Lord Jim/Autorilt
| Lord Jim Joseph Conrad, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Autorilt.
Kui see romaan ilmus esimest korda raamatuna, avaldati arvamust, et mina olevat temaga rappa jooksnud. Mõned arvustajad kinnitasid, et teos, mis algas lühijutustisena, oli läinud autoril käest ära. Üks või kaks neist avastasid sisemisi tõendeid sellele seigale, mis näis pakkuvat neile lõbu. Nemad juhtisid tähelepanu jutustava vormi piiridele. Nemad väitsid, et ühestki inimesest ei või oletada, nagu võiks ta kogu aja rääkida või nagu võiksid teised nii kaua kuulata. Nende arvates polnud see kuigi usutav.
Mõelnud selle üle järele oma kuusteistkümmend aastat, pole ma ses väites mitte väga kindel. Niihästi palavas kui ka parajas maavöös on teada inimesi, kes on istunud pooled ööd „lugusid luisates“. See siin on aga ainult üks lugu, pealegi veel vaheaegadega, mis võimaldavad teatud määral puhkust: ja kuulajate vastupidavuse suhtes peab omaks võtma arvamuse, et lugu oli huvitav. See on hädavajalik eeltingimus. Kui ma poleks uskunud, et ta on huvitav, siis poleks ma kunagi hakanud teda kirjutama. Mis aga puutub lihtsalt füüsilisse võimalusse, siis teame kõik, et mõnede kõnede kestus parlamendis on lähenenud enam kuuele kui kolmele tunnile, kuna aga käesoleva raamatu selle osa, mis koosneb Marlow’ jutustusest, võib valjult läbi lugeda, ütleksin, vähem kui kolme tunniga. Pealegi — kuigi olen hoidunud kindlasti kõigist neist tähtsuseta pisiasjust — peame oletama, et sel ööl pidi ometi midagi kosutavat leiduma, kas või klaas mingit mineraalvett vestjale karastuseks.
Tõsiasjaks jääb ometi, et minu esimeseks mõtteks oli lühijutustis, mis käsitaks ainult palverändurite laeva lugu, mitte midagi muud. Ja see oli seadusepärane kava. Ometi, kui olin juba kirjutanud mõned leheküljed, muutusin ma rahuldamatuks ja panin nad ajutiseks kõrvale. Ja ma ei võtnud neid enne sahtlist välja, kuni mr. William Blackwood avaldas soovi, et ma jällegi annaksin midagi tema ajakirja tarvis.
Alles siis ma märkasin, et lugu palverändurite laevast võiks olla heaks väljumispunktiks vabale, uitlevale jutustisele ja et see on pealegi sündmus, mis võiks ehk anda värvingu kogu „olemasolu tundele“ teatud lihtsas ja tundlikus iseloomus. Aga kõik need sissejuhatavad meeleolud ja mõtteimpulsid olid tol ajal üsna tumedad ja nii paljude möödunud aastate pärast nad ei tundu mulle tänapäev selgemaina.
Need mõned leheküljed, mis ma olin kõrvale pannud, ei olnud aine valikul mõjuta. Kuid see kõik töötati teadlikult ümber. Selleks maha istudes ma teadsin, et mõeldust saab pikk lugu, kuigi ma ei näinud ette, et ta võiks ulatuda läbi ajakirja kolmeteistkümne numbri.
Ajuti on minult küsitud, kas see ehk ei ole minu lemmikraamat Mina olen suur eelistuste vaenlane avalikus kui ka eraelus ja isegi õrnades sugulussidemeis autori ja tema teoste vahel. Põhimõtteliselt ei taha ma mingeid favoriite, ometi ei lähe ma sinnamaale, et tunneksin end kurvastatuna või puudutatuna, kui mõned eelistavad „Lord Jimi“. Ma ei tahaks isegi öelda, et ma „ei suuda mõista“… Ei! Kuid ükskord oli mul juhus pead murda ja üllatuda.
Keegi minu sõber, kes tuli tagasi Itaaliast, oli seal rääkinud daamiga, kellele minu raamat pole meeldinud. Ma kahetsesin seda muidugi, kuid mind üllatas mittemeeldimise põhjus. „Te teate ju,“ öelnud daam, „see kõik on nii haiglane.“
See väljendis andis mulle tunniks murelikku mõtlemist. Lõpuks jõudsin otsusele, et — kui arvestada küllaldaselt teose ainet ennast, mis on naiste loomulikule tundeelule kaunis võõras — et see daam ei võinud olla itaallanna. Kahtlen, kas ta oli üldse eurooplanna. Igatahes poleks ükski ladina temperament leidnud midagi haiglast kaotatud au teravas teadvuses. Selline teadvus võib olla kas õige või vale ja teda võib kui kunstlikku hukka mõista; ning võimalik, et minu Jim pole laia üldsuse tüüp. Kuid ma võin julgesti kinnitada oma lugejaile, et ta pole mitte külmalt pahupidipöörava mõistuse tulemus. Samuti pole ta ka põhjamaa udude kuju. Ühel päikeseküllasel hommikul kuski idamaise sadama igapäevses ümbruses nägin teda mööduvat — liigutavana, tähendusrikkana, ähmasena, sootuks vaiksena. Nagu see pidigi olema. Minu ülesandeks oli — katsuda kogu oma võimaliku sümpaatiaga leida kohased sõnad tema tähenduse väljendamiseks. Tema oli „üks meist“.