Kõrboja peremees/7

6
Kõrboja peremees
A. H. Tammsaare
8

7

Koju jõudes asus Kõrboja perenaine vanale Madlile appi, kes küttis saunaahju ja kandis suurde katlasse ämbriga vett. Seni kui ahi tossas ja vesi katlas soenes, liikusid perenaise silmad ja käed toas ning õues. Üks oli tal selge: ühe päevaga polnud võimalik Kõrbojal midagi põhjalikku ette võtta, isegi tubades mitte. Ainult ühe toa, nurgapealse, vastu rohtaeda, selle tegi perenaine põhjalikumalt puhtaks, sest siin oli veel üsna kenasti värvi põrandalaudadel ja tapeedid seintel õige asjad. Siia tahtis ta elama asuda, sest see oli juba ammust aega nime järele tema tuba olnud ja sellepärast vähem tarvitatud. Seadis voodit, äigas aknaid, riputas neile puhtad riided ette, pani mõne lille klaasiga kummutile, pistis sinna-tänna mõne halja oksa. Läks pärast õue, võttis luua ja töötas, nii et tolmupilved keerlesid. Aitas sigadele rohtu kitkuda, seda katki raiuda, söögiks teha ja ette kanda. Pesi mingisuguseid riistu, kuhu võiks tõsta suppi ja kallata piima. Tegi ja toimetas, mis kätte juhtus, aga üht ei teinud ta mitte: ei mõelnud toidule, nagu tahaks ta täna elada ainult tööst ja tegemistest, peost ja rõõmust.

Vana Mousi katsus esiteks perenaisele järele sörkida, aga peagi mõistis ta oma teo asjatust, sest perenaisel polnud täna nähtavasti mingit mõistlikku eesmärki, ta tellerdas mõtteta ühest paigast teise. Mousi istus viimaks keset õue maha ja mõõtis oma väsinud silmega perenaise samme, pärast laskis ta kõhuli ja sulus rammestunud laud, ainult aeg-ajalt neid praotades.

Päike oli veel mõni hea süld üleval, kui Kõrboja heinalised koju tulid ja leidsid, et saun on kuum ning vesi katlas palav.

«Täna olid inimesed nagu jumala välk,» lausus Mikk.

«Jaanilaupäev, sellepärast,» arvas suviline.

«Uus perenaine, uus perenaine, see on põhjus,» arvas Mikk vastu.

«Saaks jaanitulele!» hüüdis Leena.

«Sina läheksid ikka poolest õhtupoolikust,» vastas Liisa.

«Noh, perenaine, kas saun on valmis?» küsis Mikk Madlilt, kui see toast tuli.

«Pole mina enam perenaine,» vastas Madli, «olen ainult vabadik. Aga saun on valmis, kuum nii et kõrvetab, veega võtke või karva, noor perenaine ise tegi kõik.»

«Toho tont!» hüüdis Mikk, «või noor perenaine ise.»

Töölised pidid ennast leilitama minema, kuid tuli pisut oodata: vana Rein ise oli esimest head võtma läinud, taheti lasta tema enne välja tulla. Naispere pidi viimseks jääma, sest temal oli toa ümber jooksmist, oli koperdamist köögis ja aidas ning tagatipuks laudas, kui tuli kari kellade kõlinal ja krantsi haukumisel.

Anna jättis töö ja toimetuse, kui tulid heinalised. Ta laskis need teha, kes olid Kõrbojal harjunud tegema, ja käis ise pisut ringi ning vaatas, kust äärest siin küll peale hakata, kui siin kord hakkama saab. Ta läks rohtaeda, mille onu kord suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku lastud minna. Nähtavasti on siin loomadki ajuti pidutsenud, puud katki tallanud, latvu napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, ohakas, kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad mööda vardaid ja aeda. Juba langeb neile kaste, juba hakkavad nad uimastama õhku, juba uimastavad nad sedagi, kes siin kõnnib ja hingab.

Kuski laia pihlaka all vana pihastunud pink. Kõrboja perenaine katsub tema tugevust, katsub, kas kannatab veel istuda. Kannatab, perenaist kannatab! Tudiseb, vajub teisest otsast pisut madalamale, aga jääb peatuma, peab vastu, nagu võtaks viimse jõunatukese kokku. Perenaine istub, istub esimest korda omas talus, istub, nagu istus ta siin aastate eest, paljude aastate eest.

Jah, millal ta istus siin viimati? Millal ta istus samal pingil, sama pihlaka all, tundes, et ta istub Kõrbojal? Viimast korda ei tea ta, ei mäleta, aga ta mäletab üht korda ja talle näib, nagu olekski see olnud viimne kord. Siis istus ta ja oli kuri, oli vihane, oli kuri häbi pärast, millele ei saanud leida seletust või põhjust. Ta oli seekord nii hirmus vihane häbi pärast, et ta kiristas hambaid, et ta mõtles eluvõtmise peale, mõtles, et ta enam kunagi ei taha näha teda ega teisi inimesi, teisi mehi. Ta oli siis õnnelik, et ta teisel, kolmandal päeval pidi ära sõitma, ja ta polnud enam kunagi segamata rõõmus, kui pidi tulema isatallu ja nägema neid paiku ja puid, kus ta oli olnud häbi pärast nii hirmus õnnetu ja kuri. Perenaine teab, et kõik oli läinud õnnelikult, õnnelikumalt, kui tema tol korral oskas aimata, aga ometi oli tal veel tänapäev nagu kahju siin pihlaka all, kus hakkas uimastama kastene rohi, et siis oli läinud kõik nii õnnelikult, ja veel tänini polnud ta häbistajale, oma vihastajale südamepõhjas, olemuse üdis täiesti andeks annud. Suure ristipäeva hommikul, kui ta teda nägi panevat oma riideid sinna mättale, kus tema, Kõrboja perenaine, hiljuti oli istunud, ja kui ta nägi teda keset järve päikesepaistel kollakasvalgel liivapõndakul ringutavat oma keha ning kuulis teda nagu looduslikus rõõmus hõiskavat, tundis ta oma veres, oma südameerkudes sedasama kurjust ja häbivalu, mis piinas teda tol korral, kui ta virutas kättepuutuva malakaga kuhugi meeletu hoobi ja jooksis märgade riietega kõigest jõust – hingeldamiseni, rammetuseni. Ta jooksis, nii et oksad veristasid ta paljaid sääri, kriimustasid ta nägu, käristasid palmikuist harunenud juukseid, jooksis, kuni siia pingile langes lõõtsutades, märjad riided nagu valatud ümber plikaliste, nurgeliste liikmete. Kuidas ta seda veel mäletab, kuidas ta iseennast selles mäletab!

Ja täna, tuleb ta täna jaanitulele või jääb ehk tulemata nagu nelipühiski? Anna ei teadnud isegi, kas ta tema tulekut tahtis või mitte.

Kui Jaan oma ringreisilt tagasi tuli, laskis perenaine endale sellest aru anda, küsis, kus ta käinud, keda näinud, kes tulla lubanud ja kas pillimees kindel. Alles lõpuks ütles ta:

«Ja Katku?»

«Ka seal käisin muidugi. Villu ütles, et eks näe. Vanad ei tule.»

«Miks?» küsis Anna, et aga küsida.

«Neil olla omalgi niipalju maad, et jaanitule asemeks jätkub, ütles vana Jüri ise mulle vastuseks,» seletas Jaan.

«Ega see ometi tule,» ütles vana Rein tütrele, sest ta oli teise kõrvaga Anna juttu sulasega pealt kuulanud. «Asjata oli üldse sinna minna.»

«Olete riius või?» küsis tütar.

«Kas sa siis ise ei mäleta enam,» vastas isa, «algusest saadik riius. Me käisime ju sinu õndsa onuga esimesel aastal seal, sina olid kaasas, tahtsime Katkut ära osta või vähemalt neid heinamaid, mis tal jõe ääres meie heinamaade vastas, et nõnda Kõrboja krunti ümmargusemaks teha. Seep see põhjus ongi. Sest ajast saadik kannab ta viha, käib alati turjas. Meie sealkäimisest on üle kümne aasta aega, aga ei ole mina sestsaadik oma jalga enam üle Katku ukseläve tõstnud ja ei ole Jüri ka Kõrbojal oma nägu näidand. Nõnda me vist suremegi.»

Isa rääkides tuli Annale meelde, et nad kolmekesi tõepoolest millalgi Katkul käinud, kõrb hobune sellesama vedruvankri ees, millega tal täna vaksalis vastas oldi. Tema istus onu ja isa vahel, jalad pisut kõveras, könksus, nii et nad sõites, kui vankriratas vastu puujuurikaid peksis, hirmsasti ära väsisid, päris valutama hakkasid kohe. Seda valu mäletab Anna. Veel mäletab ta seda soont, millest nad enne Katkule jõudmist üle lokerdasid: seal kasvas palju kollaseid lilli, nõgu aina valus neist, muud ei tea ta sellest nõost midagi. Veel mäletab ta mingisugust madalat ust ja lõhna, mida ta kunagi varemalt polnud tunnud, mäletab nähtavasti Katku tubade elulõhna. Nüüd enam neid tube ei ole, sest Katkule ehitati uued hooned, tehti korstengi peale.

Aga Katkul on ometi veel midagi, mida Kõrboja perenaine sellest külaskäigust saadik mäletab: see on poiss, suur poisivolakas, paljad pruunid jalad, kuub särgi peal, pelglikud silmad, mis teda, Annat, aina vahivad ja vahivad, nagu tahaksid nad rääkima hakata, nagu tahaks poiss tal käest kinni võtta ja välja viia päikesepaistele. See oli Katku Villu, Katku Jüri noorem poeg, kes käis kihelkonna- või ministeeriumikoolis, sest temast pidi saama kooliõpetaja või kirjutajahärra, ükski ei teadnud kindlasti, mis asjamees Villust õige pidi saama.

Nõnda hakkas Anna tutvus Villuga, hakkas isa ja onu juuresolekul, hakkas sõna lausumata, hakkas sellega, et Anna nägi Villut kohmetuvat, nägi punastavat, et ta isegi vist kohmetas ja punastas, kui ta seisis isa ja onu vahel ning vahtis seda poisivolakat, kellest pidi saama kooliõpetaja või kirjutajahärra.

«Ah nii kaua peab seda meeles,» ütles Anna isale.

«Ei vana Katku Jüri unusta seda ei siin- ega sealilmas,» arvas isa.

«Ega siis nüüd enam keegi ta kohta pole tahtnud,» lausus tütar.

«Nüüd mitte, aga see aeg võib uuesti tulla, Jüri teab seda, kardab teine. Ütleme, et Kõrbojal oleks jälle kord niisuke hakkaja peremees, nagu Oskar oli, mis sa arvad, kas ta neelud kohe Katku järel ei käiks, vähemalt nende jõeäärsete heinamaade järele. Aga mis oleks Katku ilma nende heinamaadeta? Mitte kui midagi! Seal ei võiks ükski inimene elada, surgu või nälga. Oskar pakkus ju ka tol korral neist heinamaadest sama palju, kui kogu Katku siis maksis, pakkus lõpuks rohkemgi, pakkus lihtsalt jonni pärast ja rumalast peast, et aga neid kätte saada.»

«Aga ikkagi ei saanud?»

«Tänapäevani poleks saand, kui ta oleks eland. Tema ise suri küll usus, et küllap Jüri pärastpoole nõrkub, raha vastu võtab, aga mina ei uskund seda siis ega usu nüüdki. Ka teised ütlesid, et ei Katku Jüri paindu, sööb ennem silku kui rangirinnuseid ja pingutab püksirihma, aga kohta ei müü miski hinna eest. Peaasi oli ja on veel praegu selles, et meie oleme teise nurga inimesed, võerad, sisserännand ja nemad siin võeraid ei salli, võeras on nende silmas ikka naeruväärt. Nemad arvavad, et kes inimene on, ei see oma kodust lahku, see ei lähe ilma mööda hulkuma, mööda maad leiba või kohta santima, teiste eest ära näppama.»

«Eks nad ostnud siis ise Kõrboja ära, miks nad ta meie kätte lasid tulla,» ütles Anna, keda isa seletused juba tõsiselt huvitama hakkasid.

«Neil põlnd kellelgi niipalju raha, et Kõrbojale vastu saada, sest kust nad siin seda raha pidid võtma. Ka meil põleks seda raha olnd, kui Oskar Venemaalt põleks toond. Seda teavad nemad ja seda nad just meile andeks ei anna tänapäevani. Mulle on nii mitu korda purjus peaga öeldud, et eks teenind siin raha ja ostnud Kõrboja ära, küll me oleks näind, kudas te oleks ostnud, aga viga’s nõnda.»

«Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,» arvas Anna.

«Juba ta siis ei ole, et nad nõnda ütlevad,» vastas Rein tütrele. «Nemad ei salli võerast raha, peab oma olema, siin teenitud. Ja sellepärast arvan ma, et isegi kui Katku Jüri täna-homme sureb ja koha pojale jätab, temagi teda ei müü, meile mitte ei müü, olgu mõne teisele ehk.»

«On siis poeg selle poolest nii isasse?» küsis Anna, keda jutt isaga ikka enam huvitama hakkas. «Tema ei pidand ju alguses kohta saamagi, ainult see sõda, see tappis venna ja siis tuli tema, nelipühil räägiti mulle.»

«Seda küll,» ütles isa, «tema oli otsaga Tallinnas ja Tartus, Riias ja kis ta kus Venemaal. Sealt ta need ilusad moodid kõik kaasa tõigi, kõik selle paristamise, viinaajamise, joomise ja kaklemise. Ta oli ju kui arust ära, nüüd kuuldavasti on teine pisut taltsam, peale vangisistumist nimelt. Näe, läks teine ju sinnamaale, et lõi teise omasuguse maha, andis teibaga pähe ja valmis. Aga nüüd teeb tööd, ainult kes teab kuniks. Lõhub Kivimäe otsas kive, paugutab nii et mets lajatab, ainult eile ja täna pole kuulda, kas õige ka heinale hakand või. Käisin nalja pärast teise tööd Kivimäel vaatamas. Ei mina tema asemel küll seda teeks, jätaks need kivid sinnapaika ja kaevaks ennem kas või kraavi, veaks muda liivasossidele. Aga tema teeb, tema ei jäta, meeletu nagu ta on. On inimesi, kes ühtki asja muidu teha ei saa, kui kaotavad aru, niisuke inimene on tema. Asutas omale töökoja, pidi ei tea mis ära tegema, aga nüüd roostetavad tööriistad lõksudes, tööd ei ole, ei tulegi, sest põle kohta, kust ta tuleks. Ehitas keldri, mis oleks paras Kõrbojale, aga mis teeb Katku niisukese keldriga? Mitte kui midagi. Ei osand viinast saadud raha kuhugi paremasse paika panna. Nüüd on Katku endine vana Katku, ainult kelder on teisest ilmast pärit. Inimesed hüüavadki teda ennast mitte enam Katku, vaid Keldri Villuks, niisuke kelder on nüüd Katkul.»

«Muidugi mõtles ta ka teised hooned niisama teha, nagu tegi töökoja ja keldri,» tähendas noor perenaine.

«Olgugi nii, aga milleks seda?» küsis isa vastu. «Mis teeb Katku niisukeste hoonetega, Katku põle ometi mõni Kõrboja? On Katkul metsa? On tal pinda, kust oleks hõlbus uut põldu juurde teha? Ainult see Kivimäe, see on ka ainuke paik, seal on mulda. Aga kes teeb ta puhtaks? Ja kes laseb selle veelombi mäe otsast kuivaks? Jõgi on ju kaugel, kuigi ehk kukkumine hea. Vanamehel on täiesti õigus, kui ta kirub, et poeg tühja tööd teeb, tuult tallab, nagu ta ütleb.»

Oli kuis oli, aga Kõrboja perenaisele hakkas see tuuletallaja ikka enam ja enam meeldima. Ta oli omasuguselt arutu, nagu oli seda onu Oskargi, kui ta tuli ja ostis Kõrboja, või nagu on tema ise, kui ta otsustas hakata Kõrboja perenaiseks. Mis ta siit lootis? Mis teda Kõrbojaga sidus? Mingisugune loomusunnilik aje, mis oli vägevam mõistusest ja nähtavaist tõsiasjust. Oleks ta ebausklik, siis võiks ta arvata, et keegi on ta ära teinud, et keegi on sõnad talle peale lugenud ja tema ei pääse kunagi neist sõnust ja Kõrbojast.