Kuninga-jutud/Kudas hobune peremehe poja kuningaks aitas

Kuninga-jutud
Matthias Johann Eisen

3.

Kudas hobune peremehe poja kuningaks aitas.

F. Walts, Kreenholmist.

Ühel rikkal peremehel oli kolm poega. Kaks wanemat poega pidasiwad end targemaks ja nooremat rumalamaks, aga noorem ei olnud sellepärast rumal sugugi.

Korra juhtus, et nende wiljad wälja pääl kõik oliwad ära sõkutud. Isa ütles wanemale pojale: „Mine sina täna ööse walwama! Waata hoolega, kes seda kurja teeb!“

Wanem wend läks. Wõttis kaks pudelit wiina kaasa, kutsus sõpragi! „Tule täna ööse minule seltsiks!“

Sõber tuli. Nad sõiwad ja jõiwad. Wäsimust tundes heitsiwad mõlemad magama. Hommiku ülesse tõustes oli kõik wili ära sõkutud.

Läks koju rääkis isale: „Mina walwasin pooleni ööni, aga siis tuli minu pääle nii raske uni, et ma enam ei wõinud ülewel olla. Ma jäin magama. Hommiku ülesse ärgates oli wili kõik ära sõkutud!“

Isa ütles: „Ma näen, sa oled hooletu olnud!“ Ütles keskmise pojale: „Täna pead sina walwama minema. Waata aga, et sa magama ei jää!“

Keskmine poeg läks. Tegi niisama nagu wanem wend. Ülesse ärgates oli jällegi kõik wili ära sõkutud.

Rääkis hommikul lugu isale. Isa tõreles ja ütles: „Te olete mõlemad hooletud olnud!“ Siis ütles nooremale pojale: „Nüüd on sinu kord minna. Waata sa aga paremini järele kui su wennad!“

Noorem poeg läks õhtu walwama. Wõttis tühja pudeli kaasa. Tahtis sellega külma wett tuua, kui uni pääle tuleb.

Kesköö ajal hakkasgi kange uni pääle tulema. Noorem wend läks hallikale, pesi silmi külma weega ja pani pudeligi külma wett täis. Tahtis seda juua kui uni jälle pääle tuleb.

Uni tuligi warsti jälle pääle. Noorem wend jõi pudelist külma mett ja uni kadus warsti ära. Selle pääle näeb: hobuse kari tuleb põllu pääle wilja sõkkuma. Hobused ütlemata ilusad. Walwajal wäga kahju, et päitsid kaasas ei olnud. Oleks päitstega ühe hobuse kinni püüdnud. Ei taha ometi õnne katsumata jätta. Läheb tasa hiljukesi kõige ilusama hobuse juurde ja kargab äkisti lakast kinni. Käes ongi. Teised hobused seda nähes kõik jooksma.

Ilus hobune aga hakkab paluma: „Lase mind lahti. Ma annan sulle kolm hobust enese asemele!“

Noormees selle kaubaga rahul.

Ilus hobune hirnuma. Kohe kolm hobust tagasi. Kaks ilusat täkku, kolmas aga wana lombak.

Noormees wiis hobused koju, pani talli, heitis ise magama. Hommiku läksiwad wanemad wennad talli ja nägiwad kolm hobust tallis. Wanemad wennad kohe aru pidama, kudas hobusid noorema wenna käest kätte saada.

Isa tuli talli juurde. Kuulis nende nõuu. Ütles kohe: „Seda on noorema wenna usinus teinud. Te ei wõi neid hobusid saada!“

Wennad wasta: „Ega me neid tahagi! Me ütlesime muidu nii!“

Ühel päewal oli aga kaks ilust hobust tallist kadunud. Noorem wend hakkas seda nähes nutma. Wana lombak hobune aga ütles: „Noormees, ära nuta! Anna mulle kolm päewa hästi süüa ja istu siis mu selga. Siis oleme enne laadal kui su wennad. Sinna on su wennadgi läinud!“

Noorem wend söötis kolm päewa lombakat hoolega. Istus siis selga. Lombak pühkis nagu tuul minema. Sai enne laadale kui wennad.

Wanemad wennad kutsusiwad noorema wenna kohe kõrtsi, kui teda laadal nägiwad. Sõiwad ja jõiwad ühes koos. Läksiwad siis wälja ja pistsiwad salaja minema. Lombak aga lõi seda nähes ninaga wasta kõrtsi akent.

Noorem läks wälja. Nägi kohe, et wennad jällegi hobustega minema pannud. Istus lombaka selga, kihutas järele. Sai kätte. Wõttis hobused nende käest ära, wiis laadale, müüs kuninga tallmeistrile selle kaubaga, et ise nende toitjaks saab wõetud. Ütles, et need hobused muidu ei seisa, kui ta lombakaga nende juures et ole.

Selle kaubaga oldi rahul.

Noormees hakkas lombakaga kuninga linna minema. Tee pääl nägi ühe ilusa sule. Tahtis seda ära wõtta. Lombak aga ütlema: „Ära wõta! See sulg teeb meile palju waewa! Kui selle sulega korra kusagile lehwitad, jääb asi kohe ilusaks!“

Noormees wõttis sule ometi kaasa.

Kuninga tallis olles sai kuninga käest alati kiitust, aga endine tallmeister laitust. Sellepärast hakkas endine tallmeister lugu hoolega tähele panema. Tahtis näha, mis teine oma hobustega teeb. Nägi: lombaka peremees tõmbab paar korda ümber hobuse pää sulega ja hobune kohe puhas ja ilus.

Tallmeister warastas sule ära ja wiis kuninga kütte.

Kuningas kutsub noore mehe kohe enese juurde. Ütleb: „Muretse mulle see lind, kelle sulg see on! Muidu löön ma su pää otsast ära!“

Noormees läks talli lombaka juurde. Rääkis lombakale oma häda. Lombak kohe ütlema: „Eks ma ütelnud sulle: ära wõta seda sulge! See toob meile palju waewa! Selle linnu peame siisgi kätte saama!“ Mine, küsi kuninga käest waat magusat (mett) ja waat pigi. Siis sõidame teise kuningriigi metsa. Sinna pane magusat maha ja wala pigi ümberringi. Tulewad linnud sööma, jääwad kohe pigi sisse kinni. Siis wõta kõige ilusam kinni ja wii kuninga kätte!“

Noormees tegi nõnda. Sai linnu kätte. Wiis kuningale.

Kuningas ütlema: „Nüüd pead selle kuningriigi tütre ära tooma, siis oled minu teenistusest prii!“

Noormees läks talli. Rääkis lugu lombakale.

Lombak ütlema: „See on raske töö. Teda walwawad kaks neitsit. Nendega käib ta iga hommiku ujumas! Kui sinna jõuame, peida ennast kõrkjasse. Tulewad nad sinna, siis karga keskmise külge kinni. Selle pääle hüüa mind, hüppa mu selga ja sõida koju!“

Noormees tegi nõnda nagu lombak õpetas. Tõi kuninga tütre kuningale.

Kuningas ütlema: „Nüüd oled sa minu teenistusest prii. Aga mis minu pruut käsib, pead sa wiibimata täitma!“

Kuninga tütar kohe käskima: „Mine minu koju, too minu sõrmus ära!“

Noormees läks lombaka juurde ja rääkis, mis teda kästud teha.

Lombak ütlema: „Sõrmust on raske kätte saada. Kuninga tütre wanemad ja õed hoiawad sõrmust hoolega! Nad teawad, et tütar sõrmuse järele saadab. Kätte peame sõrmuse siisgi saama. Teeme nii. Wõta minu paremast kõrwast waiku. Siis saad sa kassiks. Kass wõib alati inimeste sekka pääseda ja niisama ka kuninga tubadesse. Sõrmus seisab toas karbis. Too sõrmus säält ära. Ühtlasi wõta ka kuninga kõige paremad riided kaasa. Siis ei ole enam tarwis teist korda nende järele minna. Kui need asjad käes, wõta minu pahema kõrwa waiku. Mu pahema kõrwa waik teeb jälle inimeseks!“

Noormees tegi seda wiisi. Sai sõrmuse ja riided kätte. Wiis need kuninga tütrele.

Kuninga tütar aga ütlema: „Nüüd pead mu isa kuningriiki minema ja minu kaksteistkümmend mära ära tooma!“

Noormees jälle lombaka käest küsima, kudas neid kätte saada.

Lombak ütlema: „Wõta wanker ja pane waat pigi ja waat takku pääle. Siis lähme sinna järwe äärde, kus need hobused joomas käiwad. Sa pead mind takkudesse mässima ja ära pigitama, nii et mind ära ei tunta. Neid märasid walwab kuningas suure hoolega.“

Noormees tegi nõnda nagu lombak õpetas.

Kuningas aga tuli noortmeest takistama. Lombak tuli noorele mehele ometi appi, ajas kuninga järwe ja päästis hobused kuninga käest lahti. Siis tuli lombak järwest wälja, märad järel.

Noormees wiis märad kuninga tütre kätte.

Kuninga tütar kuninga käsu pääle jälle nõudma: „Lüpsa nüüd need märad ära ja pane piim suurde katlasse keema. Kui piim keeb, siis karga ise katlasse. Selle pääle oled minu teenistusest lahti!“

Noormees rääkis lugu lombakale.

Lombak ütlema: „Kuningas tahab sinust lahti saada. Aga pole wiga! Mine, too suur pada talli ja hoia märade all!“

Kui noormees paja mära alla pani, kargas lombak mära turja kinni. Kohe jooksis piim sorinal. Nii tegi lombak kõigiga. Pada sai täis.

Lombak kohe ütlema: „Pane pada tulele; aja piim keema! Kui kuninga tütar sisse käsib minna, siis ära mine kohe. Ütle: Lubage lombak siia tulla. Ta peab mu otsa nägema! Kui ma tulen ja ninaga üle paja tõmban, karga sisse. Siis ei ole enam wiga, waid piim teeb sind koguni ilusaks!“

Noormees tegi nõnda nagu lombak õpetas. Kargas patta, läks kohe palju ilusamaks kui enne.

Kuningal seda nähes kohe tahtmine ka ilusaks saada. Kargas ka patta. Keew piim kõrwetas aga kuninga silmapilguga ära.

Noormees wõttis kuninga tütre enesele naeseks ja elas kuninga tütrega wäga õnnelikku elu.