Kõrboja peremees/9

8
Kõrboja peremees
A. H. Tammsaare
10

9

Kui Kõrboja Jaan esiteks oma tulega mööda järve aerutas ja kui lõõmava tule all Leena ühes paari teise tüdrukuga laulis, siis ei teadnud keegi, et Kõrboja järvel võib olla midagi ilusamat; Kõrboja perenaine isegi ei teadnud, sest tema nägi siis järve põhjas leegitsevaid lokke. Aga kui Katku Villu rakettidega ja muude tarvilikkude asjadega kolinal lootsikusse läks, kui ta küsis, et kes tahab kaasa sõita, ja kui ei olnud kedagi, kes kohe oleks vastanud, nii et Kõrboja perenaine ise ette astus ja ütles, et kui keegi ei lähe, siis ehk Villu teda lubab tulla, ning kui nad nõnda kahekesi kaldast eemale aerutasid, keset järve ujusid, kust nad vaevalt veel teiste silma puutusid, jah, kui see kõik oli sündinud, siis mõistsid kaldalejääjad, et Jaani sõit polnud midagi Katku Villu sõidu vastu, kes sõitis ainuüksi Kõrboja perenaise ja rakettidega. Sõitis vaikselt ja salalikult, sõitis pillita ja lauluta, sõitis, nagu istuks ta jaanilaupäeval kirikus, sõitis nii, et kuuldavasti ainustki sõna ei vahetatud paadisistujate vahel. Jaanil polnud vähematki aimu, et nõnda sõita tohib, kui istud üksipäinis lootsikus Kõrboja perenaisega.

Alles siis, kui lootsik kaldast juba kaugel, kui võis näha ainult veel mingisugust tumedat liikuvat kuju veepinnal, kostis nagu rääkimine, aga ükski ei kuulnud, mis räägiti, ühelgi polnud nii teravad kõrvad. Ainult keegi, kes oli sel silmapilgul teisel pool järve, kes seisis teraval maaninal, mis lõikab järve sisse, see oli kuulnud, et polnud Kõrboja perenaise ja Villu vahel muud juttu kui aga ainult:

«Mis te arvate, kas aitab juba?» küsinud Villu aere seisma jättes.

«Ehk aitab,» vastanud perenaine.

«Siis hakkame peale,» öelnud Villu.

«Hakake,» öelnud perenaine.

«Aga siis peaksite teie minu asemele tulema ja mina sinna, kus teie, lootsikupärasse,» arvanud Villu.

«Hea küll,» lausunud perenaine.

Ning nüüd tõmmanud Villu aerud sisse ja tõusnud püsti, sest ka perenaine olnud juba jalul ja kätest kinni võttes läinud nad kõikuvas lootsikus teineteisest mööda, mis nähtavasti Villu tuikumise tõttu nõnda vaaruma löönud, et perenaine hirmu pärast kiljatanud. See kiljatus oli ainukeseks märgiks kaldalseisjatele, et paadis pole kirikulised kallil pühapäeval, vaid on pidulikud inimesed, mehed ja naised vististi segi.

Kaldalseisjad arvasid, et Kõrboja perenaine ja Katku Villu naljatavad niisama, nagu teevad seda külapoisid ja tüdrukud, kui nad sõidavad üheskoos järvele, sõidavad ja vaarutavad meelega lootsikut või läigitavad mõlaga jahedat vett, nii et kiljatusi on kogu nõmm täis. Aga Kõrboja perenaine ja Katku Villu ei naljatanud koguni mitte, ja sellepärast oli perenaisel pisut piinlik ja häbi, et ta oli lootsikus olles kiljatanud, nagu oleks ta mõni külatüdruk, kellele läigitatakse mõlaga järvevett.

Kuid ei enne ega pärast ei kiljatanud enam Kõrboja perenaine, ta istus ja ei paotanud oma suudki. Isegi siis, kui lendas esimene sisisev ja paukuv tulilind vastu öiset taevast, ei teinud ta häält, vaatas ainult – vaatas üles taeva poole, kus praksus kirev tuli, vaatas alla järve, kus süttisid igal paukumisel uued värvid, uued virvendused ja varjundid, aina süttisid ja kustusid nagu sügisööl tähed taevas.

Millegipärast valdas jällegi Kõrboja perenaise hinge vaikne nukrus, nagu liiguksid seal hiljutised kurvad varjad, Kõrboja varjud. Nii hirmus ruttu ja ootamata süttisid järvepeeglis tuled ja värvid ja nii hirmus ruttu kustusid nad jällegi, nagu põgeneksid nad millegi eest, nagu põgeneksid nad järeltulevate tulede ja värvide eest! Aga Kõrboja perenaine tunneb täna, et pole hea, kui kustuvad nii ruttu süttinud tuled ja mänglevad varjud, sest tema otsib, tema ihkab püsivamat, tema mõtleb midagi, millel oleks osa jäädavusest, kas või igavikust.

Villu ei lausu sõnagi, tema sepitseb ainult, nagu poleks temal millegi muuga tegemist ega saaks tema millestki muust osa. Villu sepitseb omale tulihända, kelle tahaks saata õnne järele, aga kõik nad nagu tõuseksid enne lendu, kui meister jõuab neile öelda, kuhu, kuidas või millal.

Kõrboja perenainegi, kes ainuüksi on Villuga vaaruvas lootsikus, näeb, et mees sepitseb midagi, mis lendaks nagu õnne järele vastu pimedat tühjust, näeb, aga ei ütle midagi, vaatab, aga ei lausu mehele sõnagi, kui see sepitseb õnne-tulilindu. Paarikaupa lendavad tulihännad Katku Villu peost: ikka vilksatab üks järve ja teine öisesse taeva ning vaikides vaatleb neid Kõrboja perenaine, kes istub lootsikuninas. Ainuski hüüe, ainuski valjem sõna ei tõuse lootsikust vastuseks kaldaltkostvaile rõkatusile, kui praksuvad järve kohal sinised, roosad ja lillad leegid.

Veel siis, kui kõik raketid lastud ja kui oleks aeg aerud võtta ning kaldale tagasi sõita, seisab Villu lootsikupäras norus peal nagu aru pidades.

«Kõik?» küsib Kõrboja perenaine.

«Kõik,» vastab Villu virgudes ja pöördub küsija poole. «Me peaksime nüüd jällegi kohad vahetama,» lisab ta juurde.

«Milleks,» ütleb Kõrboja perenaine. «Istuge sinnasamasse ja tüürige, mina aerutan.»

Villu kuulab sõna ja istub. Ta on täna üldse väga sõnakuulelik ja allaheitlik.

«Kuhu sõidame?» küsib ta.

«Seda jätan teie valida,» vastab Kõrboja perenaine.

Villu mõtleb kaldale tüürida, aga ta unustab oma kavatsuse, sest Kõrboja perenaine küsib temalt:

«Kas teie jääte nüüd Katkule peremeheks?»

«Esiotsa jään siia, aga peremeheks mitte, isa on peremees,» vastab Villu.

«Aga pärast, kui isa enam ei ole?» küsib perenaine edasi.

«Pärast isa – vist jään,» ütleb Villu.

«Ja mina jään Kõrbojale perenaiseks, tänasest päevast saadik jään Kõrboja perenaiseks, nii et oleme naabrid.»

«Tähendab – isale abiks,» ütleb Villu.

«Ei, isa andis koha kõigega minu kätte, tema ei taha enam millegagi tegemist teha,» seletab Kõrboja perenaine.

«Aga kes saab siis Kõrboja peremeheks?» küsib Villu asjalikult. «Ega siis niisuguse suure koha peal ilma peremeheta läbi saa.»

«Kes Kõrboja peremeheks saab, seda ma veel praegu ei tea,» vastab perenaine, ja tema hääles on midagi, mis Villule meelde tuletab, et tema veidi ettevaatamata talitas, kui ta küsis Kõrboja peremehe järele, sest see pole ometi mees, keda kui sulast kaubeldakse, vaid tema tuleb ise, tuleb kosjateel, tuleb magusate viinade ja kelladega aistes, kurinatega hobuse kaelas.

«Andke andeks, preili,» lausus Villu, «ma poleks vist pidanud küsima, kes saab Kõrboja peremeheks.»

«Miks mitte?» küsib perenaine vastu.

«Preili tölkab mind,» vastab Villu. «Preili heidab Kõrboja peremehega nalja, aga mina küsisin tõsiselt.»

«Te olete täna üldse liig tõsine,» ütleb perenaine.

«Mis vana inimene veel kilkab,» arvab Villu.

«Või vana!» osatab perenaine ja küsib siis: «Kui vana te õige olete?»

«Kevadel sain kakskümmend üheksa,» vastab Villu.

«Aga mina saan just täna kakskümmend seitse,» ütleb perenaine.

«Ah sellepärast ongi see pidu, laternad ja kõik,» taipab Villu.

«Sellepärast ja veel sellepärast, et hakkasin täna Kõrboja perenaiseks,» seletab preili ja naljatab siis: «Lasin kõik ümberkaudsed mehed kokku kutsuda, ehk leidub nende seas mõni, kes tahaks Kõrboja peremeheks hakata.»

Villu naerab. Villu tunneb, et meeleolu hakkab lõbusamaks muutuma; Villu tunneb, et ehk polegi nii väga tarvilik kramplikult varjata oma kerget joobumust ja et ehk oleks hea, kui ta oleks pisut rohkem joobnud, sest siis kaoks tal ehk see piinlikkus, millest ei saa lahti Kõrboja perenaise seltsis.

«Ärge naerge,» manitseb perenaine Villut, «ega see ometi naljaasi ole, Kõrbojale peremeest leida, kes ka tõesti peremees oleks.»

«Muidugi, naljaasi pole see mitte,» vastab nüüd Villu tõsiselt, «sest nõnda kui tänini ei või Kõrbojat pidada. Mina teda küll nõnda ei peaks.»

«Aga kuidas teie teda peaksite?» küsib perenaine.

«Kuidas mina teda peaks?» küsib Villu vastu.

«Jah,» vastab perenaine, «mis teie teeksite minu asemel Kõrbojal? Või ütleme parem nõnda: mis teie teeksite, kui teie oleksite Kõrboja peremees?»

«Seda on üks-kaks-kolm ju raske öelda,» arvab Villu, «selle peale pole ma kunagi mõelnud.»

«Aga siis mõtelge, mõtelge täna õhtul, mõtelge siin lootsikus, mõtelge ühes minuga, aidake minul mõtelda, sest mina pean seda teadma ja mul pole kedagi, kellega nõu pidada,» rääkis perenaine ja Villule hakkas paistma, et ta ei naljata.

«Mina,» lausus Villu, «mina seaks kõigepealt hooned korda, et kõigel, mis Kõrbojal on ja liigub, oleks ulualune, kõigel – inimestel, loomadel, tööriistadel, materjalil.»

«See nõuab raha,» vastas perenaine, «kust võtate raha?»

«Laenaks, kui muud nõu ei leia. Laenaks, ütleme, pool miljonit, muidugi hakatiseks, sest Kõrboja kannab ju rohkem,» seletas Villu edasi, keda Kõrboja asi pisut juba hakkas huvitama.

«Noh, ja edasi?» küsis perenaine.

«Edasi… Veel tänavu ostaks uued põllutööriistad, masinad, paar hobust ja sügisel tõmbaks söötijäänud põllud ümber, talveks hauduma. Sügisel teeks ehk uut põldu juurdegi, sest seda võib ju Kõrbojal küll ja küll. Jätaks vanad, kõrged liivasossid maha, istutaks või külvaks sinna kas või männid peale ja alt madalamast maast teeks uut põldu juurde, sest mis on Kõrbojal viga uut maad teha, jõgi ligidal, kukkumine kui kaevu. Ja kraavisid kaevaks, võtaks saarlased ja – las kaevata. Piiraks Kõrboja krundi kraavidega sisse, et kõrvalt rabadest vesi üle ujutama ei pääseks. See on esimeseks, mis ma teeks,» ütles Katku Villu.

«Ja teiseks?» päris perenaine.

«Teiseks,» kordas Villu. «Teiseks teeks ma kõike seda, millest Kõrbojal nii palju räägitud, igavesti räägitud, veelgi räägitakse, aga mille tegemise peale ükski ei mõtle. Mina arvan, et kui teie ka selleks Kõrboja perenaiseks hakkasite, et siin ainult rääkida, siis ei oleks maksnud siia tullagi, siis on mujal parem. Ka minul oleks mujal parem ja kergem kui Katkul, aga kuski pole mul seda tundmust kui Katku Kivimäe kivide keskel, aga see on sellepärast, et ma alatasa teen, rähklen. Niisama on Kõrbojal: ka seal peaks aina tegema, peaks umbes sealtsamast peale hakkama, kuhu teie onu peatuma jäi. Mina teeks veel tänavu talvel, et tuleval kevadel oleks Kõrboja õuel palgi- ja kivivirnad, liiva- ja latihunnikud. Tulise päralt, mina paneks Kõrbojal veskirattad vurama, kas või tõrva- ja tökatiahjud tossama, hakkaks puudest paberit tegema, hakkaks turbast aluspõhku valmistama, kõike seda teeks ma. Muidugi mitte ühe, kahe aastaga ei läheks see, vaid see võtaks aega, aga mis sest, kui ta lõpuks ometi läheb. Teeks tööd! Mina varemalt ei teadnud, misuke rahuldus on töös, aga vangis…»

Villu peatus. Viimast sõna poleks pidanud ta ütlema, arvas ta, aga ta oli öelnud ja parata polnud midagi.

«Miks te vaikite? Miks te edasi ei räägi?» küsis perenaine, nagu poleks ta Villu viimast sõna tähelegi pannud.

«See on nii rumal, et ma ise seda meelde tuletan,» vastas Villu vabandudes, «oma vangisolemist, kinniistumist nimelt.»

Ja kuidas ta ka veel oleks tahtnud või kuidas ka Kõrboja perenaine oleks küsinud, aga Villu ei leidnud enam endist tuju rääkimiseks, ta polnud enam himu mõelda, mis ta küll teeks, kui ta oleks korraga Kõrboja peremees. Nõnda jõudsidki nad paadiga kaldale, Villu tüüril, ilma et tüüriks, Kõrboja perenaine aerudel, ilma et ta tõsiselt aerutaks.