Kilplaste jutud ja teud/12
←11
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
13→
|
Kaksteistkümnes peatükk.
Kuda Kilplased nõuukoja seestpidist ehitamist toimetanud, ja ahju tegemata unustanud.
Peale seda kui Kilplased walgust nõuukota ja pealegi igamees omale mulgu oliwad saanud, hakasiwad nemad seestpoolisid ehitamisi korrale toimetama. Seal tehti siis kolm ise tuba: terawa-aimu tuba, higitsemise-tuba ja arwamise-tuba; need kolm tarwiliku kohta pidiwad kõige esiteks walmis saama, et kui Kilplased nõuule kokku tuleksiwad suurema kogukonna asjade pärast, neil seal juures midagi takistust ees ei oleks. Nõnda oli siis kolmenurgeline nõuukoda korrapärast ehitatud ja peale seda kõige halpuse auuga sisse seatud. — Kui nemad sellepeale, kui ilmad juba külmaks oliwad läinud, üht nõuu-päewa ja kohtu seletamist tahtsiwad pidada, ja igaüks — kogukonna kulu wähendamise pärast — oma puu-alu kaasa oli toonud, misga tuba tahtsiwad soendada; waata, seal oliwad nad ahju tegemata unustanud, ega ka kuhugi ruumi jätnud, kuhu tule aset oleks wõinud seada. Selle üle ehmatasiwad mehed jälle wäga ja hakasiwad kogemata uue õnnetuse pärast arupidama ja asja läbi mõtlema; kus jälle mõndasugusi arwamisi kuuldi. Mõningad andsiwad nõuu, ahju ukse taha teha, kus ta kõige wähemalt risuks jalgade ees ei oleks. Aga teistel ei näitnud see arwamine moka pärast olewat; lõpetusel, pärast seda kui asja pikalt edasi tagasi küllalt oli arutatud ja kõik kohad läbi katsutud, kiitis üks tarklane nõuuks, ahju akna alla, majast wälja poole teha, kust kui sooja tarwis, akend lahti tehes, sooja wõiks tuppa lasta. See nõuu wõeti igalt poolt ühelmeelel kiites wastu ja lubati asja nõnda korrale seada. — Üks wana Agar-halp nende hulgas, kes kauem kui teised halpuse ametit oli pidanud, ütles wastu tõrklikult: „Aga ma jätan trepi tegemise nimetamata, ehk küll muidu kellelgi wõimalik ei oleks maast kõrge ahjuni kassiküünil seina mööda ülesse ronida; aga olgu sellega, kuida on: aga kallis ahju soe, mis muidu üksnes toas tuluks tarwitatakse, läheks sel kombel kõik ahjust raisku, ja ei tõuseks sest meile midagi pikemalt kasu.“ „Sina muiste halp ei oska sest midagi,“ kostis üks teine. „Kas sa ei kuulnud, kuda meie akent lahti tehes ahju sooja niisama hästi wõime tuppa lasta, kui suwel päikese kiirte sooja. See oleks, kuda rääkida wõiks, otsekui läheks suitsuga korstnast kõik toa soe ühes wälja, wõiks ütelda. Aga et sul selle asja pärast pikemat muret ei saaks olema, et soe ilma aegu raisku läheks, kuda sa ütlesid, tahan ma kodust omad wanad jänese püüdmise paelad seie tuua ja kogukonnale kinkida: neid paelu paneme siis ahju suu ette, et soe ahjust wälja ei pease; — kas mõistad nüüd, wennike, mis rumal sinu wastu tõrkumine oli?“ — Kõik kiitsiwad ühest suust jutumehe tarkust ja tänasiwad teda helduse eest, et omad wanad jänese paelad kogukonna tuluks oli lubanud kinkida, mis eest temale ja tema lastele ja laste lastele üks soe istepaik ahju suu kõrwas lubati. Sedawiisi lõpetati siis pikk arupidamine, tehti ahi wäljapool seina külge, ja nüüd oli kena nõuukoda hoopis walmis.