Kuritöö ja karistus/Kolmas osa/V
←IV
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
VI→
|
V
Raskolnikov astus juba uksest sisse. Ta läks niisuguse näoga, nagu hoiaks end kõigest väest tagasi, et mitte uuesti naerma pursata. Tema järel tuli pikakoivaline ja kohmakas, häbenev Razumihhin, täiesti moonutatud ja metsiku, pojengpunase näoga. Kogu ta kuju ja nägu olid sel silmapilgul tõepoolest naljakad ja põhjendasid Raskolnikovi naeru. Veel enne, kui Raskolnikovi jõuti tutvustada, kummardas ta keset tuba seisva ja küsivalt neid vaatleva peremehe ees, ulatas sellele käe ja surus peremehe oma, ikka veel nähtava jõupingutusega naeru tagasi hoides, et vähemalt kaks-kolmgi sõna enda tutvustamiseks öelda. Kuid vaevalt suutis ta tõsise näo teha ja midagi lausuda, kui ta äkki, nagu tahtmatult, silmad Razumihhinile heitis ja ei suutnud end enam pidada: tagasihoitud naer purskus seda suurema hooga välja, mida tugevamini teda oli kinni hoitud. Ebaharilik raevukus, millega Razumihhin Raskolnikovi «südamlikule» naerule vastas, andis kogu etendusele kõige võltsimatuma lustlikkuse ja – mis peaasi – loomulikkuse ilme. Razumihhin oleks nagu meelega veel tagant aidanud.
«Ptüi, kurat!» möirgas ta käega lüües ja tabas sellega väikest ümarikku lauda, kus seisis tühi veeklaas. Laud lendas ümber. Klaas kukkus klirisedes puruks.
«Milleks küll mööblit lõhkuda, mu härrad, kroonu saab kahju!» hüüdis Porfiri Petrovitš lõbusalt.
Kogu vaatepilt oli järgmine: Raskolnikov naeris, unustades oma käe peremehe pihku, kuid ta pidas piiri ja ootas parajat silmapilku, et ruttu ja loomulikult lõpetada. Laua ümberlendamisest ja klaasi purukskukkumisest täielikult kohmetunud Razumihhin vahtis süngel pilgul kilde, sülitas ja läks pahase näoga akna alla, kus ta seljaga teiste poole seisma jäi, vahtides välja, ilma et midagi näeks. Porfiri Petrovitš naeris ja oleks veelgi naernud, kuid nähtavasti soovis ta asja kohta seletust. Nurgas toolil istus Zametov, kes võõraste ilmumisel üles tõusis ja ootavalt, nägu naerul, seisma jäi, kuid kes siiski nagu arusaamatuses ja isegi nagu uskumatult kogu etendust, Raskolnikovi aga mingisuguses segaduses vaatles. Zametovi ootamatu siinolek üllatas Raskolnikovi ebameeldivalt.
«Selle üle peab veel aru pidama,» mõtles ta.
«Olge head, vabandage,» lausus ta tugevasti kohmetudes. «Raskolnikov…»
«Minge ikka, väga rõõmustav, ja pealegi tulite nii rõõmustavalt sisse… Mis, tema ei taha enam teretadagi?» näitas Porfiri Petrovitš Razumihhini poole.
«Jumala eest, ei mõista, miks ta minu peale nii vihaseks sai. Ma ütlesin talle teel tulles ainult, et ta sarnaneb Romeoga ja… ja tõestasin seda, ning muud polnud vististi midagi.»
«Siga,» ütles Razumihhin ümber pöördumata.
«Tähendab, pidi väga tõsine põhjus olema ühe sõna pärast nõnda vihaseks saada,» naeris Porfiri.
«Ah sind, uurijat!… Noh, kurat võtku teid kõiki!» lõpetas Razumihhin. Ja äkki naerma hakates astus ta, nagu poleks midagi, juhtunud, lõbusal näol Porfiri Petrovitši juurde.
«Küllalt! Kõik on lollid! Asja juurde: mu sõber Rodion Romanõtš Raskolnikov, esiteks, ta on teist kuulnud ja tahtis tuttavaks saada, aga teiseks – tal on teie juurde asja. Aa! Zametov! Kust sina siia oled saanud? Kas te siis olete tuttavad? Ammugi juba?»
«Mis see siis veel on?» mõtles Raskolnikov ärevalt.
Zametov oleks nagu kohmetunud, kuid mitte väga.
«Eile sinu juures saime tuttavaks,» ütles ta ladusalt.
«Tähendab, jumal aitas kaasa: möödunud nädalal palus teine mind hirmsasti, et mina teda kuidagi sinuga, Porfiri, tutvustaksin, kuid nüüd olete vargsi ninad kokku pistnud… Kas sul tubakat on?»
Porfiri oli koduselt riides, hommikumantlis, pesu väga puhas ja tuhvlid kulunud. Ta oli aastat kolmkümmend viis vana, kasvult alla keskmise, tüse ja isegi kõht ees, nägu puhtaks raseeritud, ilma vuntsideta ja põskhabemeta, eriti just kukla tagant ümmarguseks kummitud suurel ümarikul peal juuksed lühikeseks pöetud. Tema pondunud ümmargune ja pisut nösininaline nägu oli haiglaselt tumekollane, ometi kaunis erk ja pilkav. See nägu oleks võinud heasüdamlikki olla, kui poleks muljet seganud mingisuguse hõreda, vesise helgiga ilme silmades, mida varjasid peaaegu valged, liikuvad, nagu kellelegi pilgutavad ripsmed. Imelikul viisil ei tahtnud nende silmade pilk kuidagi sobida tema kujuga, milles oli midagi eidelikku, kuna aga pilk talle palju tõsisema välimuse andis, kui seda esimesel hetkel kuju tõttu oleks võinud oodata.
Niipea kui Porfiri Petrovitš kuulis, et võõral tema juurde «asja» on, palus ta teda kohe sohvale istuda ja istus ise teise otsa, puurides silmadega külalist ja oodates kärsitult tema seletusi pingutatud ning juba liiga tõsise tähelepanuga, mis alguses rõhub ja paneb kohmetuma, iseäranis siis, kui sellega pole harjunud ja kui see, mida teie seletate, pole teie arvates kaugeltki tasakaalus selle haruldaselt tähtsa tähelepanuga, mille osaliseks saate. Kuid Raskolnikov rääkis oma asja lühidalt ja korralikult, selgelt ja täpselt, ning oli endaga niivõrd rahul, et jõudis isegi Porfirit silmitseda. Porfiri Petrovitš ei pööranud kogu rääkimise ajal kordagi temalt oma silmi. Razumihhin, kes sama laua ääres nende vastas istus, pidas tuliselt ja kärsitult Raskolnikovi seletust silmas, vaadates kordamööda nii ühele kui teisele otsa, milles ta läks isegi üle piiri.
«Tola!» sõimas teda Raskolnikov endamisi.
«Te peate esinema sellekohase teatega politseis,» vastas Porfiri Petrovitš kõige asjalikuma näoga, «peate ütlema, et sellest ja sellest sündmusest, see tähendab tapmisest teada saanud, palute teie omakorda uurijale, kelle kätte asi antud, teatavaks teha, et need ja need asjad on teie omad ja et te soovite neid välja lunastada… või… aga teile kirjutatakse ju see valmis.»
«See’p see ongi, et ma käesoleval silmapilgul,» püüdis Raskolnikov võimalikult kohmetuda, «mitte just rahadega ei ole… ja isegi niisugust tühist asja ei või ma… ma, mõistate, sooviksin praegu ainult teatada, et need asjad on minu omad ja kui ma raha saan…»
«See on ükskõik,» vastas Porfiri Petrovitš, kuulates külmalt rahaküsimust, «aga kui tahate, võite ka otseteed minule kirjutada, selles mõttes, et – kuulda saanud sellest ja sellest, teatan nende ja nende asjade kohta, mis kuuluvad mulle, paludes…»
«See tuleb ju lihtsal paberil?» ruttas Raskolnikov vahele rääkima, kes jällegi rahaküsimuse vastu huvi tundis.
«Jaa, kõige lihtsamal!» Ning äkki vaatas Porfiri Petrovitš kuidagi nähtava muigega talle otsa, silmi pilutades ja nagu Raskolnikovile neid pilgutades. Siiski, võib-olla näis see ainult Raskolnikovile nõnda, sest see vältas ainult silmapilgu. Vähemalt midagi selletaolist oli. Raskolnikov oleks võinud jumala nimel vanduda, et ta temale pagan teab miks silma pilgutas.
«Teab!» käis tal välguna peast läbi.
«Vabandage, et niisuguste tühiste asjakestega tülitasin,» jätkas ta pisut nagu segi minnes, «mu asjad maksavad kõigest viis rubla, kuid nad on mulle eriti kallid kui mälestus neist, kellelt ma olen nad saanud, ja, pean tunnistama, et kui ma kuulsin, kohkusin ma väga…»
«Sellepärast läksidki sa eile nii kihevile, kui ma Zossimovile lobisedes tähendasin, et Porfiri kuulab pantijaid üle?» sõnas Razumihhin nähtava eesmärgiga vahele.
See oli juba väljakannatamatu. Raskolnikov ei pidanud vastu ja heitis oma vihas põlevaist mustist silmist temale tigeda ning välkuva pilgu. Silmapilk sai ta endast jälle võitu.
«Sina, kulla sõber, naerad nähtavasti mu üle?» pöördus ta osavalt tehtud ärritusega tema poole. «Olen nõus, et muretsen niisuguse rämpsu pärast sinu arvates liiga; kuid võimatu on mind sellepärast egoistiks või ahneks pidada, ja mu silmis pole need kaks tühist asjakest sugugi rämps. Ma juba ütlesin sulle, et see hõbekell, mille väärtus on null, on ainuke asi, mis isalt on järele jäänud. Võid ju minu üle naerda, kuid ema sõitis siia,» pöördus ta äkki Porfiri poole, «ja kui ta teada saaks,» pöördus ta jällegi ruttu Razumihhini poole, püüdes iseäranis häält värisema panna, «et see kell on kaduma läinud, siis, ma võin selle peale vanduda, oleks ta meeleheitel! Naised!»
«Mitte sugugi! Ma ei räägi sugugi ses mõttes! Otse vastupidi!» hüüdis kurvastatud Razumihhin.
«Kas ütlesin hästi? Loomulikult? Või liialdasin?» värises Raskolnikov endamisi. «Milleks ütlesin ma «naised»?»
«Aa, ema sõitis siis teie juurde?» küsis Porfiri Petrovitš ei tea milleks.
«Jah.»
«Millal see siis oli?»
«Eile õhtul.»
Porfiri vaikis nagu aru pidades.
«Teie asjad ei võinud mingil tingimusel kaduma minna,» jätkas Porfiri rahulikult ja külmalt. «Ma ootan teid siin juba ammugi.»
Ja nagu poleks midagi juhtunud, seadis ta tuhatoosi hoolitsevalt Razumihhini ette, kes armutult paberossi otsast tuhka vaibale poetas. Raskolnikov võpatas, kuid Porfiri ei pannud seda nagu tähelegi, muretsedes ikka Razumihhini paberossi pärast.
«Mi-is? Ootasid? Kas sa siis teadsid, et ka tema seal pantis?» hüüdis Razumihhin.
Porfiri Petrovitš pöördus otseteed Raskolnikovi poole.
«Teie mõlemad asjad, sõrmus ja kell, olid temal ühe paberi sisse mässitud, kuna paberile pliiatsiga selgesti oli teie nimi kirjutatud, niisama ka kuupäev, millal ta oli asjad teilt saanud…»
«Kuidas te küll nii tähelepanelik olete…?» pidi Raskolnikov kohmakalt naeratama, püüdes teisele otse silma vaadata, kuid ei kannatanud välja ja lisas äkki juurde:
«Ma tähendasin seda sellepärast nõnda, et vististi oli seal palju pantijaid… nii et teil oleks raske olnud neid kõiki meeles pidada… Kuid teie, otse vastupidi, mäletate kõiki neid nii selgesti ja… ja…»
«Rumalalt! Nõrgalt! Milleks ma seda juurde lisasin!» lausus ta endamisi.
«Peaaegu kõik pantijad on nüüd juba teada, nii et teie üksi ei arvanud heaks veel ilmuda,» vastas Porfiri vaevaltmärgatava pilkevarjundiga.
«Ma polnud päris terve.»
«Ka sellest kuulsin. Kuulsin isegi, et teil oli millegipärast tervis korrast ära. Te olete praegugi nagu kahvatu?»
«Mitte sugugi… otse vastupidi, üsna terve,» vastas Raskolnikov jõhkralt ja kurjalt, muutes äkki tooni. Viha tõusis temas keema ja ta ei suutnud seda maha suruda. «Viha tõttu komistangi sõnades!» välgatas tal peas. «Aga miks nad mind piinavad…!»
«Mitte päris terve!» ütles Razumihhin. «Küll aga luiskab! Kuni eilse päevani sonis peaaegu täiesti arutult maas… Noh, tead, Porfiri, ise seisab vaevalt jalul, aga niipea kui meie, mina ja Zossimov, ära läksime, pani ta enda riidesse ja pistis tasahilju plehku ning tõmbas peaaegu poole ööni kusagil ringi, ja seda, ütlen ma, kõige täielikumas sonimisseisundis, suudad sa seda endale ette kujutada! Väga tähelepanuväärne juhtum!»
«Kas tõesti kõige täielikumas sonimisseisundis? No mis sa ütled!» vangutas Porfiri mingisuguse eideliku žestiga pead.
«Ah, lollus! Ärge uskuge! Siiski, niikuinii te usute!» libises Raskolnikovil liiga kurjasti keelelt. Kuid Porfiri Petrovitš ei pannud neid imelikke sõnu nagu tähelegi.
«Kuidas võisid sa siis välja minna, kui sa ei soninud?» jätkas Razumihhin ägedaks saades. «Milleks sa välja läksid? Milleks?… Ja mispärast just salaja? Einoh, oli sul siis täis aru peas? Nüüd, kus juba hädaoht möödas, ütlen sulle seda otsekoheselt!»
«Nad tüütasid mind eile väga,» pöördus Raskolnikov häbematult väljakutsuva naeratusega Porfiri poole, «sellepärast jooksin ma endale teist korterit otsima ja võtsin hulga raha kaasa. Härra Zametov nägi ju raha. Noh, Zametov, olin ma eile terve või sonisin ma, otsustage teie!»
Nähtavasti oleks ta sel silmapilgul heameelega Zametovi ära kägistanud. Selle pilk ja vaikimine olid talle liiga vastikud.
«Minu arvates rääkisite väga arukalt ja isegi kavalalt, ainult olite liiga ärritatud,» ütles Zametov kuivalt.
«Täna aga rääkis mulle Nikodim Fomitš,» pistis Porfiri Petrovitš vahele, «et tema kohanud teid eile, juba väga hilja, ühe ametniku pool, keda hobused olid tallanud…»
«Noh, võtame või selle ametniku!» haaras Razumihhin sõnasabast kinni. «Mis, kas polnud sa selle ametniku juures hull? Andsid viimase raha lesele matuseks! Tahtsid aidata, andnud viisteist, andnud kakskümmend, noh, jätnud kolmgi rubla endale, aga tema vinnab kõik kakskümmend viis sinna!»
«Kust sina siis tead, ehk leidsin ma eile kusagilt varanduse? Sellepärast olingi helde käega… Härra Zametov teab ju, et ma varanduse leidsin…! Vabandage, olge head,» pöördus ta värisevate huultega Porfiri poole, «et me niisuguse tühja arutlusega teid pool tundi tülitame. Olete juba tüdinud, mis?»
«Minge ikka, otse vastupidi! Otse vastupidi! Kui te teaksite, kuidas te mind huvitate! Huvitav on vaadata ja kuulata… ja ma pean tunnistama, olen nii rõõmus, et te viimaks heaks arvasite tulla…»
«Anna vähemalt teedki, kurk kuivab!» hüüdis Razumihhin.
«Ilus mõte! Ehk joovad teised ka? Kas sa ehk midagi… olulisemat ei taha, enne teed?»
«Kasi minema!»
Porfiri Petrovitš läks teed käsutama.
Raskolnikovi peas keerlesid mõtted tuulispeana. Ta oli väga ärritatud.
«Peaasi, isegi varjata ei püüa nad ja ka kommetest ja viisidest ei taha nad kinni pidada! Aga mispuhul, kui sa mind sugugi ei tunne, rääkisid sa minust Nikodim Fomitšiga? Tähendab, ei tahagi varjata, et nuusivad nagu kari koeri minu järel! Sülitavad avalikult sulle näkku!» värises ta hullustuses. «Noh, lööge otseteed, kuid ärge mängige nagu kass hiirega. See pole ju viisakas, Porfiri Petrovitš, sest ma võib-olla ei luba seda!… Tõusen üles ja purskan teile kõigile kogu tõe näkku; küllap siis näete, kuidas ma teid põlgan!» Vaevalt suutis ta hinge tagasi tõmmata. «Aga mis siis, kui see minule ainult nõnda näib? Mis siis, kui see on ainult viirastus, kuna mina kõiges eksin, vilumatuse tõttu vihastun, ei suuda oma alatut osa välja kannatada? Võib-olla on see kõik ilma tagamõtteta? Nende sõnad on harilikud, kuid midagi peitub seal… Mispärast ütles ta otseteed «temal», see tähendab eidel. Miks lisas Zametov juurde, et ma rääkisin kavalalt? Miks räägivad nad niisugusel toonil? Jah… toon… Razumihhin istus siinsamas, miks siis temale midagi ei näi? Sellele süütule puupeale ei näi kunagi midagi! Jällegi palavik!… Kas Porfiri pilgutas mulle ennist silma või ei? Vististi lollus; milleks silma pilgutada? Tahavad õige mu närve ärritada või õrritavad mind? Kas on kõik viirastus või teavad nad? Isegi Zametov on häbematu… Kas on Zametov häbematu? Zametov on öö jooksul ümber mõelnud. Tundsin ette, et ta mõtleb ümber! Ta on siin kui oma inimene, aga ise – esimest korda. Porfiri ei pea teda külaliseks, istub seljaga tema poole. Vargsi ninad kokku pistnud! Tingimata pistsid minu pärast ninad vargsi kokku! Enne meid rääkisid tingimata minust… Teavad nad sellest korterist? Kui ometi rutem!… Kui ma ütlesin, et eile jooksin ära korterit otsima, siis laskis ta selle läbi, ei võtnud sõnasabast kinni… See oli osavalt, et ma korterist vahele pistsin: pärast läheb tarvis!… Nii-öelda jampsisin!… Hahahaa! Ta teab kogu eilse õhtu kohta! Ema tulekust ei teadnud!… Aga see nõiamoor on isegi kuupäeva pliiatsiga peale kirjutanud!… Luiskate, ei anna alla! Need pole veel faktid, see on ainult viirastus! Ei, tooge faktid välja! Ka korter pole fakt, ainult jampsimine; tean, mis neile öelda… Teavad nad korterist juba või ei? Ei lähe enne, kui teada saan! Milleks ma tulin? Kuid see, et ma praegu vihastun, on juba ehk fakt! Ptüi, kui kergesti ma ärritun! Aga võib-olla on see hea; haiglane osa… Ta proovib mind. Püüab mind segi ajada. Milleks ma tulin?»
See kõik lendas välguna tal peast läbi.
Porfiri Petrovitš tuli kohe tagasi. Äkki muutus ta nagu lõbusamaks.
«Pea on mul, kas tead, eilsest sinu pidust pisut… Ja üldse olen kuidagi käest ära,» jätkas ta hoopis teisel toonil, pöördudes naerdes Razumihhini poole.
«Noh, mis, kas oli huvitav? Ma lahkusin ju eile teist kõige huvitavamal silmapilgul. Kes võitis?»
«Ei keegi, iseenesestki mõista. Tormasid teised igaveste küsimuste kallale kokku, tõusid õhulossidesse…»
«Mõtle ometi, Rodja, milles karvupidi kokku mindi: kas on olemas kuritegu või mitte. Rääkisid ja pagan teab mis kokku valetasid.»
«Mis seal imestada? Harilik sotsiaalne küsimus,» vastas Raskolnikov hajameelselt.
«Küsimust ei formuleeritud mitte nõnda,» tähendas Porfiri.
«Mitte päris nõnda, see on tõsi,» oli Razumihhin kohe nõus, tõtates ja ägedaks saades nagu ikka. «Mõistad, Rodion, kuula ja ütle oma arvamus. Ma tahan seda. Ma pugesin eile kas või nahast välja ja ootasin sind; ma ütlesin neile, et tuled… Alustati sotsialistide vaatest. See on teada: kuritegu on protest sotsiaalse korralduse ebaloomulikkuse vastu, – ja see on kõik, muud mitte midagi, mitte mingeid põhjusi enam, mitte midagi!…»
«Juba luiskate!» hüüdis Porfiri Petrovitš. Ta läks nähtavasti elavamaks ja hakkas vahetevahel naerma, vaadates Razumihhinile otsa, millega ta selle veel kuumemaks küttis.
«Muud mitte midagi!» rääkis Razumihhin tuliselt vahele. «Ei luiska!… Ma näitan sulle nende raamatuid: neil on kõik sellepärast, et «keskkond sööb ära» – ja mitte midagi muud. Armastatud kõnekäänd! Siit otsene järeldus, et kui ühiskond normaalselt korraldada, siis kaovad äkki kõik kuriteod; sest pole enam põhjust protestida, ning kohe muutuvad kõik õiglasteks. Loomust arvesse ei võeta, loomus kõrvaldatakse, loomust ei oletatagi! Mitte inimsugu, mis areneb elaval ajaloolisel teel lõpuni, ei muutu nende arvates iseendast viimaks normaalseks ühiskonnaks, vaid otse ümberpöördult – sotsiaalne süsteem, mis tuleb kellegi matemaatilisest peast, korraldab ühe hetkega kogu inimsoo ja teeb ta ühe ropsuga õiglaseks ning patutuks, rutem kui ükski elav arenemine, ilma ühegi ajaloolise ja elava teeta! Sellepärast ei armasta nad juba instinktiivselt ajalugu: «Temas on ainult kõlvatus ja rumalused» – ja kõik seletub ainult rumalusega! Sellepärast ei armastatagi elavat elu arenemist: pole vaja elavat hinge! Elav hing nõuab elu, elav hing ei allu mehaanikale, elav hing on umbusklik, elav hing on tagurlik! Aga siin, lehakugi pisut korjusest, aga teda võib kummist teha, – selle eest on ta elutu, tahtetu, orjalik, ei hakka mässama. Ja resultaadina leitakse, et kõik oleneb telliskivide ladumisest ja koridoride ning tubade jaotusest falansteeris! Falansteer ise ongi juba valmis, kuid loomus ei ole veel falansteeri jaoks valmis, tahab elu, pole veel oma elulist arenemist lõpetanud, vara on veel surnuaiale minna! Palja loogikaga ei saa loomusest üle hüpata! Loogika eeldab kolme võimalust, aga neid on miljon! Terve miljon maha lõigata ja piirata mugavuse küsimusega! Kõige kergem ülesande lahendamine! Hukutavalt selge ja pole vaja mõelda! Peaasi – pole vaja mõelda! Kogu eluline saladus mahub kahele trükipoognale!»
«Nagu oleks tamm eest ära läinud, põriseb kui trumm! Kätest peab kinni hoidma,» naeris Porfiri. «Mõelge ometi,» pöördus ta Raskolnikovi poole, «niisama oli ka eile õhtul seal toas, kuue häälega, pealegi oli ta nad enne punšiga täis jootnud, – võite seda kujutleda? Ei, va vennas, luiskad: «keskkond» tähendab kuriteos palju; seda võin sulle tõendada.»
«Tean isegi, et palju, kuid sina ütle mulle, tead mis: neljakümneaastane rüvetab kümneaastase tütarlapse, – sundis keskkond teda selleks?»
«Mis siis, lähemalt vaadates võib-olla ka keskkond,» tähendas Porfiri imestusväärse tähtsusega. «Kuritegu tütarlapse kallal võib vägagi hästi «keskkonnaga» seletada.»
Razumihhin sattus peaaegu hullustusse.
«Noh, kui tahad, siis järeldan sulle silmapilk,» möirgas ta, «su ripsmed on ainult sellepärast valged, et Ivan Suur on viis sülda pikk, ning järeldan seda selgelt, täpselt, progressiivselt ja isegi pisut vabameelse varjundiga? Olen valmis! Noh, tahad kätt lüüa?»
«Olen nõus! Kuulame, olge head, kuidas ta seda järeldab!»
«Aina mängib ju, aina teeb näo nagu… kurat!» karjus Razumihhin, kargas toolilt ja lõi käega. «Maksab siis sinuga rääkida? Ta teeb seda ju meelega, kiuste, sina teda veel ei tunne, Rodion! Ka eile oli ta nendega nõus, ainult et kõiki ninapidi vedada! Ja mis ta küll eile rääkis, issand! Aga nemad rõõmutsesid tema pärast!… Ta võib ju kaks nädalat nõnda vastu pidada. Mineval aastal pani meid ei tea miks uskuma, et ta läheb mungaks: kaks kuud üht ja sedasama! Hiljuti tuli tal pähe tõendama hakata, et ta tahab naist võtta, et laulatuseks on juba kõik valmis. Isegi uued riided laskis endale õmmelda. Meie hakkasime juba teisele õnne soovima. Ei mõrsjat ega midagi muud polnud tal, ainult viirastus!»
«Jällegi luiskad. Riided lasksin enne õmmelda. Uute riiete puhul tuligi mul mõte teid pisut ninapidi vedada.»
«Kas tõesti olete nii silmakirjalik?» küsis Raskolnikov hooletult.
«Mis teie siis arvasite, et ei? Oodake, ma vean ka teid sisse – hahahaa! Vaadake, teile räägin ma puhast tõtt. Kõigi nende küsimuste – kuritegude, keskkonna ja tütarlaste tõttu tuli mul praegu – pealegi on see mind ikka huvitanud – üks teie artikkel meelde. «Kuriteost»… või kuidas see teil oli, nime olen unustanud, ei mäleta. Kaks kuud tagasi lugesin seda «Perioodilises Kõnes».»
«Minu artikkel? «Perioodilises Kõnes»?» küsis Raskolnikov imestunult. «Tõepoolest kirjutasin ma pool aastat tagasi, kui ülikoolist välja astusin, ühe raamatu puhul artikli, kuid ma viisin ta siis «Nädala Kõnele», mitte aga «Perioodilisele».»
«Kuid sattus «Perioodilisse».»
««Nädala Kõne» läks ju hingusele, seepärast ei trükitudki siis…»
«Õige; kuid hingusele minnes ühines «Nädala Kõne» «Perioodilise Kõnega» ja sellepärast ilmuski teie artikkel paar kuud tagasi «Perioodilises Kõnes». Teie ise ei teadnudki?»
Tõepoolest ei teadnud Raskolnikov midagi.
«Aga te võite ju oma artikli eest raha nõuda! Missugune iseloom teil küll on! Elate nii üksildaselt, et ei tea neidki asju, mis otseteed teid ennast puudutavad. See on ju fakt.»
«Braavo, Rodja! Ja ka mina ei teadnud!» hüüdis Razumihhin. «Veel täna jooksen lugemistuppa ja küsin selle numbri! Kaks kuud tagasi? Mis kuupäeval? Ükskõik, küll ma ta üles leian! See on alles lugu! Ega lausu sõnagi!»
«Aga kust teie teadsite, et see on minu artikkel? Tal on ju ainult täht all.»
«Juhuslikult kuulsin ja sedagi alles hiljuti. Toimetaja kaudu; olen tuttav… Mind huvitas see väga.»
«Nagu ma mäletan, vaatlen ma seal kurjategija hingelist seisukorda kogu kuritöö kestuse ajal.»
«Jah, ja kinnitate, et kuritöö teostamisega käib kaasas alati haigus. Väga, väga algupärane, kuid… mind ei huvitanud mitte see osa teie artiklist, vaid mingisugune mõte, mille te artikli lõpul olete vahele jätnud ja kahjuks ainult möödaminnes sellele viidanud, segaselt… Ühe sõnaga, kui te ehk mäletate, juhitakse seal kuidagi sellele tähelepanu, et maailmas leiduvad mingisugused niisugused isikud, kes võivad… see tähendab, mitte et nad võivad, vaid neil on täielik õigus teostada igasuguseid nurjatusi ja kuritöid ja et nende tarvis polekski nagu seadused kirjutatud.»
Raskolnikov naeratas oma idee püüdliku ja meelega moonutamise üle.
«Kuidas? Mis see siis on? Õigus kuritööd teha? Ega ometi sellepärast, et «keskkond sööb ära»?» päris Razumihhin nagu hirmuga.
«Ei, ei, mitte päris sellepärast,» vastas Porfiri. «Kõik on selles, et artiklis jagatakse inimesed kuidagi kaheks – «harilikkudeks» ja «haruldasteks». Harilikud peavad elama sõnakuulmises ja nad ei tohi seadusest üle astuda, sest nad on, mõistate, harilikud. Aga haruldastel on õigus igasuguseid kuritöid teha ja võivad igaviisi seadusest üle astuda, tõepoolest ainult sellepärast, et nad on haruldased. Vististi nõnda on teil, kui ma ei eksi?»
«Kuidas siis nii? Ei või ju olla nõnda!» pomises Razumihhin arusaamatuses.
Raskolnikov naeratas jällegi. Ta mõistis silmapilk, milles on peapunkt ja kuhu teda tahetakse lükata; ta mäletas oma artiklit. Ta otsustas väljakutse vastu võtta.
«Mitte just nõnda pole minu artiklis,» vastas ta lihtsalt ja tagasihoidlikult. «Siiski, pean tunnistama, teie sõnastasite minu mõtte peaaegu õigesti, isegi, kui tahate, päris õigesti… (Tal oli nagu hea möönda, et päris õigesti.) Vahe on ainult selles, et ma sugugi ei nõua, nagu peaksid haruldased inimesed tingimata igasuguseid nurjatusi tegema või nagu oleksid nad selleks kohustatud, mis teie sõnadest paistab. Mulle näib, et niisugust artiklit poleks trükki lastudki. Ma viitasin lihtsalt sellele, et, «haruldasel» inimesel on õigus… see tähendab, mitte avalik õigus, vaid oma südametunnistusele võib ta alati luba anda… teatud takistustest üleastumiseks, ja ainult sel korral, kui tema idee teostamine (mis on mõnikord võib-olla päästjaks kogu inimsoole) seda nõuab. Te arvate heaks tähendada, et mu artikkel on segane. Ma olen valmis seda võimalust mööda seletama. Võib-olla ma ei eksi, kui eeldan, et te just seda soovitegi; olge head. Minu arvates on nõnda, et kui Kepleri ja Newtoni avastusi poleks võidud mõnesuguste kombinatsioonide tõttu kuidagi muidu inimestele teatavaks teha, kui ühe, kümne, saja jne. inimese elu ohverdamisega, kes segasid nende avastuste teostamist või seisid takistusena teel ees, – minu arvates oleks Newtonil õigus olnud, ta oleks isegi kohustatud olnud… seda kümmet või sadat inimest kõrvaldama, et oma avastusi kogu inimsoole teatavaks teha. Siiski ei järgne sellest sugugi, et Newtonil oleks õigus ükskõik keda tappa, et ta võiks tappa möödaminejaid ja vastutulijaid või käia turul iga päev varastamas. Edasi – tuleb mul meelde – arendan oma artiklis mõtet, et kõik… noh, näiteks kas või seaduseandjad ja inimsoo korraldajad, alates kõige vanemaist ja jätkates Lykurgoste, Solonite, Muhamedide, Napoleonide ning järgnevatega, et nemad kuni viimseni olid kurjategijad juba ainult sellega, et nad uusi seadusi andes ühes sellega ka vanu, ühiskonna poolt pühaks peetud ja esiisadelt päritud seadusi rikkusid, kusjuures nad muidugi ka vere ees peatuma ei jäänud, kui aga veri (mõnikord sootuks süütu ja vahvalt vana seaduse eest valatud) neid võis aidata. Tähelepanuväärt on isegi see, et suurem hulk neist inimsoo heategijaist ja korraldajaist olid eriti hirmsad verevalajad. Ühe sõnaga, ma järeldan, et kõik, mitte ainult suured, vaid vähegi rööbastelt kõrvalekaldujad, see tähendab, kes põrmukegi suudavad midagi uut öelda, peavad oma loomu poolest olema tingimata kurjategijad, – mõistagi, enam-vähem. Muidu on neil raske rööbastest välja pääseda, kuid sinna jääda, sellega ei või nad leppida, jällegi oma loomu tõttu, ja minu arvates on nad otse kohustatud mitte leppima. Ühe sõnaga, te näete, siiamaani pole siin midagi uut. Seda on juba tuhat korda trükitud ja loetud. Mis aga sellesse puutub, et mina inimesed jagan harilikkudeks ja haruldasteks, siis olen nõus, et see on pisut omavoliline, kuid ma ei pea ju kindlatest arvudest kinni. Ma usun ainult oma peamõtet. See seisab selles, et inimesed jagatakse loodusseaduste poolt üldiselt kahte liiki: alam liik (harilikud), see on nii-öelda materjal,mis on ainult selleks, et endasuguseid sigitada, ja teiseks – sõna tõsises mõttes inimesed, kel on anne ehk talent oma ümbrusele uut sõna öelda. Alajaotusi, mõistagi, on siin lõpmata palju, kuid mõlemate liikide iseloomustavad jooned erinevad teravalt: esimese liigi, tähendab, materjali, moodustavad üldiselt inimesed, kes on oma loomu poolest konservatiivsed ja korralikud ning kes elavad sõnakuulmises ja armastavad sõna kuulata. Minu arvates peavadki nad sõnakuulelikud olema, sest see on nende ülesanne ja selles pole neil midagi alandavat. Teise liiki kuuluvad kõik need, kes astuvad üle seaduse, siin on purustajad või selle poole kaldujad, olenedes nende annetest. Nende inimeste kuritööd, mõistagi, on suhtelised ja mitmekesised: enamasti nõuavad nad väga erinevais avaldusis oleva purustamist parema nimel. Kui aga neil on vaja oma idee pärast kas üle surnukeha või vere astuda, siis võivad nad oma sisemuses, oma südametunnistuses, minu arvates, endale üle vere astumiseks luba anda, – muidugi arvesse võttes ideed ja tema ulatust, seda peab silmas pidama. Ainult selles mõttes räägin ma oma artiklis nende õigusest kuritööks. (Mäletate, meil algas ju kõik juriidilisest küsimusest.) Siiski, asjatu oleks siin väga rahutuks saada; rahvamass ei tunnusta peaaegu kunagi nende õigust, saadab nad tapapingile või poob nad üles (enam-vähem) ja teostab sellega üsna õigesti oma konservatiivse ülesande, ometi nõnda, et järgnevad sugupõlved neidsamu surmaga karistatuid aupaigale asetavad ja neid kummardavad (enam-vähem). Esimene liik on alati oleviku, teine liik – tuleviku isand. Esimesed hoiavad maailma alal ja suurendavad seda arvuliselt; teised liigutavad maailma ja viivad teda eesmärgi poole. Niihästi ühtedel kui ka teistel on olemiseks samasugune õigus. Ühe sõnaga – minu ees on kõigil ühevääriline õigus ja vive la guerre éternelle[1] – kuni Uue Jeruusalemmani, mõistagi!»
«Siis teie usute ometigi Uut Jeruusalemma?»
«Usun,» vastas Raskolnikov kindlalt; seda öeldes ja kogu oma pika kõne kestel vahtis ta maha, valides endale vaibal peatuspunkti.
«Ka-a… Jumalat usute? Vabandage mu uudishimu.»
«Usun,» vastas Raskolnikov silmi Porfirile tõstes.
«Ja ka Laatsaruse ülestõusmist usute?»
«Usun. Milleks teile seda kõike?»
«Sõna-sõnalt usute?»
«Sõna-sõnalt.»
«Või nii… muidu niisama, uudishimu pärast. Vabandage. Kuid lubage, – pöördun ennistise poole tagasi, – mitte alati ei nuhelda neid ju surmaga; mõned, selle vastu…»
«Pühitsevad elus võidupidu? Oh jaa, mõned saavutavad juba oma eluajal… ja siis…»
«Hakkavad ise surmaga nuhtlema?»
«Kui vaja, jah, enamasti ikka. Üldse on teie tähendus teravmeelne.»
«Tänan. Kuid öelge mulle veel: millega eraldada neid haruldasi harilikest? On neil ehk juba sündimisel mingisugused märgid? Mina räägin seda ses mõttes, et siin oleks vaja nii-öelda enam täpsust, enam välimist selgust: sest vabandage minu kui praktilise ja korraliku inimese seda loomulikku rahutust, aga kas ei oleks võimalik näiteks erilisi riideid tarvitusele võtta, mingisuguseid märke kanda või midagi muud selletaolist?… Sest te peate isegi nõus olema, et kui juhtub segadus ja keegi teatavasse liiki kuuluja arvab, et tema kuulub teise liiki ja hakkab «kõiki takistusi kõrvaldama», nagu teie väga õnnelikult väljendasite, siis võib ju siin…»
«Oo, seda juhtub väga sagedasti! See teie märkus on veel teravmeelsem kui ennistine…»
«Tänan…»
«Võtke heaks; kuid pidage silmas, et eksida võib ainult esimene liik, see tähendab «harilikud» inimesed (nagu mina neid võib-olla ebaõnnestunult nimetasin). Oma sündimisel päritud sõnakuulmise kalduvusest hoolimata, nõnda-öelda looduse mänglikkuse tõttu, millest pole ilma jäetud isegi lehmad, armastavad paljud neist endid juhtivateks jõududeks, «purustajateks» pidada ning «uue sõna» kallale ronida, ja seda päris tõsiselt. Tõepoolest aga ei pane nad tõsiseid «uusi» samal ajal tähelegi ja isegi põlgavad neid kui mahajäänud ja alandavalt mõtlejaid inimesi. Kuid minu arvates ei või siin suuremat hädaohtu peituda ja teil on tõepoolest asjatu rahutuks saada, sest kaugele ei astu nad kunagi. Tunnustuse pärast võiks neile muidugi mõnikord vitsu anda, et neile nende õiget kohta meelde tuletada, kuid mitte rohkem; siin pole isegi karistuse täidesaatjat vaja; enamasti peksavad nad endid ise, sest nad on väga korralikud: mõned ümmardavad vastastikku teineteist selles, kuna aga mõned oma käega… võtavad eneste peale sealjuures mitmesugused avalikud patukahetsused, – kõik sünnib ilusasti ja õpetlikult, ühe sõnaga, asjatu on teil rahutuks saada… On olemas niisugune seadus.»
«Noh, vähemalt rahustasite mind selle poolest teataval määral; kuid jällegi uus häda: öelge, olge head, kas on niisuguseid palju, kel on õigus teisi, «harilikke» tappa? Ma olen muidugi valmis põlvi nõtkutama, kuid te peate isegi nõus olema, et hakkab õudne, kui neid ehk väga palju leidub, mis?»
«Oo, rahustuge ka selles,» jätkas Raskolnikov endisel toonil. «Üldiselt, uue mõttega inimesi, kes põrmukegi suudaksid midagi uut öelda, sünnib haruldaselt vähe, isegi veidruseni vähe. Ainult üks on selge: kõigisse neisse liikidesse ja alajaotustesse kuuluvate inimeste sündimise kord peaks vististi olema mingisuguse loodusseaduse poolt õigelt ja täpselt kindlaks määratud. Praegu, mõistagi, on see seadus tundmatu, kuid ma usun, et ta on olemas ja võib pärastpoole teatavakski saada. Lugematu hulk inimesi, materjal, on maailmas ainult selleks, et viimaks mingisugusel energia pingutusel, mingisuguse tänini saladusliku protsessi teel, mingisuguse hõimude ja tõugude ristamise kaudu jõud kokku võtta ja maailma sünnitada viimaks, ütleme, kas või tuhande peale üks vähegi iseseisev inimene. Veel laiema iseseisvusega inimesi sünnib võib-olla kümne tuhande kohta üks (ma räägin näiteks, selgituseks). Veel laiemaga – saja tuhande kohta üks. Geniaalseid ilmub maailma miljoni kohta üks, suuri geeniusi aga, inimsoo viimistlejaid, võib-olla paljude tuhandete miljonite kohta üksainus. Ühe sõnaga: sinna retorti, kus see kõik sünnib, pole ma vaadanud. Kuid teatav seadus on tingimata olemas ja peabki olema; juhuslikkust ei või siin olla.»
«Heidate teie mõlemad nalja või?» hüüdis lõpuks Razumihhin. «Narrite teineteist või? Istuvad ja nokivad teineteist! Räägid sa tõsiselt, Rodja?»
Raskolnikov tõstis vaikides oma kahvatu ja peaaegu nukra näo tema poole ega vastanud midagi. Ja imelikuna paistsid Razumihhinile selle vaikse ja nukra näo kõrval Porfiri varjamatud, kallaletungivad, ärritatud ja ebaviisakad pilked.
«Noh, vennas, kui see on tõesti tõsiselt mõeldud, siis… Muidugi, sul on õigus, öeldes, et see pole uus ja et see on selle sarnane, mida oleme juba tuhat korda kuulnud ja lugenud; mis aga selles tõepoolest on algupärane ja mis kuulub tõepoolest juba ainult sinule, minu hirmuks muidugi, on see, et sa ometi südametunnistuse järgi lubad verd valada ja, anna mulle andeks, isegi niisuguse fanatismiga… Tähendab, just selles peabki su artikli peamõte peituma. Sest see südametunnistuse järgi verevalamise lubamine, see… see on minu arvates veel hirmsam kui sellekohane ametlik, seaduslik otsus…»
«Üsna õige – hirmsam,» ütles Porfiri.
«Ei, sa pidid kuidagi hasarti sattuma! Siin on viga. Ma loen läbi… Sa sattusid hasarti! Sa ei või nõnda mõelda… Loen läbi.»
«Artiklis pole seda ju olemas, seal on ju ainult mõista antud,» lausus Raskolnikov.
«Nõnda siis, nõndaviisi,» nihutas end Porfiri istmel, «mul on nüüd peaaegu selge, kuidas teie kuritöö peale vaatate, kuid… siiski, andke mulle mu pealetükkivus andeks (tüütan teid liiga palju, endal on piinlik) – mõistate: ennist rahustasite mind väga mõlemate liikide segamise asjus, kuid… kuid mind teevad siin mitmesugused praktilised juhtumid rahutuks! Noh, mis siis, kui mõni mees või noormees äkki endale ette kujutab, et tema on Lykurgos või Muhamed… mõistagi, tulevane, – ning kukub selleks igasuguseid takistusi kõrvaldama… Ees seisab ju pikk sõjakäik, aga sõjakäiguks vajatakse raha… noh, ja hakkab endale sõjakäiguks muretsema… mõistate?»
Zametov purskas oma nurgas äkki naerma. Raskolnikov ei tõstnud tema poole silmigi.
«Pean möönma,» vastas ta rahulikult, «et niisuguseid juhtumeid võib tõepoolest olla. Iseäranis satuvad selle õnge otsa totrakesed ja auahned; eriti noored.»
«Näete nüüd. Noh, ja mis siis?»
«Niisama,» naeratas Raskolnikov. «Ega mina selles siis süüdi ole. Nõnda on nüüd ja ka tulevikus. Tema (ta näitas Razumihhini poole) ütles praegu, et ma lubavat verd. Mis siis sellest? Ühiskond on üleliigagi kaitstud asumisele saatmisega, vanglatega, kohtu-uurijatega ja sunnitööga, – milleks siis rahutuks saada? Ning otsige varast…!»
«Aga kui üles leiame?»
«Paras talle.»
«Te olete igatahes loogiline. Noh, aga kuidas on lood tema südametunnistusega?»
«Mis on teil sellega asja?»
«Niisama, inimlikkuse tõttu.»
«Kel ta on olemas, see kannatagu, kui oma viga taipab. See ongi talle karistuseks – peale sunnitöö.»
«Noh, aga kas siis need tõeliselt geniaalsed,» küsis Razumihhin kulmu kortsutades, «nimelt need, kellele on õigus antud tappa, kas need siis sugugi ei pea kannatama, isegi valatud vere pärast mitte?»
«Milleks on siin sõnad «ei pea»? Siin pole luba ega keeldu. Las kannatab, kui on ohvrist kahju… Kannatus ja valu on paratamatud igale inimesele, kel on laialdane mõistus ja avar süda. Mulle näib, et tõeliselt suured inimesed peavad maailmas ka suurt kurbust tundma,» lisas ta mõtlikult juurde, isegi mitte kõneluse toonil.
Raskolnikov tõstis silmad, vaatas mõtlikult kõigile otsa, naeratas ja võttis mütsi. Ta oli liiga rahulik sellega võrreldes, mis ta oli ennist, sisseastumisel, ja ta ise tundis seda. Kõik tõusid püsti.
«Noh, sõimake mind või ärge sõimake, pange pahaks või ärge pange, ma ei suuda end pidada,» ütles Porfiri Petrovitš jällegi, «lubage veel üks pisitilluke küsimus (nii väga tülitan ma teid!), ainult ühe väikese mõtte tahtsin veel juurde lisada, ainuüksi selleks, et mitte unustada…»
«Hea küll, eks öelge siis oma mõte,» seisis Raskolnikov tema ees oodates tõsisena ja kahvatuna.
«Vaat mis… tõepoolest ei tea, kuidas kohasemalt väljendada… see mõte on liiga nigerik… psühholoogiline… Vaat mis, kui teie oma artiklit kirjutasite, ei või ju ometi olla, hehee, et teie ka iseend, noh, kas või põrmuke poleks pidanud «haruldaseks» inimeseks, kes ütleb uue sõna, muidugi teie mõttes… Eks ju?»
«Väga võimalik,» vastas Raskolnikov põlglikult.
Razumihhin liigutas end.
«Aga kui see on nõnda, kas siis tõesti teie oleksite söandanud, noh, ütleme, mingisuguste eluliste äparduste ja puuduste tõttu või kuidagi kogu inimsoo edendamiseks, – üle takistuse astuda…? Noh, näiteks tappa ja puhtaks röövida…?»
Ja jällegi pilgutas ta temale kuidagi vasema silmaga ja hakkas tummalt naerma, täpselt niisama kui ennist.
«Kui ma oleksin üle astunud, siis teile muidugi poleks ma seda öelnud,» vastas Raskolnikov väljakutsuvalt ja kõrgi põlgusega.
«Mitte seda, vaid mina olen ju ainult huvitatud, räägin seda teie artikli mõistmiseks, ainuüksi kirjanduslikus suhtes.»
«Ptüi, kui selgelt ja häbematult see on!» mõtles Raskolnikov vastikusega.
«Lubage tähendada,» vastas ta kuivalt, «et ma ei pea end ei Muhamediks ega Napoleoniks… ega ka ühekski sellesarnaseks isikuks ja, järelikult, kuna mina pole nemad, ei või ma ka teile rahuldavat seletust anda selle kohta, kuidas ma oleksin talitanud.»
«Noh, jätke nüüd! Kes see nüüd tänapäev end Venemaal Napoleoniks ei peaks?» ütles Porfiri äkki suure familiaarsusega.
Isegi ta hääletoonis oli sel silmapilgul midagi väga selget.
«Kas mitte mõni tulevane Napoleon ka meie Aljona Ivanovnat mineval nädalal kirvega maha ei nottinud?» pahvatas Zametov äkki oma nurgast.
Raskolnikov vaikis ja vahtis üksisilmi ja kindlalt Porfirile otsa. Razumihhin kortsutas tusaselt kulmu. Juba varemini hakkas talle nagu midagi paistma. Ta vaatas vihaselt ümber. Möödus minut tumedat vaikimist. Raskolnikov pöördus minema.
«Teie lähete juba!» hüüdis Porfiri lahkelt ja sirutas talle väga sõbralikult käe. «Mul on väga, väga hea meel teiega tutvumise üle. Teie palve pärast ärgu olgu teil mingit kahtlust. Nõnda just kirjutagegi, nagu ma teile ütlesin. Kõige parem, kui ise sinna minu poole sisse astuksite… kunagi neil päevil… kas või homme. Ma olen kindlasti seal nii umbes kella üheteistkümne paiku. Korraldame siis kõik… ajame juttu… Teie aga, kui üks viimastest, kes seal käisid, võite ehk meile midagi öeldagi…» lisas ta kõige heasüdamlikumalt juurde.
«Te tahate mind ametlikult üle kuulata, ametlikus korras?» küsis Raskolnikov teravalt.
«Milleks seda? Esialgu pole seda sugugi vaja. Te ei mõistnud mind õigesti. Mina, mõistate, ei lase kunagi juhust mööda ja… ja olen juba kõigi pantijatega kõnelnud… kuulasin nad üle… teie aga kui viimane… Ahjaa, tuli meelde!» hüüdis ta, nagu tunneks ta äkki millestki rõõmu. «Tuli õigel ajal meelde, mis ma nüüd küll…!» pöördus ta Razumihhini poole. «Sina nimelt puhusid mul seekord sellest Nikolaškast kõrvad täis… noh, tean ju isegi, isegi tean,» pöördus ta Raskolnikovi poole, «et see noormees on puhas, aga mis sinna parata, ka Mitkat tuli tülitada… Asi on nimelt selles, peaasi nimelt: seekord mööda treppi minnes… lubage, teie käisite seal ju kella kaheksa paiku?»
«Kaheksa paiku,» vastas Raskolnikov, tundes sel silmapilgul vastumeelselt, et tal poleks tarvitsenud seda öelda.
«Nõnda siis, kella kaheksa paiku mööda treppi minnes, kas ehk vähemalt teiegi teisel korrusel, avatud korteris – mäletate? – kaht töölist või ühtegi tähele ei pannud? Nad värvisid seal, ehk panite tähele? See on meile väga, väga tähtis!»
«Värvijaid? Ei, ei, näinud…» vastas Raskolnikov pikkamisi ja nagu oma mälestuses ümber kobades, kuna ta samal ajal kogu oma jõudu pingutas ja südamepiinas püüdis võimalikult rutemini aimata, milles on siin lõks ja kuidas seda mitte silmapaari vahele jätta. «Ei, ei näinud, ja ka niisugust lahtist ust ei pannud ma tähele… aga neljandal korrusel (ta oli juba lõksust üle ja rõõmutses) – seal, mäletan, kolis üks ametnik korterist välja… Aljona Ivanovna vastas… mäletan… selgesti mäletan seda… soldatid kandsid mingisugust diivanit ja surusid mu vastu seina… aga värvijaid, ei, ei mäleta, et oleksid olnud värvijad… ja ka lahtist ust polnud nähtavasti kusagil. Jah, ei olnud…»
«Mis sa ometi räägid!» hüüdis Razumihhin äkki nagu meelemärkusele tulles ja aru saades. «Värvijad värvisid ju tapmise päeval, aga tema käis ju kolm päeva enne seal? Mis sa ometi küsid?»
«Ptüi, ajasin segamini!» lõi Porfiri endale otsaette. «Pagan võtku, selles asjas kipub mul kõik segamini minema!» pöördus ta nagu vabandades Raskolnikovi poole. «Meil oleks ju nii tähtis teada, kas neid ehk keegi ei juhtunud nägema, kella kaheksa paiku, just korteris, nii et mul praegugi silma ette tuli, nagu võiksite ehk teie öelda… ajasin täitsa segi!»
«Peab tähelepanelikum olema,» lausus Razumihhin torsakalt.
Viimased sõnad räägiti juba esikus. Porfiri Petrovitš saatis nad väga sõbralikult ukseni. Mõlemad astusid süngelt ja tusaselt tänavale ega lausunud tükil ajal sõnagi. Raskolnikov tõmbas sügavalt hinge tagasi…
- ↑ Elagu igavene sõda (pr. k.).