nutikat vana hiinlast, kes kandis sarvprille ja punaseid siidlinte oma auväärse halli pea patsis. Patna kodusadamas valitses arvamine, et need kaks olid häbematu ülelöömise alal „üheskoos teinud kõik, mida üldse võib teha“. Välimuselt nad sobisid halvasti: üks tuimsilmne, õel ja pehme lihava joonestikuga; teine kõhn, kõikjalt õõnes, pea pikk ja luine, nagu vanal hobusel, paled augus, meelekohad lohus, pealuusse pugenud silmades ükskõikne klaasine helk. Tema oli kuski ida pool randa jooksnud — Kantonis, Šanghais või Jokohamas; vististi polnud tal tähtis meelde tuletada oma laevaõnnetuse täpsat kohta ega ka põhjust. Halastustundest tema nooruse vastu oli aastat kakskümmend tagasi ilma suurema kärata teda laevast välja visatud ja kuna asjad oleksid võinud minna hoopis halvemini, jäi talle selle sündmuse mälestusse vaevalt mõni õnnetusejooneke. Kuna just tol ajal siin vetes aurulaevandus oli hoogu võtmas ja tema oskusega inimesi leidus alguses vähe, siis tema „sai hakkama“ — kuidagi. Võõrastele püüdis ta ikka sünge üminaga teatavaks teha, et „tema on siin kaugel juba vana vilunud asjamees“. Ta liikudes paistis, nagu tolgendaks ümber mõni riietatud luukere; tema kõnd oli paljas huupi kobamine ja nõnda ta luusiski ümber masinaruumi laeakna, suitsetades neljajalase kirsipuust varre otsa pandud metallkabas oopiumiga immutatud tubakat totras tõsiduses mõtlejana, kes arendab mingi tõe udusest virvendusest filosoofilist süsteemi. Oma joogitagavaraga polnud ta harilikult sugugi helde, kuid sel ööl oli ta oma põhimõtteist loobunud, nii et tema abi, see nõrga peaga Wappingi[1] laps, oli nii maiustuse ootamatusest kui ka joogi kargusest muutunud õnnelikuks, häbematuks ja jutukaks. New South Walesi sakslase viha oli pöörane; ta ähkis ja puhkis nagu aurulasketoru ja Jim, keda see etendus ainult nõrgalt lõbustas, ootas kärsitult aega, mil alla minna: kümme viimast minutit valveajast olid ärritavad nagu püss, mis ei võta tuld; need inimesed ei kuulunud sangarliku seikluse valdkonda; ometi polnud nad halvad mehikesed. Isegi kapten… Tema süda hakkas pööritama selle lõõtsutava lihamäe läheduses, millest kostis korisev urin ühes roppude väljendiste segase porinaga; aga ta mõnules liiasti väsimuseuimas, kui et oleks viitsinud midagi otsustavalt vihata. Nende inimeste omadustel polnud tähendust; tema puutus küll nendega kokku, aga nemad ei võinud teda puutuda; tema hingas nendega ühist õhku, kuid tema eraldus neist… Läheb kapten masinistile kallale?… Elu oli mõnus ja Jim oli endas liig kindel — liig kindel, kui et… Joon, mis eraldas tema mõtisklemist hiilivast uneuimast jalul, oli peenem kui äinblikuvõrgu kiud.
Abimasinist siirdus nüüd kergete üleminekutega oma võimete ja julguse vaatlemisele.
„Kes on purjus? Mina? Ei, seda mitte, kapten! See ei lähe! Tondi pihta, peaksite ju ometi ise teadma, et peamees pole küllalt helde kas-või varblastki täis jootma! Joomine pole mulle kunagi halba teinud; seda märjukest pole veel olemaski, mis paneks minu pea purju. Pagan võtaks, teie viski asemel võiksin kas-või vedelat tuld ämbriga alla kallata ja ikka külmaks jääda nagu kurk. Kui peaksin ennast joobnuks, siis kargaksin kohe üle parda — et end tülist ära koristada, tont võtku. Seda teeksin! Jalamaid! Ja sillalt ma ei tagane. Sest kus peaksin ma siis värsket õhku saama niisugusel ööl kui tänane, mis? Ega ometi all laevalael keset seda rämpsu? Tänan — seda mitte! Ja ma ei karda midagi, tehke mis tahes.“
Sakslane tõstis kaks rasket rusikat taeva poole ja raputas neid tummalt.
„Mina ei tea, mis on hirm,“ jätkas abimasinist tõsise veendumuse vaimustuses. „Ma ei tõrgu põrmugi kas-või kogu tööd selles mädanud kastis üksi tegemast, pagan võtku! Ja teile on see kenakene ilus asi, et ilmas on veel mõned meiesugused, kes oma elu pärast ei värise, sest kus oleksite teie muidu — teie ja see vana rämps oma plaatidega nagu pakipaber — pakipaber, jumala eest? Teile on see muidugi väga kena — teie saate temast nii või teisiti oma noosi kätte, aga kuis on lugu minuga — mis saan mina? Kärnased sada viiskümmend dollarit kuus ja valmis! Mina tahaksin teilt aupaklikult küsida — aupaklikult, pidage meeles — kus on see, kes ei viskaks endal kaelast niisuguse neetud töö nagu see siin. Siin on elu hädaohus, jumala eest, siin on elu hädaohus! Ainult mina olen üks neist, kes midagi ei karda…“
Ta laskis reelingist lahti ja vehkles kätega laialt, nagu tahaks ta näidata oma tubliduse kuju ja ulatust; tema peen hääl süstis venivalt piiksudes merele, kuna ta samal ajal iseennast varvastel edasi-tagasi kõigutas, nagu tahaks ta sellega oma väljendisi mõjusamaks teha, ja äkki lendas ta peadpidi maha, nagu oleks ta saanud selja tagant raske hoobi. Kukkudes ütles ta „Ära neetud!“ Tema karjumisele järgnes silmapilk vaikust. Jim ja kapten tuikusid mõlemad nagu kokku räägitud ettepoole, kuid end kokku võttes jäid nad kangelt ja vaikselt paigale, pöörates pilgud hämmastuses rahulikule merepinnale. Siis tõstsid nad silmad üles tähtede poole.
Mis oli juhtunud? Masinate tukslev puhkimine kestis edasi. Oli Maakera oma liikumisel takistatud? Nad ei suutnud seda mõista; ja äkki paistsid rahulik meri ning pilvelaiguta taevas oma liikumatuses ähvardavalt ebakindlaina, nagu hõljuksid nad haigutava hävingu serval. Abimasinist kargas nii pikk kui ta oli püstloodis üles ja langes jällegi ebamääraseks hunnikuks kokku. See hunnik ütles sügava mure lämmatatud foonil: „Mis see on?“ Aeglaselt möödus nagu lõpmata kauge kõuemürin, mis oli vähem kuuldav õhuvärinast, millele vastas kajana laevakere võdin, nagu oleks kõu mürisenud sügaval vee all. Tüürirattal seisva kahe malailase silmad välgatasid valgete meeste poole, kuid nende tumedad käed pidasid kodaraist kinni. Jätkates oma teed näis terav laevakere veepinnal kerkivat mõned tollid kogu oma pikkuses, nagu oleks ta muutunud painduvaks, ja asus siis jällegi rahulikult oma tööle siledat merepinda lõhkuma. Tema võdin lakkas ja samuti vaibus ka kauge kõuemürin silmapilkselt, nagu oleks laev üle aurutanud mõnest kitsast joomest, kus värises vesi ja sumises õhk.
- ↑ Madruste linnaosa Londonis.