Kuritöö ja karistus/Kolmas osa/III
←II
|
Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare |
IV→
|
III
«Terve, terve!» hüüdis Zossimov rõõmsalt sisseastujaile vastu. Ta oli juba kümne minuti eest siia tulnud ja istus oma eilses sohvanurgas. Raskolnikov istus teises nurgas ja oli täiesti rõivais ning isegi hoolikalt puhtaks pestud ning kammitud, mida temaga juba ammugi polnud juhtunud. Tuba tuli äkki inimesi täis, kuid ometi jõudis ka Nastasja külaliste kannul sisse lipsata ja hakkas kuulama.
Tõepoolest, Raskolnikov oli peaaegu täiesti terve, eriti eilsega võrreldes, ainult väga kahvatu, hajameelne ja tusane. Välimuselt oli ta haavatud või rasket füüsilist valu kannatanud inimese sarnane: kulmud kokku tõmmatud, huuled kinni pigistatud, pilk palavikuline. Ta rääkis vähe ja vastu tahtmist, nagu käiks see tal üle jõu või nagu täidaks ta mõnda kohust, ja tema liigutustesse ilmus ajuti nagu mingisugune rahutus.
Puudus ainult mõni side käe või läikivast siidriidest tupp sõrme ümber, et oleks täielik sarnasus inimesega, kellel näiteks sõrm mädaneb ja haiget teeb, käsi on vigastatud või midagi muud selletaolist.
Siiski, ka sellesse kahvatusse ja tusasesse näkku oleks nagu silmapilguks valgusehelk ilmunud, kui sisse astusid ema ja õde, ent näoilmele lisas see endise nukra hajameelsuse asemele nagu rohkem koondatud piina. Valgusehelk kustus peagi, kuid piin jäi ja Zossimov, kes oma haiget alles teenistust alustava noore arsti vaimustusega vaatles ja tundma õppis, märkas temas omaste tuleku silmapilgul rõõmu asemel nagu rasket, varjatud otsust kannatada mõni tund piina, millest ta ennast ei suuda päästa. Hiljemini nägi ta, kuidas pärastisel kõnelusel peaaegu iga räägitud sõna haiges nagu mõnda valusat haava puudutas ja seda osatas; samal ajal aga imetles ta ka tema oskust täna enese üle valitseda ja oma eilseid monomaanitundeid varjata, kuna ta eile oli peaaegu iga väiksemagi sõna tõttu hullustusse sattunud.
«Jah, nüüd näen isegi, et olen peaaegu terve!» ütles Raskolnikov lahkesti ema ja õde suudeldes, mille tõttu Pulheeria Aleksandrovna nägu särama lõi. «Ma ei räägi seda nii nagu eile,» lisas ta juurde, pöördudes Razumihhini poole ja surudes sõbralikult tema kätt.
«Mind pani ta täna isegi imestama,» lausus Zossimov, kes külaliste tuleku üle oli väga rõõmus, sest kümne minuti jooksul oli ta juba haigega jutulõnga kaotanud. «Päeva kolme, nelja pärast, kui nõnda edasi läheb, on ta täiesti nagu enne, see tähendab, nagu oli ta kuu või kaks tagasi… või ehk ka kolm. Sest see algas juba ammugi ja kaugelt ning valmis pikkamisi… eks? Kas mõistate nüüd, et olite ehk ka ise süüdi?» lisas ta ettevaatlikul naeratusel juurde, nagu kardaks ta ikkagi teda veel millegagi ärritada.
«Väga võimalik,» vastas Raskolnikov külmalt.
«Mina räägin seda selleks,» jätkas Zossimov, kes oli maigu suhu saanud, «et täielik paranemine oleneb peaasjalikult ainult teist endast. Nüüd, kus teiega võib juba rääkida, tahaksin teile südame peale panna, et peab tingimata kõrvaldama algsed, nii-öelda ürgsed põhjused, mis haiglase seisukorra tekkimiseks on kaasa mõjunud, ja siis saate terveks, muidu võib veel halvemaks minna. Neid esialgseid põhjusi ma ei tea, kuid teile enesele peaksid nad teada olema. Te olete tark inimene ja olete muidugi iseend vaadelnud. Mulle näib, et teie terviserike langeb kokku ülikoolist lahkumise silmapilguga. Te ei tohi ilma tegevuseta jääda ja seepärast näib mulle, et töö ja enesele püstitatud kindel eesmärk võiksid teid väga aidata.»
«Jajah, teil on täiesti õigus… katsun kohe ülikooli astuda ja siis läheb kõik… nagu lepase reega…»
Zossimov, kes oma tarka nõu osalt ka daamidele mõju avaldamiseks kasutas, oli muidugi pisut piinlikus olukorras, kui ta oma jutu lõpul kuulajat vaadates selle näos muiet tähele pani. Siiski, see kestis ainult silmapilgu. Pulheeria Aleksandrovna hakkas kohe Zossimovit tänama, eriti öösise võõrastemajas käimise eest.
«Kuidas, ta käis ka öösi teie juures?» küsis Raskolnikov nagu ärevaks saades. «Tähendab, ka teie ei maganud pärast oma teekonda?»
«Ah, Rodja, see oli ju ainult kella kaheni. Kodus ei heitnud me ju Dunjaga ka kunagi enne kella kaht magama.»
«Ka mina ei tea, millega teda tänada,» jätkas Raskolnikov äkki kulmu kortsutades ja silmi maha lüües. «Rahaküsimust kõrvale jättes, – vabandage, et ma seda meelde tuletan (pöördus ta Zossimovi poole), – ei teagi ma, millega ma seda ära olen teeninud, et teie minu vastu nii eriliselt tähelepanelik olete. Lihtsalt ei saa aru… ja… ja see on mulle isegi raske, sest ma ei mõista seda: ma avaldan otsekoheselt teile oma arvamust.»
«Ärge ärrituge,» hakkas Zossimov sunnitult naerma, «oletage, et teie olete minu esimene patsient, kuid minusugune, kes alles hakkab praktiseerima, armastab oma esimesi patsiente nagu oma lapsi, mõned isegi armuvad neisse. Aga mina pole ju patsientide poolest rikas.»
«Temast ma juba ei räägi,» jätkas Raskolnikov Razumihhinile näidates, «ka tema pole peale mure ja solvamiste minu käest midagi saanud.»
«Küll aga luiskab! Oled sa täna õige tundlikus meeleolus või?» hüüdis Razumihhin.
Oleks tal teravam pilk olnud, siis oleks ta võinud näha, et tundlikust meeleolust ei võinud siin juttugi olla, vaid oli midagi sootuks sellele vastupidist. Ent Avdotja Romanovna pani seda tähele. Üksisilmi ja rahutult jälgis ta venda.
«Teist aga, emake, ei julge ma suudki paotada,» jätkas Raskolnikov nagu hommikul pähetuubitud õppetükki. «Alles täna taipasin pisut, kuidas teie eile mind oodates siin pidite piinlema.» Seda öelnud, ulatas ta äkki käe tummal naeratusel õele. Kuid tema naeratuses ilmnes seekord tõeline, võltsimatu tundmus. Dunja võttis sirutatud käe kohe vastu ja surus seda palavalt, ise rõõmus ja tänulik. Pärast eilset sõnavahetust pöördus vend esimest korda õe poole. Ema näos särasid rõõmujoovastus ja õnn, nähes venna ja õe lõplikku ja sõnatut leppimist.
«Vaat sellepärast ma teda armastangi!» sosistas kõike liialdav Razumihhin ja pöördus energiliselt toolil. «Tal on mõnikord niisugused liigutused!…»
«Ja kui hästi see kõik temal välja tuleb,» mõtles ema endamisi. «Kui suursugused tujud tal on ja kui lihtsalt, delikaatselt ta eilse arusaamatuse õega lõpetas – ainult sellega, et niisugusel silmapilgul käe sirutas ja heal pilgul vaatas… Ja kui ilusad silmad tal on ja kui ilus on kogu ta nägu!… Ta on välimuselt isegi ilusam kui Dunja… Kuid, mu jumal, missugune ülikond tal on, kui koledasti on ta riietatud!… Afanassi Ivanovitši jooksupoiss Vasja on paremini riides!… Ja nii väga, nii väga tahaksin praegu tema juurde, langeksin talle kaela ja… nutaksin – aga kardan, kardan… temas on midagi, issand! Räägib küll lahkelt, aga kardan! Noh, mida ma siis kardan…?»
«Ah, Rodja, sa ei usu,» lausus ema äkki, vastates poja märkusele, «kui õnnetud me eile Dunjaga olime! Nüüd, kus kõik on möödas ja lõppenud ning meie kõik õnnelikud, võib sellest rääkida. Mõtle ometi, jooksime peaaegu otse vagunist siia, et sind sülelda, kuid see naisterahvas – näe, seal ta ongi! Tere, Nastasja!… Tema ütleb meile äkki, et sina oled deliiriumis ja põgenesid just praegu sonides arsti käest tänavale, ja et sind joosti taga otsima. Sa ei suuda uskuda, mis meiega siis oli! Mul tuli kohe silmade ette porutšik Potantšikovi traagiline surm – meie tuttav isa sõber – sina teda ei mäleta, Rodja, – jooksis teine samuti deliiriumis välja ja kukkus õues kaevu, alles järgmisel päeval said teise sealt kätte. Meie muidugi arvasime, et ka sinuga võib midagi selletaolist juhtuda. Tahtsime minna Pjotr Petrovitšit otsima, et ehk tema abiga… sest meie olime ju üksi, sootuks üksi,» venitas ta kaebaval häälel, mis äkki katkes, sest tal tuli meelde, et Pjotr Petrovitšist on alles hädaohtlik rääkida, sellest hoolimata, «et kõik on juba jällegi päris õnnelikud».
«Jajah… see kõik on väga tüütu…» pomises Raskolnikov vastuseks, kuid niisuguse hajameelse ja peaaegu tähelepanematu näoga, et Dunja talle imestunult otsa vaatas.
«Mis ma nüüd veel tahtsin öelda,» jätkas ta nagu vaevaga meelde tuletades, «ahjaa: ole hea, emake, ja ka sina, Dunja, ärge arvake, nagu poleks ma täna tahtnud esimesena teie juurde tulla, vaid ootasin teid esimestena.»
«Mis sa nüüd tühja, Rodja!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna, samuti imestudes.
«Vastab ta meile õige kohusetunde tõttu või?» mõtles Dunja. «Lepib ja palub andeks teine, nagu teeks ta mõnda tööd või nagu ütleks õppetükki üles.»
«Ma just praegu ärkasin ja tahtsin kohe tulla, aga riided pidasid mind kinni; unustasin eile temale .. Nastasjale… öelda, et ta vere ära peseks… Alles praegu sain riided selga.»
«Vere! Mis vere?» küsis Pulheeria Aleksandrovna ärevaks saades.
«Niisama… rahustuge. See veri tuli sellest, et eile, kui ma poolsonides ringi kolasin, äratallatud inimese peale sattusin… ühe ametniku peale…»
«Sonides? Kuid sa mäletad ju kõik,» ütles Razumihhin vahele.
«Tõsi küll,» vastas Raskolnikov selle peale kuidagi iseäranis hoolikalt, «mäletan kõik, kuni viimse peensuseni, aga mine võta kinni, milleks ma seda tegin, seal käisin, seda rääkisin? Seda juba ei oska ma hästi seletada.»
«Liiga tuntud nähtus,» segas kõnelusse Zossimov, «teo kordasaatmine on mõnikord isegi meisterlik ja keeruline, kuid oma tegude üle valitsemine, tegude algpunkt on korrast ära ning oleneb mitmesugustest haiglastest muljetest. Sarnaneb unega.»
«See on ehk isegi hea, et ta mind peaaegu hullumeelseks peab,» mõtles Raskolnikov.
«Nõnda talitavad ehk ka terved,» tähendas Dunja, Zossimovile rahutult otsa vaadates.
«Üsna õige märkus,» vastas see. «Selles mõttes oleme tõepoolest kõik õige sagedasti peaaegu nagu hullumeelsed, ainult selle väikese vahega, et «haiged» on pisut rohkem hullud kui meie, sest siin tuleb tingimata piiri silmas pidada. Harmoonilist inimest, tõsi, ei ole peaaegu olemaski; kümnete, võib-olla ka paljude sadade tuhandete seas leidub üks inimene, ja seegi üsna nõrga eksemplarina…»
Sõna «hullumeelne» juures, mis armastatud teemale sattunud Zossimovi huulilt libises, kortsutasid kõik kulmu. Raskolnikov istus, nagu ei paneks ta midagi tähele; ta oli mõttes ja ta kahvatuil huulil oli imelik naeratus. Nähtavasti jätkas ta mingisugust arupidamist.
«Noh, mis selle purukstallatuga siis oli? Ma segasin sind!» hüüdis Razumihhin ruttu.
«Mis?» ütles Raskolnikov nagu unest ärgates. «Jah… noh, ma määrisin enda verega ära, kui aitasin teda koju kanda… Ahjaa, emake, eile tegin midagi lubamatut: tõepoolest polnud täie aruga. Eile andsin kõik raha ära, mis te mulle saatsite, andsin… tallatu naisele… matuseks. Lesk on tiisikuses, haletsemisväärne naisterahvas… kolm väikest vaeslast, näljas… tuba on tühi… ja veel on tütar… Võimalik, et te isegi oleksite andnud, kui oleksite näinud… Mõistan, mul polnud selleks mingit õigust, eriti aga nüüd, kuna ma tean, kuidas teie selle raha saite. Et aidata, selleks peab esiteks õigus olema, muidu: Crevez, chiens, si vous n’êtes pas contents.»[1] Ta hakkas naerma. «Eks ole nõnda, Dunja?»
«Ei, mitte nõnda,» vastas Dunja kindlalt.
«Aa! Ka sinul on… omad plaanid…!» pomises Raskolnikov peaaegu vihase ja pilkava naeratusega talle otsa vaadates. «Seda oleksin pidanud ometi taipama… Mis siis, kiiduväärt; nõnda on sul parem… ja küllap jõuad niisuguse piirini, millest enam üle ei astu – ja saad õnnetuks, aga kui astud – saad võib-olla veel õnnetumaks… Siiski, see kõik on lollus!» lisas ta ärritatult juurde, pahandudes oma innukusest. «Tahtsin ainult öelda, et teilt, ema, palun ma andeks,» lõpetas ta teravalt ja järsult.
«Jäta see, Rodja, ma olen kindel, et kõik, mis sa teed, on hea!» sõnas ema rõõmsalt.
«Ärge olge kindel,» vastas poeg, kuna naeratus ta suu viltu kiskus. Järgnes vaikus. Selles kõneluses, vaikimises, leppimises ja andeksandmises oli midagi pingelist ning kõik tundsid seda.
«Justkui kardaksid teised mind,» mõtles Raskolnikov endamisi, vaadates altkulmu ema ja õde. Ja tõepoolest Pulheeria Aleksandrovna kartiski, mida rohkem vaikis, seda enam kartis.
«Neist eemal olles aga armastasin neid nii väga,» välgatas Raskolnikovil peas.
«Tead, Rodja, Marfa Petrovna on surnud!» kargas viimaks emal suust.
«Missugune Marfa Petrovna?»
«Ah mu jumal, Marfa Petrovna Svidrigailova! Ma kirjutasin ju temast nii palju sinule.»
«Ah, jah, mäletan… Ah suri ära? Tõesti?» võpatas Raskolnikov äkki, nagu unest ärgates. «Kas tõesti surnud? Mis haigusse?»
«Mõtle ometi, äkki!» ruttas Pulheeria Aleksandrovna kõnelema, kes poja uudishimu tõttu julgemaks sai. «Ja just samal ajal, kui mina sinule kirja saatsin, samal päeval! Mõtle ometi, see hirmus inimene on nähtavasti oma naise surma põhjuseks. Räägitakse, ta olevat teda hirmsasti peksnud.»
«Elasid nad siis nõnda?» küsis Raskolnikov õe poole pöördudes.
«Ei, isegi ümberpöördult. Naisega oli ta alati kannatlik, isegi viisakas. Paljudel juhtudel oli teine liigagi armuline oma naise iseloomu vastu, tervelt seitse aastat… Kuidagi äkki kaotas kannatuse.»
«Tähendab, ta polegi ju nii hirmus, kui ta seitse aastat vastu pidas? Sina, Dunja, nähtavasti kaitsed teda?»
«Ei, ei, see on hirmus inimene! Midagi hirmsamat ei suuda ma ette kujutadagi,» vastas Dunja peaaegu võpatades, kortsutas kulmu ja langes mõttesse.
«See juhtus neil hommikul,» jätkas Pulheeria Aleksandrovna tõtates. «Pärast seda käskis Marfa Petrovna silmapilk hobused ette rakendada, et kohe peale einet linna sõita, sest niisugustel juhtumitel sõitis ta alati linna; sõi einet, räägitakse, hea isuga…»
«Tähendab – pekstu?»
«Pealegi oli tal alati see… harjumus, ja niipea kui oli einestanud, läks ta kohe supelmajja, et sõiduga mitte hiljaks jääda. Ta ravis end suplemisega; neil on seal külm allikas ja ta suples selles korralikult iga päev, ja niipea kui ta vette astus, sai ta äkki rabanduse!»
«Aga mis siis veel!» ütles Zossimov.
«Peksis mees teda tublisti?»
«See on ju ükskõik,» kuuldus Dunja suust.
«Hm! Siiski, ema, et teil ka midagi muud paremat pole teha kui niisugust lollust rääkida,» lausus Raskolnikov ärritatult ja nagu kogemata.
«Ah, mu sõber, ma ei tea ju enam, millest rääkida,» libises Pulheeria Aleksandrovna huulilt.
«Kardate mind õige kõik või?» ütles Raskolnikov viltuse naeratusega.
«See on tõepoolest nõnda,» ütles Dunja ja vaatas vennale otse ja karmilt silma. «Trepile astudes lõi ema hirmu pärast isegi risti ette.»
Raskolnikovi nägu tõmbus nagu krambi tõttu viltu.
«Ah, mis sa nüüd, Dunja! Ära pahanda, ole hea, Rodja…» lausus Pulheeria Aleksandrovna kohmetult. «Tõepoolest, kogu tee sõites unistasin vagunis: kuidas me kokku saame ja teineteisele kõik räägime… ja olin nõnda õnnelik, et isegi teed ei pannud tähele! Ah, mis ma nüüd! Ma olen ju praegugi õnnelik!… Seda tegid sa asjata, Dunja… Olen juba sellepärast õnnelik, et sind näen, Rodja…»
«Aitab, ema,» lausus poeg kohmetult, silma vaatamata tema kätt surudes, «küllap jõuame himu otsa rääkida!»
Seda öeldes kohmetus ta äkki ja kahvatas; jällegi käis hiljutine hirmus aisting oma hauakülmusega tema hingest läbi; jällegi oli tal äkki täiesti selge ja arusaadav, et ta praegu rääkis hirmsat valet ja et ta mitte ainult kunagi enam ei saa oma himu täis rääkida, vaid et tal üldse enam kellegagi kunagi mitte midagi pole võimalik kõneldagi. Selle piinava mõtte mulje oli nii tugev, et ta silmapilguks peaaegu täielikku unustusse langes, kohalt tõusis ja mitte kellegi poole pilku heitmata toast tahtis välja minna.
«Mis sa ometi…?» hüüdis Razumihhin tal käest kinni haarates.
Ta istus jällegi ja vaatas vaikides enda ümber; kõik vahtisid teda arusaamatuses.
«Miks te kõik nii igavad olete!» hüüdis ta äkki üsna ootamatult. «Rääkige midagi! Milleks nõnda istuda? Noh, rääkige ometi! Hakkame juttu vestma… Tulime kokku ja vaikime!… Noh, rääkige midagi!»
«Jumalale tänu! Aga ma arvasin, et temaga algab jällegi midagi eilset!» ütles Pulheeria Aleksandrovna risti ette lüües.
«Mis sul on, Rodja?» küsis Avdotja Romanovna umbusklikult.
«Niisama, ei midagi, üks asi tuli meelde,» vastas Raskolnikov ja hakkas äkki naerma.
«Noh, kui asi, siis on hea! Aga mina arvasin juba…» pomises Zossimov sohvalt tõustes. «Kuid mul on aeg minna; ma astun võib-olla veel sisse… kui kodust leian…»
Ta jättis jumalaga ja läks.
«Kui kena inimene!» tähendas Pulheeria Aleksandrovna.
«Jah, kena, suurepärane, haritud, tark…» lausus Raskolnikov mingi ootamatu kiiruse ja tema jaoks ebatavalise elavusega. «Ei mäleta enam, kus ma teda enne haigust olen kohanud… Vististi olen teda kuskil kohanud… Ka see on hea inimene!» näitas ta peaga Razumihhini poole. «Kas ta sinule meeldib, Dunja?» küsis ta ja hakkas äkki ei tea miks naerma.
«Väga,» vastas Dunja.
«Ptüi, missugune rõngasnina sa oled!» ütles Razumihhin, tundes kohutavalt piinlikkust ja punastades, ning tõusis toolilt. Pulheeria Aleksandrovna naeratas pisut, kuna Raskolnikov naerma hakkas.
«Ja kuhu siis sina?»
«Mina lähen ka… on vaja…»
«Sul pole sugugi vaja, jää siia! Zossimov läks ära, siis ka sina kohe. Ära mine… Mis kell on? On juba kaksteist? Kui kena kell sul on, Dunja! Miks te jällegi vait jäite? Aina mina, ikka aina mina räägin…!»
«See on Marfa Petrovna kingitus!» vastas Dunja.
«Ja väga kallis,» lisas Pulheeria Aleksandrovna juurde.
«Aa! Kui suur, peaaegu nagu meesterahva oma!»
«Mulle meeldib niisugune,» ütles Dunja.
«Tähendab, mitte peigmehe kink,» mõtles Razumihhin ja tundis ei tea miks rõõmu.
«Aga mina mõtlesin, et see on Lužini kingitus,» tähendas Raskolnikov.
«Ei, tema pole Dunjale veel mitte midagi kinkinud.»
«Aa! Kas mäletate, ema, et ma olin armunud ning tahtsin naist võtta,» ütles Raskolnikov äkki ja vaatas emale otsa, kes oli jahmunud kõneaine ootamatu vahetuse ja tooni üle, millega poeg sellest asjast rääkis.
«Ah, mu sõber, jah!» Pulheeria Aleksandrovna vahetas Dunjaga ja Razumihhiniga pilgu.
«Hm!… Jah! Aga mis ma peaksin teile rääkima? Ma mäletan isegi vähe. Ta oli haiglane tütarlaps,» jätkas Raskolnikov silmi maha lüües, nagu langeks ta jällegi mõttesse, «täiesti haige; armastas kerjuseile almuseid anda ja unistas alati kloostrist, kunagi hakkas ise nutma, kui sellest rääkis, jajah… mäletan, väga hästi mäletan. Välimuselt… oli teine inetu… Tõepoolest ei tea, mis mind seekord tema külge köitis, vist see, et ta oli alati haige… Oleks ta veel lombakas või küürakas olnud, vist oleksin teda siis veel rohkem armastanud… (Ta naeratas mõtlikult.) Nõnda… oli mingisugune kevadine jampsimine…»
«Ei, siin pole ainult kevadine jampsimine,» ütles Dunja vaimustatult.
Raskolnikov vaatas tähelepanelikult ja tungivalt õele otsa, kuid ei kuulnud ta sõnu või ei saanud neist aru. Siis astus ta sügavas mõttes ema juurde, suudles teda ja läks istus endisele paigale tagasi.
«Sa armastad teda nüüdki veel?» lausus Pulheeria Aleksandrovna liigutatult.
«Teda? Nüüd? Ahjaa… te räägite temast! Ei. See kõik oleks peaaegu nagu seal maailmas… ja juba ammugi nõnda. Nõnda kõik, mis ümbruses sünnib, oleks nagu teisest maailmast pärit…»
Ta vaatas teisi tähelepanelikult.
«Ka teie… vaataksin nagu tuhande versta tagant teid… Ja pagan seda teab, milleks me sellest räägime! Ja milleks järele pärida?» lisas ta pahaselt juurde ning jäi vait, näris oma küüsi ning langes uuesti mõttesse.
«Kui halb korter sul on, Rodja, justkui puusärk,» ütles Pulheeria Aleksandrovna äkki, et rõhuvat vaikust katkestada. «Ma olen kindel, et pool süüd sinu kurvameelsuses langeb selle korteri peale…»
«Korter?» vastas ta hajameelselt. «Jah, korter aitas palju kaasa… olen isegi selle peale mõelnud… Aga kui te teaksite, ema, kui imeliku mõtte te praegu avaldasite,» lisas ta veidra naeratusega juurde.
Veel pisut ja kogu see seltskond, omaksed, keda ta kolmeaastase lahusoleku järel nägi, sugulaslik kõnetoon ühes täieliku võimatusega ükskõik millest rääkida, – kõik oleks talle viimaks täiesti väljakannatamatuks muutunud. Kuid ometi oli üks paratamatu asi, mille ta pidi veel täna nii või teisiti tingimata otsustama – selle tegi ta juba ennist ärgates kindlaks. Nüüd tundis ta sellest asjast kui leitud pääseteest rõõmu.
«Tead mis, Dunja,» alustas ta kuivalt ja tõsiselt, «muidugi, eilse pärast palun sult andeks, kuid ometi pean ma oma kohuseks sulle meelde tuletada, et peapunktist ma ei loobu. Kas mina või Lužin. Olgugi et mina olen lurjus, kuid seda sa ei tohi teha. Vali ükskõik kumb. Lähed sa Lužinile, siis ei pea ma sind enam oma õeks.»
«Rodja, Rodja! Aga see on ju täpselt seesama, mis eilegi,» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna nukralt. «Ja miks sa ennast ikka lurjuseks nimetad, ma ei suuda seda välja kannatada. Eile samuti!»
«Vend!» vastas ka Dunja kindlalt ja kuivalt. «Kõiges selles sa eksid. Öö jooksul mõtlesin ma kõik järele ja leidsin vea. Kõik on selles, et sa nähtavasti eeldad, nagu tooksin mina end kellelegi või kellegi pärast ohvriks. See pole sugugi nõnda. Lähen ainult iseenda pärast, sest mul endal on raske; pärast seda, muidugi, olen rõõmus, kui mul korda läheb omastele abiks olla, aga see pole mu otsuse tegemisel kõige tähtsam aje…»
«Valetab!» mõtles Raskolnikov endamisi, viha pärast küüsi närides. «Uhke! Ei taha tunnistada, et mõtleb head teha! Kõrkus! Oo, madalad iseloomud! Nad armastavadki nii, nagu vihkaksid… Oo, kuidas ma… neid kõiki vihkan!»
«Ühe sõnaga,» jätkas Dunja, «ma lähen Pjotr Petrovitšile sellepärast, et kahest halvast valin väiksema. Ma olen valmis ausalt kõike täitma, mis ta minult ootab, nõnda et ma teda ei peta… Miks sa praegu nõnda naeratasid?»
Dunjal lõi veri näkku ja ta silmis välgatas viha.
«Täidad kõik?» küsis Raskolnikov mürgise muigega.
«Kuni teatava piirini. Pjotr Petrovitši kosimise viis ning vorm ütlesid mulle kohe, mida talle vaja. Muidugi, ennast hindab ta ehk liiga kõrgelt, kuid ma loodan, et tema ka mind hindab… Mis sa jällegi naerad?»
«Aga miks sa jällegi punastad? Sa valetad, õde, valetad meelega, ainult naiseliku kangekaelsuse tõttu, et aga mitte mulle järele anda. Sa ei või Lužinit armastada: ma nägin teda ja rääkisin temaga. Tähendab, müüd end raha eest ja, tähendab, talitad igatahes alatult, ning ma olen rõõmus, et sa vähemalt punastadagi suudad!»
«Pole tõsi! Ma ei valeta!» hüüdis Dunja, kaotanud igasuguse külma vere. «Ma ei lähe temale, enne kui kindel pole, et ta mind hindab ja mind kalliks peab; ei lähe temale, kui ma pole kindel, et ka mina ise teda võin austada. Õnneks võin ma seda kindlasti teada saada, pealegi veel täna. Kuid niisugune abielu pole ometi alatus, nagu sina ütled! Aga kuigi sul oleks õigus ja kui ma saaksin tõepoolest alatusega toime, – kas ka siis pole halastamatu minuga nõnda rääkida? Mispärast nõuad sa minult kangelasmeelt, mis puudub võib-olla sinus endaski? See on despotism, see on vägivald! Kui ma kellegi hävitan, siis ainult iseenda… Mina pole veel kedagi tapnud!… Miks sa nõnda mulle otsa vahid? Miks sa kahvatad? Rodja, mis sul on? Rodja armas…!»
«Issand! Ajasid teise peaaegu minestusse!» hüüdis Pulheeria Aleksandrovna.
«Ei, ei… lollus…. pole midagi!… Pea hakkas pisut ringi käima. Mitte sugugi minestus… Teil on aina aga minestused!… Hm!… Jah… Mis ma nüüd tahtsin öelda? Ahjaa: mil kombel saad sa täna kindlasti teada, et võid teda austada ja et tema… sind hindab, ütlesid sa nõnda või? Sa vist ütlesid, et täna? Või eksis mu kõrv?»
«Ema, näidake vennale Pjotr Petrovitši kirja,» ütles Dunja.
Värisevate kätega andis Pulheeria Aleksandrovna kirja poja kätte. Raskolnikov võttis selle vastu suure uudishimuga. Kuid enne kirja avamist vaatas ta äkki nagu imestuses Dunjale otsa.
«Imelik!» lausus ta pikkamisi, nagu oleks teda mõni uus mõte tabanud. «Milleks küll ma nõnda muretsen? Milleks kogu see kisa? Mine ometi kellele tahad!»
Seda ütles ta nagu endamisi, kuid valjult ja vaatas natuke aega õele otsa, nagu oleks ta mingis kimbatuses.
Viimaks avas ta kirja, näol ikka veel mingisugune omapärane imestus; siis hakkas ta pikkamisi ja tähelepanelikult lugema ja luges kaks korda kirja läbi. Eriti rahutu oli Pulheeria Aleksandrovna; pealegi ootasid kõik midagi iseäralikku.
«Mulle on see imestusväärne,» lausus Raskolnikov vähese mõtlemise järel, kuna ta kirja ema kätte ulatas, ilma et ta üksikult kellegi poole oleks pöördunud, «ta ajab ju asju, on advokaat, tema kõneleminegi on niisugune… teatavate võtetega, aga kui kirjaoskamatult ta kirjutab!»
Kõik nihutasid end; seda ei oodatud hoopiski mitte.
«Nad kirjutavad ju kõik nõnda,» tähendas Razumihhin järsult.
«Oled sa siis lugenud?»
«Olen.»
«Me näitasime, Rodja, me… pidasime ennist nõu,» lausus kohmetu Pulheeria Aleksandrovna.
«See on päris kohtukeel,» rääkis Razumihhin vahele. «Kohtukirju kirjutatakse tänini niisuguses keeles.»
«Kohtukeel? Jah, just nimelt kohtukeel, asjalik… Mitte et oleks juba liiga kirjaoskamatult, mitte ka, et oleks väga kirjanduslikult; asjalikult!»
«Pjotr Petrovitš ei varjagi seda, et ta pole haridust saanud, ta isegi kiitleb sellega, et ta endale ise tee on rajanud,» tähendas Avdotja Romanovna, kes venna uue tooni tõttu end pisut solvatuna tundis.
«Mis siis, et kiitleb, tal ju on, millega kiidelda, – selle vastu ma ei räägi. Sina, õde, panid nähtavasti pahaks, et ma kogu kirjast selle omavolilise märkuse ammutasin, ja arvad, et ma hakkasin meelega niisugustest tühistest asjadest rääkima, meelepaha tõttu sinu üle nalja heitmiseks. Otse vastuoksa, mul tuli stiili tõttu praegu sugugi mitte ülearune märkus pähe. Seal leidub ütlus: «süüdistage iseendid», mis on esitatud väga tähendusrikkalt ja selgelt, ning peale selle on seal veel ähvardus, et ta läheb silmapilk ära, kui ma sinna tulen. See ähvardus ära minna tähendab niisama palju kui ähvardus teid mõlemaid maha jätta, kui te pole sõnakuulelikud, pealegi jätta teid silmapilgul, kus ta teid on juba Peterburi kutsunud. Noh, mis sa arvad: kas võib niisugust Lužini ütlust samuti pahaks panna, nagu siis, kui see oleks näiteks tema (ta näitas Razumihhinile), Zossimovi või mõne muu kirjutatud?»
«Ei,» vastas Dunja elavamaks saades, «ma sain väga hästi aru, et see on liiga naiivselt väljendatud ja et ta võib-olla pole suurem meister kirjutamises… Seda seletasid sa hästi, vend. Ma ei oodanudki…»
«See on ju kohtulikult väljendatud, kuid kohtulikult on võimatu teisiti kirjutada, ning sai jämedam, kui võib-olla ta isegi tahtis. Muide, ma pean sulle veel pisut meelehärmi valmistama: selles kirjas on veel üks ütlus, üks laim minu kohta, pealegi veel üsna alatu. Raha andsin ma eile lesele, kes on tiisikuses ja surmani vaevatud, ja mitte «matuse ettekäändel», vaid otseteed matuseks, ning mitte tütrele – «teatavate elukommetega» neiule, nagu tema kirjutab (keda ma eile esimest korda elus nägin), vaid nimelt lesele. Kõiges selles näen ma liiga kärsitut soovi mind määrida ning teiega riidu ajada. Ka see on jällegi kohtulikult väljendatud, see tähendab – eesmärk on liiga avalikult ja liiga naiivse kärsitusega paljastatud. Ta on tark inimene, kuid et targalt talitada – selleks ei jätku ainult mõistusest. See kõik iseloomustab inimest ja… ma ei arva, et ta sind kõrgelt hindaks. Avaldan seda sulle aga üksnes õpetuseks, sest ma soovin sulle südamest head…»
Dunja ei vastanud; ta oli oma otsuse juba ennist teinud ja ootas ainult õhtut.
«Kuidas siis sina nüüd otsustad, Rodja?» küsis Pulheeria Aleksandrovna, kes sai tema uue, asjaliku kõnetooni tõttu veel enam rahutuks.
«Mis tähendab «otsustad»?»
«Aga Pjotr Petrovitš kirjutab ju, et sind õhtul meie juures ei oleks, ja et tema läheb ära… kui sina tuled. Noh, mis sa siis teed… tuled?»
«See pole muidugi mitte enam minu, vaid kõigepealt teie otsustada, kui see Pjotr Petrovitši nõudmine teid ei solva, ja teiseks, Dunja otsustada, kui ka tema end solvatuna ei tunne. Mina aga teen, nagu teile parem on,» lisas Raskolnikov kuivalt juurde.
«Dunja on juba otsustanud ja mina olen temaga täiesti ühel nõul,» tõttas Pulheeria Aleksandrovna vahele rääkima.
«Ma otsustasin sind, Rodja, paluda, tungivalt paluda tingimata sel kohtamisel olla,» ütles Dunja. «Kas tuled?»
«Tulen.»
«Ka teid palun ma kella kaheksaks meile tulla,» pöördus ta Razumihhini poole. «Ema, ma kutsun neid ka.»
«Ja väga hea, Dunja. Noh, nagu olete otsustanud,» lisas Pulheeria Aleksandrovna juurde, «nõnda olgugi. Mulle on nõnda kergem; ma ei armasta silmakirjalikkust ja valet; parem räägime puhast tõtt… Vihasta või ära vihasta nüüd, Pjotr Petrovitš!»
- ↑ Kärvake, koerad, kui te rahul ei ole! (pr. k.)