10
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
12

Üksteistkümnes peatükk.

Kuda Kilplased tundma saawad, mis süü pärast nõuukoda pime on ja selle wastu abi teewad.

Kilplased oliwad oma uue nõuukoja pärast üliwäga rõõmsad; kõige suwe otsani pidasiwad nemad seal sees nõuu ja toimetasiwad tarwiliku asju, mis kogukonnale tuluks ja isamaale õnneks pidiwad tulema. Neil oli ka nõnda hää õnn, et kõigel suwel mitte ükskord wihma ei sadanud, kui nemad nõuukojas istusiwad. Aga suwe kena lahke nägu kadus aega mööda ära, sügise ja talw pistsiwad järk järgult oma nina nõuukotta, ja tõiwad wihlna, udu, lund ja tuult. Seal märkasiwad Kilplased, kui nemad nõuul istusiwad ja lume kibemed neil ninade peale kukkusiwad, et mõnus wõiks olla, kui nad oma nõuukojale jälle kübara päha paneksiwad, mis neile kõigile kasuks saaks tulema. Sedawiisi tegiwad nemad nõuukojale katuse peale ja arwasiwad talwel hea ahju ääres niisama soojas istuda, kui nemad suwe pikusel armsa päikese paistel oliwad istunud. Aga kui katus jälle peale oli tehtud ja nemad nõuukota tahtsiwad minna, waata, seal oli paraku jälle niisama must ja pime, kui siis oli olnud, enne kui nemad teekäija käest kunsti oliwad õpinud, päewa tuppa kandmise kulu wähendama; nüüd wast märkasiwad Kilplased, kuda neid wõeras mees ei mitte walgusesse, waid walguse selja taha oli juhatanud. Siiski pidiwad nemad sündinud asjadega lepima, sest kui raha kopikad kõik juba pudenenud, siis on wäga hilja, kukru suud kinnisiduda. Sellepärast läksiwad nemad jälle kui enne tuletunglad kübaratel nõuukotta ja pidasiwad pikka aru, koja walgustamise pärast. Kui siis ümberringi ühelt ja teiselt selle asja pärast otsust küsiti, juhtus wiimaks küsimine ühe mehe ette, kes osawuse poolest ennast teistest ülemaks arwas olewat. Tema tõusis sedamaid istmelt ülesse ja kostis: ma annan just sedasama nõuu, mis minu lellepoeg saab andma. Seda ütelses läks ta teiste hulgast toast wälja, wõib olla kas köhatamise ehk muu pakiliku asja pärast. Kui ta nüüd pimedas käsipidi mööda seina wärawat otsis, sest tuletungal oli kübara peal kustunud, nägi ta kogemata weikse praokese seina wahel, kust nii palju walgust sai, et ta seeläbi oma habet wõis näha. Seal tuli tal äkitselt sügawa ohkamisega endine tarkus meelde, ta astus teiste seltsi tagasi ja ütles: „Noh, kulla naabrid, andke mulle ka luba tarka sõna kuulutada.“ Kui seda luba oli saanud, rääkis ta pikemalt: „Noh, kas meie ei ole mitte kahe ja kolmekordsed halbid? Õige tõelikuks on meie kohta läinud, mis üks wana tark sõna ütleb: haritud wiis läheb wiimaks loodud kombeks. Meie oleme endale halbliku wiisi wõtnud, ehk meie küll algusest saadik igal ajal targad ja mõistlikud inimesed olime: ja nüüd, kas te näete, wõetud wiis on wana tarkuse teelt hoopis äraajanud ja nõnda meil üle pea kaswanud, et meie küll enam ial targaks ja mõistlikuks ei wõi saada. Meie piiname endid ühtepuhku oma uue nõuukoja pärast, teeme endale sellega kulu ja saame laimu ja pilgamisi pealegi, et meie wiga ei wõi ülesleida ega ära parandada; ja ükski meist ei ole ial nõnda ninatargaks läinud, et seda oleks näinud, kuda meie hoonet ehitates aknad tegemata jätsime, kust walgus oleks wõinud sisse tulla. See on ommetegi wäga õel lugu, pealegi meie pöörase kombe hakatusel, et ülekaela korraga sisse langeme ja weel halbimaks läheme, kui üks loodud halp sündimise poolest.“ — Selle juttu üle ehmatasiwad tõised wäga, otse kui oleks keegi nuiaga neile päha löönud, ja jäiwad sõnalausumata kui sõgedad ebajumalate kujud. Nemad wahtisiwad tükk aega üks teise otsa ja üks häbenes ennast teise ees selle rumaluse ja jämeda halpuse pärast. Sellepärast hakasiwad nad kohe peale, enne nõuuküsimise otsust oodates, igast kohast müüride sisse haukusid murdma; ja ei leitud mitte ühte ainukest Kilplast terwest hulgast, kes mitte ei oleks tahtnud endale ise mulku seina sisse teha, kellest ta wõiks ütelda: „See on minu mulk!“ Sel wiisil sai wiimaks nõuukoja wäljastpidine ehitamine korrale, aga seestpidisest ehitamisest saame warsti pikemalt jutustama.