laste (§ 117) ja Slaawlaste (§ 120), wasta ning kosutas seespool maad, kirikuid ning kloostreid asutades ja ewangeliumi wäljalautamise eest hoolt kandes. Kolm poega pärandasiwad tema riigi, aga kõige noorem, Karl Paks: 876—887.Karl Paks, sai pärast wendade warast surma nende osa eneselle; niisamuti pärandas ta hiljemini Italia (§ 115) ja Prantsuse maa (§ 110, 1), nii et kolm riiki tema sõna kuulsiwad ning keisrikroon tema pääd ehtis. Kuid kaua ei istunud Karl III.: 885—887.Karl III. mitte keisritroonil: et ta Normanlastelt kaks korda raha eest rahu ostis, sellepärast wõeti mõlemas riigis walitsusekepp tema käest ära.
2. Tema asemelle waliti Saksa maal ta wennapoeg, wahwa Kärntheni herzog Arnulf: 887—899.Arnulf, kuningaks. Tema ajas Normanlased tagasi, käis mitu korda Italias, tuli Roomast keisrikrooniga tagasi ning kaitses riigiradasid kunni surmani wägewa käega. Aga tema poja Ludwig Laps: 899—911.Ludwigi ajal, keda tema nooruse pärast Lapseks hüüti, tuli õnnetus igast küljest Saksa maa pääle: herzogid hakkasiwad igal pool elule ning igaüks püüdis kuningast hoolimata waljuna isandana walitseda, rusikaõigus wõttis wõimust, tülid tegiwad maa lagedaks, mis järele jäi, rikkusiwad Magyarlased (§ 146) oma rööwikäikudel. Nii oli lugu, kui Ludwig Laps, temaga wiimne Karli Suure wõsu Saksa maal, hauda läks 911.
§ 108. Saksi sugu keisrid: Otto I.
Konrad I.: 912—918.1. Pärast Karli Suure suguwõsa kustumist waliti Franki grahw Konrad I. Saksa kuningaks. Iseenesest tubli mees, ei suutnud ta ometi mitte korratumat riiki kauni järje pääle saata, sest et ühelt poolt wastapanewad herzogid ning grahwid teda alati sõjariistade all pidasiwad, teiselt poolt Magyarlased oma riisumist ei unustanud. Selgeste tundis ta ära, et walitud kuningal, kui ta sõna peaks mõjuma, ju kaunis wõimus kodust oli tarwis kaasa tuua. Sellepärast andis ta surmawoodil oma wennale nõuu kuninglikud märgid oma siiamaalse waenlase, wägewa Saksa ja Thüringia herzogi Heinrichi, kätte wiia, sest ‚saada tema kuningaks, siis wast wõida rahu riiki tulla‘.
Heinrich I.: 919—926.2. See sündis ning Saksi herzog astus kui Heinrich I. auujärjele: seega algas Saksi sugu keisrite walitsus ja wältas 919—1024. Heinrich I. oligi mees, nagu aeg nõudis: tugew keha ning erk waim ühtlasi suutsiwad lagunewat riiki ühendada ning wäliseid waenlasi eemalle peletada. Kõige päält sundis ta wõimsad, herzogid ning grahwid, osalt armu, osalt hirmu läbi sõna kuulma, wõttis siis Lothringia maa Prantslastelt ning Schleswigi maa Daanlasilt ära ja asutas Slaawlaste wasta isemaakonna; wiimiste sekka püüdis ta ka ristiusu seemet wälja külwata. Aga tema tähtsam töö oli alles tegemata: riigi pääwaenlased, Magyarlased.Magyarlased, käisiwad enne kui pärast iga aasta oma ratsasalkadega maad laastamas. Nende
