Kuninga-jutud/Ime-sõrmus
7.
Ime-sõrmus.
Otto Hintzenberg, Tapalt.
Ühes sauna urtsikus elas naene oma pojaga. Poeg korjas külast takku ja linu, wiis koju emale. Ema ketras takkudest lõnga. Lõnga saatis pojaga linna müüa. Linnas käis poiss lõngaga kaua edasi, tagasi. Wiimaks müüs poiss lõnga ära, sai kaks kopikat.
Kodu ema kohe küsima: „Noh kulla pojukene, mis sa mulle linnast lõnga eest tõid?“
Poiss wasta: „Mida ma siis tõin! Ainult kaks kopikat sain!“
Ema aga: „Asi seegi!“
Teisel päewal läks poiss jälle lõnga müüma. Sai jälle kaks kopikat. Koju tagasi tulles nägi tee ääres kaks meest. Need tahtsiwad kassi ära puua.
Poiss jäi kassi poomist waatama. Teine mees silmas poissi, küsis kohe: „Noh poiss, mis sa siin wahid? Kas tahad kassi ära osta wõi mis?“
Poiss wasta: „Ostaksin küll, aga mul ei ole raha! Ainult kaks kopikat on, aga mis sest saab!“
Mees ütlema: „Anna seegi siia!“
Andis kassi poisile, wõttis poisi kaks kopikat enesele.
Poiss läks kassiga koju. Ema küsima: „Noh pojuke, mis sa täna lõnga eest linnast tõid?“
Poiss wasta: „Kassi!“
Ema jälle: „Hää, et sellegi saime!“
Kolmandal päewal läks poiss jälle linna. Sai jälle kaks kopikat. Tagasi tulles nägi mehi koera poowat. Mehed poisile jälle ütlema: „Noh poiss, osta koer ära!“
Poiss wasta: „Ostaksin küll, aga mul ei ole rohkem kui kaks kopikat. Ega te’ selle eest koera ära ei anna!“
Mees ütlema: „Anna kaks kopikat mulle, saad koera enesele!“
Poiss sai koera. Läks koeraga koju. Kodu ema küsima: „Noh pojuke, mis sa täna linnast lõnga eest tõid?“
Poiss wasta: „Koera!“
Ema jälle: „Hää, et sellegi saime!“
Tulnud neljas päew. Poiss jälle linna lõnga müüma. Saanud niisama kaks kopikat. Tagasi tulles jälle endised mehed tee ääres. Poowad kulli ülesse. Poiss ostis kahe kopika eest kulligi enesele.
Pärast seda käis poiss weel mõnda korda linnas. Tõi iga korra kaks kopikat koju. Poojaid ei nämud ta aga enam tee ääres.
Toit hakkas wiimaks poisil otsa saama. Hulk loomi tarwis iga päew sööta.
Ühel päewal ütles kull poisile: „Lähme maailma enestele leiba teenima! Las’ nõrgemad loomad koda olla! Sina istu mu selga! Küll ma sind edasi wiin!“
Poiss jättis emaga jumalaga ja istus kulli selga. Kull tõusis lendu. Lendas ikka põhja poole. Lendas kolm ööd ja päewa ühte lugu. Kolmanda päewa õhtul jõudsiwad kaljusaarele. Sinna laskis kull poisiga maha ja ütles: „Siin on minu isa kodu. Siia jään minagi elama!“
Poiss hakkas seda kuuldes nutma ja õhkama: „Kas pean ma siis siia saare pääle surema!“
Kull aga wasta: „Küll ma sind koju saadan. Tule enne ometi mu isa waatama!“
Läinud edasi, jõudnud kahe pääga ussi pesa juurde. „See on minu isa!“ ütelnud kull poisile. Uss pugenud maa sisse. Ussi saba otsa ümber olnud sõrmus. See jäänud maa pääle. Kull wõtnnd sõrmusse, annud poisile ja ütelnud: „Kui sa selle sõrmusse sõrme paned, siis saad kõik mis soowid!“
Kull lennanud ära, jätnud poisi sinna. Poiss pistnud sõrmusse sõrme, heitnud magama. Hommiku ütelnud poiss: „Sõrmus, aita mind koju tagasi!“
Silmapilguga olnud poiss kodu. Nüüd soowinud enesele kõiksugu asjad: riided, tõllad, raha ja muud, mis talle tarwis läinud. Käinud tõllaga ja hobustega linnas sõitmas.
Kuninga tütar näinud aknast, kudas noormees mööda lossi esist sõitnud. Poiss näinud ka kuninga tütart. See olnud wäga ilus. Pidanud nõuu, kudas kuninga tütrega rääkida saaks. Tulnud sõrmus meelde. Soowinud, et kuninga tütar ta juurde tuleks. Kohe olnud kuninga tütar sääl.
Kuninga tütrele olnud poiss wäga meele pärast. Lasknud enese poisiga paari laulatada ja jäänud poisi juurde elama.
See aga ei ole imesõrmusse wäge sugugi tunnud. Korraga tulnud soldatid sisse ja wiinud kuninga tütre kõige sõrmussega ära.
Kuningas kohkunud tütre kadumise pärast ära. Saatnud kohe soldatid otsima. Suure waewaga leidnud soldatid wiimaks kuninga tütre ülesse. Poiss annud oma sõrmusse just kuninga tütre sõrme.
Kuningas olnud tütart nähes esiti wäga rõõmus, wihastanud aga hirmus kui kuulnud, kus tütar seni olnud. Lasknud laewa walmis panna, wiinud tütre laewa ja saatnud tühjale mere saarele. Lasknud tütrele sinna maja ehitada ja jätnud tütre siis üsna üksi saarele.
Seni mõtles poiss ühte lugu kuninga tütre ja oma sõrmusse pääle. Ühel päewal tuli talle meelde, et ta koera ja kassi oli surmast päästnud. „Ehk wõiwad need mulle sõrmusse kätte muretseda!“ mõtles ta. Käskis koera ja kassi enesele sõrmust tagasi tooma minna.
Koer ja kass jooksiwad kohe otsima. Jõudsiwad randa. Wesi ees ei pääse enam edasi. Hakkasiwad üle mere ujuma. Ujusiwad tüki maad. Kass wäsis ära. Ronis ometi koera kukile ja puhkas sääl kuni koer ujus. Kui koer wäsis, ronis ta kassi turjale.
Nii jõudsiwad nad wiimaks saarele ja läksiwad kuninga tütre juurde. Kuninga tütar tundis kohe ära, et need ta mehe koer ja kass on, ei saanud aga aru, kudas need sinna saanud. Andis neile süüa ja juua ja pidas oma kambris. Koer ja kass otsisiwad aga sõrmust. Saiwad aru, et see ühe karbi sees oli. Ei saanud aga sõrmust karbist kätte.
Korraga tuli kassile mõnus mõte: „Eks mina ole hiirte kuningas. Tarwis hiired appi kutsuda!“
Kass püüdis ühe hiire kinni ja andis sellele käsu, et see sada hiirt kokku kutsuks karpi ära lõhkuma. Ei need jõudnud ometi karpi läbi närida. Kass laskis tuhat hiirt tulla. Natukese ajaga oli sõrmus käes.
Üks hiir tahtis sõrmussega oma teed minna, aga kass ähwardas kohe hiire sugu kolme päewaga ära kaotada. Hiired jätsiwad sõrmusse rahule ja läksiwad oma teed.
Nüüd hakkasiwad kass ja koer endist wiisi ujudes tagasi minema, sõrmus kassi hammaste wahel. Tükk maad oli ujutud. Kassi hambad wäsisiwad ära. Kass tahtis sõrmusse omast suust koera suhu anda, aga sõrmus sulpsatas merde ja wajus põhja.
Koer ja kass kohkusiwad ära. Kudas nüüd sõrmust kätte saada? Küll katsusiwad endid põhja lasta, aga meri oli sügaw, ei saanud.
Korraga nägi koer konna. Napsas konna kinni: Konn paluma, et koer lahti laseks. Koer wastu: „Kui mu käsku täidad, lasen su lahti; kui ei, häwitan su sugugi maa päält ära!“
Konn pärima: „Missugust käsku pean ma täitma?“
Koer wasta: „Meil kukkus kuld sõrmus wette. Too see meie kätte!“
Konn uuesti pärima: „Missugune see sõrmus on!“
Kass ja koer seletanud, et sõrmus ümarguse rõnga sarnane olla.
Konn kohe: „Ah! Täna hommiku kukkus üks kollane Rootsi ratta wits meie prouakese kaela. See wist oligi teie sõrmus!“
Läinud wee alla ja tulnud natukese aja pärast sõrmussega tagasi. Kass ja koer hoidnud nüüd sõrmust hoolega, et enam wette ei kukuks. Saanud wiimaks õnnelikult koju.
Poiss olnud kodu suures puuduses. Kõik wara lõppenud ju otsa. Ei ole teisel enam süüagi olnud. Kui häda õige suur olnud, jõudnud koer ja kass sõrmussega tagasi.
Poiss kohe sõrmus sõrme. Nüüd jälle kõiki küll, mis iganes tarwis. Kuninga tütre oli poiss seni aga üsna ära unustanud. Poiss pidanud sõrmusse iga päew sõrmes ega ole tähelegi pannud, et sõrmus wäga tüma kuluma olnud. Paari nädaliga kulunud sõrmus nii ära, et enam kildugi järele ei jäänud.
Seni aga sai poiss sõrmusse abiga warandust küllalt. Nõnda et surmani nagu suur herra wõis elada.