Kuninga-jutud/Kudas kuninga tütar seitse paari pastlaid ühe ööga ära kulutas
1.
Kudas kuninga tütar seitse paari pastlaid ühe ööga ära kulutas.
J. Ekemann, Tapalt.
Üks kuningas andis korra oma riigi ametnikkudele teada: „Kes seda teab ütelda, kus minu tütar seitse paari pastlaid ühe ööga ära kulutab, see saab poole kuningriiki enesele ja minu tütre naiseks!“
See kuninga tütar kulutanud iga öösi seitse paari pastlaid ära. Küll püüdis kuningas seda asja teada saada, aga ei saanud. Sellepärast andis kuulutuse wälja ja tõotas rohket maksu.
Esiti katsusiwad suuremad riigimehed aru kätte saada, aga ei saanud.
Selle pääle tuli järg soldatite kätte.
Esimene soldat pidi kolm ööd wahtima. Kui soldat kolmel ööl teada ei saanud, kus kuninga tütar käis, pidi ta pääst ilma jääma. Sai aga soldat seda teada, siis oli pool kuningriiki tema päralt ja kuninga tütar weel pääle kauba.
Soldat läheb õhtu kuninga tütre magamise tuppa wahtima, kuhu kuninga tütar öösel läheb.
Kuninga tütar wõtab soldati lahkesti wasta ja annab talle hää käraka wiina. Soldat rüüpab wiina ära ja jääb selle pääle magusasti magama.
Hommiku walgel ärkab soldat ülesse. Kuninga tütar magab rahulikult oma woodis, nagu et oleks midagi sündinud. Seitse paari pastlaid aga jälle ära kulunud.
Kuningas küsib soldati käest, kus tütar käinud. Soldat ei tea midagi wastata.
Teisel päewal seesama lugu. Kuninga tütar annab soldatile jälle wiina ja soldat jääb jälle magama. Hommiku jälle kuninga tütrel seitse paari pastlaid ära kulunud.
Soldat kaotab elu lootuse ära. Weel on mõni kopik raha taskus. Läheb kõrtsi aega wiitma. Teisel päewal peab muidugi surema. Nii on ju kuninga käsk. Ainult üks öö weel elada.
Soldat rüüpab kõrtsis wiina. Waatab ringi, näeb: üks sandikene istub kõrtsi pimedamas nurgas. Soldat wõtab wiinaklaasi, wiib sandile ja ütleb: „Rüüpa sina ka! Ega sinugi suu seina pragu ole!“
Sant rüüpab wiina ja ütleb: „Pojukene, mis liiku sa teed?“
Soldat wasta: „Mis liiku ma teen! Mind on kuninga tütre wahiks pandud. Pean walwama, kus kuninga tütar käib ja iga öösi seitse paari pastlaid ära kulutab. Ma ei saa aga seda teada. Kuninga tütar annab mulle õhtuti wiina. Wasta ei tohi tõrkuda, peab wõtma. Aga igakord jään ma selle pääle magama. Kaks ööd olen ju walwanud, ainult üks öö on weel elada! Kui ma homme hommiku kuningale ei tea ütelda, kus kuninga tütar käinud, jään pääst ilma. Sellepärast katsun wiimast elupäewa kõrtsis rõõmsasti ära wiita!“
Sant wõtab taskust kuiwanud leiwa koorukese, annab soldati kätte ja ütleb: „Kui kuninga tütar sulle wiina annab, siis söö see leiwa kooruke wiina pääle. Siis ei jää sa magama, waid wõid ehk teadagi saada, mis sul tarwis teada!“
Soldat tänab santi, rüüpab weel wiina ja annab sandile ka. On wiin ära joodud, siis läheb minema.
Õhtu läheb soldat jälle kuninga tütart walwama. Kuninga tütar annab jälle wiina nagu teistel õhtutel. Soldat aga närib sandi käest saadud koorukese wiina pääle. Wiskab enese nurka sirukile maha ja jääb wagusi. Und aga ei tule soldatile enam pääle.
Tükk aega ootab soldat. Wiimaks läheb uks lahti. Kuninga tütar oma toatüdrukuga tuleb sisse, suur kimp pastlaid käes. Naerawad kahekesi soldatit, kes nurgas põõnutab. Arwawad, et soldat midagi ei näe.
Kuninga tütar wõtab kimbu pastlaid kätte ja läheb uksest wälja. Toatüdruk kuninga tütre järel.
Soldat kohe maast ülesse, õue järele. Näeb: tüdrukud lähewad kuninga rohuaeda. Soldat silmnäol järele. Kesk aeda suure õunapuu alla jääwad tüdrukud seisma. Wõtawad puu otsast õuna, wiskawad ülespidi. Kohe mõlemad soldati silmist nagu tina tuhka kadunud.
Soldat ka puu juurde. Wõtab õuna, maitseb. Õunad wäga hääd. Soldat pistab mõne õuna tasku. Wõtab siis ühe õuna ja wiskab ülespidi, nagu tüdrukud enne tegiwad. Ja näe imet: Soldat nägi korraga, et maa all oli ilus kruusitatud tee ees; kahe inimese jala jäljed tee pääl.
Soldatil aru käes, et tüdrukud siit wist läinud. Hakkab jälgede järele minema. Küll soldat sibab nii kui jalad jaksasiwad, aga tüdrukutest ei ole ikka muud näha kui jäljed. Ometi läheb edasi ja mõtleb: „Üks kõik, kuhu saan! Homme pean muidugi surema! Saagu, mis saab! Ühte kohta ikka wälja saan!“
Tüki aega sibab soldat, aga ikka paistab ees pool sirge tee. Ei hoonet ega muud sellesarnast. Hulga aja pärast näeb soldat ometigi hingelisi. Need on inimese sarnased.
Kolm meest kisuwad nii, et karwad lendawad.
Soldat läheb nende ligi ja ütleb: „Sõbrad, mis teil wiga, et nii tülitsete?“
Mehed jätawad kisklemise järele ja kisendawad ühest suust: „Oi kroonumees! Seleta meie asi ära! Me ise ei saa sellega korda! Me oleme kuradid. Me pärisime ühe sugulase käest kolm asja: saapad, mis seitse penikoormat korraga astuwad; mütsi ja lina. Kes selle mütsi päha paneb, seda ei näe keegi. Ja kui see lina laua pääle lahutatakse ja üteldakse: lina kata lauda! siis on laud roogasid täis, üks kõik, missugusid soowid! Nüüd ei saa me aga kudagi wiisi toime. Igaüks tahab kõik need asjad enesele saada. Seda wiisi läheks küll lugu, et igaüks ühe asja saab, aga siis kaotawad asjad oma wäge. Ainult ühe käes peawad nad olema, siis teewad nad, mis nende kohus on. — Sina oled kroonumees. Mõista, kellele need asjad saawad ja me oleme rahul!“
Soldat kuulab nende juttu päält ja mõtleb: „Oh te lollid! Mitte üksgi teist ei pea neid saama. Ainult minule on need asjad omaksed!“
Wõtab siis õuna taskust ja ütleb: „Kes kõige esiti selle õuna kinni püüab ja minu kätte toob, saab asjad enesele!“
Ütleb ja wiskab kuninga rohuaiast tasku pandud õuna ülespidi. Kuradid panewad tuule kiirusel jooksma. Õun kaob kohe nagu tina tuhka. Kuradid aga lõikawad õuna järele.
Kui kuradid kadunud, paneb soldat kiiresti saapad jalga, mütsi päha, lina tasku. Hakkab minema. Iga sammuga jõuab seitse penikoormat edasi. Mõned sammud alles astutud, kui tüdrukutest möödas. Tüdrukud lähewad küll imekiiresti edasi, aga soldat oma saabastega jõuab enam.
Wiimaks ei aita muu nõuu kui weab jalgu järele, et tüdrukutest ette ei jõuaks. Mõne korra istuwad tüdrukud maha, panewad uued pastlad jalga ja lähewad jälle edasi. Soldatil imemüts pääs; sellepärast ei näe tüdrukud teda.
Natukese aja pärast jõuawad nad toreda maja juurde. Selle järele, mis soldat tüdrukute jutust aru sai, pidi see põrgu olema.
Toapoiss tuleb wasta, juhatab tüdrukud tuppa. Wanapagana perekond wõtab tüdrukud hõisates wasta. Laud kallist rooga täis. Kuninga tütar kohe sööma. Istub wanapagana poja kõrwa.
Soldatil kõht ka ammugi tühi. Istub niisama lauda, aga ilma kellegi nägemata. Põrgulised panewad imeks, miks täna road laual nii kasinaks jääwad. Ei saa sugugi aru, kuhu suured liha päntsakad saawad.
Soldat sööb kõhu täis. Mõtleb: ega hüwa rooga iga päew saa.
Kuninga tütar räägib, et soldat teda wahtima jäänud. Soldat aga ei saada milgi kombel aru kätte, kus kuninga tütar käib ja seitse paari pastlaid ühe ööga ära kulutab. Ütleb teistele: „Homme saab soldati pää otsast ära raiutud. Soldat on ju kolm ööd walwanud. Minu isa on aga ütelnud, et kes kolme ööga aru kätte ei saa, kus ma käin, see peab surema!“
Wanapagan ütlema: „Sa rääkisid soldatist. Kas tead, mul on ka soldatisi!“
Kuninga tütar küsima: „Kus nad on? Ma olen juba nii mitu korda siin käinud, aga et ole üht ainustgi näinud!“
Wanapagan wasta: „Kas näed seda wäikest kasti sääl nurgas. See on soldatisi täis!“
Kuninga tütar naerab: „Mis soldatid need on, kes sinna kasti mahuwad? Minu isal on nii suured soldatid nagu mina olen!“
Soldat mõtleb iseeneses: „Mis sina räbal nüüd ka minu kõrwal oled! Küllap need soldatid oleksiwad, kes aga sinu räbala sugused oleksiwad!“
Wanapagan wihastab, et kuninga tütar ta juttu ei usu. Läheb kasti juurde, hakkab wänta ringi ajama. Kastist kohe pisukesed mehed wälja. Need kaswawad kord korralt suuremaks ja on pea täie mehe suurused. Ja missugused mehed weel: kullatud mundrid seljas, kullatud mõõgad käes, kuldkiiwrid pääs. Soldatil tahawad silmad kustuda nende toredust nähes.
Iga kord, kui wanapagan wänta keerutas, tuli mitu tosinat soldatisi kastist wälja. Wanapagan keerutas wänta teist pidi ja soldatid kadusiwad kõik jälle kasti.
Selle pääle ütleb wanapagan kuninga tütrele: „Kas näed nüüd? Ses kastis on mul nii palju wäge, et terwe maailma wõin ära wõita!“
Soldat mõtles: „Tuhat ja tuline! Niisugust kasti läheb just mulle tarwis. Mis ta siin põrgus wedeleb!“ Tõuseb laua tagasi ülesse, wõtab kasti kaenlasse, läheb uksest wälja. Wanapagan ei näe midagi.
Soldat kohe kodu poole kõmpima. Mõtleb ise: „Eks ma nüüd tea kuningale kõik ära rääkida, kus kuninga tütar oma seitse paari pastlaid kulutab. Minu asi läks hästi. Nüüd wõin igapäew ise kuningaks hakata. Süüa saan nii moodi, kudas ise tahan. Hääd saapad mul jalas, hää müts pääs. Kui see müts mul pääs, ei näe mind keegi. Wõin raha wõtta igalt poolt, kuhu aga lähen. Päälegi mul weel tubli kast kaenlas. Säält saan kohe tuhanded soldatid korraga kätte!“
Nõnda mõteldes jõudis soldat sinna tagasi, kust esmalt tulema hakkas. Waatab ülespoole: ei redelit näha kusagilgi. Kudas nüüd maa pääle tagasi saab? Mõtleb ise: „Tühja kah! Ei märganud põrgust keele kastet kaasa wõtta. Oleksin wõinud siin rüübata ja hääd nõuu pidada, kudas maa pääle pääseda.“
Nõnda mõteldes katsub soldat taskut. Leiab säält õuna. Wiskab õuna ülespidi. Ime kiirusega soldat kohe kuninga rohuaias tagasi, säälsamas, kus esmalt õunu wõttis.
Soldat wõttis aias suured saapad jalast ja peitis ära. Niisama ka oma kasti. Mütsi aga jättis oma kätte. Läks siis kuninga tütre kambrisse, wiskas sirukile ja ootas tüdrukute tagasi tulemist. Hommikust ööd jõudsiwad tüdrukud tuppa tagasi. Soldat tegi enese kõwasti magama. Noorskas nii, et akna ruudud põrisesiwad. Kuninga tütar lõi käega wasta reit ja ütles: „Oh sa waene soldat! Täna su nupp wõetakse! Sa ei tea, mis su käest küsitakse!“
Soldat ärkab ülesse, õerub silmad unest puhtaks, ootab kuninga kutsumist. Ei pruugi kaua oodata. Juba kästakse kuninga ette astuda.
Soldat astub kuninga ette. Kuningal paljas mõõk käes. Walmis soldati pääd otsast ära raiuma, kui soldat midagi ei tea.
Kuningas soldatilt küsima: „Noh, kas tead nüüd, kus kulutas mu tütar täna ööse seitse paari pastlaid ära!“
Soldat wasta: „Jah, tean küll armuline kuningas!“
Kuninga tütar kuulab ukse taga, hüüab: „Ei ole tõsi! Ära usu, soldat waletab! Ta ei tea midagi. Magas kõige selle öö nii, et teine silm ei näinud teist!“
Kuningas arwab tütre juttu tõeks. Tõstab mõõga, tahab soldati pääd otsast ära lüüa. Soldatil aga imemüts taskus. Lipsti müts päha. Kuningas tahab lüüa, aga soldatit näha kusagilgi. Waatab imekspannes toas ringi, kuhu soldat jäänud.
Soldat aga ütlema: „Armuline kuningas! Luba mind ometi rääkida! Ma tean küll, kus kuninga tütar käis!“
Kuningas ütlema: „Kuhu sa kadusid ? Tule wälja, et ma sind näen. Räägi, mis sa oled näinud!“
Soldat wõtab mütsi pääst, pistab tasku. Nüüd näeb kuningas soldatit enese ees. Soldat räägib siis, mis näinud. Kuningas kuulab, aga ei taha uskuda. Kuninga tütar tuleb sinna. Hakkab wasta waidlema, et soldat ei ole põrgus käinud.
Soldat kohe kuninga tütrele: „Ma tõin ju ometi selle kastigi ära, kelle seest wanapagan soldatisi wälja wäntas!“
Seda kuuldes kuninga tütar ütlema: „Nüüd ma usun, et sa sääl olid. Ega sa muidu tea sest kastist rääkida. Sina see siis olidgi, kes liha ära sõi. Kudas sa ennast aga nägematuks tegid, sest ma aru ei saa?“
Kuningas kuulis nüüd soldati jutu tõe olewat. Sai selle üle wäga rõõmsaks. Lubas kohe poole kuningriiki soldatile, nagu enne oli tõotanud. Aga ka tõist tõotust ei unustanud kuningas ära. Ütleb: „Ma lubasin seda wäimeheks wõtta, kes mu tütre salakäimise kohta aru annab. Sina, soldat, oled seda teinud. Sellepärast saawad täna teie kihlused peetud!“
Kuninga tütar sellega rahul. Soldat oli ilus mees. Pääle selle oli ta weel kuninga tütre põrguliste wõimuse alt ära päästnud. Kuninga tütrel ei olnud enam tarwis põrgusse minna. Jäi niisamasuguseks inimeseks nagu teisedgi. Teda oli nõidusega pandud põrgus käima selle tõotusega, et kui keegi inimene teda põrgus näeb ja talle pärast seda ütleb, siis saab ta õelusest lahti. Nüüd oli nii sündinud. Kuninga tütar wõttis soldati kaelast kinni, tänas teda julguse eest ja lubas talle abikaasaks heita.
Õhtu peeti kuninga kojas toredad kihlused. Ülemad ja alamad oliwad rõõmsad. Tantsiti ja tralliti kuni hommikuni.
Pulmapäewaks ei käskinud peigmees mingisugusid toitusid walmistada. Lubas ise kõik pulma road muretseda.
Päew enne pulmi kuningas wäimehele ütlema: „Kuule poiss! Mis tempu sa teed! Homme on pulmad, aga sa ei ole weel mingisugust rooga lasknud muretseda. Hulk wõõraid on kokku kutsutud. Mis sa neile ette annad?“
Wäimees wasta: „Ära muretse ühtegi! Küll ma kõik õigel ajal walmis muretsen!“
Kuningas ei saanud midagi aru. Arwas, et road ehk kusagilt mujalt tuuakse.
Pulmapäewa hommikuks oliwad suured söömalauad toredate linadega ehitud ja ootasiwad roogasid.
Soldat läks linaga sinna, lehitas lina iga laua pääl ja ütles: „Lina, kata lauda! Kümme korda paremad road olgu laual kui kihluse ajal oliwad!“
Kohe kümme korda paremad road laual kui kihluse ajal. Ja kõik kärmesti nagu wälk sääl.
Neliteistkümmend päewa söödi ja joodi ühte lugu. Soldat söötis oma linaga tuhandisi.
Kesk pulma rõõmu toodi korraga sõnumit, et waenlane maale tunginud ja ühte lugu ligemale tulla. Kuninga wäimees wõttis põrgust toodud kasti kaenlasse ja ütles kuningale: „Lase olla, küll ma üksi waenlastega walmis saan.“
Kuningas pidas wäimeest esiteks lolliks. Wäimees seletab aga, et ta üksi wäga hästi waenlastega walmis saab. Kuningas pidi wiimaks wäimehele järele andma ja wäimehe üksi waenlaste wasta minna laskma. Oli ju näinud, et wäimees mõnda imet teeb.
Wäimees läks oma kastiga waenlaste wasta, lõi nad oma soldatitega wiimseni meheni maha, wõitis wõõra riigi ära ja pööris siis koju tagasi.
Selle püüle söödi ja joodi weel neliteistkümmend päewa. Siis läks noorpaar teisi riiki elama. Sääl elasiwad nad surmani wäga õnnelikult.
Imelik kast ja muud asjad kadusiwad aga pärast kuninga surma ära.