Juhan Liivi kogutud teosed VII/Enesearmastus
ENESEARMASTUS.
Mina arvasin, et ma hää olen, kõige parem.
Mina arvasin, et ma oma ema armastan. Tema andis mulle ära pool õuna, kui tal enesel rohkem ei olnud kui üksainus õun.
Ehk andis ta mulle võileiba.
Nüüd arvasin ma, et ma oma ema armastan.
Ja pärast elus ka olen ma seda arvanud teinud olevat. Jah, ema oli mulle väga armas.
Seda tundsin ma iseäranis siis, kui ma kauemat aega kodunt ära olin olnud, aastaid, mehe eas, ja nüüd jälle koju tulin.
Siis olid vanaduse kortsud ema näol mulle magusad näha — süda puhkas nende sees imelist puhkust — hää oli siis mul olla, tunda.
Ema lihtsus, ema talunaise labasus, mille üle enne mõnikord nurisesin — sest meie lapsed oleme ometi orjaaja või sellega lähedas ligiduses olnud vanemate kommetest ette, nõuame paremat — kõik see oli nüüd üheksainsaks armsuseks saanud. Ema kehvus ja labasus oli enam kui kõik ilma varandus.
Mind, keda kisatundidel öökullidele lubatud ja hulgapojalise perekonna pärast küll sada korda surmale soovitud, oli temal nii südamearmas näha. Sedasama, kelle pärast küllalt oli tülitsetud ja kes ise ka küllalt nurisemiseks asja andnud.
Äraolek oli nüüd armsaks teinud — ei olnud enam, keda tõrelda, ja see oli ometi raske asi: puudus on majas, ei ole, keda tõrelda, ei ole, kelle pärast pahandada.
Omakasu, inimese omakasu oli kannatanud.
Nõnda siis, see võileivaandja, see süllevõtja, see poole õuna äraandja nägi mind jälle ja mina teda.
Ja uskunud olen ma enne kui pärast, et ma oma ema armastan.
Õigesti võtta, armastasin ma aga võileiba ja õuna ja nende andjat nende andmise pärast.
Sest ometigi armastasin ma iseennast sääl enam.
Ja õuna anti mulle, et ma ei kisendaks, ja võileiba nõndasama. Muidugi ka iseenese armastuse pärast, iseenese rahu pärast.
Sülle võeti mind, et harjunud oldi sülle võtma, ja kõik harjutud edasitegemine on hää, takistus selle vastu paha.
Ja anti, et harjunud oldi andma, siis aga, et harjunud oldi, selle eest rõõmust nägu nägema.
Kõik harjumine.
Sülle võtta: Ma olin ju sündinud, kuhu mind siis panna?
Ja mehele oli ema läinud — ometigi enesearmastuse pärast, mitte minu pärast, arvan ma.
Mina siis armastasin ema, et võileiba saada, ja ema, et ma selle eest vait olin.
Meie armastasime teineteist. Aga meie armastasime üksteise sees ometi iseennast, iseenese kasusid.
Meie oleme kõige suuremad iseenese-armastajad, ja et me mõlemad kõigele ilmale teineteist ütlesime armastavat, siis olime me kõige suuremad petised, meie, enesearmastajad.
Neidu armastasin ma.
Mina arvan, et siin enesearmastusel ots on, sest ma armastasin neidu, armastasin mitut neidu üksteise järele.
Missugune püha lõke!
Sa unustad kõik, mõtled ainult teist, teda, elad mõttes üksi veel temale, mõtled teda igal silmapilgul — ei saagi ütelda, kui kalliks sa teda pead.
See on ometi salgamatu armastus, armastus, mis ennast unustab ja teisele, ainult teisele olevusele elab!
Enesearmastus on ta, enesearmastus! Kõige suurem kraad enesearmastust, omakasu-püüdmist.
Sest temas armastad sa ometi iseennast, teda sellepärast, et see sinule enesele hää on. Enese, ainult enese õnnelikuks tegemise pärast armastad sa — teda. Ei, sina oled omakasupüüdja, enesearmastaja.
Miks on sul valu, kui sa ta kaotad? Vast enne vihagi, häbigi.
Ja sa puikled käte-jalgadega vastu, kui sulle üteldakse, et sa ennast oled armastanud.
Miks ei armasta sa siis ka vana inetut naist, miks ilusat naise kuju paberil, marmoris!
Oi, sa enesearmastaja!
Mina arvasin, et ma isamaad armastan.
Siin ometi on suur inimlik siht, mis madalat enesearmastust eemale tõrjunud?
Isamaad, isamaad? —
Ma hoian suure seltsi külge — vast on hädakaitse selle põhi esiteks. Sest sedasama teeb loom, tunneb, et seda vaja on. Kured nokivad, üks peab vahti jne. jne.
Kartus ei ole ju armastus siis. Miks ma siis isamaad armastan? Enesekaitse. Selge enesearmastus. Mina tean, loom teab, et ühendus tugevaks teeb, sellepärast.
Mina teen selge inimsuse pärast tööd, elan teistele. Tahan, et nende käekäik paraneks — elan üksi nendele.
Kus siin veel omakasu või enesearmastus pesitada võib? Ennast ma sinna juurde ei mõtlegi.
Ei, ikka ka. Praegu ma ei mõtle, aga enne varem olen ma mõelnud: kui see nõnda oleks, siis oleks hää elada. Mul ka. Vast enesest olengi välja läinud mõttele, kui mul kitsas oli.
Siin olen ma ometi iseennast armastanud. Iseennast mõelnud, kõigepäält: Mul oleks siis hää tunda, kui — nendel hää on.
Kelle peale olin ma nüüd mõelnud. Ma tahan teistele hääd tehes enesele õnne? Kelle pääle mõtlesin ma nüüd? Ilma teisi õnnelikuks tegemata ei saa ma ise õnne tunda — neid on selleks vaja, — kuidas siis võin ma ütelda, et ma lõplikult ikka iseennast ei armasta?
Kunstnikud on surematud. Aga surelikkudelt otsivad nad au, au on magus — iseenese-armastus.
Maa võtab päevakiired vastu, et lille tagasi kinkida. Kas armastuse pärast päikese vastu? Soojust oli lille sündimiseks vaja.
Kui vana varblane armastas, siis ei armastanud ta mitte enese poega, keda veel ei olnud, vaid enesearmastust.