Kuninga-jutud/Walge karu

Kuninga-jutud
Matthias Johann Eisen

2.

Walge karu.

O. Hintzenberg, Tapalt.

Ühel kuningal ei olnud armsamat ajawiidet kui hobusid kaswatada. Tal olnud neid suur hulk. Hobusid peetud suwel selle tarwis tehtud aias.

Ühel hommikul läinud kuningas hobuseid waatama. Näinud: kõige parem hobune aiast kadunud. Wahid aga pole sugugi märganud, kudas hobune kadunud.

Järgmisel hommikul jälle hobune kadunud. Kuningas saanud wahtide pääle tigedaks.

Kuningal olnud kolm poega. Kuninga wanem poeg wõtnud nõuuks ise öösel hobusid walwama minna. Läinudgi. Öösel aga tulnud talle kange uni pääle. Jäänud magama. Ülesse ärgates jällegi hobune kadunud.

Teisel öösel läinud keskmine poeg aeda walwama. Seesama õnnetus. Jälle kadunud hobune ära.

Kolmandal ööl wõtnud kõige noorem wend nõuuks walwama minna. Wanemad wennad naernud. Ütelnud: „Kui meie seda ei näinud, kudas hobune ära kadus, sina seda ammugi ei saa näha!“

Noorem wend wõtnud tubli mõõga kaasa ja läinud. Oodanud õhtu tüki aega, kas keegi tuleb hobust warastama. Ei kedagi. Uni hakanud juba kallale tükkima. Noorem wend käinud ometi edasi, tagasi, waadanud taewa tähti ja hoidnud une enesest seda wiisi eemale.

Kesk öö ajal paugatanud äkisti maa sisse auk. Suur walge karu tulnud maa seest wälja. Karu kohe hobuste hulka. Wõtnud kõige ilusama hobuse kinni ja tahtnud maa alla tagasi minna.

Kuninga poeg seda nähes tõmmanud mõõga ja annud mõõgaga karule tubli matsaka. Silmapilk lasknud karu hobuse lahti ja karanud möirates august alla. Möiramise pääle tulnud teised wahidgi sinna. Kõik imestanud seda suurt auku nähes.

Hommiku ütelnud noorem wend wanematele wendadele: „Lähme nüüd karule hobuse wargust kätte maksma!“

Ei wennad julge pimedast august alla minna. Noorem wend üksipäini minema. Wõtab enesele toidumoona ja sõjariistu kaasa ja läheb. Wennad lasewad noorema wenna köiega august alla.

All leiab noorem wend ilusa maailma eest. Hakkab siledat teed mööda edasi minema. Jõuab natukese aja pärast wasklossi juurde. Loss ütlemata ilus. Weel ilusam aga neiu, kes lossi trepil istub ja õmbleb. Noorem wend teretab neiut ja hakkab juttu ajama. Küsib: „Kas olete üht walget karu näinud? See warastas minu isa aiast palju hobusid. Mina tahan karule nüüd selle eest lätte maksta!“

Neiu wasta: „See walge karu ongi haawatud. Karu elab siit weel tüki maad edasi minna. Sa teeksid mulle suurt meele hääd, kui selle karu tapaksid, mina olen selle karu wang! Enne ma siit pääle ilma ei pääse kui karu surma saab. Karu warastas mind maa päält, ehitas selle wasklossi, pani minu siia elama ja lossi hoidma. Löö karule nina pääle, küll karu siis surma saab!“

Neiu annud nooremale wennale mälestuseks waskmuna.

Noorem wend läinud edasi. Jõudnud tüki aja pärast hõbedase lossi juurde. See loss olnud palju ilusam kui waskloss. Lossi trepil istunud niisama neiu. Seegi olnud ilusam kui wasklossi neiu. Neiu ütelnud, et karu weel tüki maad kaugemal elada. Annud nooremale wennale mälestuseks hõbedase muna.

Jälle läinud noorem wend edasi. Juba jõuab tore kuld loss wasta. Lossi trepi pääl nii ilus neiu kui noormees weel iialgi ei näinud. Noormees teretab ja hakkab juttu puhuma. Neiu räägib, et walge karu tedagi ära warastanud. Ütleb, et walge karu weel wähe maad eespool olla. Parandada sääl oma haawu ja süüa hobuse liha. Annab mitmed õpetused, kudas karu tappa. Kingib mälestuseks kuldmuna.

Noormees jälle edasi. Warsti paistis tore loss silma, mis walge karu elupaik oli. Lossi ligidal suur mägi looma luid täis. Neid loomi oli kõik walge karu warastanud ja nahka pannud. Walget karu ennast polnud wäljas näha.

Noormees läheb lossi trepist ülesse. Läheb esimesesse tuppa: ei näha kedagi. Teise tuppa: ei ka kedagi. Kolmandasse: walge karu magab looma nahkadest tehtud asemel, suur werine mõõga haaw seljas. Tahab karule kohe mõõgaga pihta anda. Mõtleb aga: ei ole hää teist magades tappa. Hõikab korra. Juba karu tõusebgi ülesse. Tormab nooremehe kallale. Noormees mõõgaga wasta.

Mitu korda puutuwad karu küüned noortmeest. Noormees wirutab karule mitu haawa. Korraga tuleb wasklossi neiu õpetus meelde. Wirutab karule nina pääle.

Kuru kukub maha. Toss wäljas.

Noormees läks nüüd tuldud teed tagasi. Kutsus neiud kolmekesi kaasa. Lubas neid maa pääle tagasi wiia. Läksiwad sinna kust maa pääle pääsis.

Wanemad wennad oodasiwad noorema wenna tagasi tulemist. Winnasiwad neiud ükshaawal ülesse. Winnasiwad neiude hõbeda ja kulla ülesse. Nooremat wenda ennast ei winnanud nad aga ülesse. Oliwad teised noorema wenna pääle kadedad.

Noorem wend sai seda nähes wäga kurwaks. Läks ometi waatama, kas kudagi wiisi maa alt wälja et pääseks. Hulkus tüki aega edasi. Ei pääsmist kusagilgi.

Korraga kuuleb põõsas suurt kahinat. Läheb sinna näeb: suur uss wõitleb kulliga. Uss ennast üsna kulli ümber mässinud. Noormees kohe kullile appi. Lööb ussi pää napsti otsast ära.

Kull raputab nüüd ussi enese küllest maha. Tänab noortmeest ja küsib: „Kudas wõin ma su häätegu tasuda?“

Noormees sedamaid küsima: „Kas sa wõid mind maa pääle tagasi wiia?“

Kull wasta: „Wõin küll, aga tee on pikk. Muretse mulle tee moona. Ühe kõhu täiega ei jaksa ma maa pääle lennata. Mine natuke maad lõuna poole. Sääl on suured härja karjad. Tapa üks härg ära, wõta nahk seljast, lõika liha tükkideks, mässi tükid naha sisse. Siis istu mu selga. Iga korra kui ma tagasi waatan, pead mulle tüki liha nokka pistma!“

Noormees läks tappis härja lõikas liha tükkideks. Istus siis kulli selga. Kull kohe ülesse maa pääle lendama. Waatas tihti tagasi. Iga korra pistis noormees kullile liha tüki suhu.

Õnnetuseks lõiganud noormees liha tükid ligi suureks. Kullil olnud neelamisega palju tegemist. Neelates wajunud kull iga korra tüki maad alla poole. Seda wiisi lõppes liha enneaegu otsa. Kulli kõht aga läks tühjaks. Kull waatas tagasi. Ei noorel mehel enam liha anda. Juba paistis maa päält walguse kuma. Kull ometi oli nii nõrk, et jälle alla poole hakkas wajuma.

Noormees ruttu mõõk kätte, tükk sääremarjast wälja, kullile suhu. Kull sai sest nii palju jõudu, et paari silmapilgu pärast maa pääle jõudis.

„Oleksid sa mulle kohe niisugust liha annud, oleksin sind poole rutemini maa pääle toonud!“ ütles kull. Laskis nooremehe seljast maha ja lendas ise jälle maa alla tagasi.

Kuninga poegadel oliwad maaalused neiud nii meele järele, et neid enestele tahtsiwad wõtta. Lootnud seda wiisi ka nende warandust saada. Küll palunud neiud ka päästjat maa alt ülesse winnata, aga wennad pole seda palwet kuulda wõtnud. Isale rääkinud wennad, et noorem wend maa all karuga wõideldes surma saanud.

Noorem wend saanud kuulda, et isa teda surnuks arwab ja wanemad wennad ta tagasi tulemist ei soowi. Läinud sellepärast ühe kingsepa juurde, hakanud kingissepa õpipoisiks.

Wennad tahtnud kangesti ruttu pulmi ära pidada. Pruudid aga seisnud selle wasta. Katsusiwad aega wiiwitada. Palusiwad peigmehi, et peigmehed neile niisugused kingad laseks teha nagu neil allilmas olnud.

Kutsuti kõige kuulsamad kingissepad, osteti kõige paremad nahad. Ei keegi osanud aga niisugusid kingi teha nagu neiudel altilmast tulles olnud.

Noorem wend kingissepa juures wõttis ühel päewal waskmuna lahti. Leidis waskmunast suure hulga imepisikesi kingi. Walas kingad munast laua pääle. Kohe kingad päris kinga suurused. Pani munasse tagasi. Kingad jälle niisama pisikesed nagu ennegi.

Noorem wend kuulis, et kuninga pojad kingade tegijat otsiwad. Andis meistrile nõuu kingade tegemist enese pääle wõtta. Meister ei tahtnud esiteks wõtta. Ei arwanud ennast nii osawaks. Poiss lubas ometi kingade tegemist oma pääle wõtta. Kohe läks nüüd kingsepp kuninga lossi ja kauples ennast kingade tegijaks.

Kingsepale anti kõige paremat nahka. Lubati teisele palju palka, kui niisugused kingad teeb nagu soowiti. Ei saanud kingad hääd, ähwardati mehel pää otsast wõtta

Kingissepp läks kurwalt koju. Ütles õpipoisile: „Sinu süü kõik! Sina sundisid mind kingade tegemist enese pääle wõtma. Nüüd pean kingade pärast weel surema. Walmis mina neid küll ei oska teha!“

Poiss trööstis kingisseppa. Käskis selle kurwastuse pääle natuke magada. Kingsepp heitisgi magama.

Selle aja sees wõttis õpipoiss kingad munast wälja.

Kui kingsepp ülesse tõusis, andis õpipoiss kingad kätte. Ütles, et kingad juba walmis teinud.

Kingsepp imestas wäga õpipoisi osawuse üle. Läks kingi ära wiima. Waadati kingi. Just niisugused nagu taheti. Kingsepale anti hulka raha. Kingsepp rikas mees korraga.

Nüüd aga arwasiwad kuninga poegade pruudid, et niisugusid kleitisid tarwis nagu neil allilmas olnud.

Kuulutadi kõiges riigis, et rätsepale palju raha antakse, kui rätsepp niisugused ja niisugused kleidid teeb. Mitmed rätsepad katsusiwad õnne, aga keegi ei osanud niisugust kleiti teha.

Kuninga noorem poeg hakkas oma hõbedast muna waatama. Leidis munast imetoredad kleidid.

Juba nõuu peetud. Tahtis kuninga poegade pruutide kleidi tegemist enese pääle wõtta. Läks, ütles, et tahab pruutidele kleidid teha. Antigi teisele kleitide jaoks paju kallist riiet.

Kingsepa õpipoiss wõttis hõbemunast kleidid wälja, wiis kuninga lossi. Pruudid proowisiwad kleitisid. Leidsiwad kleidid wäga hääd olewat. Kleidi tegijale anti hulk raha.

Nüüd hakkasiwad pruudid nii toredaid lossisid himustama nagu neil maa all olnud.

Kuninga poegadel oli wäga raske pruutide tahtmist täita. Pidiwad siisgi täita katsuma. Muidu ei oleks maaalused neiud neile mehele läinud.

Kutsutud kohe kõik ehitajad kokku toredaid lossisid ehitama. Ehitajatele lubatud palju raha, kui niisugused ja niisugused lossid teeb. Kui ei, lubatud pää otsast ära wõtta.

Terwest riigist korjatud kuldlossi tarwis kulda, hõbelossi tarwis hõbedat, wasklossi jaoks waske. Üksgi meister aga ei julgenud ehitust oma pääle wõtta.

Kingsepa õpipoiss wõttis oma kuldmuna lahti. Leidis kuldmunast kolm tillukest lossi. Sai kohe asjast aru. Läks linnast kohe wälja lagedale, walas ettewaatlikult wasklossi munast wälja.

Silmapilk nooremehe ees tore suur waskloss, just niisamasugune nagu allilmas. Ainult neiu puudus lossi trepil.

Noormees pani käe wasta lossi. Kohe loss jälle pisike. Noormees pistis lossi munasse tagasi. Niisama tegi hõbelossi ja kuldlossiga proowi.

Kingsepa õpipoiss nüüd kohe kuninga lossi. Lubas lossid oma teha wõtta. Laskis kohad kätte näidata, kuhu lossid ehitada. Laskis wase, hõbeda ja kulla sinna kokku wedada.

Teise ööse käskis aga kõik waranduse salaja jälle ära wiia. Puistas siis lossid munast wälja lagedale.

Hommiku särasiwad lossid lagedal mitme wersta kaugusele. Palju rahwast jooksis kokku seda imet waatama. Tuli ka kuningas. Tuliwad kuninga pojad ja poegade pruudid.

Lossid pruutidele wäga meele järele. Tahtsiwad lossi ehitajat näha.

Hakati ehitajat otsima. Ei leitud kusagiltgi.

Pika otsimise pääle saadi meister kuldlossist kätte. Meistril needsamad riided seljas, mis siis seljas oliwad, kui walget karu käis tapmas.

Waewalt nägiwad pruudid, kuninga pojad ja kuningas ise lossi ehitajat, kui kohe ära tundsiwad.

Noorem wend wõttis nüüd kõige noorema neiu enesele, keskmine keskmise, wanem wanema. Peeti pikad pulmad.

Noorem wend andis wanematele wendadele kõik andeks, mis need paha teinud. Läks noorikuga kuldlossi elama. Keskmine wend sai hõbelossi, wanem wasklossi.

Pärast kuninga surma sai noorem wend kuningaks.

Ei ole ta weel ära surnud, siis elab ta praegu alles ja walitseb oma riiki.

A. Hintzenberg'i suust.