Kõrboja peremees/8

7
Kõrboja peremees
A. H. Tammsaare
9

8

Peale päikese loojaminekut võis juba iga lollgi Kõrbojal aru saada, et täna pole harilik laupäevaõhtu, vaid on jaanilaupäev. Ka muidu valgendavad saunast tulles meeste särgid ja naiste jakid ning punetavad õhetavad näod, muidugi pannakse peale sööki paremad hilbud ümber, kuulatatakse, seisatatakse nagu aru pidades ja minnakse siis kuhugi. Igal harilikulgi laupäevaõhtul võib kari nagu tänagi karjaaias magada ja lehmad võivad mäletsedes tilksutada vaikist kella. Hiline kägu võib nõmmes kukkuda, nagu oleks päike alles suures kõrges, ja laulurästas võib lugusid lasta, nagu tahaks ta nõmmes täita ööbiku aset – aga ei kunagi muul laupäevaõhtul lähe mehed asjatundliku näoga pinumaale otsima tõrvikuid, mõnda vana tõrvatünni või tulirauda, nagu oleks kevadine suurvesi, kus luhal raiutakse tulega kala. Ei, niisugused asjad võivad sündida ainult jaanilaupäeval. Mehed võtavad puupakud õlale, viskavad haokood selga, nagu oleksid neil mustad tööriided ümber ja ei mitte puhtad pühapäised. Teevad ja talitavad, peavad aru, nagu oleks neil käsil mingisugune tõsine töö, ja ometi teavad nemad ise, teavad teised, teavad tüdrukudki, et meestel on aina nali, aina lõbu, et mehed möllavad, nagu oleksid nad äkki kõik hulga nooremaks saanud. Jaanist ja suvilisest pole rääkidagi, isegi eestegija Mikk kõnnib täna kiiremalt, kergemeelsemalt, isegi tema tõmbab haokoo selga ja kahmab õletuusti tule hakatiseks kätte. Tuleb vana Reingi, annab nõu, juhatab midagi, nagu kardaks ta, et ehk läheb muidu midagi viltu.

«Tehke aga keset platsi, muidu rikub puud ära,» ütleb ta.

«Täna pole seda karta,» vastab Mikk, «ilm on nii vaikne, et tuli põleb puude vahel nagu küünal otse vastu taevast.»

Leena jookseb kui püüpojuke, tema piht paindub pajuvitsana ja tema silmad aina säravad ja säravad, kui ühes perenaisega võtab nöörid, laternad, küünlad ja veel midagi muud, mis peab taeva lendama. Niisugust jaanituld pole ta kunagi teinud, pole ka näinud, ei siin ega mujal, ei enne leerimist ega peale seda. Sellepärast on ta huulil meemaik, kui ta vahetab ükskõik mis tähtsuseta sõna Jaaniga, kel on täna manisk ees ja kamassid jalas.

Järve poolt kostsid juba hõisked ja huilgamised, kui Kõrboja omad kodunt minema said: nad saidki sellepärast nii ruttu, nii-öelda ülepeakaela minema, et järve poolt kostsid juba hõisked ja huilged.

«Juba otsaga seal!» kilkas Leena.

«Juba seal!» vastas Jaan.

Kõrboja perenaisele oli langenud mingisugune nukker vaikus, nagu polekski ta rõõmus, et ta on täna esimest päeva Kõrbojal perenaiseks ja et ta perenaisena pühitseb täna esimest korda oma sünnipäeva jaanilaupäeval. Ta oli isaga juttu ajanud, ta oli liig palju rääkinud Katku Villust, kes kui arutu Kivimäel lõhub kive, ja see võttis temalt tõsise jaanilaupäeva-rõõmu. Isa oma sõnadega manas esile mingisugused nimetud varjud ja need hakkasid liikuma Kõrboja hoonetes nagu elavad olevused. Liikus onu Oskari vari, liikus tema noore naise vari, kes põgenes salaja, südaööl, põgenes tuule ja tormiga, põgenes vihma ja kõuega Kõrbojalt, kui oli matnud siia surnuaeda oma esimese pojukese. Miks onunaine põgenes ja mis sündis peale seda, kui ka onu Kõrbojalt ära sõitis, oma noorele naisele järele, seda Anna ei tea, pole kunagi lähemalt kuulnud, üks on ainult kindel – ei üks ega teine näidanud oma elavat nägu enam Kõrbojal, isegi onu Oskar mitte, sest tema leiti paar nädalat pärast ärasõitu surnuaialt oma pojukese haualt. Anna mäletab, mis isa tol korral vennanaisest oli öelnud, kui vend temaga esimest korda siia sõitis, näitama oma mõisat. Ta oli öelnud, et ei sellest küll Kõrbojale perenaist saa, liig nääpsuke teine, laulab toas, mitte metsas, läheb kõndima põllule, aga jalga nõmmele ei tõsta, nagu elaksid seal kurjad vaimud. Isa sõnad olid rutem täide läinud, kui keegi oli aimanud, isa isegi polnud rääkides aimanud, et tema sõnad nii ruttu täide lähevad.

Niisugused varjud liikusid Kõrboja perenaise hinges, kui ühes kilkava ja põleva Leenaga võttis kirevad laternad ja küünlad, võttis pikad nöörid ja raketidki, et neid viia järve äärde jaanitulele, mida pidi tehtama sinnasamasse, kus pidutses kord onu Oskar oma noore naisega. Aga vaevalt aimas keegi, et Kõrboja perenaise hinges liikusid varjud, sest tema tegi kõik võimaliku, et ükski neist midagi ei märkaks. Vaevalt oleks keegi märgates midagi mõistnudki, sest mis puutusid neisse Kõrboja mineviku varjud. Võib-olla oleksid nad isagi külmaks jätnud, sest Kõrboja ise oli nad tema hingest kulutanud, ta oleks vististi kulutanud need varjud Anna endagi hingest, kui ta oleks elanud kogu selle vaheaja Kõrbojal. Poolpime, poolkurt Madli, see oleks ehk võinud Annat mõista, kui ta juba tol ajal oleks elanud Kõrbojal, aga tema tuli siia hiljem, alles hiljuti. Pealegi oli asjata teda arvesse võtta, sest tema ei läinud järve äärde jaanitulele, tema üksi jäi täna õhtul koduhoidjaks. Kõik läksid: karjapoiss läks, vana Rein isegi läks, aga Madli ei läinud, sest tema jäi Kõrbojale lukuks.

Kui Kõrboja rahvas järve äärde jõudis, oli siin juba hea summake inimesi koos – kuipalju just, seda oli raske öelda, sest ainult mõned poisid seisid loodetaval jaanitule-asemel keset mäenukki, kuna suurem hulk, eriti naispere, kirjendas mööda mändidealust. Seal oli juttu ja naeru, seal oli hüüdmist ja huikamist. Järvelt kostsid aerude löögid, poiste naer ja neidude kiljumine, kes kartsid kas uppumist, lootsiku ümberminekut või läigatas sõudja neile mõla otsast mõne tilga vett.

Mäenukil prantsatasid vastu maad haokood, kolisesid puupakud ja halud, tümises tõrvatünn, kui teda kopsiti pika lati otsa, mille püstitamiseks juba proovitud auk valmis. Jaan seadis tulirauda varda otsa, ehk küll Mikk arvas, et mis ta tühja sellega jändab, kui on tõrvatünn tõrvikutega käepärast. Aga täna Jaan ei kuulanud Miku, oma eestegija sõna mitte, sest ega Mikk ometi jaanitulel mõni eestegija ole. Jaan seadis kangekaelselt tulirauda varre otsa ja ei pannud teiste sõnu mikski, sest temal olid tulirauaga omad plaanid, mida ei teadnud keegi, vahest ehk ainult Leena, sest tema aimas Jaani rohkem, kui teised teadsid. Leena teadis, et Jaan püstitab tulirauavarda lootsikupärasse, nagu läheks, ta kevadel suure veega luhale kala raiuma, püstitab raua, süütab tõrvikud põlema ja aerutab keset järve ühes pillimehe ja Leenaga, ühes mõne teise poisi ja tüdrukuga. Järv on kui elus peegel, aga Jaan aerutab mööda järve, paneb vee virvendama, ajab liikumisega tule tuliraual loitma, nii et leegid paistavad vee virvenduses kui käharad lokid, mis laotatud järvepõhja. Jaan ise ei tea seda, kui ta aerutab leegitseva tulega mööda peegelvaikist järvepinda, aga kaldalseisjad näevad. Kõrboja noor perenaine, kes pühitseb täna teiste teadmata oma sünnipäeva, see näeb, et keegi laotab järvepõhjas oma lõõmavaid lokke, kui aerutab Jaan, laulab Leena ja üürgab pill – rõkkab Lõugu Kusti «vasikas».

Veel enne kui Jaan aerutama sai, tõusid mäenukilt leegid pragisedes ümbritsevate mändide vahel: Mikk oli õletuusti põlema süüdanud ja selle kuivade haokubude alla pistnud. Tõrvatünni seadmine võttis pisut rohkem aega, see hakkas särama alles siis, kui haokood olid oma kõrgemad leegid juba taeva paisanud. Nende leekide valgusel paistis, et nööri seoti mändide vahele ja et nööri külge riputatud paberlaternatega piirati tantsuplatsi, kus ümber sügelesid mitukümmend paari noori jalgu. Olid ju tulnud kõik, kellele Jaan sõna viinud, oli tulnud palju neidki, kellele Jaan mingit sõna polnud viinud, sest nad olid teisest või kolmandast suust kuulnud rattal kihutava Jaani sõnu. Ringis tulede ümber noored ning vanad, paljud Kõrboja perenaisele nelipühist saadik nähtud ja tuttavad, paljud võhivõõrad, keda ta varem kunagi pole näinud, või kuigi näinud, siis unustanud.

Kõik on tulnud, kõik on siin, ainult Katku omad puuduvad, Villutki pole näha. Puudub ka Kuusiku sauna Eevi, nagu oleks ta millegipärast Katku omadega kokku rääkinud, et mitte jaanitulele minna, kui Kõrboja perenaine kutsub. Aga tõepoolest pole Eevi Katku omadega ei täna ega eelmisil päevil kokku saanud, et nendega mõni sõna vahetada, ta pole nii mõnelgi päeval Villutki enam näinud, sest see rassib oma vabad tunnid Kivimäe kividel. Eevi murrab peres tööd teha, tasub saunapäevi, ja poega hoiab kodus ema. Viimsed päevad on ema haige ja sellepärast on saunas kõik ui-ai, kui Eevi õhtuti koju tuleb, nii et temal muud üle ei jää kui ööseti koduseid töid teha. Ka täna teeb ja rahmitseb ta ja ei mõtlegi Kõrboja jaanitule peale, sest kui ta perest koju tuli ja emale Kõrboja Jaani sõnatoomisest rääkis, ütles see oiates:

«Mis jaanituli see sinul veel on, sinu jaanituli on juba kiigus. Las teised lähevad, las teised tõmbavad, kuni nad ka oma jao saavad, ega enne keegi kuula.»

Ka Eevi ise arvas, et las teised minna, las teised tõmmata, tema peseb kodus lapse pesu ja kohendab muud tühja-tähja, ilma milleta elus läbi ei saa. Ja nõnda jäigi ta koju ja ei läinud Kõrboja jaanitulele, kui kutsus noor perenaine.

Eevi mõtles, et kui täna õhtul tuleks Villu, siis ei mõtleks ta enam kordagi Kõrboja jaanitule peale, ei mõtleks, et Kõrboja järvel on lootsik ja et järve ääres hüüab Lõugu Kusti kolme reaga pill ning keerlevad paarid. Aga Villu viibib tulekuga, Villu laseb kaua oodata, nagu istuks ta ka jaanilaupäeva õhtul Kivimäel oma lõhutud ja lõhkumata kivide keskel. Kui Eevi küllalt oodanud, kui kesköö juba tööga mööda saadetud, alles siis hakkab ta uskuma, et Villu jääb hoopis tulemata, et Villu jääb ehk tulemata Kõrboja perenaise sõnade pärast, mis see saatis sulasega külasse ja perest perre. Tööst väsinuna heidab Eevi magama, aga uneski veel mõtleb ta oma ilmsi olnud mõtteid ja ei saa täielikku rahu. Mõtleb Katku Villust, oma lapse isast, mõtleb ka Kõrboja preilist, praegusest Kõrboja perenaisest ning tema unistel, pöörastel mõtetel pole otsa ega piiri, sest nad liiguvad nagu painajalikud nägemused.

Aga mis puutuvad Kuusiku sauna Eevi nägemused neisse, kes teevad jaanituld Kõrboja järve ääres. Nad ei puutu peaaegu Katku Villussegi, kes kaua kõhkles, kas ka minna või koju jääda. Oo, Katku Villul olid Kõrboja jaanitulega kohe omad kavatsused, niipea kui ta kuulis sulase Jaani suu läbi perenaise sõnu. Temal olid kohe jumal teab miks niisugused kavatsused, et Kõrboja jaanitulest ei peaks midagi välja tulema, sest tema, Katku Villu, tahab kõigile pussi mängida. Tema on nüüd jällegi kodus, ta on oma vangipäevad ära istunud ja tahab kõigile tõendada, et tema on endiselt vaba ning võib teha mis tahab, kuigi see käiks vastu kogu metsanurgale. Villu tahaks nimelt nõnda teha, et Lõugu Kusti oma «vasikaga» ei läheks jaanitulele, vaid jääks Katku Villu juurde, rüüpaks tema pudelist, ajaks temaga juttu. Lobiseks temaga võib-olla seni, kui ta unustab Kõrboja perenaise saadetud sõnad ja mängib pilli Katku Villule, nagu oleks tema juures jaanituli ja nagu pühitseks tema täna oma sünnipäeva kirevate paberlaternate ja rakettidega.

Lõugu Kusti rüüpabki Katku Villu pudelist ja ajab temaga juttu, nagu oleks tema peremees peol, mida pühitsetakse täna Kõrboja järve ääres, aga sinna minemata ei saa ta ometi jääda, sest täna mõtleb Kusti rohkem Kõrboja perenaise kutse kui Katku Villu pudeli peale. Pudelist paneb Kusti omale ainult paraja auru pähe ning läheb siis, läheb ja käristab oma «vasika» nahklõõtsa, nii et keeled vinguvad, mängib niisuguse hoo ja vaimustusega, nagu oleks piduperemees ise ta pea soojaks kütnud, et ta mängiks oma ilusamad lood.

Nõnda on Katku Villu lood ja asjad selle jaanitulega, mida tehakse Kõrboja järve ääres männikus. Villu oleks tahtnud jaanitulelt võtta Lõugu Kusti «vasika», aga ei saanud, ja muud sellelt jaanitulelt võtta ta ei katsugi, sest sel oleks nii hirmus vähe mõtet. Villu kuuleb, kuidas Kusti mööda teed oma pilliga läheb. Pill hüüab ja teda on ilus ja armas kuulata, kui ta läheb ühes Kustiga, rihmapidi selle kaelas, hüüab, nagu kutsuks ta täna kõiki, kel kõrvad on kuulda, Kõrboja jaanitulele – kutsub Katku Villutki. Villu tunneb, et kutsub. Ja ta mõtleb, et mis õige oleks, kui ta läheks, mis oleks, kui ta läheks nagu teisedki ja nagu poleks ta kunagi katsunud Kustit oma pudeli juurde jätta. Või miks ei peakski ta minema, pole ta ju ei ühelegi teisele ega Kustile endalegi lausunud oma kavatsusest teda oma pudeli juurde kutsuda.

Villu kuulab Kusti pilli, mis läheb mööda teed mändide vahel, ja ta mõtleb ainult Kõrboja jaanitulest, mida tehakse järve ääres, ning kordagi ei tule talle Kuusiku sauna Eevi meelde, kes peseb lapse pesu ja kelle mõtted on aina Villuga.

Miks see küll nõnda oli või kuidas see tuli, aga äkki ei kuulatanud Villu enam Lõugu Kusti pilli, vaid pistis selle asemel jooksu – jooksis Kustile järele. Joostes tundis ta, et pudel luud-kondid pehmemaks teinud kui ehk täna õhtul vaja; et täna õhtul oleks pidanud luid-konte pehmendama ainult sauna leil, sest Villu jookseb ju Kõrboja perenaise sõnade järele, mida see saatis sulase Jaaniga. Jookseb kõigest hingest, jookseb hingeldades, kuni ta saab Kusti kätte ja läheb ühes temaga jaanituleliste sekka, mõlemad parajad mehed, mõlemad ammu oodatud.

Aga Villu ei söanda hästi tükkida esirinda, ei söanda seda oma sooja pea peale vaatamata, tema astub ette alles siis, kui otsitakse meest, kes oskaks rakette lasta. Õigem, isegi siis ei astu ta ette, sest mis puutuvad temasse Kõrboja perenaise raketid, teda kisutakse esile, sest tema on mees, kes kõik mõistab, kõik võib, miks siis mitte ka raketti lasta.

Nõnda saab Katku Villu Kõrboja perenaisega kokku rakettide juures, saab kokku ja teretab teda pelglikult ja viisakalt, nagu polekski see veel perenaine, vaid peenike Kõrboja preili, kes käib jälgi tegemas järveliival ühes poolkurdi ja poolpimeda koeraga. Villu ei julge Kõrboja perenaisele kättki pakkuda, ta kergitab ainult mütsi ja tahaks peaaegu küsida, et mis preili soovib või käseb, aga perenaine ise astub tema juurde, vaatab talle otsa leegitseva jaanitule valgusel, sirutab talle käe ja ütleb naeratades:

«Vanu tuttavaidki näha. Küsisin juba teie järele, et kuhu te olete jäänud, miks teid kunagi teiste seas pole.»

Kõik nägid, kes seisid jaanitule ümber, et Kõrboja perenaine ise andis Katku Villule kätt, ja kõik kuulsid, et perenaine nimetas Villut oma vanaks tuttavaks. Perenaine oli ka paljuid teisi kättpidi teretanud, ta oli neid juba nelipühil teretanud, aga kedagi polnud ta nõnda nimetanud vanaks tuttavaks, Villut üksi nimetas ta nõnda, kui ta andis talle kõigi ees jaanitule juures käe. Ja kõik tundsid korraga, Villu isegi tundis, et sest pole ehk midagi, et ta on üle aasta vangis istunud mehe mahalöömise pärast – et ta on purjus peaga teivast tarvitanud, kui teine tuli pika pussiga.

«Kõik kinnitavad, et teie oskate rakette lasta,» ütles Kõrboja perenaine Villule.

«Küllap ma juba seda oskan,» vastas Villu, «aga kus neid lasta?»

«Mis teie arvate?» küsis perenaine.

«Mina,» ütles Villu ja mõtles pisut. «Kui need minu raketid oleks, kui see oleks minu tegemine, mina laseks järvel,» ütles ta lõpuks.

«Kuidas järvel?» päris perenaine.

«Lootsikust,» seletas Villu.

Selle mõtte peale polnud keegi tulnud, sellele mõttele tuli ainult Katku Villu ja Kõrboja perenaine oli tema mõttega kohe peri, kõik olid tema mõttega peri.