ometi, kas tõesti nii mitme peale korraga ohvritega mõeldud. Näib, nagu oleks teataja siin oma tarkusega teateid kaunistanud.
Vesihaldjat — ükskõik kudas teda nimetati, merejumal, veejumal, mereema, veteema, veevaim — ei unustatud ära ohvritega meelde tuletamast, olgu tormi keelmise ehk hea kalasaagi pärast. Hiius ja Saares, aga mujalgi ohverdati enne merele minekut kabelites ehk muus ohvripaigas, aga merel ehk järvel viibideski anti vesihaldjale ohvrid. Visati tükk leiba, peotäis soola merde ehk valati viina, õlut, kalja, piima merde. Püütud kalasaagist anti esimesed kalad veteemale tagasi. Mitmes kabelis ohverdati veehaldjale hõbekalad. Kadrina Jalaneemel Tablaste mäel hiiepuude all peeti vanasti „merejumala“ auks pidu; kudas, selle kohta puuduvad ligemad teated. Kuusalus sai Kolju-taat ohvrit, et kalasaaki õnnistaks (vd. Eesti mütoloogia I, lk. 97—107).
Näkile visati tavalisesti „näkikakk“ meeleheaks vette. „Näkikakku“ andes loodeti, et näkk enam hingi ei hakka nõudma.
Maahaldjatele, maa-alustele ohverdati söögi- ja joogiaineid, enam joogiaineid, et nad majarahva ettevõtmistele õnne annaksid ja majarahvast kahju ja õnnetuste eest kaitseksid. Maahaldjaid peeti ühtlasi tublideks seppadeks, kelle kolksimist ja tagumist vahel maa alt arvati kuulda olevat. Mõne korra viidi neile kannuga õlut. Jõuluajal valati neile heinte peale sagedasti õlut; võimalik aga ka, et see kahi hingedele oli määratud. Maa-alustele ehk kivihaldjatele uhatleti iseäralikul kivilgi. Sinna viidi toitu, aga ka rukkipäid ja teri. Niisuguse uhatlemise tagajärjel loodeti vistrikka kehalt kaduvat. Tingimata tarvilikuks ohvriks peeti hõbevalget.
Maa-aluste puhul toodi Läänemaal kolm mätast tuppa, kaabiti kuldrahalt, hõbepreesilt ja vaskrahalt kaapeid iga mätta peale, peale selle veel kolm värvilist villast lõnga; pärast seda pidi haige iga mätta peale sülitama. Siis viidi iga mätas endisele kohale tagasi. Teisal jälle võeti koldest kolm hõõgavat sütt, visati kapa sisse vette, kaabiti hõbevalget peale, lisati soola juurde; viimaks sülitas veel haige vette. Selle peale viidi vesi sinna, kus maa-alused arvati pesitavat, ja kallati kolmel puhul neile vett ohvriks. Ka leivaraasukesi, viljateri, soola, hõbevalget pandi nartsu sisse, sülitati peale ja anti maa-alustele ohvriks. — Saaremaal arvati, et kivide all asuvatele maa-alustele, keda osavateks seppadeks peeti, maa-aluste haigust põdeja pidi tingimata rauda kivile viima, nagu naelu, hobuserauatükka, naelaneetisid ja muid raudasju. Raua ohverdamisest lootnud haige tervise tagasi tulevat. (Vd. Eesti mütoloogia I, lhk. 92—96.)
Näib, nagu ei oleks ka tuuletaati, tuuleema ohvritega unustatud. Paraku on niisuguste ohverdamiste kohta tänini hoopis kasinal mõõdul teateid saadud. Võnnust kuulub ometi, et kui korra torm seal palju hooneid ja katuseid lõhkunud, kohe tuulele suur ohverdamine alanud. Ohvrikivile viidud igast talust liha, piima, lõnga, isegi rauda. Mõne korra ilmub tuul inimese kujul ja annab enesega kokkupuutujale õpetust, kudas edaspidi temaga ümber käia. Külviajal tuletati vanasti igatahes tuuleema meelde. Linakülvaja pani enne külvamist kolm linaseemne tera põllu kõige suuremale kivile tuuleema jaoks, et see ei laseks külviajal suurt tuult tõusta. Pärnumaal ohverdati niisugusel puhul tuuleemale kasekännu otsas kas tuisid ehk kukk. Virumaal laskis külvaja enne töö alustust sõrmest kolm tilka verd põllu peale tilkuda. Niisugune vereohver pidi põldu viljaikalduse eest hoidma.
134
