Eesti mütoloogia/Maaalused ja härjapõlvlased
Maaalused ja härjapõlvlased.
Maa all elavad härjapõlvlased, maaalused, maahaldijad. Vanemal ajal härjapõlvlaste nime üleüldiselt ei tuntud, küll aga maaaluseid. Alles Kreutzvaldi kirjatööde kaudu sai härjapõlvlaste nimi üleüldisemalt tuttavaks. Mitmes kohas hüütakse härjapõlvlasi kääbusteks. Kääbus läheb Soome sõnaga „kääpiö“ täiesti ühte. Viimne tähendab sedasama, mida saksakeelne Zverg, pisikesi muinasjutulisi, hallihabemelisi mehikesi, kelle kasv vaevalt härjapõlveni ulatab. Viimsest ilmest nende nimi härjapõlvlased. Nende pea suurus võidab keha suuruse kaugelt ära.
Rahvas teeb harva vahet kääbuste, maaaluste ja maahaldijate vahel. Kääbuste tundemärgiks on igapidi nende pikk habe. Kääbused kuuluvad kõik meestesugu hulka, kuna maaaluste seas ka naisterahvaid esineb. Ühe sõnaga võime härjapõlvlasi, maaaluseid ja maahaldijaid maaaluseks väeks, maahaldijateks nimetada.
Maaalune vägi võib igas kohas maa all elada, iseäranis hea meelega asub ta aga inimeste eluasemete juures, majade all ja ümbruses. Keldrites, põrandu ja uste all valivad maaalused asunikud enestele peaaegu alati asukoha. Aga kivide ja kändude aluseid võtavad nad hea meelega elukohaks. Ülepea ei või ühestki kohast ütelda, et neid sealt ei leiduks.
Härjapõlvlased näiks nagu Ilmarise koolis käinud olevat sepaametit õppimas. Nad valmistavad niisuguse sepise, kelle sarnast maapealsed sepad järele ei saa teha.
Härjapõlvlastel on maa all omad sepikojad, kus kääbused tihti seitsmekesi koos töötavad. Nii väikse kasvuga kui nad ka esinegu, avaldab nende kõhn keha ometi suurt jõudu. Raskete raudvasaratega taovad nad nii võimsalt alasil rauda, et tugev mees vaevalt paremini võiks taguda.. Tihti ei jaksa igapäevane isik nende vasarat ülessegi tõsta.
Kalevipoja teadete järele taovad härjapõlvlased mõõka, ühe ennemuistse jutu järele valmistavad nad kulda ja hõbedat. Kulla ja hõbeda valmistamine kannab võõrsilt laenu märki eneses, sest meie maast ju kulda ja hõbedat ei leita. Rahvasuust saadud teated seletavad sellepärast õigemalt, härjapõlvlased taguda nuge, kirveid, sirpa, vikatisi ja muid terariistu. Mida härjapõlvlased terariistadega teevad, jääb saladuseks. Harva kingivad nad neid inimestele.
Härjapõlvlased teevad tavalisesti öösel oma tööd. Ikka ei kosta nende tagumine sügavalt maa alt inimeste kõrvu, kui ka öösel vaikus valitsegu. Jõulu ja uue aasta ööde vahel ometi võib nende tagumist selgelt kuulda. Valjult kostab maa alt nende tagumise tikk, takk. Saarlased teavad, et härjapõlvlased Jaanipäeval päeva ja öö ühte lugu taovad. See tagumine tuletab elanikkudele meelde, et aeg käes heinamaale minna. Mõne korra kuuldakse uue aasta öösel härjapõlvlaste saagimist, hööveldamist, naelte tagumist. Niisugust tööd kardetakse surma kuulutavat.
Saarlased nimetavad härjapõlvlasi mõne korra ainult maaalusteks seppadeks.
Väikese kasvu peale vaatamata avaldavad nad suurt jõudu ja rammu ja osavust kõigis ettevõtmistes. Nõunälga ei jää härjapõlvlased iialgi. Tarkust ei tarvitse nad minna Taaralinnast otsima.
Vormsis räägitakse härjapõlvlaste kündmisest ja niitmisest, juurde lisamata, kus nad töötasid, maa all või maa peal. Võimalik, et Russvurmi teade ainult rootslaste arvamisi sisaldab. (Eibofolke 384, 5). Veel teab Russvurm, et nad eneste vahel abielusse astunud. Eestlaste suust puuduvad teated härjapõlvlaste abielusse astumise kohta, küll aga tunnevad seda slaavlased.
Härjapõlvlane vihastub kergelt ja teeb vihatujus inimesele kahju. Teeb keegi härjapõlvlasele head, oskab härjapõlvlane seda heaga kätte tasuda. Noarootsi ja Vormsi rootslased teavad, härjapõlvlased teha alati paha, kui inimene nende maale tulla.
Härjapõlvlastest peame maaaluseid lahutama, kes mõne korra endid naisterahva näol näitavad. Korra võtavad nad maa peal ristitütre, keda nad igapäev käivad vaatamas; viimaks viivad nad ta eneste juurde maa alla elama. Seal näiks nad toredates elumajades asuvat. Toiduks arvatakse neid peaasjalikult kastet tarvitavat. Hämaraks jääb, kas nad maa alt iga korra välja tulevad kastet nõudma. Majarahvas püüab igapidi maaalustele sööki, jooki hankida lootuses, et maaalused siis seda rohkem majarahvast õnnistavad. Toa nurka, aga ka lauta valatakse neile piima ja õlut maha. Tihti räägitakse, et maaalused niisuguse heateo eest andjale tubli tasu kinkinud. Kui korra keegi neile keeva piima maha kallab, vihastuvud maaalused nii, et maja süütavad põlema.
Mõne korra näitavad maaalused endid inimeste, mõne korra loomade kujul. Kärnkonna moodi esinevad nad vahel. Kärnkonn moondab ennast tarbekorral inimeseks. Kärnkonnale piima andja saab piima eest kühvlitäie mulda, mis hiljemine kuld- ja hõberahadeks moondub.
Maaalused vihastavud niisama hõlpsalt kui kääbusedki. Vihastajatele tasuvad nad vihastamist alati kätte. Sagedasti vihastavad nad inimese tegude üle, ilma et inimene neid tahaks vihastada. Inimene ei tea aimatagi, et ta nägemata maaalustega kokku puutunud ja neid vihastanud.
Maaaluste viha kartes püütakse neid alati lepitada, enese poole meelitada. Kus maaaluseid kusagil arvatakse olevat, sinna kaabitakse kohe natuke hõbevalget maa peale. Hõbe moondab maaaluste meele hõbedaandja vasta lahkeks. Karjaaias ja laudas, aga suvel ka karjamaal lehmi lüpstes annab lüpsja ikka mõne tilga piima maaalustele. Niisama riputatakse neile mõni tilk õlut ehk taari. Isegi soola ohverdatakse nurka maaalustele. Igalt ohvrilt oodatakse, et ta ohvriandja maaalustele sõbraks teeks.
Maaga kokku puutudes püüab inimene maaalustele alati ohvrid anda. Vanal ajal sülitas õue mineja alati maha; parema ohvri puudusel pidi sülg maaalustele ohvriks olema. Meiegi ajal ei istu mitmed isikud maa peale maha, kui nad enne kolm korda maha ei sülita, üteldes: Muld, ära tee mulle midagi! Teisal piisab ainult ühekordne sülitamine. Allikast, jõest ehk muust suuremast vee kogust juues sülitab jooja sinna ja saarlane ütleb peale selle: Mailane, mailane maa alla, ära hakka minu külge, minu nimi N. N. Ühtlasi nimetab sülitaja oma nime.
Karusipelgate näol arvatakse maaaluseid mõne korra endid inimestele näitavat. Karusipelgaid nähes sülitatakse kolm korda nende peale; muidu kardetakse neilt haigust saavat. Mõned oletavad, et maaalused putukate näol isegi ukse piitadesse ja maja seintesse tungivad. Nii pea kui neist mingisugust tiksumist kuuldakse, kaabitakse seina äärde maaaluste meelituseks kohe hõbevalget.
Soomlased ohverdavad oma maaalustele niisamasuguseid anda. Nad nimetavad oma maahaldijaid „maahiset“. Soomes teretab uude majasse elama mineja peale selle veel iga nurka maaaluseid, neile ühtlasi soola, leiba ja piima sisse kaabitud vaske ohverdades. Meil tehakse mõnes kohas niisamasuguseid tempa uude majasse asudes, ei öelda ometi, et see ohverdamine maaaluste pärast sünnib. Palju enam arvatakse meil seda majahaldijate meelituseks sündivat. Eesti maaalused ei lepi Soome maahiste viisi vasega, vaid nõuavad hõbedat. Kas meil leiva küpsedamise ajal maaalustele ka leiba antud, nagu Soomes maahistele, selle kohta puuduvad teated.
Tuntakse veel maahaldijaidki, aga tavalisesti ei oska rahvas nende ja muude maa all asujate vahel selget vahet teha. Vanal ajal peeti maja ehitusel tarvilikuks maahaldijat ohvritega meelitada, et ta raske ehituse oma kanda võtaks, sest vastasel korral lõhkus ta päeval tehtud töö öösel ära. Kirikute ehitamisel lasti härjad paras ehituse paik üles otsida ja ohverdati siis härjad maahaldijatele, aga niisama pidi mõni muugi loom maahaldija meeleheaks elu jätma. Nurgakivi alla pandi maahaldijale tihti hõbedat, enamasti hõberaha, mõne korra veel muidki ohvriaineid. Soomes pidi maahaldijale iga nelja nurga alla pandama vett, leiba, raha ja süsi: nendega nagu osteti maa ehituse alla. Nagu veiste ja hooste abil kirikutele sobivat ehituspaika otsiti, ei juletud elumajagi igale poole ehitada ilma maahaldija nõusolemise küsimiseta. Kuhu hobune palkidega seisma jäi, sinna võis ehitada. Muulgi viisil püüti maahaldijale meeldivat ehituse paika teada saada, aga neid kombeid ei mäleta rahvasuu enam.