Juhan Liivi kogutud teosed VII/Asjatu ootus
ASJATU OOTUS.
Halastus oli paljaks jäänud. Ta riided olid katki ja ta istus ukse ette pingile ootama seda inimest, kes üksi helduse pärast temale kuue kingiks.
Küll pakkus üks ja teine talle oma kuube, aga ta neilt ei võtnud. Need kõik tahtsid kuue eest midagi saada.
Ta istus ja külmetas, aga sellest keegi ei hoolinud.
„Rumal, kes ma olen. Ei olegi häätegu teise pärast üksi olemas. Laulik luuletab kuulsuse joovastuses, isamaakaitsja võitleb kuulsuse ihas, häätegija teeb hääd kiitusehimus, laps armastab nisa otsas piima magusust — ei ole armastust, ei ole häätegu.“
Tema läks mööda, kus sirelid õitsesid. Pingil istusid noormees ja neid. Aralt, aga õnnelikult suudles noormees neidu. Ja selle pea vajus tasakesi, nagu unenäos teise õlale…
„Ei, halastust enese pärast üksi ei ole, aga kokkukõla on olemas, kokkukõla, mis surmani lõpmatu, võitmatu, isegi ennast teise eest surmale ohverdav. Ja rohkem ei jõuaks maailm kanda.“
Üks vastutulija andis temale kuue.
„Mis eest?“
„Selle eest, et minul siis hää on, kui ma andnud olen.“
Tõsi, mõtles halastus, ilma tasuta häätegu ei ole, ka tema andis tasu eest, aga ta tasu oli ära teenitud.
Ja halastuse põhimõte jäi küll endiseks, aga ta meel läks rõõmsaks.