Kuninga-jutud/Rebase häätegu
8.
Rebase häätegu.
T. Wiedemann, Tuhalast.
Üks poisikene jäi juba wara waeseks lapseks. Kaswis nagu puu metsas ilma mingisuguse õpetuseta ülesse. Hulkus ühest kohast teisi ja toitis ennast käte tööga. Ühel päewal, kui mõne paari paju koorest wiiskusid oli teinud ja linnas ära müünud, sai poiss mõne kopika raha, ostis selle eest linnast leiba ja oli rõõmus nagu lind oksal. Linnast tagasi minnes jõudis poiss suurde metsa. Metsas tuli rebane poisile wastu ja palus enesele ka suutäie leiba. Ütles poisile: „Küll ma sulle seda hääd kätte tasun!“
Poiss naeris seda lugu: „Mis hääd sinu-sugune mees ka mulle wõib teha!“
Rebane wasta: „Ma tahan sulle hää rikka naese muretseda!“
Ei poiss taha uskuda, et rebane temale wõib rikka naese muretseda.
Rebane aga jooksis otsekohe kuninga juurde ja ütles, et teab ühe wäga osawa küti, kes ilmasgi märgist mööda ei lase.
See jutt oli wäga kuninga meele pärast. Kuningas käskis ometi kütti enne proowi teha kui oma teenistusesse wõtab. Esimeseks proowiks käskis 100 jänest kinni püüda, aga elusalt ja siis oma aeda lahti lasta.
Rebane jooksis kuninga juurest ära. Juhtus tee pääl jänesega kokku. Jänes küsima: „Kust sa tuled, wana wennas?“
Rebane wasta: „Kuninga lossist!“
Jänes jälle: „Mis sääl kuulda?“
Rebane wasta: „Sääl on homme suur pidu!“
Jänes küsima: „Kudas mina ometi peaksin sinna saama!“
Rebane kohe: „Sinust üksi pole midagi rõõmu. Mine, kutsu weel 99 jänest, tulge kõik üheskoos pidule, siis on sääl lust!“
Jänes andis sedamaid seltsimeestele teada, mis rebane rääkinud. Teised jänesed oliwad sellega nõuus. Läksiwad kõik rebasega seltsis kuninga rohuaeda.
Rebane ise läks kohe kuninga juurde.
Kuningas küsima: „Kas jänesed siin kõik?“
Rebane wasta: „Kõik siin!“
Kuningas jälle: „Noh, hää küll. Ma näen, et su kütt tubli poiss on. Aga enne kui ma ta enesele kütiks wõtan, toogu ta mulle homseks 200 hunti siia. Siis teeme kaupa!“
Rebane jooksis jälle metsa. Sai hundiga kokku.
Hunt küsima: „Kust sa tuled, armas reinuwader?“
Rebane wasta: „Kuninga lossist?“
Hunt uuesti küsima: „Mis sääl kuulda on?“
Rebane wasta: „Sääl on suur pidu!“
Hunt küsima: „Kudas mina ometi sinna peaksin saama?“
Rebane jälle: „Sinust üksi ei ole midagi kasu. Kogu oma sõpru 199 kokku ja tulge kõik üheskoos sinna, siis on meil rõõmus elada!“
Hunt jooksis metsas ringi ja kogus 199 seltsimeest kokku. Siis läksiwad kõik üheskoos kuninga juurde.
Rebane ruttas kohe kuningale teada andma, et 200 hunti aias on.
„Hää küll!“ ütles kuningas. „Aga ma lasen poisil weel ühte proowi teha. Kui ta selle hästi ära teeb, siis sobitame kaupa! Kui ta mulle homseks 300 karu elusalt siia toob, siis annan ma talle oma tütre naeseks!“
Rebane läks jälle metsa. Juhtus karuga kokku.
Karu küsima: „Kust sa tuled armas reinuwader?“
Rebane wasta: „Kuninga lossist!“
Karu edasi: „Mis uudist säät kuulda?“
Rebane jälle: „Sääl hakatakse suurt pidu pidama!“
Karu ütlema: „Kudas ometi minagi peaksin sinna saama!“
Rebane wasta: „Sinust üksi ei ole midagi kasu. Mine anna oma seltsimeestele seda ka teada ja kogu neid 299 kokku. Siis on meil sääl rõõmus elada!“
Karu kogus 299 seltsimeest kokku ja läks nendega seltsis kuninga rohuaeda. Rebane ruttas kuningale teada andma, et karud juba sääl.
Nüüd et aidanud kuningal enam mingi asi kui pidi oma tütre noorele mehele naeseks lubama, ilma et ise noort meest silmaga oleks näinud.
Kuningas käskis tubli küti kohe enese juurde tuua.
Nüüd oli rebane hädas. Noorel mehel ei olnud puhtaid riideid selga panna. Närudega ei tohtinud noormees oma pruuti waatama minna.
Rebane leidis hääd nõuu. Rebane ütlema: „Lähme linna!“
Läksiwad linna, otsekohe suurde riide poodi. Kaupmehed nägiwad rebase. Hakkasiwad rebast taga ajama. Poiss sai poest hääd riided, pani selga, läks metsa rebase juurde. Rebane oli ju kaupmeeste eest enne metsa jooksnud.
Rebane waatas riideid. Arwas ometi, et need kuninga wäimehe wäärilised ega kuninga tütre meele pärast ei ole.
Rebane mõtles ometi kawala tüki wälja. Jättis noore mehe tee pääle maha ja läks ise kuninga juurde. Hakkab kuningale õnnetust kaebama, et tee pääl tulles ühe kraawi sild katki läinud ja kuninga tütre peigmees oma riided wäga ära määrinud. Wäimees karta seda wiisi kuninga ette tulla.
Kuningas andis seda kuuldes wäimehe jaoks kohe uued riided ja käskis rebast neid kohe peigmehe kätte wiia.
Rebane wõttis tänades riided wasta ja wiis kuninga wäimehe kätte. See pani riided selga ja läks siis rebasega seltsis kuninga juurde. Neid wiidi kohe suurde saali. Sääl ootas kuningas neid oma wõõrastega. Ka kuninga tütar oli sääl. See igatses südamest peigmeest näha saada.
Kuninga tütre peigmees astus sisse oli aga hulka wõõraid ja toredat pruuti nähes nii kohmetanud, et ei teadnud, mis teha. Hakkas oma riideid wahtima ja näppima.
Kuninga tütar pani wäga imeks, et peigmees nii kohmetanud oli. Küsis rebase käest: „Miks peigmees neid riideid wahib ja näpib, nagu ei oleks ta neid enne näinudgi?“
Rebane wasta: „Teie peigmees kardab, et need riided ka mudased on, nagu ta oma riided. Sellepärast ta neid waatab ja katsub!“
Kui ka noormees kohmetanud oli kuninga kojas, sai ta kuninga tütre ometi enesele naeseks. Peeti pulmad, mis mitu nädalit kestsiwad.
Kui pulmad wiimaks lõppesiwad, pidi noormees kuninga tütre kodu wiima. Aga kuhu wiia, kui kuninga wäimehel kodu ei olegi, ei lossi ega sauna. Ütelda aga wäimees ei julgenud, et ta waene nagu sant on.
Rebane leidis hääd nõuu. Sääl ligidal metsas oli üks suur uhke loss, kus kolme pääga suur madu sees elas. Rebane läks madu waatama. Ütles teisele: „Kuningas tuleb hirmus suure sõjawäega seda lossi ära wõitma.“
Madu uskus seda, mis kawal rebane rääkis. Puges kohe sinna ligidale suure tamme sisse peitu.
Rebane läks kuninga juurde. Ütles: „Me olime kõik toredasti noore paari wastuwõtmiseks walmistanud. Seni aga kui pulme pidasime, tulnud suur madu ja häwitanud kõik ära!“
Kuningas sai selle üle wäga wihaseks. Laskis wiiskümmend suurtükki tuua ja suure tamme pihuks ja põrmuks lasta. Kuulid purustasiwad tamme, tapsiwad ka hirmsa mao.
Seda wiisi sai waene poiss esiteks kuninga wäimeheks ja pärast suure lossi peremeheks rebase kawaluse läbi.
Kuninga tütar elas waese poisiga wäga õnnelikku elu. Kui nad weel ära ei ole surnud, siis elawad nad praegugi weel alles oma lossis.