Kuninga-jutud/Kudas pime kuninga wäimeheks sai
6.
Kudas pime kuninga wäimeheks sai.
K. Kuusik, Amblast.
Muiste oli ühel peremehel kaks poega. Surres jättis peremees oma waranduse poegadele pärida. Pojad jagasiwad waranduse eneste wahel pooleks ja läksiwad siis wõõrale maale õnne otsima. Enne aga tõotasiwad nad, et nad kolme aasta pärast wõõralt maalt tagasi tulles isa talu suure kase alla kokku tulewad.
Kolme aasta pärast tuliwadki wennad isa talu kase alla, istusiwad kiwi otsa ja paniwad raha kotid eneste kõrwa.
„Sul on palju pisem kott kui minul!“ ütles wanem wend nooremale. „Sa ei osanud wist raha koguda. Räägi mulle, kudas sa enesele selle pisikese waranduse kogusid?“
Noorem wend rääkis: „Ma käisin wõõral maal esiti mitu päewa ilma tööta. Wiimaks sain teenistusesse. Sääl teenisin nii kaua kuni ära tulin! Sääl käis palju wiletsaid ja waesed, kes enam ei jäksanud tööd teha. Andsin ka neilegi omalt poolt!“ Wanem wend küsima: „Mis nad selle eest hääd tegiwad!“
Noorem wasta: „Tänasiwad mind ja palusiwad, et mul ikka raha oleks!“
Wanem wend jälle: „Sellepärast on sul nii wähe raha, et sa niisugustele andsid! Mina ei annud kellegile kopikatki. Näed sa, mul on palju rohkem raha!“
Wiimaks läksiwad wennad riidlema selle üle, kas inimene õiguse nimel enam edasi saab wõi walega.
Wanem mend ütles: „Inimene saab walega ja petmisega rohkem raha kui tõega!“
Noorem wasta: „Tõsi aitab igal pool! Wale wiib hädasse!“
Wiimaks leppisiwad sellega, möödaminejate käest küsida, kumb rohkem ilmas aitab, kas wale wõi tõde?“
Natukese aja pärast läks üks mees neist mööda.
Wanem wend kohe küsima: „Kuule külamees: Kumb aitab rohkem, kas wale wõi tõde?“
Külamees wasta: „Eks sa tea, et wale ja pettus walitsemas on!“
Wanem kohe nooremale ütlema: „Kas kuuled nüüd, et wale ja pettus peremees on. Mina olen sind wõitnud. Sina pead oma rahakoti minule andma!“
Noorem wend ei tahtnud anda, aga wanem wend wõttis wägisi ära. Tahtis nooremat wenda ennastki ära tappa. Noorem wend hakas paluma. Wanem wend jättis küll noorema wenna elama, aga pistis ta silmad pääst wälja. Jättis noorema wenna kiwi otsa istuma ja läks oma teed.
Noorem wend istus kiwi otsas ja kurtis oma wiletsust. Ei teadnud pimedast pääst kuhukile minna.
Ühel päewal kuulis noorem wend kedagi säält mööda minewat. Hakas paluma, et wõõras ta juurde tuleks.
Wõõras tuli pimeda juurde. Kohe küsima: „Mis sul tarwis?“
Pime wasta: „Anna minu silmadele rohtu!“
Wõõras jälle: „Rohtu ei ole mul anda, aga hääd nõuu wõin ma anda. Säh, pane need wiisud jalga. Need wiiwad sind hallikale. Sääl pese silmi: Küll siis walu ära kaob!“
Pime pani wiisud jalga. Wiisud wiisiwad pimeda hallikale. Sääl pesi silmi. Tundis kohe, et walu wähenes.
Hallikalt tagasi jõudes andis pime wiisud tänades wõõra kätte.
Wõõras küsima: „Noh, kas walu jäi wähemaks?“
Pime wastu: „Jäi küll!“
Pime istus kiwi otsa ja wõõras läks oma teed. Mõne päewa pärast kuulis pime jälle, et keegi säält mööda läks. Pime kohe paluma, et wõõras ta juurde tuleks.
Wõõras tuli. Küsis sedamaid: „Mis sa tahad? Ma andsin ju su silmadele walu wasta rohtu!“
Pime paluma: „Ma tahaksin, et mu silmad jälle näeksiwad!“
Wõõras jälle: „Säh, seo need wiisud jalga. Need wiiwad sind teisele hallikale. Pese sääl silmi! Küll siis hakad nägema!“
Pime sidus wiisud jalga. Wiisud wiisiwad teda hallikale. Hallika weega silmi pestes tundis pime, et weel magus hais juures oli. Warsti hakkasiwad silmad nägemagi. Wiisud wiisiwad jälle kiwi juurde tagasi.
Kiwi juurde jõudes nägi pikusese halli wanamehe pika habemega, kiwi otsas istuwat.
Wanamees warsti küsima: „Kas näed nüüd?“
Noormees wasta: „Jah, ma näen nüüd!“
Ütles ja langes tänades wanamehe kaela.
Wanamees ütlema: „Mina olen sinu ristiisa. Tahtsin ristipojale ju ennegi hääd teha, aga mul polnud aega. Nüüd olid sa hädas ja ma wõisin sind aidata. Küll su käsi hakkab wiimaks hästi käima! Kas sa aga linnu keelt oskad?“
„Jah oskan!“ wastas noormees. „Seda õppisin wõõral maal!“
Wanamees wasta: „Noh, siis jää siia kiwi otsa õhtuni istuma. Õhtu mine siia kase alla ja wiska sinna pikali. Sinna kase otsa tuleb ööseks palju lindusid magama. Kuula hoolega, mis nad räägiwad. See toob sulle õnne! Kui sa aga ruttu tahad kuhugile minna, siis seo need wiisud jalga. Need wiiwad sind sinna, kuhu soowid. Aga hoia, et neid keegi su käest ei warasta!“
Seda üteldes kadus hall mees nagu tina tuhka. Noormees ei saanud tänadagi. Istus õhtuni kiwi otsas. Heitis siis kase olla puhkama.
Pea tuli sinna mitmesugusid lindusid öömaja pidama. Linnud hakasiwad isekeskes rääkima:
Metsis ütles: „T’e seda ei tea, mis mina tean!“
Teised küsima: „Noh, mis sa siis tead?“
Metsis wasta: „Waata, kuninga linnas on praegu suur wee puudus! Wett tuuakse kauge maa päält. Saaks aga suur tamm maha raiutud ja juured maast ülesse wõetud siis oleks wett küll!“
„Sina aga ei tea, mis mina tean!“ ütleb teder.
„Noh, mis sina siis tead?“ küsisiwad teised.
Teder ütlema: „Mina tean kudas kuninga tütar terweks saab. Ta on ju mitu aastat haige. Kui ta kaela hommikuse kaste weega hõerutakse, siis saab ta kohe terweks!“
„T’e ei tea aga keegi seda, mis mina tean!“ ütleb kägu.
„Mis siis?“ küsisiwad teised.
Kägu wasta: „Waata, kuninga lossi ligidal on suur aed, kus enne palju põtru sees oli. Sest ajast aga kadusiwad põdrad ära, kui kuningas põdra sarwed laskis lossi seina külge panna. Wõetakse põdra sarwed säält ära, siis tulewad põdrad jälle tagasi!“
Noormees ootas, et linnud weel räägiksiwad. Aga ei rääkinud enam midagi. Paniwad pääd tiiwa alla, jäiwad magama.
Noormees tõusis hommiku kase alt ülesse, sidus wiisud jalga ja ütles: „Kuninga linna!“
Wiisud wiisiwad kohe kuninga linna. Linna ligidal wõttis noormees wiisud jalast ja hakas jala linna minema. Linna saades läks kohe kuninga lossi tööd paluma. Wastati muud tööd ei ole kui wett kanda. Wett pead aga kauge maa päält kruusidega kandma!“
Hakkas weekandjaks. Linnast wälja jõudes sidus wiisud jalga. Läks lennates kaewule, kui keegi teda ei näinud. Nägi teda keegi aga, siis ei pannud ta wiiska jalga.
Ühel päewal tuli mees jalgsi kaewult. Istus linna taha maha jalgu puhkama. Kuningas juhtus säält mööda minema. Kuningas ütlema: „Sinagi waene mees pead wee toomisega waewa nägema. Ja ometi ei ole suure waewaga toodud wesi selge!“
„Suur kuningas!“ ütles noormees. „See waew jäeks kõik nägemata, kui paari meest laseksid paar päewa tööd teha. Siis saab terwele linnale puhast wett!“
Kuningas kohe küsima: „Kuidas pean ma seda tegema?“
Noormees ütlema: „Lase suur tamm lossi õues maha raiuda ja juured maa seest mälja kaewata, siis saab wett küll!“
Kuningas wasta: „Kas see tõsi on, mis sa räägid? Ma lasen küll nii teha, aga kui säält wett ei tule saab su pää otsast ära raiutud!“
Noormees wasta: „Olgu nii!“
Kuningas laseb kohe tamme maha raiuda ja juured maa seest wälja kaewata. Kohe hakkas wett maa seest wälja keema. Sai wett kõige linna rahwale küll.
Kuningas tänas ja ütles: „Et sa mulle ja mu rahwale nii palju hääd teinud, ei pruugi sa enam tööd teha. Tule mu lossi elama ja ole mu sõber!“
Noorel mehel nüüd hää elu. Elas ilma tööta kuninga juures.
Ühel päewal läks kuningas nooremehega sinna metsa, kus enne palju põtru oli. Kuningas istus kiwi otsa maha ja ütles: „Kas tead sõber! Enne oli siin metsas palju põtru, aga nüüd on nad siit ligidaltgi kadunud!“
Noormees wasta: „Lase põdra sarwed lossi juurest maha wõtta, küll siis põdrad tagasi tulewad!“
Tagasi minnes laskis kuningas sarwed kohe maha wõtta. Ütles: „Sõber, kui põdrad siia tagasi tulewad saad esimesest põdrast kohe hääd praadi!“
Mõne aja pärast ütles kuningas: „Noh sõber, lähme waatama, kas põdrad tagasi on!“
Metsa minnes tuli neile mitu põtra tee pääl wasta. Kuningas laskis mitu põtra maha ja saatis koju Tagasi minnes ütles kuningas: „Tänasest päewast saadik oled sina surmani mu nõuuandja ja saad minu käest kallist palka!“
Kodu laskis kuningas kohe põdra ära praadida ja kutsus nooremehe enesega sööma.
Sest saadik elas noormees kuninga lossis suure auu sees.
Ühel päewal oli kuningas wäga mures. Noormees küsima: „Mis sa muretsed, auus kuningas?“
Kuningas wasta: „Miks ei peaks ma muretsema! Mu tütar on ju mitu aastat haige ja üksgi ei wõi teda terweks teha!“
Noormees wasta: „Mina teen ta terweks, kui ta minu hooleks annad!“
Kuningas oli wäga rõõmus. Ütles: „Kui sa ta terweks teed, saad sa ta enesele naeseks ja pärid weel pääle minu surma mu riigi enesele!“
Teisel hommikul wiis noormees kuninga tütre hommiku wara rohuaeda, pani rohu pääle ja hõerus kaela hommikuse kastega.
Wähe aja pärast tuli kuningas sinna. Tütre käest kohe küsima: „Kas tunneb ennast parema olewat?“
Tütar wasta: „Ma tunnen ennast küll parema olewat aga olen kangasti wäsinud!“
Kuningas oli seda kuuldes wäga rõõmus.
Teisel hommikul wiis noormees kuninga tütre niisama rohuaeda ja hõerus kaela jälle kastega. Kuninga tütar sai kohe terweks, tõusis püsti, hakkas kõndima. Langes nooremehe kaela ja tänas terweks tegemise eest. Siis läksiwad mõlemad seltsis lossi poole tagasi.
Kui kuningas tütart nägi käiwat, jooksis ta tütrele rõõmu pärast wasta. Tänas noortmeest silmaweega tütre terweks tegemise eest.
Kuninga tütar hakkas noortmeest armastama. Palus teda isa käest enesele meheks. Kuningas oli seda kuuldes ütlemata rõõmus.
Warsti peeti ütlemata toredad pulmad.
Ühel päewal ütles kuninga toapoiss, et üks mees kuninga lossi ees on ja kallid wõõramaa asju müüa pakub.
Kuninga wäimees läks waatama. Tundis kohe ära, et see ta wend on. Ei ütelnud seda aga mitte. Küsis, mis wõõras soowib.
Wõõras pakkus kallid wõõramaa asju müüa, nõudis aga ütlemata kallist hinda. Ütles, et need wõõral maal nii ja nii palju maksawad.
Kuninga wäimees ütles: „Kuule, sina tahad ilmas walega ja pettusega elada. Need asjad ei ole nii kallid!“
Wõõras waidles aga wasta. Ütles: „Ma et ole ialgi waletanud!“
Kuninga wäimees küsima: „Kuule kas sa tunned mind?“
Wõõras wasta: „Suur herra, kudas ma teid wõin tunda!“
Kuninga wäimees jälle: „Mina olen sinu wend. Sina wõtsid mu waranduse ära ja pistsid mu silmad pääst wälja!“
Kui wõõras seda kuulis, langes ta põlwili ja palus wenna käest andeks.
Wend wasta: „Mina annan sulle kõik andaks, kui sa wale ja pettuse maha jätad!“
Wanem wend tõotas wale ja pettuse maha jätta ja õigusega ilmas elada. Noorem wend kutsus wanema wenna lossi, andis teisele sääl süüa ja juua.
Wanem wend hakkas pärima, kudas noorem wend kuninga wäimeheks saanud. Noorem wend jutustas lugu. Näitas talle oma wiiskusid.
Wanem wend paluma: „Anna need wiisud minule!“
Noorem wend andis.
Wanem wend seadis teisel hommikul wiisud jalga. Ütles: „Wiige mind sinna kus wend linnu keelt kuulis!“
Wiisud hakkasiwad teda tuule kiirusel edasi wiima, aga ei sinna, waid hoopis teisale. Wiisud wiisiwad teda kõrge mäe pääle ja säält alla sügawasse auku. Sääl leidis mehike surma.
Noormees sai aga pärast kuninga surma ise kuningaks.