ühes ikka weel salaja paha nõu oli, saiwad nemad pahaseks, et Wõnnu Berthold Lätlastega Eestlaste wastu sõda oli uuendanud, ja paniwad piiskopile ette, et tema saadikuid Ugaunia maale rahu tegema pidi saatma. Ja piiskop saatis preestri Alebrandi Otepäässe, niihästi rahu uuendama, kui ka kaupmeeste warandusi tagasi nõudma3). Ja kui Eestlased kõigel Ugaunia maal kuulsiwad, et piiskopi saadikud sinna olla tulnud, kogusiwad nemad endid nõuule kokku. Ja Alebrand tegi oma suu lahti ja õpetas neile Kristuse usku. Aga kui Eestlased seda kuulsiwad, jooksiwad nemad odadega ja mõekadega tema kallale teda surmama. Aga mõned wanemad kaitsesiwad teda ja ütlesiwad: „Kui meie selle piiskopi saadiku ära tapame, kes siis meid weel usub ja saadikut meie juure läkitab?“ Ja ilma õnnistuse sõna kuulmatta, saatsiwad nemad Alebrandi piiskopi juure jälle tagasi ja saatsiwad nendega ühes mehi rahu tegema. Ja rahu sai tehtut piiskopi Liiwlaste ja Lätlastega ühelpool Koiwa jõge; Wõnnu Berthold aga ja Russin oma Lätlastega ei wõtnud seda rahu mitte wastu, ja walmistastiwad endid sõdimisele walmis4).
XIV. Päätük.
Piiskopi Alberti kaksteistkümnes aasta.
Õnnetu sõdimine Kuura mererööwlitega.
§ 1. Nüüd oli piiskopi kaksteistkümnes aasta ja ristikogudusel oli mõned päewad rahu. Sest sellesamma piiskopi teekonna pääl, kui tema oma ristisõitjatega Saksamaale tagasi läks, aga omad mehed mõne ristisõitjaga Liiwi maale järele jätnud, oliwad Kuurlased, need Kristuse nime wastased, endid äkitselt kaheksa rööwli laewaga mere kitsuse1) rannas näidanud.
3) 11, 7. 12, 6. — 4) Nii kui Koiwa jõgi piiskopi jao Toreida maal mõega rüütlite jaost lahutab, nõnda sünnib see ka sellest saadik naabris seiswa uueste wõidetut Läti maaga. Piiskop ja tema Vogt, kuida 12, 6. näha, ei ole kardetawa Eestlaste wastu mitte nii sõahimmulik, kui rüütli ordu.
§ 1. 1) Kuura ja Saare maa wahel. Nemad oliwad aga 5, 3 rahu teinud!
