Kuritöö ja karistus/Kolmas osa/IV
←III
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
V→
|
IV
Sel silmapilgul avanes tasakesi uks ja pelglikult ringi vaadates astus sisse tütarlaps. Kõik pöördusid imestudes ja uudishimus tema poole. Raskolnikov ei tundnud teda kohe ära. See oli Sofja Semjonovna Marmeladova. Eile nägi Raskolnikov teda esimest korda, kuid niisugusel silmapilgul ja niisuguses olukorras ning rõivastuses, et tema mällu oli jäänud hoopis teistsuguse isiku kuju. Praegune tulija oli tagasihoidlikult ja isegi kehvalt rõivastatud neiu, alles nooruke, peaaegu tütarlaps, tagasihoidlikkude ja viisakate kommetega; selge, ent nagu pisut hirmunud näoga. Seljas olid tal väga lihtsad kodused rõivad, peas vana ja moestläinud kübar; ainult käes hoidis ta nagu eilegi päevavarju. Leides ootamatult toa inimesi täis olevat, ta mitte ainult ei kohmetunud, vaid kaotas sootuks pea, lõi kartma nagu väike laps ja tegi juba liigutuse, et ära minna.
«Ah… see olete teie…!» ütles Raskolnikov suures imestuses ja äkki kohmetus.
Talle tuli järsku meelde, et ema ja õde Lužini kirja tõttu pealiskaudselt juba teavad kellestki «teatavate elukommetega» neiust. Just äsja oli ta Lužini laimu vastu protesteerinud ja tähendanud, et nägi seda neiut eile esimest korda, ja äkki astub see neiu ise sisse. Tuli ka see meelde, et ta mitte sugugi ei protestinud ütluse vastu «teatavate elukommetega». Kõik see välgatas tal äkki ebaselgelt läbi pea. Kuid hoolsamini vaadates nägi ta, et see alandatud olend on juba niivõrd alandatud, et tal temast kahju hakkas. Kui aga neiu liigutuse tegi, nagu tahaks ta hirmu pärast põgeneda, võpatas Raskolnikovi sisemuses nagu midagi.
«Teie tulete täiesti ootamatult,» tõttas ta rääkima, peatades teda pilguga. «Olge head, istuge. Te tulete vist Katerina Ivanovna poolt. Lubage, istuge, mitte siia, vaid siia…»
Sonja sisseastumisel oli Razumihhin, kes oli istunud ühel Raskolnikovi kolmest toolist, mis seisis otse ukse kõrval, püsti tõusnud, et anda neiule ruumi mööda minna. Esiteks tahtis Raskolnikov ta istuma panna sohvanurka, kus varemini istus Zossimov, kuid tal tuli meelde, et sohva on liiga familiaarne paik ja täidab temal ka sängi aset, ja ta ruttas Sonjale Razumihhini tooli pakkuma.
«Sina aga istu siia,» ütles Raskolnikov Razumihhinile, näidates kohta sohval, kus oli ennist istunud Zossimov.
Sonja istus peaaegu hirmuvärinaga ja heitis pelgliku pilgu mõlemale daamile. Oli näha, et ta isegi sellest aru ei saanud, kuidas ta küll nendega kõrvuti võis istuda. Seda taibates hirmus ta nii, et äkki jällegi üles tõusis ja täielikus segaduses Raskolnikovi poole pöördus.
«Mina… ma… tulin silmapilguks, andke andeks, et tülitasin teid,» lausus ta katkendlikult, «Katerina Ivanovna saatis minu, teist kedagi polnud tal… Aga Katerina Ivanovna käskis teid väga paluda homme matusele tulla, hommikul… pärast jumalateenistust… Mitrofani surnuaial… ja pärast meile tulla… tema juurde… einele… Temale au teha… Ta käskis paluda…»
Sonja hakkas kogelema ja jäi vait.
«Püüan tulla… tingimata… tingimata,» vastas Raskolnikov ka püsti tõustes ja samuti kogelema hakates, ilma et oleks lõpetanud. «Olge head, istuge,» ütles ta äkki, «mul on vaja teiega rääkida. Olge head, võib-olla on teil kiire, – olge head, ohverdage mulle paar minutit…»
Ja ta nihutas neiule tooli. Sonja istus toolile ja vaatas jällegi ruttu arglikult daamide poole ning lõi äkki silmad maha.
Raskolnikovi kahvatu nägu läks punaseks; kogu tema olemus oleks nagu pahupidi pöördunud; silmad lõid põlema.
«Ema,» ütles ta kindlalt ja tungivalt, «see on Sofja Semjonovna Marmeladova, tema isa oligi see õnnetu härra Marmeladov, kelle eile hobused minu oma silma all ära tallasid ja kellest ma teile juba rääkisin…»
Pulheeria Aleksandrovna vaatas Sonjat ja pilutas pisut silmi. Hoolimata oma segadusest Rodja tungiva ja väljakutsuva pilgu ees, ei suutnud ta ometi kuidagi sellest lõbust loobuda. Dunja vaatas tõsiselt ja üksisilmi vaesele tütarlapsele näkku ning uuris seda arusaamatuses. Raskolnikovi tutvustamist kuuldes pidi Sonja jällegi silmad üles tõstma, kuid kohmetus veel rohkem kui enne.
«Ma tahtsin teilt küsida,» pöördus Raskolnikov ruttu neiu poole, «kuidas teil täna seal on? On teid tülitamas käidud?… Näiteks politseist…»
«Ei, kõik on möödas… Liiga selgesti on näha, millest surm tuli. Pole tülitatud. Ainult majaelanikud on pahased.»
«Miks?»
«Et surnukeha nii kauaks jääb… nüüd on ju palav, lehk… nii et täna, õhtupalveks, viiakse ta surnuaiale, pannakse kuni homseni kabelisse. Katerina Ivanovna ei tahtnud esiteks, aga nüüd näeb isegi, et pole võimalik…»
«Siis täna?»
«Ta palub teid homme kirikusse matusele tulla, meile au teha, pärast seda aga tema juurde, peielauda…»
«Korraldab ta siis matusepeo?»
«Jah, eine; ta käskis teid väga tänada, et te eile teda aitasite… ilma teieta poleks millegagi matta olnud.» Rääkija huuled ja lõug lõid äkki värisema, kuid ta võttis jõu kokku, pidas vastu, ja langetas jällegi silmad.
Kõneluse ajal silmitses Raskolnikov teda teravalt. See oli kõhnuke, üsna kõhnuke ja kahvatu ebakorrapärane nägu, väikese terava nina ja lõuaga. Teda ei võinud kenakski nimetada, kuid ta sinised silmad olid selle eest nii selged ja kui nad elavama ilme omandasid, muutus nägu nii heaks ja lihtsameelseks, et tahtmata jättis meeldiva mulje. Tema näos ja kogu kehas oli peale selle veel üks iseloomulik joon: hoolimata oma kaheksateistkümnest aastast paistis ta peaaegu tütarlapsena, oma aastatest palju nooremana, peaaegu päris lapsena, ja see avaldus ajuti isegi naljakalt tema liigutusis.
«Kas tõesti võis Katerina Ivanovna nii väikese summaga läbi ajada ja pealegi veel mõtleb einet?…» küsis Raskolnikov tungivalt kõnelust jätkates.
«Puusärk tuleb ju lihtne… ja kõik on lihtne, nii et kalliks ei lähe… Ennist rehkendasime Katerina Ivanovnaga kõik kokku, jääb pisut ülegi, nii et võib mälestada… Ja Katerina Ivanovna tahab nii väga, et see nõnda oleks. Võimatu… temale lohutuseks… ta on ju niisuke, te teate ju…»
«Mõistan, mõistan… Muidugi… Mis te minu toast nii silmitsete? Ema räägib ka, et on surnukirstu moodi teine.»
«Te andsite eile kõik meile!» lausus Sonja äkki vastuseks mingisuguse tugeva ja rutulise sosinaga ning lõi jällegi silmad maha. Ta huuled ja lõug hakkasid uuesti värisema. Juba ammugi üllatas teda Raskolnikovi korteri vaene sisustus ja nüüd libisesid need sõnad nagu iseenesest ta huulilt. Järgnes vaikus. Dunja silmad läksid nagu selgemaks, kuna Pulheeria Aleksandrovna isegi lahkelt Sonjale otsa vaatas.
«Rodja,» ütles ta tõustes, «me sööme mõistagi koos lõunat, Dunja, lähme… Sina aga, Rodja, peaksid pisut jalutama, siis puhka, lama ja tule aegsasti… Muidu, ma kardan, väsitame su ära…»
«Jajah, tulen,» vastas Raskolnikov tõustes ja kiirustades. «Siiski, mul on üks asi…»
«Kas tõesti tahate ka lõunat lahus süüa?» hüüdis Razumihhin imestunult Raskolnikovi vaadates. «Mis sa ometi…?»
«Jajah, tulen, tulen, muidugi, muidugi… Sina aga jää silmapilguks siia. Ega teil teda praegu tarvis ole, ema? Või võtan ma tema teilt ära?»
«Oh, ei, ei! Teie aga, Dmitri Prokofjitš, tulete ka lõunale, olete nii hea?»
«Olge head, tulge!» palus Dunja.
Razumihhin jättis särava näoga jumalaga. Silmapilguks kõik kuidagi kohmetusid.
«Jumalaga, Rodja, see tähendab nägemiseni; ma ei armasta «jumalaga» öelda. Jumalaga, Nastasja… Ah, jällegi ütlesin «jumalaga»…»
Pulheeria Aleksandrovna tahtis ka Sonjale pead nikutada, kuid millegipärast ei läinud see tal korda, ja kiirustades lahkus ta toast.
Aga Avdotja Romanovna ootas nagu oma korda ja ema kannul Sonjast mööda minnes jättis ta temaga tähelepaneliku, viisaka ja sügava kummardusega jumalaga. Sonja kohmetus, kummardas kuidagi kärsitult ja hirmunult ja tema näol helkis isegi mingisugune haiglane tunne, nagu oleks Avdotja Romanovna viisakus ja tähelepanu talle rõhuv ja piinav.
«Dunja, jumalaga!» hüüdis Raskolnikov kojas. «Anna kätt ka!…»
«Ma andsin juba. Oled unustanud?» vastas Dunja ning pöördus lahkelt ja kohmakalt tema poole.
«Noh, mis siis, anna veel!»
Ja kõvasti pigistas ta tema sõrmekesi. Dunja naeratas talle, läks näost punaseks, tõmbas ruttu käe ära ja tõttas emale järele, olles millegipärast õnnelik.
«Noh, ja tubli!» ütles Raskolnikov tagasi tulles Sonjale ja vaatas talle selgel pilgul otsa. «Saatku issand surnutele hingamist, kuid elavatele elu! Eks? Eks? Eks ju?»
Sonja vaatas imestudes tema äkki selginud nägu; Raskolnikov vahtis vaikides ja üksisilmi mõni minut neiut; kogu kadunud isa jutt oma tütrest välgatas tal mälestuses…
«Issand, Dunja,» lausus Pulheeria Aleksandrovna kohe tänavale jõudes. «Olen rõõmuski, et ära tulime; nagu kergem on. Noh, mõtlesin ma eile vagunis selle peale, et niisugune asi võiks mind rõõmustada?»
«Jällegi ütlen teile, ema, et ta on alles väga haige. Kas te tõesti seda ei näe? Võib-olla läks tal tervis käest just meie järele igatsedes… Peab vähem nõudlik olema ja palju, palju peab andeks andma.»
«Aga olid sina vähenõudlik?» küsis Pulheeria Aleksandrovna ägedalt ja armukadedalt. «Tead, Dunja, vaatasin teid mõlemaid, sa oled nagu tema suust kukkunud, ja mitte niipalju näo, kui hinge poolest: te mõlemad olete kurvameelsed, mõlemad sünged ja äkilised, mõlemad kõrgid ja suuremeelsed… Ei või ju ometi olla, et ta oleks egoist, Dunja, mis?… Aga kui selle peale mõtlen, mis täna õhtul meil sünnib, hakkab süda valutama!»
«Rahustuge, ema, sünnib see, mis sündima peab.»
«Dunja! Aga mõtle vaid, missuguses seisukorras me praegu oleme! Noh, mis siis, kui Pjotr Petrovitš loobub?» pahvatas vaene Pulheeria Aleksandrovna äkki ootamatult.
«Mis väärtus tal siis niisugusel korral on?» vastas Dunja teravalt ja põlglikult.
«Seda tegime hästi, et nüüd ära tulime,» tõttas Pulheeria Aleksandrovna vahele rääkima, «ta tahtis vist kuhugi minna; las jalutab pisut, hingab värsket õhku… tema juures on hirmus lämmatav… aga kus siin õhku hingamiseks saada? Siin on tänavalgi nagu õhuaknata toas, issand, mis linn see küll on!… Oota, hoia eest, tallavad ära, kantakse midagi! See on ju klaver, mida viidi, tõepoolest… küll tõukavad… Seda neiut kardan ma ka väga…»
«Missugust neiut, ema?»
«Seda Sofja Semjonovnat, kes praegu sinna tuli…»
«Miks?»
«Mul on niisugune aimus, Dunja. Noh, usu või ära usu, aga niipea kui ta sisse astus, kohe mõtlesin, et siin just see peaasi peitubki…»
«Mitte midagi ei peitu seal!» hüüdis Dunja pahaselt. «Kui imelik te oma aimustega olete, ema! Ta on eilsest päevast saadik temaga tuttav, ei tundnud teist äragi, kui ta sisse astus.»
«Küll näed…! Ta teeb mu rahutuks, küll sa näed, küll sa näed! Ja kuidas ma ära hirmusin: vaatab teine mulle otsa, niisugused silmad, vaevalt suutsin toolil istuda, mäletad, kui ta teda tutvustama hakkas. Ja imelik: Pjotr Petrovitš kirjutab temast nõnda, aga Rodja tutvustab teda meiega, pealegi veel sinuga! Tähendab, Rodjale on ta kallis!»
«Paljugi, mis kirjutab! Ka meist räägiti ja kirjutati, oled juba unustanud? Mina aga olen kindel, et ta on… kena tüdruk ja kõik muu on… lollus!»
«Annaks jumal!»
«Pjotr Petrovitš on kõlvatu keelekandja,» sähvas äkki Dunja.
Pulheeria Aleksandrovna pea langes longu. Kõnelus katkes.
«Tead, mis, ma tahan sulle üht asja rääkida…» ütles Raskolnikov Razumihhinit akna juurde viies.
«Ma võin siis Katerina Ivanovnale öelda, et te tulete…» tõttas Sonja rääkima ja tahtis hüvasti jättes lahkuda.
«Silmapilk, Sofja Semjonovna, meil saladusi ei ole, teie ei sega meid… Ma tahaksin teile veel paar sõna öelda… Tead, mis,» pöördus ta äkki Razumihhini poole, ilma et oleks lõpetanud. «Sa tunned ju seda… Kuidas ta nüüd on!… Porfiri Petrovitšit?»
«Aga muidugi! Sugulane. Mis siis?» lisas Razumihhin mingisuguses uudishimuõhinas juurde.
«Tema ju ajab nüüd seda asja… Noh, seda tapmise asja… eile ju rääkisite…»
«Noh, ja siis?» Razumihhini silmad venisid äkki suureks.
«Ta otsis pantijaid, aga mul on ju ka seal pandid, tühja-tähja, ei, siiski õe sõrmus, mis ta mulle mälestuseks andis, kui ma siia sõitsin, ja isa hõbekell. Kõik kokku viis-kuus rubla, kuid mulle on see kallis mälestus. Mis ma nüüd siis pean tegema? Ma ei tahaks, et asjad kaduma läheksid, eriti kell. Ma kartsin ennist, et ehk ema hakkab küsima, tahab seda näha, kui Dunja kellast jutt oli. See on ainuke asi, mis isalt on säilinud. Ema jääb haigeks, kui see kaduma läheb! Naised! Kuidas siis teha, õpeta! Tean, et peaks jaoskonda minema. Aga kas poleks parem Porfiri enese juurde, mis? Mis sa arvad? Tahaksin ruttu selle asja korda ajada. Küll näed, ema küsib veel enne lõunat!»
«Mitte jaoskonda, vaid tingimata Porfiri enese juurde!» hüüdis Razumihhin nagu suures ärevuses. «Noh, kui rõõmus ma olen! Mis seal siis on, lähme kohe, paar sammu maad, leiame ehk teise kodust!»
«Minugipärast… lähme…»
«Tema aga on väga, väga rõõmus sinuga tuttavaks saades! Ma olen temale sinust sageli rääkinud, mitu korda… Veel eile rääkisin. Lähme!… Siis sina tundsid seda vanaeite? See’p see on… Suu-re-pä-ra-selt läheb kõik!… Ahjaa… Sofja Ivanovna…»
«Sofja Semjonovna,» parandas Raskolnikov. «Sofja Semjonovna, see on minu sõber Razumihhin, väga hea inimene…»
«Teil ehk on nüüd tarvis minna…» tahtis Sonja öelda, ilma et oleks Razumihhinile pilku tõstnud, mis tema enda veel enam kohmetama pani.
«Lähme pealegi,» otsustas Raskolnikov. «Veel täna astun teie poole sisse, Sofja Semjonovna. Öelge ainult, kus teie elate.»
Mitte just et ta segi oleks läinud, vaid ta nagu oleks liiga tõtanud ja neiu pilkude eest hoidunud. Sonja andis oma aadressi ja punastas. Kõik läksid koos välja.
«Kas ust kinni ei pane?» küsis Razumihhin teiste järel mööda treppi alla minnes.
«Mitte kunagi!… Siiski, juba kaks aastat mõtlen lukku osta,» lisas Raskolnikov hooletult juurde. «Õnnelikud inimesed, kel pole midagi lukustada,» pöördus ta naerdes Sonja poole.
Hoovivärava juures nad peatusid.
«Te lähete paremale poole, Sofja Semjonovna? Ahjaa: kuidas te minu üles leidsite?» küsis Raskolnikov, nagu tahaks ta temale hoopis midagi muud öelda. Ta tahtis aina neiu leebetesse selgetesse silmadesse vaadata ja ikka see millegipärast ei õnnestunud…
«Te ütlesite ju eile oma aadressi Poljale.»
«Polja? Ahjaa… Poljake! See… väike… on teie õde? Ma andsin siis temale aadressi?»
«Kas te siis olete juba unustanud?»
«Ei… mäletan…»
«Ma kuulsin teist juba kadunu suust… Ainult siis ei teadnud ma teie liignime ja ka tema ise ei teadnud… Nüüd tulin… ja et ma eile teie liignime kuulsin… küsisin ma täna: kus elab siin härra Raskolnikov?… Ega teadnudki, et ka teie kellegi juures elate… Jumalaga… Katerina Ivanovnale ma siis…»
Sonja oli väga rõõmus, et viimaks ometi minema sai. Ta läks, silmad maha löödud, kiirustades, et rutemini teiste pilkude eest kaduda, et rutemini need paarkümmend sammu ära käia, kust ta pöörab ära paremale, et jääda viimaks üksi oma mõtetega ja siis kedagi nägemata ja midagi tähele panemata iga öeldud sõna, iga asjaolu üle järele mõelda. Kunagi, mitte kunagi polnud ta midagi selletaolist tundnud. Terve uus maailm langes teadmatult ja segaselt tema hinge. Tal tuli äkki meelde, et Raskolnikov tahtis ise täna tema juurde sisse astuda, võib-olla veel hommikul, võib-olla kohe!
«Ainult mitte täna, palun, mitte täna!» pomises ta põksuval südamel, nagu paluks ta kedagi hirmunud lapsena. «Issand! Minu juurde… sinna tuppa… ta näeb… oo, issand!»
Muidugi ei võinud ta sel silmapilgul tähele panna üht tundmatut härrat, kes hoolikalt teda silmas pidas ja ta kannul käis. See härra saatis neiut päris väravast väljumise silmapilgust saadik. Sel hetkel, kui kõik kolm – Razumihhin, Raskolnikov ja Sonja – kõnniteel paariks sõnaks peatuma jäid, oleks see härra nagu võpatanud; ta kuulis mööda minnes kogemata Sonja sõnu: «Ja küsisin: «Kus elab siin härra Raskolnikov?»» Ruttu, kuid tähelepanelikult silmitses võõras härra kõiki kolme, eriti aga Raskolnikovi, kelle poole Sonja oli pöördunud; seejärel heitis ta pilgu ka majale ja jättis selle meelde. See kõik toimus silmapilgu jooksul, käigu peal, ja möödamineja, kes püüdis kõigest sellest mitte väljagi teha, läks edasi, vähendades sammu, nagu oodates. Ta varitses Sonjat, sest ta nägi, et nad hüvasti jätsid ja et Sonja kuhugi oma poole läheb.
«Kuhu nimelt? Olen kuskil seda nägu näinud,» mõtles võõras Sonjat meelde tuletades. «Vaja teada saada.»
Käänakuni jõudnud, läks ta üle tänava, pöördus ümber ja nägi, et Sonja tuleb temale juba järele, sama teed mööda, ega pane midagi tähele. Käänakul pöördus ka neiu samasse tänavasse. Mees läks neiule järele, käies teisel pool kõnniteed, ega lasknud teda silmist; ligikaudu viiekümne sammu järel läks ta üle tänava samale kõnniteele, kus oli Sonjagi, ja astus tema kannul, umbes viis sammu temast maha jäädes.
See oli viiekümne eluaasta ringis mees, veidi üle keskmise kasvu, tüse, laiade ja püstakate õlgadega, mis andis talle pisut nagu küüraka välimuse. Ta oli moepäraselt ja mugavalt riides, välimuselt väärikas isand. Käes olid tal uued kindad ja ilus kepp, millega ta igal sammul vastu kõnniteed lõi. Ta lai sarnakas nägu oli üpris meeldiv ja näovärv värske, mittepeterburilik. Mehe juuksed, alles väga paksud, olid üsna valkjad ja pisut-pisut leidus neis juba hõbedat, kuna lai, tihe habe, mis laialt rinnale langes, juustest veel heledamana paistis. Ta silmad olid sinised, pilk külm, läbitungiv ja mõtlik; huuled helepunased. Üldiselt see oli hästi säilinud meesterahvas ja näis oma aastatelt palju nooremana.
Kui Sonja kanali äärde jõudis, olid nad kahekesi kõnniteel. Neiut vaadeldes märkas võõras tema mõtlikkust ja hajameelsust. Oma maja juures pöördus Sonja väravast sisse, kuna võõras nagu pisut imestunult talle järele läks. Hoovis pöördus neiu paremale poole, nurka, kus oli trepp, mis tema korterisse viis. «Aa!» pomises võõras härra ja hakkas tema järel mööda trepiastmeid üles minema. Alles siis märkas teda Sonja. Ta läks kolmandale korrusele, pöördus rõdule ja kõlistas nr. 9-ndasse, mille uksele kriidiga oli kirjutatud: «Kapernaumov, rätsep.» «Aa!» kordas võõras jällegi, imestudes kummalise kokkusattumuse üle, ja kõlistas kõrvalseisvasse nr. 8-ndasse. Uksed olid kuus sammu teineteisest eemal.
«Teie elate Kapernaumovi juures?» ütles härra ja vaatas naerdes Sonjat. «Ta tegi mulle eile vesti ümber. Aga mina elan siin, teiega kõrvuti, madam Rösslichi, Gertrude Karlovna juures. Kui kenasti see on sattunud!»
Sonja vaatas teda tähelepanelikult.
«Naabrid,» jätkas isand kuidagi eriti lõbusalt. «Ma olen ju alles kolmandat päeva linnas. Noh, esialgu aga nägemiseni.»
Sonja ei vastanud; uks avati ja ta lipsas sisse. Millegipärast hakkas tal häbi ja ta oleks nagu kartma löönud.
Porfiri juurde minnes oli Razumihhin väga erutatud.
«See on tore, vennas,» kordas ta. «Ja ma olen rõõmus! Ma olen rõõmus!»
«Miks sa siis nii rõõmutsed?» mõtles Raskolnikov endamisi.
«Ma ju ei teadnudki, et ka sina vanaeide juures pantimas käisid. Ja… ja… kas see juba ammugi oli? See tähendab, kas sa juba ammugi seal käisid?»
«On see alles naiivne lollpea!» mõtles Raskolnikov.
«Millal…?» peatus Raskolnikov meelde tuletades. «Mõned päevad enne tema surma käisin ma seal. Muide, ega ma praegu oma asju ei lähe välja lunastama,» jätkas ta mingisuguse kärsitu ja iseäraliku murega asjade pärast. «Mul on ainult rubla hõbedat taskus… selle eilse äraneetud jampsimise tõttu…!»
Jampsimist nimetas ta eriti mõjukalt.
«Nojah, jajah,» oli Razumihhin ei tea millega ruttu nõus. «Ah siis sellepärast… osalt… üllataski sind seekord… aga, tead sa, ka sonides rääkisid sa mingisugustest sõrmustest ja kotikestest!… Nojah, jaa, jaa… See on selge, nüüd on kõik selge.»
«Etskae! Kuidas see mõte küll nende peas laiali on valgunud. See inimene läheks minu eest kas või ristipuule, aga ometi on ta väga rõõmus, et selgus, miks ma sonides sõrmuseid meelde tuletasin! Kuidas see neil kõigil küll pähe kinni on hakanud!»
«Kas me tema aga kodust leiame?» küsis Raskolnikov kuuldavalt.
«Leiame, leiame,» tõttas Razumihhin kinnitama. «See on, kulla sõber, tore poiss, küll näed! Kohmakas küll pisut, see tähendab, ta on ju seltskonnainimene, kuid ta kohmakust mõtlen ma teises suhtes. Tark poiss, tark, isegi mitte sugugi rumal, ainult mõtlemisviis mingisugune iseäralik… Umbusklik, skeptik, küünik… armastab tüssata, see tähendab, mitte tüssata, vaid ninapidi vedada… Noh, ja vana materiaalne meetod… Aga oma asja tunneb, tunneb… Mineval aastal otsis ta ükskord tapja üles, kui olid kõik jäljed kadunud! Väga, väga, väga tahab sinuga tuttavaks saada…!»
«Miks siis just nii väga?»
«See tähendab, mitte just et… mõistad, viimasel ajal, kui sa haigeks jäid, pidin ma sagedasti ja palju sind meelde tuletama. Noh, ja tema kuulas… ja kui teada sai, et sina oled jurist, kuid ei saa oma materiaalse seisukorra tõttu kursust lõpetada, ütles ta: «Kui kahju!» Sellest tegingi järelduse… See tähendab, kõik see koos, mitte ainult see; eile… Zametov… Mõistad, Rodja, eile, purjus peaga, lobisesin ma sulle midagi koju minnes… sest mina, va vennas, kardan, et sa ehk liialdad, mõistad…»
«Mida siis? Et mind hullumeelseks peetakse? Jah, võib-olla on tõsi.»
Ta naeratas sunnitult.
«Jajah… see tähendab, ptüi, ei!… Noh, kuid kõik, mis ma rääkisin… (samal korral ka sellest teisest asjast), see kõik oli lollus ja purjus peaga.»
«Mis sa end vabandad! Kuidas see mu ära on tüüdanud!» hüüdis Raskolnikov liialdatud ärritusega. Siiski, osalt mängis ta silmakirjalikku.
«Tean, tean, mõistan. Ole kindel, et mõistan. Häbi on rääkidagi…»
«Kui on häbi, siis ära räägi.»
Mõlemad vaikisid. Razumihhin oli enam kui rõõmujoovastuses ja Raskolnikov tundis seda tülgastusega. Ka teda erutas see, mida Razumihhin Porfirist äsja rääkis.
«Ka temale peab Laatsarusest laulma,» mõtles ta kahvatudes ja peksleva südamega, «ning loomulikumalt laulma. Kõige loomulikum oleks mitte midagi laulda. Püüdlikult ei tohi midagi laulda! Ei, püüdlikult poleks jällegi loomulik… Noh, eks näe, mis välja tuleb… eks vaatame… otsekohe… On see hea või halb, et ma lähen? Liblikas lendab ise küünlatulle. Süda peksleb, see pole hea…!»
«Selles hallis majas,» ütles Razumihhin.
«Kõige tähtsam – kas Porfiri teab või ei tea, et ma eile selle nõia korteris käisin… ja verd küsisin? Seda peab kohe tema näost teada saama, juba esimesest pilgust, niipea kui sisse astun, muidu… kas või suren, aga ma pean teada saama,» mõtles ta endamisi.
«Tead, mis?» pöördus ta äkki kelmikal naeratusel Razumihhini poole. «Ma panin täna tähele, et sa oled juba hommikust saadik mingisuguses ebatavalises ärevas meeleolus. On see tõsi?»
«Kuidas ärevas? Mitte kuidagi ärevas,» võpatas Razumihhin.
«Ei, see on näha. Ennist istusid sa toolil, nagu sa kunagi ei istu, kuidagi serval ja kogu keha tõmbles. Asja ees, teist taga, kargasid sa mitu korda üles. Kord oled pahane, aga äkki muutub nägu millegipärast nagu kõige magusamaks koogiks. Isegi punastasid, eriti, kui sind lõunale kutsuti, punastasid hirmsasti.»
«Mitte midagi; luiskad!… Kuhupoole sa sellega sihid?»
«Sa oled nagu mõni koolipoiss! Ptüi, kurat, jällegi punastab teine!»
«Missugune siga sa küll oled!»
«Mis sa siis häbened? Romeo! Oota, seda tahan ma täna kuskil edasi rääkida, hahahaa! Teen emale nalja… ja veel kellelegi…»
«Kuule, kuule, kuule, see on ju viimaks, see on ju… Mis see siis viimaks ometi on, kurat!» läks Razumihhin lõplikult segi, hirmust tardudes. «Mis sa neile räägid? Mina, sõber… Ptüi, missugune siga sa küll oled!»
«Lihtsalt kevadine roos! Ja kui hästi see sulle sobib, kui sa ise teaksid; kümneverssokine Romeo! Ja kuidas sa enese täna oled puhtaks pesnud, isegi küüned puhastanud, eks? Millal on seda enne nähtud? Jumala eest, ka pumatit oled sa tarvitanud! Kummardu!»
«Siga!!!»
Raskolnikov naeris nii, et ei suutnud enam kuidagi enese üle valitseda, ja nõnda naerdes astusidki nad Porfiri Petrovitši korterisse. Seda oligi Raskolnikovile vaja; sisemisest ruumist võis kuulda, et naerdes sisse tullakse ja veel esikuski lõkerdatakse.
«Mitte ainustki sõna siin, või ma… löön su lömaks!» sosistas Razumihhin raevus ja haaras Raskolnikovil õlast kinni.