Kuninga-jutud/Salakirjaga lind
9.
Salakirjaga lind.
O. Hintzenberg, Tapalt.
Ühel mõisnikul olnud kokk, kes wäga osaw olnud lindusid laskma. Iga kord tulnud jahi päält suure saagiga koju.
Korra saatnud mõisnik koka jälle metsa lindusid tooma. Kokk läinud. Käinud ja waadanud, aga pole teisel jahi õnne olnud. Mõne linnu ikka näinud ka, aga need olnud nii arad, et pole ligi lasknudgi.
Juba jõudnud õhtu kätte. Kokk hakanud siunates koju poole minema. Näinud korraga wäikse kullakarwa linnu puu otsa lensawat. Kokk pole esiteks lindu palju tähelegi pannud. Kui aga lind ta järele lennanud, saanud koka meel pahaseks. Kokk pannud püssi palge, lasknud linnu maha. Tahtnud esiti tühja palja sinnasamasse jätta. Näinud aga, et lind wäga ilus kullakarwaline olnud. Wõtnud sellepärast linnu kaasa.
Koju saades rääkinud kokk mõisnikule oma õnnetust, et täna ei ole lindusid saanud. Annud siis selle kulla karwa linnu mõisniku kätte. Mõisnik waadanud näinud: linnul tiiwa all liha sees kiri. Hakkab seda uurima. Leiab niisuguse kirjutuse: „Kes mu parema tiiwa sööb, saab kuningaks, kes pahema, saab würstiks!“
Mõisnikul seda lugedes hää meel. Annab kokale kõwa käsu kätte lindu praadida. Keelab aga kokka kangesti ära linnu liha maitsemast.
Kokk praadinud linnu ära, et sööma-aeg weel käes ei olnud, pannud kokk linnu seni kappi.
Koka pojad tulnud koolist koju. Poistel kõhud tühjad. Poisid ühe kapi kallale waatama, kas sääl midagi suhupistet ei ole. Waadanud: üks üsna wäike lind olnud sääl.
Wanem wend ütelnud nooremale: „Waata, isa ongi selle meie tarwis küpsetanud!“
Wõtnud noa, lõiganud linnu pooleks, parema poole enesele, pahema poole wennale.
Kokk tulnud alles siis kööki, kui poistel ju wiimsed suutäied suus olnud. Ehmatanud wäga ära, kui näinud, et poisid herra prae ära söönud. Mis nüüd hääks nõuuks? Kokk wõtnud kohe püssi, läinud õue. Warblase parw lennanud õue pääl. Kokk paugutanud nende sekka. Mitu tükki jäänud kohe sirakile.
Kokk wõtnud ühe warblase, kitkunud suled seljast ära, hakanud praadima. Saanud parajalt praetud, kui herra warblast nõudnud. Kokk wiinud warblase herra kätte.
Herra saatnud koka minema ja kutsunud omad pojad enese juurde. Rääkinud poegadele, et need kuningaks ja würstiks saawad, kes seda lindu sööwad. Lõiganud selle pääle warblase pooleks, nii et teine tiiw teise poole külge jäänud, ja annud parema poole wanemale, pahema poole nooremale pojale. Pole sugugi aru saanud, et endise linnu asemel warblane lauale toodud.
Koka pojad jõudnud koolis imekärmesti edasi. Mõisniku pojad aga pole midagi wiitsinud õppida. Nõnda läinud mitu aastat mööda. Mõisnikul jäänud linnu wahetamine ikka teadmataks.
Kuningal olnud imeilus tütar. Sel tütrel olnud ometi iseäralikud wiisid. Tal käinud wäga palju kosilasi, aga ta ei wõtnud neist kedagi wasta. Kuninga tütar nõudnud, et ta peigmees hästi osaw mees peab olema. Lasknud targa eide enesesele iseäraliku küünla teha.
Kuninga tütar nõudnud iga peigmehe käest, et peigmees küünla nii ära puhub, et taht pärast puhumist enam ei suitse. Küll käinud palju kosilasi küünalt puhumas. Igaüks lootnud oma õnne pääle. Aga tee mis tahad, küünal suitseb ikka edasi.
Ühel päewal läinud mõisniku poeg ja ka koka poeg õnne katsuma. Nooremad wennad jäänud koju.
Kuninga kojas seisnud suur hulk puhujaid. Kõik käinud korra järele küünalt puhumas. Koka poeg pani tähele, kudas teised puhusiwad. Nägi: kes küünla äkisti pauhti! ära puhus, sel suitses taht weel tüki aega järele. Kes aga pikkamisi kustutasiwad, neil suitses taht palju wähem.
Kord tuli mõisniku poja kätte. Mõisniku poeg läks julgesti küünla juurde. Puhus, tuli kustus, aga taht suitses edasi.
Nüüd läks koka poeg. Mõisnikud waatasiwad naerdes ta pääle. Tahtsiwad nagu ütelda: „Mis niisugune hilpharakas tahab?“
Koka poeg et pannud seda tähelegi. Astus julgesti küünla juurde. Puhus esiteks pikkamisi, siis ikka kõwemini, kõwemini kuni tuli kustus. Mitte suitsu märkigi ei tõusnud tahist.
Kuninga tütar langes kohe koka pojale kaela. Ütles: „Sina üksi oskasid seda teha, mis teised ei oskanud! Sina pead minule meheks saama!“
Seda wiisi sai koka wanem poeg kuninga wäimeheks ja pärast kuninga surma kuningaks. Wenna tõstis kuninga wäimees würstiks.
Nii läks linnu kuulutus täide.