Kõrboja peremees/6

5
Kõrboja peremees
A. H. Tammsaare
7

6

Kõrboja Annal olid heinaliste vaatamisega peale perenaise kohuste veel omad erikavatsused, millest ta oli juba linnas mõelnud, kui ta ostis roosaid, siniseid ja punaseid paberlaternaid ja rakette. Kõrboja Annal oli täna sünnipäev, ja seda tahtis ta pühitseda laulu ja mänguga, pilli ja tantsuga. Sünnipäevapidu pidi ühes olema ka tema uute kohuste, tema uue elu sissejuhatuseks, millest osa võtma pidi kutsuma kõik ümberkaudsed noored ja, kui võimalik, ka vanad. Kõrboja järve ääres pidi täna olema midagi selle jaanilaupäeva taolist, kui oldi esimest aastat siin metsas, kui elas veel onu Oskar. Mets pidi rõkkama, nõmm pidi paukuma, puude vahel pidid liikuma kirjud paarid, peegelläikival järvel pidid vilkuma leekide virvendused.

Kõrboja Rein ei teadnud, et tema tütrel on täna sünnipäev, keegi ei teadnud seda, sest kunagi poldud kuuldud, et Kõrboja preili sünnipäev oleks jaanilaupäeval. Preili ise ainuüksi teadis, et tema sünnipäev on jaanilaupäeval, sest ainult kalendri muutmise tõttu oli ta põhjuse leidnud oma sünnipäeva pühitseda sel tulede ja pidude päeval. Nii siis, täna tahab ta oma esimest jaanilaupäevalist sünnipäeva Kõrbojal pühitseda ja täna tahab ta seda teha kui täisõigusline Kõrboja perenaine ja otsaline. Sellepärast ongi tal niisugune rutt heinaliste vaatamisega.

Aga kuigi Kõrboja preilil täna sünnipäeva poleks, vististi ei jätaks ta siiski heinalisi vaatamata, sest temal on viisiks isa tallu jõudes viibimata igale poole minna, kõike näha, kõike kuulda. Eestegija ja töödejuhataja Mikk nimetas teda nelipühis hulluks koeraks, kui ta nägi, missuguse püsimatusega ta sõna tõsises mõttes ümber jooksis. Sulane Jaan oli preili suhtes pisut viisakam ja heatahtlikum, sest tema ütles poolnaljatades:

«Nagu sipelgad teisel püksis, aeva punub, aeva pistab!»

Leenale ja Liisale tegi see ütlus hirmsat nalja, sest mida võis preilist hullemat arvata, kui et tal palavaga püksid jalas, milles sibavad sipelgad. Aga kõige selle peale vaatamata olid täna kõik heinalised, päilisedki, pisut nagu kräbedamad kui harilikult, sest kõik arvasid, et küllap juba preili heinamaale tuleb, niipea kui ta koju jõuab, ning kõik tahtsid ei tea miks sel korral kärmemad olla kui vana Reinu enda ees.

Kui Jaan, kes preilil vaksalis vastas käis, hobuse kopli oli lasknud ja teiste juurde läks, küsiti mitmelt poolt korraga:

«Kas tuli?»

«Tuli,» vastas Jaan. «Ei see tulemata jää, kui tulema peab.»

Ja nagu käsu peale seisis kogu heinamaa korraga rehavarre najal. Mikk isegi ei saanud muidu, kui pidi seisma. Ja siis hakati uuesti tööle, hakati pisut suurema hooga, nagu tummal kokkuleppel, et preilit peaks heinamaale ilmudes pisut kiirema tööga vastu võtma, sest kõik arvasid, et varem või hiljem, aga küllap vana Rein juba ohjad tütre kätte viskab.

Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. Ükski ei osanud arvata, miks ta ei saa, aga kõik nägid, et ta oli aina üksinda, ja kõik arvasid, et olgugi preili, ometi on ta nii-öelda naisterahvas ja mis kohapidaja on naisterahvas, liiatigi, kui koht on niisugune, nagu on Kõrboja.

«Mis ta ka rääkis?» küsis Leena Jaanilt uudishimulikult, kui nad juhuslikult teistest pisut eraldatult töötasid.

«Mis ta rääkis…» osatas Jaan. «Mis ikka räägitakse. Kõigest rääkis.»

«Kas jääb nüüd teine kauemaks?»

«Kellele ta seda ütleb, või kes seda talt küsis.»

«Mõtlesin, et ehk ise rääkis, jutu sees ütles.»

«Küllap see juba räägib, aga kas ta ka midagi ütleb, see on teine asi,» vastas Jaan nagu vastumeelselt, sest tuntavasti oli ta pisut turjas, et tema preilit sõidutamas käinud ja mitte mõni muu. Kui aga Leena vaikis ja enam midagi ei pärinud, hakkas Jaanil omal keel kihelema.

«Küsis, kas täna jaanituld ka tehakse?» ütles ta.

«Ja sina? Mis sina ütlesid?» vastas Leena.

«Mina… Mina ütlesin, et küllap vist.»

«Ja tema?»

«Et kas pilli on?»

«Sa ütlesid, et on?»

«Ütlesin, et külas on.»

«Lubas teine ka tulla?»

«Küsis, kas pillimees tuleb.»

«Noh, ja sina?»

«Ütlesin, et ei tea, küllap vist, kui kusagil paremat põle.»

«Oleks võind ju järele minna, kui preili tahab.»

«Eks või muidugi minna. Aga eks õhtul näe.»

«Peaks heina kokku saama! Mikk ütles, et enne õhtale ei saa kui hein küünis, tuleb kaks püha.»

«Mis Mikku rääkida, küllap tema juba oskab, nagu oleks ise peremees,» ütles Jaan etteheitvalt. Kuid tahes või tahtmata hakkasid Leenal kui ka Jaanil käed kärmemini käima, et varem õhtule saada. Nende tõttamine mõjus ka teistesse, nii et sel silmapilgul, kui Kõrboja uus perenaine ja otsaline heinamaale jõudis, rehad aina välkusid aga käes.

«Kas saate kuiva loo täna üles?» küsis Anna Mikult.

«Saame, preili,» hüüti mitmelt poolt korraga vastu.

Aga see, mis nüüd tuli, tuli kõigile ootamata, tuli kui suur üllatus, nii et jällegi kogu heinamaa rehavarre najal seisis.

«Mitte enam preili,» ütles preili, nii et kõik pidid kuulma, «vaid perenaine. Tänasest päevast peale pole mina enam Kõrboja preili, vaid Kõrboja perenaine; täna võtsin ohjad oma kätte.»

«Aga kes saab peremeheks?» küsis eestegija Mikk muigavalt, nii et kõik muhedalt või häbelikult naeratasid.

«Esiotsa jääb vana paigale, kuni uus leitud, ja mina täidan tema kohuseid,» vastas Anna niisama muigavalt.

«Tähendab, preili on perenaine ja peremees korraga,» jätkas Mikk.

«Nii see on ja nii see jääb, kuni uus peremees sisse tuleb,» ütles Kõrboja perenaine.

Jaan sosistas Leenale midagi pükstest, nii et see heledalt naerma purskas.

«Mis sa naerad, Leena? Mis see Jaan sulle ütles?» küsis noor perenaine.

Kõik vaatasid Leena ja Jaani poole, kõik ootasid, mis nad perenaisele vastavad. Leena pöördus kõrvale ja kihistas, Jaan tegi loogu võtma.

«Preili paneb pahaks, kui kuuleb,» lausus ta.

«Mitte preili, vaid perenaine!» hüüdis Anna naljatava kurjusega, mis Jaanile sedavõrd julgust andis, et ütles:

«Ütlesin Leenale, et kui preili hakkab peremeheks ja perenaiseks korraga, siis peavad tal ka seelik ja püksid korraga olema.»

Heinamaa rõkkas naerust.

«Just nii – seelik ja püksid korraga,» vastas perenaine. «Muidu tänapäev ei saa, sest pükstekandjaist kipub puudus kätte.»

Viimsed sõnad tõid jututooni tõsisema noodi, sest Mikk ütles meeldetuletavalt:

«Kas kuulete, Leena ja Liisa, perenaine arvab sedasama, mis mina teile olen ütelnd. Pidage seda meeles.»

«Meile jätkub!» hüüdsid tüdrukud vastu.

«Ärge tühja suurustage!» manitses Jaan ähvardavalt ja vaatas Leena poole, aga tema pilgus ei tundunud vähematki ähvardust. Vististi põhjenes see neiu naiivseis sinisilmes, peenikeses pihas ja naervas tedretähelises näos, mis näis ütlevat, et jäägu kõik ilma meheta, jäägu kõik vanuks tüdrukuiks, küllap mina juba omale mehe saan. Liisa ei osanud enam nõnda naerda, võib-olla polnud ta kunagi nõnda naerda osanud, sest temal oli priske punane nägu, hallid silmad ja tugev, töntsakas keha, mis murdis ükskõik mis tööd iga mehe kõrval. Tema jalasääred olid jämedad ja tema piht ei tõmbunud ka suurimail jõupingutusil kunagi looka nagu Leena oma.

«Mis Leenal viga,» lausus Mikk, «tema sai alles kevadel leerist lahti, tema laulab alles «Nüüd paistab meile kauniste». Aga oota pisut, varsti tuleb «See aeg on tõest’ ukse ees». Näe Liisa laulab juba: «Ma püüan kõigest hingest» ja küll te juba kord üheskoos kõerutate: «Meil on ju püsti häda käes».»

«Laulavad «Jeruusalemm, sa püha taeva linn’agi» ära,» aitas Jaan omalt poolt.

«Mikk,» pöördus perenaine eestegija poole, «minul oleks Jaani tarvis, kas te saate ilma temata loole vastu?»

«Muidugi saame,» vastas Mikk, «peame saama, kui tarvis on. Aga parem oleks olnd, kui teda siia põleks enam lastudki, ainult nagu tööd õrritama.»

«Esiteks polnud see minu teha, ma polnud siis veel Kõrboja perenaine, sellepärast tuli ta,» vastas Anna eestegijale.

«Kuule, Jaan, ae,» hüüdis Mikk, «perenaine tahab sind ära kutsuda.»

«Ükskõik, ma võin minna,» vastas Jaan.

«Muidugi, sinule on see aina õnneks, saaks niisama kõlksida,» osatas Mikk.

«Kui perenaine käseb,» vabandas sulane.

«Jah, kui mina käsen,» ütles perenaine nii valjult, et kõik peaksid kuulma. «Pane kodus omale puhtamad riided selga, nii et sa võiksid külla minna.»

Kuulajate kõrvad läksid kikki.

«Mine külasse, aga kui jõuad, mine ka Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja – Katkule jõuad sa ometi minna – ja ütle kõigile, keda tead ja tunned, et nad tuleksid järve äärde jaanitulele, sinna, kus varemalt kiik oli. Tulgu kõik, kes tulla tahavad, tulgu noored ja vanad, aga hoia sa, et pillimees tulemata ei jää…»

«Toon kas kaks või kolm neid,» vastas Jaan.

«Too Lõugu Kusti oma «vasikaga»!» hüüti Jaanile.

«Toon, kui tahate,» vastas see.

«Kes muidu ei taha tulla, sellele ütle, et mina lasen kutsuda,» rääkis perenaine edasi, «ütle neile, et mina olen nüüd Kõrboja perenaine ja kutsun tuttavad ning võõrad Kõrbojale jaanituld tegema.»

See mõjus. See mõjus kõigisse, mitte ainult Jaani, kes aina kibeles ja kibeles minema. See mõjus Mikku, suvilisse ja päilistessegi, nii et kui perenaine ja Jaan heinamaalt olid läinud, siis rehavarred põõsaste vahel ja puude all nõnda välkusid, nagu nad polnud Kõrbojal välkunud juba mitmel-setmel aastal. Loog aina lendas tuulepuhanguil, lendas nagu oma jõuga, oma tahtmisega käputäitesse, sealt puutaldadega reele, reelt hangu otsa ja hangu otsast hüppas ta sopsti küüni. Lendas ja kahises, hüppas ja kahises, ajas nagu ajaviiteks juttu heinalistega, ajas juttu ja lõhnas uimastavalt, nagu mõni karske neitsi, kui ta peseb jaanilaupäeva õhtul oma noorilt liikmeilt tööhigi, paneb puhtad hilbud ümber ja läheb vaatama, kuidas poisid tuld teevad, läheb kuulama, kas pill juba hüüab, et võiks pehmeks tantsida tööga kangenenud keha.