Kilplaste jutud ja teud/13
←12
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
14→
|
Kolmasteistkümnes peatükk.
Kuda Kilplased üht põldu soolaga külwawad, et sool omal maal kaswaks ja mis seal juures pikemalt juhtus.
Kui nüüd nõuukoda igapidi täielikult walmis ehitatud ja halplastega täidetud oli, hakasiwad nemad igapäew koos käima, ja endi päid kõige kogukonna asjadega waewama ja piinama. Nüüd juhtus, et sõja pärast — mis paar aastat meie maal wältas — soola hind korraga wäga kalliks oli läinud. Kilplastel ei olnud weel „kasulist kalendrit,“ kus lootust antakse, maa-oherdiga oma maapõhjast soola aega mööda häda kitsikusel üles puurida, sellepärast pidiwad nemad tarka nõuu wigaduse abiks ettewõtma ja korrale toimetama. Kui selles asjas mõndasugusi arwamisi peetud, ka mõnda teed ja rada oli tähendatud, kust aega mööda wõiks abi saada. Wiimaks löödi ühendatud nõuu sedawiisi kokku: Et küllalt teadaw ja awalik, kuda ei üksnes kõik muu wili, waid ka suhkur, mis pealt nähes soolaga pea ühesugune näitab olema, kasude wiisi wäljal kaswab, siis wõib juba seda mööda iga üks ise arwata, et sool niisamuti wäljal peab kaswama. Sellepärast ei maksa praegu, mil soola hind kallimaks läinud, midagi paremat nõuu, kui ise soola külwama ja kaswatama hakata. Üks tükk kogukonna põldu pidi küntud, äestatud ja soola seemnega külwatud saama, mille läbi kogukond edaspidi soola niisama hästi kui rukid ja odre oma põllult wõiks korjata, et kellelgi tarwis ei oleks seda kaupa kaugelt linnadest tuua, weel wähem kaupmeeste pettust karta, kes parsil kuiwatatud lund soola sisse segawad ja sellega soola magedaks teewad.
Seda nõuupidamist otsust hakasiwad Kilplased kiirest jalule toimetama: täis hüwa lootust, et see läbi edaspidi mitte üksnes soola häda otsa ei lõpeks, waid päälegi weel kauba ajamisel palju soola muu wõera rahwale wõiks müüa, mis neile suurt kasu saaks tooma. Niisugusel kindlal usaldusel oliwad nemad hoolsat muret soola põllu eest pidanud, iga nelja nurga pääle ühe wäljawahi pannud, ja iga wäljawahile kepi kätte andnud, misga lindusid wõiks wäljalt maha lasta, kui soola teri peadest tulewad wälja nokkima. Ei wältanud aeg kuigi kaua, kui soola wäli wäga kenasti haljendama hakkas, mis Kilplastele wäga suurt rõõmu tegi. Nemad mõtlesiwad, nüüd on meil ometegi üks uus tükk hästi korda läinud, mis teised weel ei oska teha, ja läksiwad iga päew üheskoos wäljale waatama, kuda sool kaswis ja kiitsiwad üksteisele, kuda nemad soola kaswamist oma kõrwaga oliwad kuulnud. Ja mida lopsakam sool kaswis, seda enam kaswis nende lootus; ja ei olnud kedagi terwes hulgas, kes mitte juba enda arwus ühe tündri soola ei oleks söönud, mis omal nurmel oli kaswanud. Aga et kallis soola põld mitte ei saaks ärasõkutud, ehk muidu ära rikutud, sellepärast seati weel rohkem wahtisid soola põllu ümber ja anti neile kindlat käsku, kui juhtuks üks lehm, hobune, kits ehk lammas soola põllule tulema, siis pidiwad wahid neid lükates, ajades, kihutates, lües, nuijates, kopsides, torkides, hirmutades, ehk kuda neil ial wõimalik näitas, äratõrjutama, aga seal juures ise hoidma, et jalgadega põllule kahju ei teeks. Wäljahoidjad tõutasiwad kohtu ees kindlast kuuldut käsku truuiste täita.