Eesti mütoloogia/Vesihaldijad
Vesihaldijad.
Kõige tuttavam veevaim on näkk, kes Tartumaal näksi nime kannab ja meres, järvedes, jõgedes, tiikides, kaevudes, ülepea sügavamates vetes asub. Ka vee neelukohtades viibib näkk hea meelega. Pehmeid, kõikuvaid kohti mererannas nimetakse „näkiaukudeks“. Kui talvel vesi meres, järves ehk jões alaneb ja jää kivile üles kerkib, öeldakse: „näkk tõstab pea püsti!“
Näki tekkimise kohta leidub rahvasuus kolm seletust: Kui Miikael lendava maoga sõdinud, sadanud 40 päeva taevast kurje vaimusid maha. Vette sattunud vaimudest tekkinud näkid. Teise arvamise järele sündis näkk Vanataadi teenijast. Vanataadil olnud muiste poiss ja tüdruk teenimas, eksinud aga kuidagi viisi peremehe käsu vastu. Nuhtluseks pannud Vanataat poisi tuuleks ja tüdruku näkiks. Nuhtluse aeg kestab niikaua, kuni näkil õnnestab asuvett auruks muuta. Kolmanda arvamise järele tekkis esimene näkk eksinud tüdrukust: Tüdruk tapab esmalt oma lapse ja siis uputab iseenese. Uppunud tüdruk moondub esimeseks näkiks. Jaaniõhtul tõuseb näkk veest välja lapse hauda otsima. Sellepärast teatakse nii palju näki ilmumisest jaaniööl kõnelda. Et inimese pettuse pärast tüdruk näkiks pidi saama, kannab näkk kõigi inimeste peale kustutamata viha, neid igal võimalikul juhtumisel püüdes uputada.
Näki uputud inimesed saavad ka näkkideks, niisama iseendi uputajad, lihtsalt kõik uppunud isikud. Pärast uppumist käivad nad mõne korra veest väljas. Ei juhtu neid keegi väljaskäimise ajal nägema, peavad nad jäädavalt vette jääma näkkideks.
Üleüldiselt on mõõduandev rahvaluules see oletamine, et näkk uppunud inimesest tekkinud. Nii mitu inimest kuhugi vette uppunud, nii mitu näkki seal olemas. Sügavam koht vees näki armsam asupaik.
Inimestele ilmutab ennast näkk väga mitmet moodi, tihti meesterahva ehk naisterahva, aga ka lapse kujul. Näkki tuntakse alati ta kalahammastest ära. Teisal nimetakse ta hambaid peale selle mustadeks, nii et kõnekäänd on tekkinud: mustad nagu näki hambad!
Sagedamini kui meestesugu näkid esinevad naistesugu näkid. Harukorral nähakse neid naise ehk emanda kujul, tavalisesti neiu näol. Sellest ka nimi näkineiu ehk näkineitsi. Näkineitsid meelitavad oma kaunidusega meesterahvaid eneste ligi. Vahel on nad valgeis riideis, vahel toredais ehteis, vahel aga ka üsna alasti. Viimasel puhul istub näkk enamasti kivil, peseb ennast ehk soeb juukseid. Alasti ei taha näkk ennast häbelikuna neiuna inimestele näidata, vaid aru saades, et teda nähakse, kaob ta varsti vette. Kogemata juhtub teda mõni vahel ometi nägema. Näki juuksed on enamasti kullakarvalised ehk helekollased, harvemini rohelised ehk koguni punased. Roheliste juustega näkk kannab vahel sinist jakki ja punaseid sukki. Harukordadel kõneldakse näki kalasabast ehk alumise keha kalakujust.
Niihästi meestesugu näkk kui ka näkineiu laulavad ja mängivad imeilusasti, sedaviisi inimesi enese juurde ahvatledes. Sagedasti istub näkineiu kas rannas ehk meres kivi otsas ja mängib kuldset kannelt, ajuti kaasa lauldes. Teine kord laulab ta jälle poolest saadik vees viibides. Kuulaja nõiutab näkineiu nii, et ta neiu ligemale minnes mõistuse kaotab ehk sügavasse kohta upub. Haapsalu pool kõneldakse näki mängimisest, mis Väinämöise mängimise võidab: näki viiul paneb ümberkaudu kõik inimesed ja loomad tantsima, kuni nad viimaks vette jooksevad ja sinna upuvad. Tantsima paneb näkk pillimehe kujul, kuna näkineiu lauluga kuulajate südameid nõiutab.
Näkk sõidab tihti proua, harvemini preili näol jõe ääres maanteed mööda tõllas ja kutsub lapsi enesega kaasa sõitma, et neid siis tõllaga ühes vette viia. Noorimehi ahvatleb näkineiu sedaviisi, et kandle kivile jätab ehk et uppujana appi hüüab. Tihti moondab ta meeste silmad nii ära, et need ümbrust ei tunne ja sügavasse vette hukatusesse tormavad. Kõige sagedamini ilmub näkineiu jaaniööl. Ennemuistsetest juttudest kuuleme harukorral juhtumisest, et näkineiu armastusest meesterahva vastu oma armastatavale elu kingib. Üleüldiselt jääb näkineiugi vaimuks, kes inimese hinge püüab.
Näkk ei lepi ilmumisel ülepea inimese kujuga, vaid omandab kuju niisama loomadelt ehk moondab nägija silmi, nii et see teda loomaks peab. Hea meelega moondab näkk, lapsi selga meelitades, ennast hobuseks, säluks, varsaks. Vaga hobuse selga istuvad lapsed ilma kartmata. Hobune aga venib seda pikemaks, mida rohkem lapsi ta selga istub. Enamasti ei lähe näki nõu korda, seljas istuvaid lapsi uputada, sest juhtumisi nimetab keegi laps näki nime. Arvates, et ta ära tuntud, kaob näkk, lapsi seljast maha sadada lastes. Ülepea päästab näki nime nimetamine alati näki küüsist, kui näkk veel oma küüsi uputatava isiku külge ei ole löönud.
Mõne korra ei võta näkk vaevaks enesele mingisugust hingelise kuju omandada, vaid näitab ennast lihtsana, halvana asjana, näituseks hobuserauana, sarvilisena saiana, leivatükina. Teise korra ei omanda ta enesele mingisugust kindlat kogu, mustana koguna, lasuna kaldal lamades ehk kivil kõntsa, muda esitades. Niisugusel puhul on näkk inimesele iseäranis kardetav, sest see ei tea ennast sugugi ta eest hoida. Sellepärast ei tohi vee ääres kõndides iialgi julge olla vaenlase kallaletungimise poolest.
Mitte ainult vees ei püüa näkk inimest uputada, vaid ka vee peal, näituseks lootsikus, paadis ehk parvel viibijat. Näkk moondab enese mõne korra lootsikule salakariks, kiviks ette. Lootsik kaldub kari otsa ümber, laeva nina ehk põhi lõhkeb ja sõiduriistas olijad langevad näkile ohvriks. Laevamehi juhatab näkk madalikule, kus laev põhja satub, katkeb ja laevamehed näkile saagiks saavad.
Mõnes kohas on näkk enesele nagu seaduseks teinud, et määratud aja pärast keegi talle peab ohvriks langema. Vanasti pandud rahvajutu järele mõnesse näki poolest kardetavasse kohta vahid valvama, kuid vahtidest hoolimata nõudnud näkk ometi enesele ohvrid.
Ujujad püüavad endid sedaviisi näki küüsist päästa, et vette minnes sukad jalga jätavad, vahel koguni 2—3 paari sukki jalga panevad. Ujujat uputada tahtes sasib näkk tavalisesti selle jalast kinni, kuid ainult sukk jääb näki kätte, kuna ujuja ise ära pääseb.
Kalamehed ja randlased katsuvad näkki ohvritega eemale tõrjuda. Kipub näkk kellelegi paadis kallale, vaja talle paadist mingi asi kätte visata. Mõne korra jääb paat vee peale kinni ega pääse enne paigastki, kui paadist mõni asi merde visatud. Ei selgu ometi, kas paadi kinnihoidja tõesti näkk ehk keegi muu merevaim. Hiius ohverdab igaüks merelemineja näkile, aga ei midagi hinnalist, vaid ainult kivi, sellele enne peale sülitades ja üteldes: „Näkile kakku“. Kassaares viskavad naised merde lambaid pesema minnes näkile niisama kaku vette, et näkk neile ega lammastele viga ei teeks. Saarlased heidavad kevadel esimest korda merele minnes soola vette.
Näkki peetakse isegi mitme haiguse tekitajaks, nimelt kui need haigused pärast ujumas käimist ilmsiks tulevad. „Vesinäkiks“ hüütakse iseäralikku paiset, mida vesinäki (tussilago farfara) lehtedega arstitakse. Äkilist valu nimetakse mõnes kohas „näki teoks“. Pärast ujumist tekkinud vistrikka ja naha punetust kirjutakse niisama näki arvele.
Näkk röövib inimestelt varandustki, nimelt niisugust, mis vette varjatud. Seda ei anna ta enam tagasi. Vanasti varjati sõja ajal kirikukellasid enamasti alati jõkke ehk järve, aga niisama ka hõbeasju. Inimesed peitsid sedasama viisi ka rahakasta vette. Kui vette peidetud varandust hiljemini minnakse otsima, ei leita seda enam üles; näkk on kellad ehk varanduse mujale viinud ehk hoiab nii kõvasti kinni, et keegi ei suuda välja kiskuda. Koguni harukorral lepib ta saadud ohvriga. Tavalisesti jääb aga vette varjatud varandus jäädavalt näkile (v. mu „Näkiraamat“).
Eesti näkk sulab Rootsi „näcken’iga“ täiesti ühte. Näcken ilmub niisama pea inimesena, pea loomana, pea asjana. Rootslased usuvad, et näcken võib enesele iga kuju võtta, kuid ennast mitte haviks moondada. Näckenil on kõik needsamad omadused, mis meie näkil. Näkk on germaanlastelt laenatud veevaim, ometi mitte väga vanal ajal. U. Holmbergi väite järele ei tähenda näkk eestlastel mitte ainult veevaimu, vaid on ülepea ühe vaimu nimeks, väidet selle ilmega põhjendades, et veenäki kõrval ka maanäkki ja metsanäkki nimetakse (Die Wassergottheiten, l. 172). Viimast ilmet tuleb üleüldse harukorraliseks lugeda, just niisama kui näki asemel veekuradi nime tarvitamist.
Eesti vana nimi vees asuva kurja vaimu kohta esineb meile sõnas „vesihaldijas“, harvemini „jõehaldijas“, „järvehaldijas“, „merehaldijas“. Nime vesihaldijas tarvitakse kõige enam Viru-, Harju- ja Järvamaal. Läänemaal kuuldakse harukorral „halkja“ nime; üleüldiselt esineb Läänes ja muis maakondades näkk vee valitsejana. Mõnes kohas tuntakse aga ka „jõealuseid“, „allika-aluseid“, „veealuseid“ vesihaldijate asemel ehk kõrval. Vesihaldija kodumaal astuvad näkk ja vesihaldijas kõrvuti platsi. Pea jutustakse sama lugu näkist, pea vesihaldijast. Vahetamisi tarvitab rahvasuu korra üht, korra teist nimetust. Ühte moodi tigedat loomu avaldavad mõlemad — näkk ja vesihaldijas.
Sellevastu näikse merehaldijas vahel koguni inimest hoiatavat ehk vähemalt mitte alati kurja tegevat. Wiedemann teab jutustada, et kaitseks vesihaldija vastu vee äärde haldija kuju ehk haldija nukk — jalapikkune inimese kuju — üles pandi. Niisugune haldija kuju oli haldijale hernehirmutiseks. Vesihaldijas ei julenud niisuguses kohas iialgi inimesi kiusata.
Vististi peeti alguses vesihaldijat paremaloomuliseks kui näkki ja arvati, et vesihaldijas tarviduse järele head ehk kurja teeb. Soomlastega on meil vesihaldijas ühine. Kuid selle algupärase Soome sugu haldija on Germaani sugu näkk eemale tõrjunud, talle ainult Eestimaa põhjapoolses osas veel eluaset lubades.
Naistesugu vesihaldijatega sulavad ühte „vesineitsid“, „mere-ema tütred“, „meretaadi tütred“, „mereneitsid“, „mereneiud“, „vete-ema tütred“, „vee-ema tütred“, kõik sama nime ja olevuse teisendid. Kõik need „tütred“ ja „neitsid“ näikse healoomulised olevat. Vististi tuleb mõne loo tegelane, keda näkineiuks ehk vesihaldijaks nimetakse, vesineitsite kirja lugeda. Mereneitsid tulevad kaldale nutma, kui isa käsu peale peavad mere mässama panema, nutma sellepärast, et niisuguse meremässu tagajärjel palju inimesi ära upub.
Vesineitsiteks tuleb neidki tütarlapsi arvata, kes vahel merelehmadega välja tulevad karja. Enamasti lähevad merelehmad rannas söömise järele jälle vette tagasi, kuid vahel ajab mõni nägija nad oma karja sekka ja nad jäävadki sinna. Nad poegivad ja neist saadakse tubli piimalehma tõug. Mõne korra kasvab neist suur kari; kuid tuntakse juhtumisi, et merelehmad kõige poegadega 7 ehk 14 aasta pärast vette tagasi lähevad.
Vesineitsid, mereneitsid, vete-ema tütred, mere-ema tütred ehk mis nende nimed olgu, juhatavad meid vete-ema, vee-ema ehk mere-ema enese juurde. Kummastki teab rahvaluule koguni vähe kõnelda. Niipalju kui aru saame, sulavad veteema ja mereema samaks olevuseks kokku, ehk vahet nende vahel tuleb ses otsida, et esimene vetes üleüldse, teine aga ainult meres asub. Vee-ema on muidugi vete-ema nimetuse teisend. Lutsi maarahvaski tunneb veel vee-ema nime. Üks nende rahvalaul ütleb:
Lasknu veeimäl imetägi, |
Nagu neist ridadest selgub, räägitakse vee-ema kõrval „kalaisastki“.
Ülepea armastasid eestlased kui ka nende sugulased loodust elustavat jumalust emaks nimetada, nagu näituseks maaema, tuule-ema, tule-ema. Vee-emaga seisab vist Emajõgi ja Emujärv[1] lähedases ühenduses; neid vetekogusid arvati nagu teiste emadeks. Nõiasõnades astub vee-ema kõrvale ka veeisa, kellest me peale nime midagi ei tea. Ühes nõialauses öeldakse: Veeisake, vee-emake, veevaimukesed! Jälle teisal mainitakse kõigi nelja elemendi isasid ja emasid: Maa-esake, maa-emake, vee-esake, vee-emake, tuule-esake, tuule-emake, tule-esake, tule-emake, anna tervist! Igatahes näikse vee-ema kehastud, pühaks peetud vett esitavat, mille esivanemad enestele jumalusena ette kujutasid. Nagu emalt lastele õnne ja õnnistust tuleb, nii loodeti vett emaks nimetades talt õnne ja edu ja hüüti teda kui jumaluse-aate esitajat appi. Nimelt tuletakse vete-ema pulmade puhul meelde. Noorik viib kaevule, allikale, isegi lähedale jõele pärast pulmi anda, viskab kas raha ehk kaabib hõbevalget ehk valab natuke viina, õlut vette. Kaevu visatavat raha nimetakse „kaevuanniks“. Kõik kahjad ja annid peavad vete-ema meele inimeste vasta lahkeks tegema, et ta neid kosutaks ja neile sigidust annaks. Vististi sessamas mõttes toimetakse ka mitmesugused kastmised, nagu näituseks pärast lapse ristimist, karjase kastmine esimesel karja väljalaskmise päeval j. n. e.
Niisama vähe kui vee-ema välimust tuntakse, tuntakse ka mere-ema oma. Hea silgusaagi ajal öeldakse Saaremaal: Mere-ema on maha tulnud! Tänutäheks saadab saarlane mõne silgu mere-emale vette tagasi. Vastasel korral pahandab mere-ema; lõhub noodad ja võrgud katki, nii et tuul viib nad kaugele ära. Muhulased annavad osa saaki vaestele, osa matavad randa maha, kui ju mere-ema on jao kätte saanud. Merele kalale minnes valavad kalamehed tihti viina ja õlut merde, mõne korra viskavad ka soola, et siis parem kalasaak tuleks. Kui ka ohvri saajat nimepidi ei nimetata, võime oletada, et see mere-emale kui kalaandjale määratud. Igatahes peavad saarte elanikud mere-ema rohke kalasaagi õnnistajaks ja andjaks. Just niisamasuguse arvamise kuuleme ka soomlastelt. Ju Agricola kirjutab: Vedhen Emo vei Calat vercon = vee-ema viis kalad võrku. Wiedemann sellevastu peab mere-ema kahjutegevaks olevuseks, kirjutades: „Merevaim ja mere-ema on merevaimud, kes mõne korra inimesi ohvriks nõuavad”. Kuid muidu ei leita mere-ema kahjulisest tegevusest jälgi, küll aga heategemisest. Liivlased tunnevad „mier iema“, aga selle kuju jääb neil liig uduseks; nad ohverdavad merele viina, ütlevad seda aga Maria emale tulevat. Niisama viskavad nad kevadiste pühade ajal vahel saia mere-emale vette.
Rannarahvas teab veel merejumalast kõnelda. Näib, et merejumalgi tuleks vee-ema ehk mere-ema nimetuse teisendiks pidada. Saaremaal räägitakse, merejumal nõudnud muiste igal aastal inimese enesele ohvriks. Õnnetuste kõrvaldamiseks otsustanud saarlased igal aastal merejumalale kahja anda. Rahvas ei mäleta enam, mida nimelt merejumalale ohverdati, vististi aga viina ja õlut. Luce teab, et veel möödaläinud aastasaja algusel sõuti paadiga merele ja valati vette viina ja õlut.
Harukorral räägitakse ka järvejumalast ja jõejumalast. Sagedamini nimetakse veejumalat. Veejumal esineb kalade andjana, just niisama kui mere-ema. Veejumalat tuntakse enam järvede ääres. Parema kalasaagi pärast ohverdakse veejumalale. Peipsi ääres anti talle varemal ajal hobune ohvriks. Hoost söödeti enne ohverdamist leivaga ja kanepiteradega. Enne ohverdamist võiti hobuse pea meega ja soolaga, seoti siis hobusel kaks veskikivi kaela ja uputati jõkke ehk järve, jää ajal urkasse, muul ajal otse vette. Ei uppunud hobune ära, arvati, et veejumal ohvrist ei hooli. Talvel magab veejumal jää all, kevadel aga ärkab üles ja murrab jää katki. Meeldib hobuseohver veejumalale, takistab ta kalu eemale minemast, neid palju enam võrku ajades. Kalameest päästab veejumal ohvri vastuvõtmise järele alati tuule ja tormi eest ja uppumisest ega lase tuult nende võrkusid lõhkuda. Ei meeldi ohver veejumalale, ajab ta kalad laiale ja teeb kalapüüdjatele kahju.
Jälle teisal räägitakse vähem veejumalast kui veevaimust.
Mereäärne rahvas nimetab veevaimu vahel ka merevaimuks. Viimase kohta teatakse veel, et ta meremeestele vee peal tulega ilmuda. Muidu jääb ta täiesti hämaraks olevuseks. Igatahes sulab vahe veevaimu, merevaimu ja veejumala, merejumala vahel täiesti kokku, nii et neid kõiki üheks olevuseks tuleb pidada, ainult teise nime all. Kui ka vete-ema ja mere-ema tegevus tänini alalhoitud teadete järele veejumala tegevusest ei erine, peame ometi nende vahel ses mõttes vahet tegema, et vee-ema, mere-ema nime kandjad veejumaluse naistesugu, veejumal, merejumal selle meestesugu esitajat kujutavad. Veejumala, merejumala kõrval nimetakse mõne korra ka „veekuningas“, „merekuningas“, „veevalitseja“. Viimne nimetus kasvab vesihaldijaga täiesti kokku. Ülepea ei ole kaugeltki nii palju vees asuvaid kõrgemaid olevusi olemas kui nende nimesid. Üht olevust nimetakse väga mitme nimega.
Soome mõjul on Kreutzwald korra Kalevipojas nime Ahti tarvitanud (XVI, 73) ja pärast seletanud: Ahti esineb Eesti ennemuistsetes juttudes ja on tingimata Soome jumalus Ahti. Blumberg nimetab teda Eestis mitte võõraks ja tsiteerib ühe rahvalaulu: Vesi võttis vennikese, Ahti kattis armukese. Veel nimetab ta, et Eestimaal vee õõnistud sügavaid kohti, jõgesid ja järvesid Ahi haudadeks hüütakse. Wiedemann ütleb, Ahti olnud merejumal. Truusmann manab mõituda korda Ahi välja. J. Kõrv räägib oma „Eesti rahva muistejuttudes“ mõnda korda Ahost, kes seesama peab olema, mis enne nimetud Ahti. Aga selle Aho on J. Kõrv niisama Soome eeskujul maailma saatnud nagu teised oma Ahi. Wiedemannist ei või küll ütelda, et ta muud kirjutaks, kui mis ta rahvasuust kuulnud, aga ta kuulis rahvasuust seda, mis rahvas ju oli kirjandusest ammutanud… Vanem rahvas ei tea Ahist midagi. Sellega ei ole ometi öeldud, nagu ei oleks eestlased vanemal ajal sellenimelist veevalitsejat tunnud. Mitmed kohanimed annavad selleks oletamiseks põhjust. Sagadis näituseks on Ahi sadam, Munamäe ääres Ahijärv, Paistus Ahimaa. Vähemalt kaks esimest näikse Ahi endisele esinemisele tuge andvat.
Soomes sellevastu teatakse Ahist palju enam. Pea kannab ta nime „Ahti“, pea „Ahto“. Ta on rohelise, vahuse vaibaga vanamees, kes ka veeisanda, lainete kuninga ja sadahaua valitseja nime kannab. Ahti pakub soomlaste juttudes niisama kirvest kui meil veevaim. Ta teinepool kannab Vellamo nime. Muid vees asujaid hüütakse lauludes ahtolasteks, Aho lasteks, veeväeks, Vellamo väeks, Vellamo neiudeks j. n. e. Wiedemann tähendab Vellamo kohta, et see rahvajutu järele veejumal olla ja Vällamägi temalt nime pärinud. Vellamo ometi on kirjanduse kaudu veel vähem eestlaste sekka tunginud kui Ahti: rahvas ei tea temast midagi. Ei ole milgi kombel tõenäolik, et Vällamägi Vellamost nime omandanud, ja seda vähem, et eestlased Vellamot ei ole tunnud. Soomeski ei või Vellamo laialdase tutvusega hoobelda. Ainult Dviina karjalaste laulud tunnevad teda, päris soomlased aga mitte. Vististi on Vellamo hilisemal ajal tekkinud.
- ↑ Emu = vanem „ema“ sõna kuju.